Etendus: "Võluflööt" ja "Õhtused majad"

Tervitus!

Seekord suurepärast klassikat.

Pealkiri: Võluflööt (Wolfgang Amadeus Mozarti ooper)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 50 min
Esietendus: 28.01.2022
Millal nähtud: 17.06.2022
Minu hinnang: 4.5/5

No selle ooperi produktsiooni lavale toomisega ei ole küll sente loetud. Iseäranis kostüümide, lavadekoratsioonide ja üleüldise stiili kohalt. Vähemalt selline mulje jääb küll, sest võrreldes Estonia teiste lavastustega, kus kasinust ja kokkuhoidlikkust on selgelt tunda, ei anna antud tükk mõista, et millegagi oleks koonerdatud. Etendus on Mozarti loomingu ja ooperimaailma üks armastatumaid. Muinasjutuline ja müstiline, lugu pimedusest ning valgusest, kus võidab headus ja igaüks leiab endale oma. Tegu on minu esimese saksakeelse ooperiga või siis, täpsemalt öeldes, on tükk kategoriseeritud kui Singspiel, mis kaasab nii laulmist kui tavalist dialoogi. Harjumatu oli tõdeda, et sain paljustki aru, sest saksa keel on täitsa suus, ning, et trupp suutis seda piisavalt hästi hääldada ning edasi anda, et ei olnudki tarvidust konstantselt subtiitreid jälgida nagu tavaliselt ooperit külastades. Mõnusaks elamuseks panustas ka fakt, et teos ei ole klassikaline ooper ning sisaldas endas ohtralt niisama rääkimist. Rohkem meenutas see muusikali, kui ülejäänud standardseid žanrikaaslasi. See tegi loo tajumise ja kaasa elamise kuidagi hõlpsamaks, sest võimaldas hingetõmbepause, sissejuhatusi ja järeljahtumist emotsioonirohkete palade ette, taha ja vahele. Aitas tasakaalus laulmine ning rääkimine kaasa ka süžee usutavusele ning kergema kontakti saavutamisele. Vaatamata fantaasiaküllasele sisule. Julgelt võib lavastust soovitada nt kellegi esmaseks kokkupuuteks ooperiga. 

Lugu ei ole iseenesest midagi fenomenaalset. Prints ja printess, kurjus ja headus, värvikad kõrvaltegelased ning õnnelik lõpp. Piiludes pealiskihi alla tundub, aga et autor on tahtnud anda edasi põrandaaluseid sõnumeid -- poliitilisi ja sotsiaalseid. Nähtava ja kuuldavaga võib seoseid tõmmata vabamüürlastega, salaühingutega ja võlumaailmas toimuvat võib tõlgendada lahti palju realistlikumalt ning ajaloo perioodile asjakohaselt. Kes on Öökuninganna ja mida tema kuningriik sümboliseerib? Võimu, monarhiat, institutsioone, konservatiivsust? Keda kehastavad valguse sekt ja selle juht? Paralleele võib tõmmata nt valgustatuse ja teadmiste omandamise otsingutega, kui ka vägedega, nt riigivõim, mis püüab neid eneseleidmis maha suruda. Karakterite arengute juures kumab läbi, et sügav ja ilmselge eesmärk on suunatud just iseenda paremaks muutmisele. Kellel see õnnestub, nagu peategelasest prints Tamino. Kelle puhul kukutakse läbi kõik testimise katsed, nagu Papageno. Lõppkokkuvõttes, aga leiab iga üks just selle mida vajab ja on ära teeninud. Ja pimeduse jõud taanduvad tagasi varjudesse. Kusjuures, atmosfäär on lavastusel suhteliselt kerge ja isegi lustakas nagu nt ühel fantaasiarohkem lastefilmil. Tuleb ette huumorit ja veidrusi, kuigi, iseasi, kas see koomika just märki tabab. Oeh, Papageno ja tema tolalikku olemust koos kriiskavalt häiriva suhtumisega naistesse ei olnud võimalik täies mahus ignoreerida. Jah, jah, ajastu oli teine, kuid kohati tundus, et mehe kentsakad kaasaotsinud oli loo tegelik kese. Tekkis mulje, et fookus oli mehel ning ülejäänud olid justkui teisejärgulised. Vot nii palju tundus, et Papageno rambivalgust sai -- natuke teenimatult. Pigem oleks vahva olnud enam Monostatose tegemistele kaasa elada, kes on tõeline üllatusstaar just oma ootamatu humoorikusega. Eriti kui ta üks hetk oma lembetähelepanu äkitselt Öökuningannale pööras.

Muusikalisest poolest ei saa üle ega ümber metsikult kuulsast aariast pimeduse valitsejanna poolt. Sellega seonduvalt, oli automaatselt lavastuse tähelepanu keskpunkt ja ere täht naist kehastanud Elina Nechayeva. Etteaste tõi kananaha ihule ja terve saal särises. See lugu lihtsalt elab juba oma elu ja keeruline on seda mitte eelistada ülejäänud etenduse muusika repertuaarile. Samas, peab tunnistama, et Pamina rolli täitnud, Elena Brazhnyk, oli isiklik lemmik oma tugeva, puhta ja kõlava lauluga ning üleüldise armsa ning asjaliku olekuga. Ta ei mõjunud naisena, kes ootab, et teda päästetaks, kes on ohver või plass, vaid keegi kelles on energiat ja jõudu, kuid ka õrnust ning haavatavust. Suurepärane sooritus! Silma jäi veel ka alati kvaliteetne René Soom, tüütu tegelase rollis, Papagenona, kuid etteaste ise oli mõnus. Janne Ševtšenko oli talle ideaalne Papagena. Samas, ei olnud lavastuses vist ühtegi lauljat, kes ei oleks igati kiiduväärselt oma esitusega hakkama saanud, alates väikestest poistest kuni koorini. Edukad etteasted paistsid minevat väga korda ka publikule, kes entusiastlikult, nii keset etendust, pärast eri numbreid, kui finaalis, agaralt oma poolehoidu aplausi ja verbaalse kiitmise abil väljendasid. Ammu ei ole enam saanud kuulda nii vaimustunud reaktsiooni ühele Estonia loomingule. Populaarsust vaatajaskonna osas ja jätkuvat huvi näitab tõsiasi, et kõik etenduskorrad on kas juba välja müüdud või kohe-kohe saavad piletid otsa. Pigem on mulje, et keeruline on lavastada oopereid, mis pikemaks ajaks täissaalidele end peibutavad, kuid ju siis on leitud see õige. Vähemalt mingiks ajaks.

Suurima äramärkimise on etendus teeninud oma kostüümide ja üleüldises stilistilise lähenemise poolest. Ühe tegelase riietuse alla läks ilmselgelt päevi, kui mitte nädalaid, pingsat ning täppistööd. Detailirohked, pitsilised, suled, erineva mustrid, mitmekihilisus, pealtnäha kallid materjalid koos ekstravagantsete peaehetega, nägid kõik äärmiselt suursugused, läbimõeldud ning meisterlikud välja. Ideede autorid kui ka realiseerijad olid seekord ennast tõesti ületanud. Oma stiililt jätsid need miksitud mulje ning meenutasid eri moodi, natuke futuristlik, religioosne, aasiapärane, ajalooline, egiptlaslik, võitlusrüülik ja mida kõike veel ühes. Ergad sinine, kollane, valge ja must domineerisid värvipaletti. Kuigi lavadekoratsioonid olid küll silmapaistvad, kuid tagasihoidlikud ning lasid pigem rõivastusel särada, leidus laval nutikaid ja omanäolisi lahendusi, nt kollased vihmavarjud. Kõiksugu rekvisiidid olid samuti pilkuhaaravad, eri need kõiksugused kuldsed asjakesed. Võiks eeldada, et selline segasummasuvila visuaalse disaini juures oleks häirinud ja tekitanud ebakõla süžee ja nähtava vahel, kuid iga üksikasi toimis. Etendus nägi tõesti hea välja, klappis sisulisega, pakkus hiilgavaid etteasteid ning kahtlemata on tegu ühe meeldejäävaima ooperiga, mida viimastel aastatel Estonia laval nähtud. Siit ka soe soovitus kõigile sammud teatrisse suunata!

--------------------------------

Pealkiri: Õhtused majad (Tiit Härmi ballett Gustav Mahleri muusikale)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 18.03.2022
Millal nähtud: 15.10.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Kas see on vaid minu piiratud ja subjektiive arvamus, kuid Estonia repertuaari need balletid, mis on n-ö kodumaised produktsioonid, näevad, kõlavad, tunduvad ja mõjuvad kuidagi kvaliteetsemalt, sügavamalt, kaunimalt ning erilisemalt? Või on meie rahvusballetti lavastuste välja toomise tase üleüldse märgatavalt tõusnud? Võrreldes mitmete juba ajalooliselt klassikaliste etendustega, on meelde söövitanud end need, mis, olenemata sisu rahvusvahelisusest või Eesti kontekstis paiknemisest, on enda maailma esietendused leidnud just Estonia laval või ajaliselt viimase kümnendi jooksul. Nt "Anna Karenina", "Tramm nimega iha", "Kratt", "Medea" ning käesolev etendus. See tõdemus on, loomulikult, äärmiselt teretulnud ning teeb niigi kõrge motivatsiooni balletti külastada aina veenvamaks. Antud lavastus oli lihtsalt hingematvalt kaunis, meeleolukas, detailirohke ning tehniliselt võrratu, ja siinkohal ei ole juttu ainult tantsust. Kostüümid, lavadisain, rekvisiidid, efektid, mööbel ning üleüldine õhustik mõjusid kvaliteetselt, tõsiseltvõetavalt, läbimõeldult ning igast küljest esteetiliselt. Tegu on visuaalselt iseäranis kauni ballettiga, mille teostus ning silma ja kõrva paitav ilu kohati aitas ignoreerida kesiselt standardset ja isegi külmaks jätvat süžeed neist oh-kui-õnnetukestest aadlikest. Keeruline on nende pseudo-muredele kaasa tunda kui tead, et seltskonna luksuslik elu tugineb talupoegade kannatustel. 

Ikka ja jälle kuuleb erinevates loomingutes n-ö hingelisest armastusest ja kehalisest armastusest ning kuidas teatud aadlikest meestele on see ikka tõeline taak. Jumaldad üht naist, magad teisega, kuigi esimene on väidetavalt sinu saatus ning kõige kallim. See on tüütu ja igav ning ei ole just hõlbus aristokraadi hädadele ning pahedele kaasa elada, ükskõik kui imeliselt, poeetiliselt ja suurte emotsioonidega neid tundeid ning valulikke konflikte eri meetodil ei kirjeldataks või välja elataks. Mingi tüüp igavleb ja põletab elu ning arvab, et tal on õigus mõlemale naisele, sest tema nii tahab, hoolimata, et mida daamid soovivad. Traagiline ei ole see, et mees tabatakse teolt, ta armsama kiindumuse kaotab ja kellegi tapab, vaid tõsiasi, et ta siiralt vist uskus, et tal peabki kõik ja korraga olema, ning see on aktsepteeritav. On okei magada teise mehe naisega, tundmata huvi, et kuidas võib see mõjutab abikaasade heaolu ja omavahelisi suhteid ning positsioone, ja samaaegselt tundes kirge teise naise vastu, kes sümboliseerib hingelist lembust. Duellid on vaid kirss tordil. Ei saa kõike üheaegselt ning selle ühe ja sama õppetunni kordamine erinevates kontekstides, erinevate tegelastega, erinevates ajaloo perioodides, erinevates kunstilistes meediumites, ei suuda jätkuvalt minust pisaraid välja tirida. Naistest oli kahju, nende äng oli vaoshoitum ja põhjatum, isiklikum ning ego-vaesem. Meie kangelase puhul oli keerukas aru saada, et kas tappis ta end uhkuse, eneseväärikuse, hirmu või näo kaotamise pärast, või sellepärast, et siiralt ei näinud elul mõtet, kui armastatu tema kõrval enam ei sammunud. Loomulikult, aitaks selgust tuua tutvumine Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustusega, mille ainetel ballett on loodud, kuid sellesarnast süžeed on kogetud sadu kordi ning iga uus kokkupuude ei tee seda seeditavamaks. 

Mõistlikum on etenduse puhul fokuseerida nähtavale, kuulatavale ning atmosfäärile, mis kombineerib kõik meelelised aspektid, milledes etendus tõesti särab. Pakkudes maitsekust, aegumatut elegantsi ning igast detailist hõõguvat harmoonilisust ja põhjalikkust. Nt võtame kasvõi kostüümid. Igal esinejal laval on seljas üksteisest varieeruva moega riided, mis võimaldab neil paista indiviididena, mitte kui taustas ühte sulanud massina, milledena enamus ballettides üles astuvaid mitte peamisi tantsijad eelistatakse näha. Vahva on jälgida rõivaste stiili ning imetleda silmapaistvaid detaile eri komplektide juures, mis ei taandu ainult värvivalikute variatiivsusele. Dekoratsioonide juures jäävad silma tagasihoidlikud, kuid tugevat sõnumit andvad lahendused ja mustrid. Lavastus on intensiivselt tumedamates toonides, jõuliselt pruunikad, ning õrnalt punakad ja mustad toonid domineerivad üle kogu produktsiooni. Mitte just kõige inspireerivam või energilisem palett, kuid see sobib aristokraatliku, ajaloolise, dramaatilise ja tsipake oma aja ära elanud ning kulunud aadlike elu illustreerimiseks ideaalselt. Lavasuurune mööbliääriste stiilis puidunikerduste kogumik ja see šikk sohva, olid võrratu kombinatsioon ning just piisav, et anda edasi õhkkonna peensust ning kirglikkust. Rääkimata siis kahest armurõõmudes inimkehast seal nooblil asemel. Sealjuures jättis muusika pigem maheda ning toetava mulje, mitte nagu millegi, mis on visuaalset üle mängiv või eesrindlikum. Muidugi, tuli ette ka dramaatilisi seiku ning lõikavaid instrumendikäsitlusi, kuid muusika oli tasakaalus sisuga, hoides graatsilist, suursugust, kuid aristokraatiale passivat väärikat nooti. 

Tantsu kohalt on etendus, iseenesest mõistetavalt, ka imeline. Vaatamata kammitsetud ja natuke läppunud aadlike kultuurile, on lavastus üpris seksikas. Siinkohal vastandatakse etteastetega mainitud hingelist ja kehalist armastust. Viimast sümboliseerib meessoost peategelase paljas ülakeha ning ihar embamine armukesega kušetil. Eelviimast, aga mehe õrn, hoolitsev ja austav -- nagu hoiaks käes portselani -- kehakeel ja pilgud. Meelde jäid veel kokkade krapsakas tants külluslike roogadega kandikul, mustlase energiline etteaste meestele ning valulikest tunnetest nõretav konfrontatsioon kahe algselt eneseteadmata rivaalitseva naise vahel. Isegi meie kangelase etteaste finaalis, täis enesehaletust ja eneseviha, püherdades enda emotsioonide mülkas, kuigi objektiivselt on empaatiat säästa vaid näpuotsaga, annab etteaste suurepäraselt esile mehe ahastust, lootusetust ning, ei ole tõesti võimalik, et see kulmineerub muudmoodi kui juhtub. Siiski, oli lõpp natuke üllatav. Kuid äärmiselt efektne punkt nii silmadele mõeldud realiseerimise poolest kui narratiivselt. Samas, traagika on alati unustamatum kui kaunis finaal. Kokkuvõttes, tegu on järjekordse näitega, et kodumaine originaal ballett võib pakkuda vaimustavat meelelahutust, tervik võib olla pandud kokku eri valdkondade meisterlikest panustest, ning kogu komplekt ei jää kuidagi allapoole välismaa suunalt tulnud loomingule.