laupäev, 27. mai 2023

Raamat: Krimi eri "Metsaline" ja "Sellise näoga mees"

Tervitus!

Ikka krimikirjandust.

Pealkiri: Metsaline
Autor: Carmen Mola
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Wow, vot see oli küll karm, päris raske ja peaaegu, et võimatu alla neelata. Vägivald, vulgaarsused ja vaesus ei ole just märksõnad mida otsin, et valida raamatuid lugemiseks. Pigem hoian neid tegureid lademetes sisaldavatest kaarega eemale. Tegu on äärmiselt brutaalse ajaloolise krimkaga, kus halastust ei leia keegi, viimasel minutil ei kiputa kedagi imekombel päästetama ning tegelased, isegi need, keda pead põhifiguurideks, kukuvad surnult kui kärbsed, ja mitte just meeldivatel viisidel. Kaugel sellest, pigem nii ehmatavalt ja šokeerivalt kui veel võimalik. Mille jõleda ja öökima ajavaga siis teos lugejat kostitab? Noorte tüdrukute võikad rituaalsed tapmised, koos kirjeldustega jäsemetest enne ja pärast. 14. aastase orvu karjäär bordellis, koos kirjeldustega igast kiimalistest jätistest, kes tema n-ö teenuseid kasutavad. Ootamatuid ning silmi punnitama panevaid mõrvu, julmu ja hooletuid, koos kirjeldustega. Ja kui see veel vähe, siis palun, võtke koolerat, ohtralt koolerat ja nautige kõiki neid oksendavaid, hüljatuid ning kohe kohe hinge heitvaid mehi, naisi ja lapsi. Koos kirjeldustega, mis ajasid ahastama, sest sa tead, et just niimoodi 19. sajandi alguses Madriidis elu tõenäoliselt kulgeski. Kuidas vaeste maju ja linnaosasid lihtsalt põletati ning inimesi tänavatele aeti, sest, noh, vaesed ju levitavad haigusi, ajas õiglustunde ja empaatia marru. Jummel küll, mida ma lugesin?!

Ma ei seedinud enamus raamatut, sest mulle lihtsalt ei passi sellistes tonnide mahus ebaõiglust, piina ja kannatust. Ja siis mingid ülbed vaimulikud ja aristokraadid pealekauba. Ainult väikestes doosides ja mitte eri tüüpe korraga olen valmis vastu võtma jõhkrust ja halastamatust. Minu ärritunud emotsioonid ja tundlikud närvid, aga ei tähenda, et raamat ei oleks väärt, asjakohane ja sisukas. Kõige enam vast ongi teos ära teeninud kiitust autentse keskkonna loomise eest. Kirjeldused, dialoog ja ajalooline kontekst jättis äärmiselt usutava mulje. Autor ei hoidnud tagasi ega klantsinud kogu selle perioodi inetusi üle drastilise ilustamisega, mida liiga tihti kirjanduses ette tuleb, või lihtsalt mitte meeldivate aspektide ignoreerimise ja meelega välja lõikamisega. Lugu ei olnud tänapäeva lugeja kergemaks tarbimiseks kaunistatud ning oli päris valuline lugeda, kuid au tuleb anda selle eest, et vast ei oleks mu tundenuppe nii intensiivselt pressinud, kui ma ei oleks sajaga uskunud, et mida loen on päris. Kui ei oleks ilukirjandus. Tõsiasi, et isikuid ei katnud peategelaste n-ö narratiivne kaitsekilp ning mõned võtmetegelased tulid ja läksid. Eriti, et karakterid olid reaalselt haavatavad, said viga, ei olnud puutumatud ning mitte tapetavad. Kui koolera ei võta, siis vigastamine ja mõrvamine üks hetk ikka. See fakt pani ka enam pinevust tundma, sest kunagi ei tea, mis võib iga ühega neist juhtuda -- nii kangelaste kui kurjamitega. Kõik nad olid süžee ohvrid ning too neile ei halastanud.

Keeruline oli mitte kaasa elada Luciale, kes meeleheitlikult püüab enda ja väikse õe, Clara, elu eest võidelda pärast nende ema surma kooleraase. Tüdruk peab hakkama raha teenima, et neile katus pea kohale saada ja kõhud täita, ning on sunnitud pöörduma bordellitööle. Olles eelnevalt varastanud salapärase sõrmuse ühelt surnud vaimulikult, hakkab lahti hargnema üks õudus, sest olles olnud valel ajal vales koha ja näpanud vale asja, paigutub tüdruk end ohtliku salaühingu teele ning ristab rajad koletu Metsalisega, kes oma ohvreid röövib ja siis tükkideks rebib. Lucia ei saa hetkegi hingata, sest armutu monstrum on kaasa võtnud Clara. Saatuse tahtel satub meie kaua kannatanud kangelanna kokku eriti tegelastega, kes teda oma päästemissioonil abistavad, kui ka kaikaid kodaraisse heidavad. Sõbrad võivad olla ootamatud isikud, kuid, samuti, võivad vaenlased olla liigagi lähedal. Kusjuures, siin natuke kriitikat. Peamine pahalane tundus, et sai valitud šokifaktori poolest, sest oma ebatõenäolisuse ja ebaloogilisusega motivatsioonis, käitumises ning n-ö enne ja pärast olemuses, ei veennud mind asjade kulgemine ja otsus absoluutselt. Samuti, oli veidi kaheldava väärtusega tõsiasi, et mega suures linnas pidevalt tegelased juhuslikult kokku põrkasid, või siis kui otsid kedagi spetsiifilist, isegi kui sa ei tea täpselt, keda või kust, siis ikka koperdad just selle tüübi osta keda alateadlikult või teadlikult või süžee edasiarengu eesmärkidel vaja leida on. Liiga palju tuli ette kokkusattumusi eri tasanditel ja teemadel.

Hästi huvitav oli kuidas autor oli maailma meelsuse muutumist loos kajastanud. Õhus oli tunda modernsuse, kaine mõistuse ja teaduse ajastu algust. Nt kuidas paljud tegelased avaldasid kahtlust, et koolera on jumala viha või et vaimulike arvates leivatavad seda ainult vaesed. Ühe arsti kaasatusel sai kiigata tolle aja meditsiini arengutele nt algelistesse vereanalüüsidesse. Raamat oli rikkalik ja veenev 1830ndate eluolu, aktuaalsete teemade ja inimeste perspektiivide liikumise tabamisel. Mulle läksid tegelaste kannatused selles suurte muutuste lävel olevas riigis korda. Ma elasin kõigile kaasa, iseasi, kas ma nendega alati nõustusin või mitte. Enamus keskseid tegelasi siiski üllatas oma ülluse ja õigel hetkel käivitunud moraalitundega. Lucia oli tõeline rauast leedi, kuid sümpaatia suutis võita, lisaks, endine politseinik Donoso, ajakirjanik Diego ning isegi üks kätšialdis munk. Vägivalda oli üle minu taluvuse piiri ning raske oli sellest tulenevalt raamatut läbida ning mingid süžeelised valikud oli natuke lohakad või mugavad, kuid üldiselt, igati asjalik ajalooline krimka. 


----------------------------------------

Pealkiri: Sellise näoga mees
Autor: Caimh McDonnell
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Tegu on suurepärase näitega detektiiviloost, mille krimka pool on suhteliselt plass ja kesiselt standardne, kuid tegelased, tekst ning süžee areng on faktorid, mis annavad raamatule elu ning tõstavad selle taset kõrgemale kui vaevu keskpärane. Aga jah, mingi gängsterimüsteerium, et kuhu ühed tüübid ammu aega tagasi kadusid ning kes nüüd sellega seoses meie kangelasi taga ajab, ei olnud iseäranis unikaalne või köitev. Oli, muidugi, põnev, et mis selle tausta võtmeteemana, armastuse "muinasjutu", tegelik hall argipäev oli, kuid kogu see liin toimis teisejärgulisena ning lihtsalt kondikavana, millele ehitada värvikad karakterid, muhe huumor ning tegelik loo süda. Tegu on mingi kraadini paroodia, farsi ja/või äärmiselt eneseteadliku ja musta huumorit viljeleva reaalsuse eest põgenemisega. Ja mitte ilmtingimata autorile, vaid just lugejale. Vaatamata tõsistele seikadele ja tapmistele, mis kohati olid rohkem kentsakalt naljakad, kui võikad, on raamat omamoodi hea tuju teos -- täis elujaatust ning eneseabiõpiklikke moraale. Pakutakse päris mahlases kastmes kilde, mis peidetud väärtuslike eluõppetundide keskele ja vastupidi. Isegi kui kõik on kehvasti võib olukord veelgi halvemaks minna. Mõni vaenlane on ohutum kui heatahtlik lähedane. Miks tõeliselt elada kui võib mugavustsoonis vegeteerida. Heateod ei jää kunagi karistuseta, eriti kui aidata vanadekodu elanikke. Ära topi oma nina teiste asjadesse, vegeteeri edasi. Ja muud lõbusad Murphy seaduste laadsed teadmiseks võtmist ära teeninud tarkuseterad.

Paul on lahke südamega, kuid null motivatsiooniga mees, kelle elu eesmärk on elada vihatud sugulase pärandi kulul, hoides millimeetri täpsusega kinni raha saamise tingimusraamistikust. Aga elu ikkagi juhtub lõpuks ning mees leiab end mitme mõrvakatse ohvrina, mille vallandas täiesti vales kohas, valel ajal olemine. Ja altruism, mis pani teda pakkuma n-ö teenust vanadekodule, kus ta teeskleb, et on kes iganes, keda vanur soovib näha, sest silmanägemine ei ole neil just enam kiita ning Paulil on "just selline nägu", mis ei jää meelde ning mida teistega pidevalt sassi aetakse. Ideaalne vend "mängimaks" ükskõik keda. Et kaitsta oma passiivset rahalist sissetulekut püüab mees selgusele jõuda, et kes teda taga ajab. Ja, noh, ta ei taha mõrvatud saada, see on ka üks põhjus. Peamiselt võtab ta jalad tagumiku alt välja ikkagi eesmärgiga tagada pärandi järjepidev sissevool. Paul vajaks vast psühholoogi, sest ta on ilmselgelt depressioonis või läbipõlenud või lihtsalt emotsionaalse trauma tagajärjel päris elust mööda kulgev, kuid tema selline emotsioonitu ja no-nonsense suhtumine on kummaliselt värskendavad. Ta on ehe ja seisab ainult kõige tähtsama eest. Enda. No, loomulikult, on ta tegelikult hea ja hooliv poiss, mõistlikul tasemel alalhoidlik, ning tundub, et käitub kui iga tavaline inimene, kes sellisesse surmavasse segadusse end on tahtmatult mässinud. Paul on tohutult sümpaatne peategelane ning seda on ka tema ootamatu reisipartner, vanadekodu õde, kes satub ärevast tagaajamisest, vastupidiselt kaaslasest, eriti õhinasse. Kesksete tegelaste kolmiku viimane liige on üks kõige ebameeldivamaid, kuid meeldivamaid ebatüüpilisi politseinikke nimega Bunny.

Koloriidsetele karakteritele lisaks on raamatu tõmbenumbriks selle huumor. Sa loeksid nagu kirjalikke versioone "Allo Allo" sarjast, "Blackadderist" või muudest samatoonilistest, kuid ülekantud tänapäeva Dublinisse. Paralleele saaks tõmmata ka "Palja relvaga" ja "Ässad" sarjadega ning kõikvõimalike muude paroodiafilmidega. Õhustikud oli väga sarnased. Kohati jäi selline sketšide jälgimise tunne, kus iga uus stseen pakatas kuivast huumorist, sarkasmist ja irooniast. Kangelased sattusid ühest totakast olukorrast järgmisesse ning dialoog ei tundunud üldsegi klappivat olukordade tõsiduskraadidega. Igast tõsiseltvõetavast tegelasest saab talle vastava eluvaldkonna või suurnimetaja omamoodi pila. Nt ülientusiastslik ja rõõmsameelne arst, kes ütleb ilma igasuguse häbi ja huumorita kentsakaid, kuid üdini otsekoheseid, asju. Nt kui oled olukorras, kus sinu suunas tulistatakse, siis on kõige etem koht kuul just tagumikku rihtida -- tõenäosus surmavateks komplikatsioonideks on väike. Selline lapsik ja kriipivalt ebarealistlik dialoog ning sunnitult humoorikad ja idiootsed situatsioonid üldiselt minu maitsele end ei reasta, sest üle võlli teravmeelsus ja naeru sihilik välja õngitsemine mõjub hoopis vastupidiselt. Hea nali on see, mis on usutav. Hea koomiline olukord on see, mis näib autentne. Või siis vähemalt võimalikult orgaaniline. Üllataval kombel suusits raamat hoida sellist absurdset, kuid, samas, ehedat joont. Ei olnud kategooriliselt võimatu, et Dublinis ehk asjad nii käivadki, tegelased nii räägivad ja reageerivadki ning üleüldse on kogu elanikkond selline särtsakas, ebakonventsionaalne ja ettearvamatu. On olemas žanr nagu maagiline realism, kus fantastilised elemendid on igapäeva elu eraldamatu osa. Antud teost kutsuks paroodiliseks realismiks, sest kõrge doos konstantset tobedust, musta huumorit ja n-ö verbaalset ärategemist on tavapärase elu igati loomulik osa. Sellist usutavat ja naeruväärseks mitte muutuvat tasakaalu põneviku ja komöödia vahel ei ole lihtne saavutada. Kogu tohuvabaohu ajas mind mitmel korral muigama, mida on äärmiselt keeruline isegi väidetavatel kõige koomilisematel kirjateostel minust välja tirida. Kiitus selle eest!

Nagu juba öeldud, siis krimiaspekt ei olnud midagi iseäranis esilekerkivat või ennenägematut, kuid see ei olnud üldsegi primaarne. Sulelised ja karvased tegelased, kes, ühelt poolt, tavaliste inimeste mulje jätsid, kelledega võib tõenäoliselt ise ka suvalisel tänavanurgal kokku põrgata, oli teose põhitugevus. Meie keskel võib olla mitu Pauli või Bunnyt. Sinu naaber võib olla Bunny. Bussis istus su kõrval täna Bunny. Poe järjekorras on su selja taga Bunny. Seda ei oleks keeruline uskuda ja just selles tunnetuslikus tõsiasjas võlu ning romaani edukus seisneski. Vähem efektiivne ei olnud huumor, loomulikult, mis mahedalt naturaalsena toimis. Muhe ja mahe, ideaalne kombo. Loos leidus, lisaks, romantikaliin, mis ennast viimases vaatuses avaldas ning, mis tollel hetkel oli vast ehk psühholoogiline reaktsioon meeletule pingelangusele, kuid üldiselt tsipake sunnitud ja ebavajalik oli. See lisas süžeele veel ühe kihi, mida raamat tegelikult ei vajanud. Süžee oli suhteliselt õhuline ja lendlev, kuid musi-musi tegi selle ebameeldivalt raskekaalulisemaks, mis ei olnud just parim suund. Siiski, kuigi mitte geniaalne teos või midagi mida ülemäära juubeldada, oli vahvalt värske ning opakalt kaasahaarav raamat kohe kindlasti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar