Pealkiri: Suvitajad
Teater: Endla
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Priit Loog, Kati Ong, Karin Tammaru, Karl-Andreas Kalmet, Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Tambet Seling, Carita Vaikjärv, Märt Avanid, Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Jane Napp, Enn Keerd, Sten Karpov
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 14.05.2022
Millal nähtud: 03.04.2023 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 4/5
Üks esimesi väljakutseid vaatajana on võimalikult kärmelt selgusele jõuda, et kes on kes. Kes on kellega kuidagi seotud, kas abielus, suguluses, sõpruses või vaenus. Ning mis värskeid ja vanu seoseid lavastuse käigus juurde luuakse või edasi arendatakse, kas armukesteks, konflikti osapoolteks või, üldiselt, enam kaasates või kõrvale lükates. Päris ühe pauguga kõiki korraga sasipuntrana lavale ei heideta ning toimib selline tükk tüki haaval tutvustamine ning taustainfo kokku pusletamine, mis on küll mõistlik ja tasakaalukas lähenemine. Siiski leidub mitmeid hetki, kus peab alateadlikult kukalt kratsima, et kes ja mis täpselt see või too nüüd oli, ning kuidas konkreetse tegelase liiniga ristub kogu see suhete rägastik. On isikuid, kes on enam fookuses, nagu Varvara (Kati Ong), kes kohati paistis olevat kogu süžee süda. Ning siis on trobikond selliseid ei kana ega kala tegelasi, kelle funktsioon laiemas pildis ei ole alati selge nagu prillikivi. Nad oleks justkui seal, et meelega pilti veel kirjumaks virvarriks muuta. No, vähemalt selle üle ei saa kurta, et midagi ei toimuks, sest patsahkam karaktereid hoolitsevad andunult selle eest, et mingi sumin täidaks järjepidevalt lava pealset ja saalis hängivat keskkonda. Samas, peab tõdema, et midagi tegelikult väga ikkagi aset ei leia. Räägitakse palju, kuid ei öelda tegelikult midagi ülemäära märkimisväärset. Mingi hämamine, soigumine ja viinalaua filosofeerimine muudkui käis. Eks selle külluslikku teksti sisse oli peidetud rikkalikult moraali, mõttetarkust, õppetunde, psühholoogiat, inimsuhete, ühiskonna ning sotsiaalsete probleemide lahkamist, kuid seda ei olnud lõpuni võimalik tõsiselt võtta, sest seltskond, kes mõttetööd pakkus ei olnud just kõige tõsiseltvõetavam punt. Aga ehk selles kogu iva oligi. Kehkenpüksid ja muud linnaritsikad räägivad ridade vahel rasketest teemadest, kuid nende suust kõlab see kuidagi nörritamisena ja silmi pööritama panevana. Ning tühisena. Ja aega raiskavana. Just nagu suure osa inimkonna argielu tegelikult ongi.
Linnakate seiklused suvilas. Kas komöödia, paroodia, tragöödia, draama, dokumentaal või kriitiline ühiskonna peegel. Tundub, et igast ühest ports ning kõike korraga -- olenevalt konkreetsest tegelasest -- kellel enam nalja, kellel rohkem ängi. Tervikpakett viimsestki küljest inimlik ning igapäevase elu võlu ja valu sümboliseeriv. Olgu karakterite saatustest või enesekesksetest minamaailmadest lähtudes nende arusaamad enda reaalsusest kuidas on, suutsid lõviosa tegelastest end näidata mitte just kõige pöidlaid hoidma panevast perspektiivist. Sellest tulenevalt jäi tsipake häguseks, et kas neile peaks kaasa tundma või neid pilkama. Kas neid pilati või vaadeldi neutraalsemas võtmes. Kas toimuvat pidi jälgima eeldusel, et karakterite üle tuleb naerda. Või, hoopis, et nendega koos on vaja itsitada. Või tuleb visata pilk laiemale pildile, kas ühiskonna või universumi tasandil, ning keskenduda eksistentsiaalsetele küsimustele. Tegelased on lihtsalt metafoorilised näited millestki laiahaardelisemast ja nagu üksikud sipelgad suures sipelgapesas. Kui tõsiselt tuleb narratiivi ja selle sõnumeid võtta jäi häguseks. Kas teadlikult või alateadlikult. Samuti tõsiasi, et kas originaali ja kaasaegse versiooni puhul oli sõnumites lahknevusi ning kas seda suunas ajastu vahetus. Kuklasse jäi pidama mulje, et pigem eeldatakse ja isegi oodatakse karakteritesse kritiseerivalt suhtumist, sest kerkis esile uskumus, et need tegelased täiega naeraks teiste üle, kui rollid oleksid ümberpööratud. Grupi õhku paisatud emotsioonidest ja hoiakutest loodav atmosfäär näis üleolev nende vastu, kes kuldsesse ringi ei mahtunud ja, tihtipeale, isegi enda liikmete suunal. Mitte midagi ei eksisteerinud väljaspool suvitajate suuresti pseudo-hädasid ja pealiskaudseid egomuresid. Sääsest tehti elevanti ning torme puhuti veeklaasis. Tundus otsekui asetseks vaataja moraalsele pjedestaalile, kuid näidates näpuga laval olijate suunal, muutuks publik identseks karakteritega ja tegelikult võib vibutada sõrme iseendale. Siit võib õppida, sest äkki tunneb keegi end nähtavas ära, reflekteerib ja ehk iseteadlikumalt ei käitu enam nagu see lademik linnavurlesid. Naerda on võimalik nii tegelaste üle, kui nendega koos. Südames oleme paljud me, metropolide elanikud, maale puhkama sattudes nagu need elunautlejatest ja eluvingujatest suvitajad.
Kui "Kaks õde" huumor jäi arusaamatuks ning isegi kohatuks, siis antud lavastus suudab piisavalt delikaatselt ja just õiges koguses koomikat kaasata, et tulemus reaalselt muigama panev oleks ja ei tunduks, et itsitad kellegi traagiliste kannatuste üle. Kuigi, ega selliseid katastroofilisi hingepiinu just ette ei tulnu ka -- subjektiivselt öeldes, mitmete karakterite endi perspektiivist leidis aset aga tõenäoliselt hulgaliselt n-ö maailma lõppe. Paljuski leidus huumorit just ridade vahel ja see ei karanud alati karjudes ning kätega vehkides näkku. Ette tuli omajagu irooniat, sarkasmi, sotsiaalkriitilist koomikat, musta huumorit, jalaga tagumikku kilde ning paroodiat. Mõni ajas tagasihoidlikult muhelema, mõni häälekamalt itsitama, mõni sihtis ja tulistas märklauast täitsa mööda. Vaataja kõhtu kõverasse tükk ei painuta, kuid vaikseks ja eemalolevaks publikut ka ei luba jätta. Mis võib mõnele peale minna, kuid teisele mitte, oli muusika kaasamine, mis tegi näidendist kergema kategooria muusikali. Tugevalt süldipeo maiku pop laulud leidsid naistegelaste poolt lõõritamist päris mitmel ja veel mitmel korral. Esimene kord tekitas musa käima panemine kahtlevat kulmukergitust. Teine tulemine toimus libedamalt ning edaspidi sai vahepalu juba rutiinselt oodatud. Etteasted tuletasid meelde soomlaste karaoket Tallinki laevades või karaokelokaalides või mõnda raju reede pidu. Iseenesest sellise dimensiooni lisamine näidendile täitsa sobis ja jättis orgaanilise mulje, kuid ei saa veendunult väita, et muusika süžeesse täielikult sulandus. Mingi sunnituse järelmaitse püsis, kuid siiralt üllatav ja tegelaskonna olemustega klappis lisa tegelikult kenasti. Ei jäänud muusika ka ainult leelotamise tasandile ja naiste pärusmaaks, mõni meeski haaras instrumendi kätte ja pakkus endale, kaaslastele ja publikule meelelahutust. Kuigi, ega need palad iseäranis rõõmsad ja helged just ei olnud. Just nagu tegelaste kirbukakast mäe ehitavad maailmamured.
Tegu on tükiga, mis on eneseteadlik ja n-ö neljandat seina lõhkuv. Leidub seiku, kus laval toimuva ning publiku vahel kaob piir. Tekkis uitmõte, et vaataja on vaikiv osaline suvitajate seltskonnast. Leidub seiku, kus väljamõeldud süžee ja päris trupi vahel haihtub erinevus. Viimasest jäi eriti meelde ühe tegelase viide a la, "see kaabuga tüüp, keda mängib Sten Karpov." Tegelased nagu ise ka said alateadlikult aru, et on kellegi fantaseeritud näidendi tühipaljad liikme. Seoseid tänapäevaga ja haakumist publiku reaalsusega aitas kindlasti lisaks teksti kaasaegsus. Kui palju üldse originaalset Gorki loomingut mängu läks, ei oska öelda, kuid vaevalt, et too oleks chillimisest rääkinud. Selline potentsiaalne uue- ja vanameelse mix voogas mõnusalt loomulikult. Kohati võis tunda, et ideed, millest kõneldi olid tsipake liiga sügavad sõnade kohta, millega neid väljendati, rääkimata siis tegelaste kohta, kelle laaberdajalik olek ei tahtnud harmoniseeruda filosofeeriva jutuga. Samas, kui alkolaks on sees, siis just enamused oma sisemise Aristotelese avastavadki. Eriti kui sind ümbritseb maaliline tühjus: heinakuhjad, paadisõidud järvel, piknikud, maamajake ja terrass -- selline minimalistlik ja isegi kõle, kuid just õigeid kujunduselemente kaasav lavadekoratsiooni strateegia, aitas igati kaasa sumeda suve ülemeeliku, kuid kuidagi õõnsa ja mõttetu meeleseisundi edasi andmisele. Mis oli suurepärane aluspind aga elu üle järele mõtlemiseks ning ohtraks maailmamüsteeriumide, nagu armastus, üle targutamiseks. Ägedalt ja omamoodi nukralt toimisid siinkohal Kaleria (Karin Tammaru) luulelaadsed loomingu plahvatused. Tükis leidus mitmed, kes erinevat moodi õnnetud ja elus pettunud, kuid üürikeses suvekontekstis, ei jäänud mõte sellele pikemalt püsima.
Näitlejaskond esines üpris samatasemeliselt, mis ongi tegelikult sellise suurearvulise trupiga etendusele asjalik lähenemine. Keegi ei tõuse ülemäära esile ega jää teistele tunduvalt alla. Kuigi pidepunkti karakteriks võib pidada Varvarat (Kati Ong) -- emalik, rahulolematu ja melanhoolne -- olid kõik teisedki üheaegselt pea- ja kõrvaltegelased. Hea meel on, et ükski näitleja ei hakanud teisi varjutavat soolot esitama, vaid kõik püsisid kenasti natuke isegi üheks tasaseks massiks suruva raamistiku sees. Karakteritest lähtudes, mitte näitlemisest, paistsid üllataval kombel silma just naised, mis ei olnud selge, et kas niimoodi oli mõeldud tahtlikult või kogemata. Või on selline järeldus puhtalt konkreetse vaataja silmades. Naised olid erinevatel viisidel jõulisemad, enam ennast väljendavad, otsustavamad ja tõele otsa vaatavad. Viimane ei tähenda, et alati ka parimad otsused lõpuks tehti või endaga aus oldi. Või, vastupidi, kõik läks just nii nagu oli parim ja naised leidsid end põhimõtteliselt sealt, kus täiesti teadlikult soovisid olla -- ükskõik, mida teised arvavad. Laste ja halva ema olemise hirmuga kimpus Olga (Carita Vaikjärv), enda ebakonventsionaalse maine ja kõvasti noorema mehega suhte pärast hädas Marja (Kleer Maibaum), lillelapseliku oleku pärast naerualune Kaleria (Karin Tammaru), jne. Meestegelased, kuigi samuti kõiksugu probleemidega sasipuntras, ei soodustanud niivõrd palju kaasaelamist ja mõistmist. Nad tundusid kuidagi enesekesksemad. Samas, kas siin pidi olema mingi konks, mis ei olnud otseselt välja nähtav, kuid alguses mittemidagiütlev Dvojetotšije (Enn Keerd), astus viimases veerandis kõigile teistele samasoolistele pläraki peale ja tallus mutta. Muutudes loo üheks lemmikumaks kogu tegelaste trobikonna hulgas. Ehk just sellepärast, et ta ei suutnud viimase hetkeni tegelikult ülejäänud grupiga ühist keelt leida ning nende maailma sulanduda.
Kokkuvõttes, tõeliselt meeldiv üllatus ning tõestus, et see, mis toimib ühes kontekstis, teise ei sobi, ja vastupidi. Mõtlema panev ja tähelepanu haarav lavastus kohe kindlasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar