Teater: "Ninasarvik"

Tervitus!

Ja veel teatrit.

Pealkiri: Ninasarvik
Teater: Noorsooteater
Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Anti Kobin, Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko, Mart Müürisepp, Andres Roosileht, Karl Sakrits, Kaisa Selde, Doris Tislar, Tiina Tõnis, Risto Vaidla
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 26.09.2021
Millal nähtud: 05.11.2022
Minu hinnang: 4/5

Moraal sellest loost: palun ära jätkuvalt süvene alati lavastusse enne, kui pileteid ostetud. Nimelt käisin kunagi ammu vaatamas samanimelist balletti ja mul olid mõningased pretensioonid. Äärmiselt subjektiivsed, loomulikult, ning mitte ilmtingimata tantsuga seoses, kuid just süžeega ning selle implikatsioonidega. Oleks ma teadnud, et algmaterjal on antud näidendil sama, siis ma poleks kindlasti samme teatri poole seadnud. Ja oleksin soliidsest etendusest põikpäisuse tagajärjel ilma jäänud. Probleemkohad püsisid, ärritavad faktorid olid taas platsis ja, objektiivselt, ei ole tegu narratiiviga, mis mulle märkimisväärselt meelepärane või paeluv. Keeruline on, lisaks, aktsepteerida teatud mõttesuundi, mis kontekstis liiga kitsalt esitletud ja silmaklapid peas, eriti, kui just püütakse väljendada, et neid klappe ei ole. Kes on autoriteet ütlemaks, et mis on õige mõelda? Mida üldse võib mõelda? Miks on karjainstinkt kohe kindlasti halb? Miks on individualism hea? Legendaarne: mõtle oma peaga. Miks on kangelastegu vastuvoolu ujuda? Aasia teatud ühiskondades nt on kollektivism primaarne ja siis alles üksikindiviid. Erinevad kultuurid, erinevad lähenemised. Miks on üks hullus laialtlevinud ja vastuvõetav, teine, aga mitte? Ja mingi hetk avastad, et see, mis kunagi oli täitsa normaalne arvata, üllatus-üllatus, seda mingi aja möödudes enam ei ole. Tabust saab standard ja vastupidi. Lavastus on baasmaterjaliks asetanud fašismi ja kuidas see võttis võimust ning muutis inimesed n-ö ninasarvikuteks. Pealtnäha tavalised mõistlikud isikud pööravad äkitselt täitsa fanaatiliseks. Sellest detailist lugesin küll hiljem tausta uurides ning see seletas nii mõndagi -- oli loogiline ja passis sellega, mida laval illustreeriti, kuid selle teadmisega kaasnes ka väike pettumusnoot. Teadmatus oli paljutõotavam.

Miski hiilib ringi, mingi idee, mõte, suhtumine, tõdemus. Mingi hüsteeria, mis inimesi ükshaaval kaasa tirib. Luusib ja otsib kaasamõtlejaid. Või ohvreid? Algselt liikudes mööda nurgataguseid, siis juba vilksatab end avalikult ning lõpuks võtab võimust, haarates enda hõlma alla kogu ühiskonna. Selles kirjelduses ja interpretatsioonis seisneb näidendi võlu ja valu. Kui avastasin, et see salapärane "miski" oli originaalis fašism, siis tundus nagu suleti sadu uksi, sest potentsiaali valikuteks leidub tohutult. Oleksin eelistanud, et tõde ei teaks, sest lugu oleks selle võrra palju avatum, laiahaardelisem ning intrigeerivam. Mis küll võiks see müstiline impulss olla, mis tegelased enda võimusesse krabab? Põnev, põnev. Ja siis lugesin heausklikult taustast ja illusioonid lahtusid. Siinkohal tõttab, aga appi antud tükk, mis ei viita grammigi alginspiratsioonile, vähemalt konkreetselt tajutavalt mitte, ning pakub vaatajale äraarvamisrõõmu ning frustratsiooni, et no, mis siis on see ähvardav õudus, mis inimesi varitseb. Kuigi üldiselt mulle umbmäärasus ja "las publik ise otsustab ja tõlgendab nähtut", ei passi, siis käesolev lugu pigem võidab selgusetusest. See annab talle sügavust ning võimaldab vaatajal leida kontakti eri valdkondade ja teemadega, mis just talle märgilised. Äkki on see ümberringset endasse õgiv idee mõni religioon, sotsialism, kapitalism, poliitiline vool, desinformatsiooni võidukäik, ebateaduse levik, ükskõik milline kollektiivne hullus. Kasvõi komme, haip või sotsiaalne surve -- suur või väike. Nt Apple joovastus, sotsiaalmeedia sõltuvus või suvalise loomingu jumaldamine. On aegu, kus tundsin end kui peategelane Bérenger, kui ei läinud kaasa mõne entusiasmiga nagu suitsetamine ja joomine koolis. Oli tõesti usk, et teised on nagu ninasarvikud. Mina nende vastu -- veidrik ja üks suur pidur. Või kui olin kiindunud oma Nokiasse, aga surve osta nutitelefon oli meeletu. Andsin alla ning muutusin ise nisasarvikuks. 

Võttes arvesse tänapäeva kohaliku ühiskonna seisu, siis on tegelikult ilmselge, mis fenomeni lavastus enda keskmesse on, kasvõi alateadlikult, paigutanud. Kaasaegses fookuses toimub ninasarvikute võrdsustamine konservatiivse liikumisega. See on ühest otsast aktuaalne ja tüki sõnumiga klappiv, teisest, aga igav. Ma ei tunne intensiivset erutust, et tahaks selle teemaga teatrilavadel ka nüüd pidevalt kokku puutuda. Õnneks, seda ei pea ning lavastuse tõlgendamisele pakutakse ohtralt neutraalsust, et iga üks publikust saab selles näha täpselt seda, mis temale relevantne. Taaskord, spetsiifilise motivaatori välja ütlemine või kasvõi õhustikust välja lugemine kitsendaks tunduvalt lavastuse kõikvõimalikkust ning lahjendaks mõtet, et "üksinda universumi vastu". Olgu see üks isik ja universum siis ükskõik kes või mis tahes. Kannataks laiem pilt ning pisendatud saaks igaühe võitlus, kas tavaline või eriline, kas kõrgtasemeline või kapriisne, oma soovide ja õiglustunde eest seismisel, kui kogu maailm, või siis lähikond, on teist meelt ning sinu vastu. Etendus juubeldab ja asetab pjedestaalile julguse ning meelekindluse, mida nõuab oma põhimõtete eest seismine. Vastuvoolu ujumine ükskõik kelle või millega risti teises suunas. Just keskse konflikti ja võitlusvaimu universaalsus on üks peamine põhjus miks näidend minuga sünkas ning sama laiuskraadi leidis. Süžees toimuvas võib end ükskõik kes avastada kas "viimane mees seismas" Bérengeri rollis või, miks mitte, identifitseerida end hoopis ähvardavate ja lämmatavate ninasarvikutena. Ääretult hõlbus oli end ja elus kogetut ära tunda ühes või teises stseenis, ühes või teises tegelases. Vot see on publiku efektiivne kaasamine ja ajurakukestele asjaliku pinnase stimuleerimiseks pakkumine.

Nagu eelpoolmainitud balletis, olin tundlik seekordki fakti üle, et ühe loomaliigi ja inimloomuse negatiivsete joonte vahele tõmmati võrdusmärk. Otsekui vabandades ja kergendades inimeste vigu, jagades vastutust teistsorti imetajaga. Ärritus selle üle on, iseenesest mõistetavalt, minu enda kummaline kiiks. Kuid, milles on süüdi ninasarvik? Sümbol ja metafoor sümboliks ja metafooriks, kuid üks pahaaimatu loom oma süütu looduse poolt antud olemusega tituleeritakse millekski pahaks. Mis on halba selles, et ninasarvik on karja loom, hoolib ja kaitseb omasid, on perekeskne, tugev ja kokkhoidlik? Ta lihtsalt on selline, selles tõsiasjas ei ole ei positiivset ega negatiivset. Inimene annab naturaalsele looduslikule olukorrale konteksti, mis asetab looma taunitavasse valgusesse. Inimene on see, kes annab neutraalsele tähenduse, kas kaldu ühele või teisele poolele. Tähenduse, mis tegelikult ei eksisteeri väljaspool inimaju. Ja siit jätkuküsimus. Miks oli elementaarne, et peategelane, Bérenger, on n-ö hea kutt kogu võrrandis? Ehk oli tema tegelikult imelik ja asetas end lahkhelis valele poole? Ei saa just väita, et mees ühiskonna täisväärtuslik liige oleks olnud. Teda iseloomustades ei saa öelda, et ta oli vastutulelik, tähelepanelik, keegi kellele loota.  Mees ei aidanud teisi, jäi hiljaks, ei süvenenud kaaslaste muredesse ja reaalsustele, luiskas ja kasutas teisi selle läbi ära, oli ükskõikne kõige enda ümber, mis ei olnud alkohol (äkki vend oli deliiriumis ja kujutas kogu ninasarvikute asja ette?!) ja Daisy. Inimene, keda mina küll endale sõbraks ei tahaks. Tavaline elupõletaja. Aga äkki oli loo õppetund tõsiasi, et elu ei ole must ja valge, samamoodi, nagu võib ära keerata viisakas ja korralik inimene, võib "kangelane" olla keegi, kes muidu just eeskujulikkuse ja vooruslikkusega ei hiilga. Ei olegi tegelikult õiget ja valet külge ning ei ole ka ette reglementeeritud, kes ühele või teisele poolele oma vaadetega langeb. Veelgi mõtlemisainet. 

Tegu on absurdižanri tükiga, mis võib olla omas ajastus mõjus šokeeriva, tähelepanuväärse ja esilekerkivana, kuid tänapäevaste silmade vaatest, mitte ülemäära. Absurd ja huumor ei olnud piisavalt teravad ning nende kogus ei olnud ka selle piirini, et tõesti teadvustaks lõikavalt, kui idiootne nähtu on või siis kui totakalt koomiline. Kassi tapmise killud ja, eriti, kui sellele seigale pikemalt pidama jäädakse, ei ole just midagi, mis naerma ajavad. No ei ole, vähemalt minu huumorimeelega ei klappinud. Üleüldse ei sihtinud koomika sihtpunkti ning ehk olid lihtsalt ootused natuke teised selles valdkonnas. Farsilikud ja jaburad olukorrad, milles tegelased end leiavad, ei mõjunud iseäranis absurdselt, pigem olid põnevad süžee kontekstis, mitte just sellepärast, et nad reaalsust eiravalt ogarad oleksid pidanud näima. Õnneks kompenseeris natuke kulunud ja oma aja ära elanud tooni värvikas ning dünaamiline lavakujundus ning näitlejatöö. Ka erinevad efektid ja atmosfäär laval. See erkroheline muru, lillakas taust, punased moonid ja suminat täis kohvikumiljöö oli vahva ning kaasahaarav. Kontorisse paigutavad stseenid oli ootamatult ärevaks tegevad ning tsipake kõhedad. Kas murrab ninasarvikuks muutunud naine sisse või ei? Paugud käisid ja tolmu lendas. Eriti võimas oli finaal Jeani korteris, kus viimane lõpuks moondub, Bérenger ja Daisy varjuvad, ning, kus kari ninasarvikuid lõpuks kurjakuulutavalt üheskoos välja ilmub. Pinge oli laes, valgustus, kord kottpime, kord nähtav -- ohtlik ja heidutav -- , efektid ja helid võimendasid alarmeerivat õhustikku ning oli teada, et kohe tuleb gigantne pauk. See kapp oli nagu eraldi tegelane. Õhustik pakatas plahvatusohtlikkusest. Kas meie kangelasel õnnestub põgeneda või muutub ta ise, kasvõi alalhoiuinstinkti ja enesekaitse eesmärkidel, suureks ja hirmsaks koletiseks? Lavakujundus oli tõesti kümnesse ning meeldejääv ja rahutukstegev. 

Kindlasti nõudis tükk edukalt toimivat ühtset trupimängu ning individuaalseid rollisooritusi, sest tegelasi oli rohkelt ning kerge oleks olnud ära unustada, kes, mis, kus, või siis mõnel tegelasel vajuda plassiks ning taustaks sulanduda. Suur hulk karaktereid paiskasid üheskoos ruumi palju siginat saginat, kädinat, suminat, liikuvust ning energiat, mis oli kõik elav ja teretulnud. Kaks keskset tegelast, täielikud vastandid, Mart Müürisepa ja Risto Vaidla, kehastuses pakkusid nüansirohket vastandid tõmbuvad ja vastandid vastanduvad rollimängu. Üks oli see, mida teine ei olnud ja vastupidi. Kahe mehe logisev ja mitte tasakaalus suhe oli üks tuntavamaid inimloomuste vahelisi kokkupõrkeid tüki eri karakterite vahel. Peategelase kiindumus Daisy vastu oli imal ja kuidagi tühi, teised ülesastunud olid küll koloriidsed ja omanäolised, kuid ei mänginud üle kahe peategelase põrkuvat, kuid veidralt sõbralikku sidet. Eriti pingeline ja nukker oli meeste omavaheline lõppmäng. Sõbrad ei pruugi elu kulgemisel edaspidi ühes suunas sammuda. Mitte, et sinnani nende vahel ohtralt paralleele oleks saaks tõmmata, aga mingi kamraadlus ja lojaalsus nende vahel kestis. Kuid, kas ikka liigutakse äkitselt eraldi lahkuminevatele kurssidele? Nemad koos -- ei üks üksi või teine iseseisvalt -- olid süžee südameks. Lisaks, esinduslikule näitlejatööle, saab teatrist seekord kaasa võtta võimestuse, et ole, kes sa oled, usu, mis sa usud, tee, mida teed, kuid püüa alati olla ustav endale ja enda põhimõtetele. Ainult siis suudad jääda päriselt "sinaks" ning ei ähvarda oht n-ö ninasarvikustuda. Kuigi, mida see ikkagi lõppkokkuvõttes sümboliseeris? Sest ninasarvik ühele, karja liige teisele, võõras ühele, sõber teisele.