Teater: "Revident"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Revident 
Teater: Linnateater
Lavastaja: Markus Helmut Ilves
Näitlejad: Allan Noormets, Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm, Rain Simmul, Märt Pius, Kaspar Velberg, Mikk Jürjens, Alo Kõrve, Maiken Pius, Simo Andre Kadastu, Jan Ehrenberg, Mart Toome, Andero Ermel
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 29.10.2022
Millal nähtud: 16.09.2023
Minu hinnang: 4/5

Ametnik kui jumal. Avalik sektor kui maailm maailmas. Ametkond kui võimu andja, hoidja ja kinnitaja. Ja mida kardab suur ja tähtis ametnik? Ikka veel suuremat ja tähtsamat ametnikku, kes tema tegemisi on kontrollima saadetud. Olgem ausad, kindlasti on paljud kiired kinnitama, et konkreetse loo ja päriselu vahel ei ole suuri kääre. Vaatamata sellele, et kasvõi ajaperioodid ning kultuurilised ja geograafilised kontekstid on erinevad. Mingid asjad ei muutu kunagi ega kuskil. Samas, ahnus, silmakirjalikkus ja enesekesksus ei ole ametnikele ainukuuluvad või ilmtingimata alati neile omased iseloomujooned. Neid negatiivseid aspekte inimestes on Gogol oma teostes teistegi ühiskonna gruppide vaatest lahanud. Seekord on lihtsalt fookus just ametnikel. Kas võtta nähtut aga reaalsuse paroodiana, kui midagi, mis on igati relevantne ka tänapäeval ning Eestis? See oleneb juba konkreetse vaataja lähenemisest ametkonnale. Või ligineda nähtule hoopis kui üleliialdatud farsile, mis ei oma -- praegu ja siin -- mingit sidet päris eluga? Taaskord, sõltub vist tõsiasjast, et milline on vaataja kokkupuude avaliku sektoriga. Stereotüübid, mallid ja eelarvamused on aga visad muutuma, kuid ehk on nende eksistentsil ikkagi ka legitiimne alus. 

Olgu selle reaalsusega kuidas on, kuid etendus ise oli täiesti hullumeelne, kümme korda üle võlli ning üks muhe, mahlane ja ilgelt vastik hunnik idiootsust, absurdi ja huumorit, mis kohati nii terav, et täitsa lõikas õhku. Samas, leidus hetki, kus veidi enam vinti oleks võinud üle keerata nii näitlemise kui situatsiooni esitluse poolest. Kontekst oli pöörane ja igasugusele jobukusele lõpmatuseni paindlik, kuid tegelased ei suutnud oma nõrgamõistuslikkuse tasemega alati atmosfääri tipp võimekusele võrdsed vastased olla või vastupidi. Avastasin end mitmes kohas mõtlemas, et oh, siin võib nüüd lollusega edasi täitsa uperkuuti minna, kuid oodatud eskaleerivat ekstra sammu, lauset, tegu või arengut ei tulnudki. Iseäranis just linnapealiku naise ja tütre juures panin ära kasutamata potentsiaali tähele.

Laval uputi prügi sisse. Täistopitud pahnaga kilekotte oli terve ruum täis. Lavapõrand ise oli kujutatud valge marmorina, taustal klassikaline maal paljaste inimkehadega üksteise seljas väänlemas, mis tundus kui inimkonna algus ja lõpp. Koos eksisteerisid vastandid -- prügi ja marmor. Huvitav, kas rämps sümboliseeris ametnikke või siis oli pigem seotud nende tegevuse peegeldusega, nt nagu Itaalias oli tänavatel prügiuputus, kuna keegi ei koristanud, sest raksu läksid ametnikud ja prügivedajad. Etenduse kujundus ja visuaalne pool olid aga äärmiselt efektiivsed ja kõnekad süžeed edasi andma ning seda võimendama. Peab isegi tunnistama, et nutikas ja kõnekas lavadisain oli etenduse üks peamisi võlusid ning midagi, mis andis suhteliselt tavapärasele loole saamahimust ja egoismist lisa väärtuse kihi ning paisutas näidendi sõnumi mõju. Lahti tõlgendada ei saanud ainult tegelasi ja nende tegusid, vaid ka kogu visuaalset pakendit ja valikuid, mis sümbioosis üksteise mõju suurendasid. Meta tasand valgus süžeest üle kõigesse nähtavasse. 

Lugu võib vaadata väiksel kolkaküla tasemel, isoleerituna ja ekstreemsena. Samas, võib kogu kupatust lahti mõtestada kui millegi mastaapsemana. Nagu ennast huku teele viinud tsivilisatsiooni viimaseid päevi, tõeline Soodom ja Gomorra, kus lubatud päästja ja, ühtlasi, potentsiaalne karistaja, jumal, ehk ametnik, tuleb ning mõistab viimsepäevakohut. Ainult, et ta on võltsprohvet, kes halastuse ja õnnistuse asemel kaevab inimkonna sügavamale sohu. Äärmiselt efektsed olid stseenid, kus meest käte peal kanti kui midagi ülemat. Huvitav oli ka, et inimene ise lõi enda rikutuse tasemel selle valejumaluse, tõstes ta teenimatult kõrgustesse ja olles hämmingus kui ootused ei realiseerunud. Sellele vääritule peategelasele, Hlestakovile, ei saa siiski midagi erilist süüks panna. Tema ju ennast tähtsaks ninaks ei upitanud, tema ju ei läinud eesmärgiga teisi ära kasutada. Aga kui sellisele muidusööjale pudrukausile ligipääs võimaldada, ei saa ju pahaks panna kui ta kausi tühjaks sööbi ja teist portsugi nõuab. Kui antakse, siis antakse. Hlestakov oli pigem lihtsalt linnakese ametkonna peegeldus, minnes oma käitumisega just nii kaugele kui keskkond lubas. Mees tõi teravalt välja enda ümberringsete negatiivsed jooned, ilma ilustamata ja pehmendatama. Ta oli reflektsioon, vahelüli, võimendi ja tema olemus ütles ametkonna kohta enam kui mehe enda.

Palju viiteid leidus etenduses religioonile, mida oli põnev lahti mõtestada. Ametnike soovid, ihad ja kasu kulmineerus ühesse "õnnistatud" isikusse, kelle poolt sümboolselt tõotatud saama nimel oldi valmis ohverdama kõike ja kõiki, nagu naine, tütar ja eneseväärikus. Lõpus saabus valgustus, kuid -- oih! -- olukord läks katastrofaalsel tasemel nihu. Huvitav, kas järgmine, nüüd, eeldatavasti, tõeline revident, kes linna saabub, saab sama ülistava kohtlemise osaliseks või õppis ametkond midagi oma fopaast? Kas neile on veel lunastus võimalik või on nad ennast täitsa maha kandnud ning lömitavad truult kuni hukatuseni välja? Jälgides truppi ja seal lokkavat fanaatilist mentaliteeti, sai tõdeda, et seltskond on igati sõiduvees ja lootusetult ühel lainel, millest eemaldumine nõuab vähemalt arusaama, et miks taoline käitumine on vale. Meelemuutust ei tasu oodata. Siinkohal peab aga kiitma näitemeeskonda, kes suutsid sellise dünaamilise, hüperaktiivse, elektrist pakatava ning vastikult vaimselt haige õhustiku luua. Idiootsus, egoism ja krabamishimu põrkus kõigilt neilt vastu teistele ja siis jälle tagasi ning tiirles lõbusalt mööda lava ringi, jõudes ka publikusse. Kuigi kõik ametnikud olid eripärased ja eraldiseisvad, moodustasid nad siiski ühe ühtse inimkõntsa massi, mida oli raske teineteisest eemaldada. Ükski näitleja ei mänginud selles mõttes teist üle ning etteastetega suudeti jääda suuresti samale tasemele, mis aitas ametkonna, kui ühtse ja ühise läbimatu rumaluse ning pimedalt minakeskse seina, fooni edukalt edasi anda. 

Neile vastukaaluks, tõusis Mikk Jürjens, peategelase, Hlestakovina, märkimisväärselt esile oma teistlaadi ülevoolava ja täiesti pilla-palla Figaro olekuga. Kui ametkond oli vaoshoitud ja raamitud oma limiteeritud ja paanilises lahti pääsemist janunevas energias, siis Hlestakov oli puhas kättesaamatu ja kinnipüüdamatu kaos, valgudes üle kõige ning kõigi, mis ta teele ette jäi. Mikk Jürjens jätab igas lavastuses kuidagi tagasihoidliku mulje, kuid lõppkokkuvõttes, on ta alati kõike muud kui kammitsetud. Samamoodi ka siin tükis suudab ta olla ühteaegu pealetükkimatu kui lämmatav. Õige tasakaalu aitab alati saavutada aga huumor, mida leidus nii etenduses üldiselt kui Hlestakovi karakteris. Vast võibki lavastust kokku võtta sellega, et inimkond on molluski ja rohulible tasandil, kuid kõik ei ole veel kadunud nii kaua, kui eksisteerib koomika ning isegi kõige tumedamale tunnile on võimalik naljakile peale tõmmata. Ja reaalsus ei olegi äkitselt enam nii masendav.