Teater: "Norman Vallutaja"

Tervitus!

Ja taas teatrist. 

Pealkiri: Norman Vallutaja

Teater: Endla

Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Jan Uuspõld, Fatme Helge Leevald, Kleer Maibaum, Karin Tammaru, Priit Loog, Nils Mattias Steinberg
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 20.10.2022
Millal nähtud: 13.02.2023 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 4/5

Oeh, oli siis sellesse samasse auku vaja uuesti ja uuesti astuda? Nahutasin end ja juurdlesin minutid enne etenduse algust. Kas enda eelaimusele pidevalt vastu astudes ja andes jätkuvaid võimalusi lavastustele, mida juba eos pelgad, et on kõike muud, kui humoorikad ning meeleolukad, on mõistlik? Kas avatus ja lootus on nii kõrgel ja naiivsel tasemel või siis on peidus masohhistlikud kalduvused, kuid konstantselt leian end istumas saalis, kus rahvas rõkkab, aga minu suu vajub aina enam ja enam mossi. Aga, vot, on ikka sellel kolgata teel siht ja ka tunneli lõpus paistab üks hetk valgus, sest just antud tükk taasläitis minus tahtmise külastada teatris kergema süžeega etendusi, mis esmapilgul just paljutõotavad ei näi. Just sellised näidendid, mis suudavad ootusi ületada ja võimaldavad tõdeda, et täitsa reaalselt võib otsa komistada mõnele lihtsale, kuid teravmeelsele ja kaasahaaravale komöödiale, ei ole ikka ulmežanri valdkonnast soov. Ja, et üks täiskasvanute näidend ei pea olema ilmtingimata masendav, jube diip, meta või elu kannatusi või tumedamat poolt lahkav, et olla väärt ja vahva. Kusjuures, komponendid, millest näidend koosnes, ei olnud midagi märkimisväärset või unikaalset. Pigem, mis mahtudes, mis hetkedes, mis tegelastes, mis intensiivsuses ja mis kombinatsioonides nad käiku läksid, olid vist selle salapärase eduka võluretsepti taga. Kui poleks isiklikult saalis istunud ja omal nahal tundnud kõikide tükkide kokku haakumist ja menukat koostöist funktsioneerimist, siis pööritaksin siiani silmi kahtlase väärtusega postri, õrnalt misogüünia kasvulava järgi õhkava sünopsise ja tegelaste eeldatavate ärritavate stereotüüpsete olemuste ning käitumispotentsiaalide üle.

Ja mõnes mõttes kõike seda kardetut ka pakuti. Mingi tavaline töll mees tõmbab naisi kui kärbseid ligi ning pealtnäha intelligentsed ja töökad naised lasevad sel juhtuda ning viskuvad end mehe käte vahele. Selliste omaarvates kõvade macho tüüpide märg unenägu, kuid meelelahutuses on seda läbileierdatud võtet eri kontekstides juba öökimiseni kasutatud. Naised on kui ajuta kanakari ning mees on kui tegija kukk. Tüütu ning vaimuvaene. Mida antud tükk, aga teisiti tegi, oli et ta võttis selle kulunud kontseptsiooni ning keeras pea peale. Eeldad, et mees kasutab heausklikke ja igavlevaid naisi ära, kuid tegelikult võib olukorda vaadata vastupidiselt või, vähemalt, oli ringitõmbamine vastastikuste ootuste ning balansis jõujoontega. Eeldad, et kõigile kõva isa tegelikult ka meeldib, siis päriselt oli üks hetk igal tegelasel kehkenpüksist kopp ees ja tollest sai paaria. Eeldad, et naisi kuidagi alavääristatakse ning kõrge enesehinnanguga klouni tõstetakse pjedestaalile, kuna ta suudab skoorida, kuid reaalsuse said kõik selle osaliseks, mille ära olid teeninud või lihtsalt õpiti olukorrast ning tehti endale parimad valikud, et kuidas edasi. Hurmuri puhul siis lasi vend edasi ja ei lasknud end saatuse löökidest heidutada, nagu teflon pann. Ootustele vastupidiselt, kuigi okserefleks oli valmis seisundis, ei paigutunud õrnem sugupool ülemäära haavatavasse ja hukka mõistatavasse positsiooni. Võib isegi väita, et meie moosipoiss oli seekord pigem tegelane kellel tagumik lõpus lohku tõmmati ning, kes tõmbas lühema liisu nii publiku poolehoius kui süžeelises kemplemises. Kuid kas ikka oli nii? Võimutasakaal naiste ja meeste vahel oli meeldivalt samatasemeline, kus üks seltskond kord tsipa ees ja vastupidi. Selline täisväärtuslikum ja autentsem sissepõige sugudevahelisse dünaamikasse, kus kõigil on omad soovid, vajadused, motiivid ning väärtused -- need ühel grupil mitte vooruslikumad ja ennastsalgavamad kui teisel -- , kummatki osapoolt kategooriliselt negatiivsesse või kuidagi alamasse valgusesse mitte heites, oli mõnusalt värskendav kogemus.

Tükk kohati võimenda ja lükkas ümber stereotüüpe ning hakkas vastu nõmedale vastupandamatu möku mehe paradoksile. Pidevalt on filmides, romaanides, jne ette tulnud jorsse, kes on ju täielikud lontrused, nii iseloomult kui välimuselt kui suhtumiselt, isegi kõige vähemnõudlikumast perspektiivist lähtudes, kuid pealtnäha täitsa mõistlikud naised jooksevad nende järgi tormi. Või, noh, päris maha seda kontseptsiooni ei maetud, kuid vormiti see selliseks usutavaks ning psühholoogiliselt küljelt vastuvõetavamaks. Kummaliselt seksikas töll võib ju eksisteerida ja vastassugupool teda ihaleda, kuid põhjuse alge sai palju selgemalt välja joonistatud. Vajadus ei tulenenud ilmtingimata mehest endast, et too on fenomenaalselt võrratu mingil moel, vaid naistest ning nende konkreetsetest vajadustest. Selline inimene on ideaalne vaheldus üksluisesse ellu, kerge saak, keda ära kasutada ning keegi, kes tunneb pigem rõõmu kui teda niimoodi semmimiseks käiku lastakse. Naine võtab sellist molu just sellena, mis ta on, ei vähem ega rohkem, nähes meest kui vahendit millegi leevendamiseks, tähelepanu kõrvale juhtimiseks, enesetunde upitamiseks või tuju tõstmiseks. Issake, see kõlab preilide poolt päris inetult ja enesekeskselt, kuid üldiselt saab meespool väga hästi aru, mida temalt tegelikult tahetakse. Või kui ego on gigantne, mis kipub sellist tüüpi tegelastel olema, siis tõlgendab ta huvi just nii nagu talle kõige enam meele järgi on -- silmad pärani kinni või lahti. Lõppkokkuvõttes, kasutavad mõlemad üksteist ära, ehk vast erinevatelt  stiimulitelt lähtudes, üks olemata puhtam poiss/tüdruk kui teine. Kumbki mõtleb südames ja peas ainult enesele ning enese tahtmistele. Mõlemad teevad üksteist õnnelikuks ja õnnetuks. Kaks õde, Annie ja Ruth, ning nende vennanaine, Sarah, kasutavad kolmekesi Normanit ära ning ei tunne meeletut süüd. Norman omakorda võtab viimast kolmest naisest ning, samuti, ei põe just eriti. Vastu päid ja jalgu, aga saab viimane siiski rohkem kui vastassugupoole esindajad. Kas õigustatult? Ma ei ole väga kindel, kuid mees oli, siiski, õige lärmakas ning enesekindel oma vallutustega seoses. Äkki oleks mõistlikum hoida suu diskreetsemalt kinni.

Kes siis keda nillib? Annie hoolitseb haige ema eest maal ning ootab ja ootab, et loomaarst, Tom, lõpuks näitaks mingit kiindumust välja. Too on omamoodi möku, suutmata ennast kokku võtta, et naisele märku anda oma romantilisest soovist, kuni Annie äkki enam ei tahagi jalg üle põlve oodata. Naisel on afäär õemehe, Normaniga, kellega plaanitakse minna nädalvahetuseks väiksele randevule. Külla tulevad Annie vend, Reg, ja tolle abikaasa, Sarah. Norman püüab viimasega mingit liini hakata ajama. Niimoodi nad siis seal jagelevad kuni kohale ilmub, lisaks, Normani kaasa, Annie ja Regi õde, Ruth. Ja üks hetk toimub midagi hoopis Tomi ja Ruthi vahel?! Igatahes, suhete sasipundar ei ole õnneks üleliia keerukas, kuid see eest piisavalt värvikas ning erinevate suundadega, et pidevaid verbaalseid ning kehakeelelisi ping-pongi matše ja üllatuspauke publikule pakkuda. Lembe- või sõbraliinid tekivad kõikvõimalike kombinatsioonide vahel, jättes unarusse vaese Regi, kes oli tihti kui viies ratas vankri all ning tüüp, kes asjadele pihta ei saa. Või saab hoopis paremini kui keegi teine, eelistades olla tark ja mängida suuresti kurti, tumma ja pimedat? Tükk kompab ka teadatuntud küsimust, et mida naised tahavad? Kas nad ise üldse teavad? Kas meestel on savi ja võtavad valimatult kõike ning kõiki mida pakutakse? Eks mingi kraadini tõesti. Intrigeerivam tähelepanek süžees ei olnud aga naised, vaid pigem kolm meest, kes üllataval kombel sarnased ja samaaegselt niivõrd erinevad, ning kuidas see faktor mõjustas seda, kuidas naised neisse suhtusid. Ühisosa oli enesekindlus või siis selle puudumine, millest said alguse erinevat tüüpi suhteliinid tegelaste vahel. Normanil oli võime olla õigel ajal, õiges kohas ja öelda pea alati õigeid asju, mis aitas tal nii naiste kui meestega endale kasutoovaid kontakte luua. Võtmesõnaks oli tema eneseusk ja teadmine, et ta on vinge tegija, mida ta tundus siiralt arvavat. Vähemalt pealtnäha. Mehe vastandiks oli Tom, kel puudus igasugune pealehakkamine ja eneseväärtuse tunnetus, sest ta ei suutnud ega suutnud end kokku võtta, et Anniele oma tundeid kommunikeerida. Kas naine jääbki ootama? Ei pruugi, sest samal ajal kui areneb Tomi mõtlemine ja otsusekindlus, muutuvad ka naise soovid ja eneseteadvustamine. Reg jäi kahe mehe vahele ja paistis silma mõõdukusega -- sekku, aga mitte üleliia. Inimkäitumise loogikat ning meeste ja naiste vahelise ligitõmbavuse tantsu oli põnev jälgida. Ka õppetunde võis mitmeid saalist kaasa haarata. Nt ära jää jokutama -- kui sa midagi tahad, siis anna mõista või küsi otse, ja äkki antaksegi.

Meeldiva ootamatusena, peab tõdema, et huumor ei baseerunudki peamiselt labasel ja odaval koomikal. Ning kui selliseid lamedaid nalju kaasati, siis piisavalt nutikalt, mõõtupidavalt ja efektselt, et neil oleks positiivne mõju. Nt Regi ülimalt ümber püksid, mis iga kord, kui ta astus lavale, lahkus lavalt, tõusis toolilt või istus toolile, ajas publiku itsitama. Väike asi, kuid andis karakterile värvi ning oma konkreetse sarmi. Liigselt huumoriga üle uputatud lavastus õnneks ei olnudki, mis võimaldas sel olla spetsiifiline ja situatsiooni või karakteri keskne, mitte kahtlase väärtusega nalju huupi tulistada, lootes, et midagi jääb kinni. Pigem suutis lavastus pakkuda sellist mahlast ja teravmeelset koomikat, mis mingiks hetkeks nagu pildilt kadus, kuid siis tuli taas ühe tõelise pärliga esile. Loomulikult, ei saa üle ega ümber tüütutest naljadest, eriti mis toimus hommikusöögilauas, kui Norman teiste närvidel saagima hakkas. Ülejäänud lavastuse tasakaalukas ja just piisav ning balansis hulk kvaliteetselt, ka totakat ning sugudevõitluse lõbusal dünaamikal põhinevat huumorit, oli üpris õnnestunult puistatud kogu loo vältele. Näidend oli asjalik kombo segasest suhtedraamast ning elulisest komöödiast. Vaieldamatu staar naeru valdkonnas oli tükis Reg, kelle "ainult üks tavaline mees" karakter oli oma kiiksudes (lauamängud...?!) ja lihtsuses äärmiselt muhe. Ta suutis iga õhkkonna laval, eelnevalt ükskõik kui laetud kui tahes, täiesti vaevatult ära lahustada. Kui Norman tekitas elektrit, siis Reg oli vooluliikumistakisti. Ka lavastuse žanrile tüüpilisest keskmisest pikem kestus, lausa kolm tundi, ei olnud sellises mõnusas keskkonnas mingi kogemust pärssiv detail. Pigem oli hea, et huumorit ja juttu jätkus kauemaks. Eriti, et inimestevahelist kemplemist ja siis mõistmist jätkus.

Vaatamata sassis suhetele, pillapalla vajadustele ja eluolu üldisele keerulisusele, oli tegelastele kerge kaasa tunda ning neid mõista. Normanit natuke vähem, kuid oli aru saada, et ta ei olnud tegelikult pahatahtlik tüüp. Lavastuse naisperele kiitus, et nad suutsid rollid sooritada usutavalt ning kaasa haaravalt. Meesperele tänud selle eest, et nad aitasid enda sugupoolt enam oimata. On oskus esitada tegelasi sellisena, et keegi ei käi teravalt närvidele ning vaatajana adud ja aktsepteerid sa nende motivatsiooni olla ning käituda nagu välja näidatakse. Iseäranis läks peale Fatme Helge Leevald Anniena, sest naise olemuses toimus tüki jooksul mitmeid pöördeid ja käändeid. Tema areng punktist A -- rahulolematu, ootav, tupikus ja väsinud -- liikumine lavastuse lõpus punkti Z -- olles enesekindlam, kontaktis oma sisemise mina võimaluste ja vajadustega, julgedes välja öelda, mida tegelikult tunneb ning tahab -- oli võimestav teekond, millele kaasa elada. Naine läbis nagu terve elu süžee ajajoone vaid paari päeva jooksul. Nimitegelast kehastanud Jan Uuspõllul on võime olla üheaegselt selline röögatult vastumeelne, kuid alati karismaatiline, veenva mesijutuga, keegi keda vihkad, aga pead tunnistama, et keegi, kes kumab midagi magnetilist. Normanina oli ta hea valik ühe lurjuse kehastamiseks, kes paha poiss, kuid samas ka natuke rumalavõitu. Või kas ikka oli? Tegelased olid, lõppkokkuvõttes, vaid üks tahk näidendi edukuse baasis, kuid neid oli veel mitmeid. Kogu kompott lihtsalt toimis, sest oskas hoida piiri, teadis, kus liialdada ja kus mitte, ning mis peamine, pakkus vaatajatele inimlikku, kuid vürtsikat sugudevahelist võitlusmängu, kus polnud ei mängijaid, võitjaid, kaotajaid ning, tegelikult, mängu ennastki. Muhe etendus, lihtsakoeline, kuid sügav.