Raamat: Krimi eri "Veneetsia mäng" ja "Mõrv viskivabrikus"

Tervitus!

Krimkade aeg!

Pealkiri: Veneetsia mäng
Autor: Philip Gwynne Jones
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Üks minu top 3 pettumust valmistav linn on Veneetsia. Ma ei lasku üksikasjadesse, kuid asupaik ei olnud põhjus, miks antud raamatu kätte haarasin. Samas, suutis see mind panna tsipake vähem nõudlikumalt linna suunas meelestatud olema. On ilmselge, et autor elab seal ja jumaldab paika täie hingega. See entusiasm, kohaliku silmade läbi lähenemine ja teadmised siseasjadest tegid loo nauditavaks ning ehedaks. Teisalt, mul oli kohati tunne, et tegu on semi-turismigiidiga või siis põgusa mitte-ilukirjanduse suunitlusega linnaelu illustreeriva nipiraamatu, veneetslate hingelu näitava ja korruptsiooni tagamaid seletava segakogumikuga. Selles oli midagi autobiograafilikku, dokumentaallikku ning reisikirjalikku. Väljamõeldud põnevusžanri süžee oli vaid vahendajana toimiv keskne liin, mille läbi kõige efektiivsemalt neid aspekte päris Veneetsiast sai esile tuua. Kusjuures, selline retsept mõjus, aga päris edukalt ning pigem oligi loo õnnestunum osa see, et autori suutis linna ellu äratada ning läbi värvika tausta muuta süžee kaasahaaravaks ning autentsemaks. Viimases endas olid mõned vajakajäämised.

Me ei tea kunagi kuidas ise käitume kriitilistes olukordades või kui oleme ekstreemses ohus, kuid pärast tõsiselt eluohtlikku situatsiooni, ma ei tahaks väga uskuda, et ma korraldan õhtusöögi ja muretsen toidu koostisosade kvaliteedi ja roa maitse üle, selle asemel, et hüsteeritseda nurgas kägaras, hirmus, et keegi oleks mind täna äärepealt tapnud. Või ongi inimesed nii külmanärvilised? No, mis see mingi kantpea rünnak ikka ära ei ole. Hommikusöögiks mürki, lõunaks tapmiskatse, õhtusöögiks pomm -- nagu nohu! Õnneks meie kangelast ainult ähvardati, kuid, siiski, keeruline on lool usutavalt toimida, kui selle asemel, et inimlikumalt muretseda, läheb mees ise probleeme taga otsima ning tirib veel teisi ka sellesse jamasse. Ja tundub, et suurim hingehäda on hoopis, et kui keegi juhuslikult tuleb viisaabi otsima, kui teda hetkel aukonsuli positsioonil kohal ei ole. Mees, sind tahetakse tappa! Prioriteedid! Tõenäoliselt on asi minus ja ma ei mõista, et selline pidev äkšion ongi inimeste tavaelu ja sellele reageeritakse samatasemelise intensiivsusega kui pindu sõrmes. Taolisi ebakõlasid ja ebausutavat käitumist tuleb krimkades ja põnevikes tihti ette. Ja mitte ainult. Antud kontekstis see natuke häiris, sest õõnestas süžee realistlikkust ja tõsiseltvõetavust. 

Vaatamata kaheldavale väärtusele peategelase loogikas, oli keskne konflikt tegelikult päris paeluv, sest fookus ei olnud mõrval või muudel räigustel, vaid kunstivargusel, korruptsioonil ning kuidas see inimeste elusid hävitab. Ja Veneetsiat ennast ka, rääkimata Itaaliast tervikuna. Kahe itaallasest venna omavaheline aastakümnete pikkune vägikaikavedu haaras kaasa peategelase, kes sellele malemängule ka punkti pani. Mis täpsemalt toimub, miks ja mis on mängureeglid, oli üpris põnev koos tegelastega jälile saada. Eriti meeldis, kuidas meie kangelane olukorra läbi nägi, ohvri ja lihtsalt kaasatiritu seisundi vahetas välja jõupositsiooniks ning kurjamit ninast tõmbas. Selles mõttes oli lugu päris vahva ja pealkirjas olev sõna "mäng" tõesti tegelikult seda raamatu kontekstis ka tähendas -- võib-olla mitte koheselt seosest arusaadavalt, kuid kulminatsioonis toimub tõehetk. Lugu kippus alguses omajagu venima, enne kui auru sisse sai ning kuni lugeja tegelikult mõistis, et mis toimub ja kes päriselt malendeid juhivad. Loomulikult, oli kaasatud klišeelik romantikaliin ja muud standardset, mis, õnneks, eriti tagumikku ei torkinud, kuigi sisemiselt silmi pööritama pani küll. 

Jaan Martinson nimetab raamatut üheks 2022. aasta parimaks, mis paneb natuke kukalt kratsima, sest, okei, asupaiga unikaalse õhustiku edasi andmisel on tegu võrratu teosega, süžee on üpris köitev ning peategelane on sümpaatne. Siiski, ei ole romaan midagi erakordset, sisaldab tavapäraseid võtteid ja komponente, on kohati elukauge ning, kokkuvõttes, ei jäta muljet kui millestki harvaesinevast kõikide sadade ja sadade žanrikaaslaste hulgas. Jah, mulle raamat meeldis, sellel on oma sarm, kuid aasta parimate kõrval, nt "Minu harakamõrvad" jäi see natuke tüüpiliseks ja lihtsakoeliseks. Samas, lihtsuses peitub võlu. Kuid Veneetsia väidetava maagilise lummaga üksinda mind ära ei osta ja ega ära ei tinista. Proovige uuesti!

----------------------------------------

Pealkiri: Mõrv viskivabrikus

Autor: Melinda Mullet
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

Tegu ei olnud tohutult meeldejääva või kuidagi originaalse krimkaga selle mõrvamüsteeriumi poolelt, kuid loetu suutis olla ootamatult kaasahaarav, põnev ning mõjus oma keskse teemafookusega värskena. Ma ei ole viskijooja ning ainuke kogemus seda proovides oli suhteliselt ebameeldiv. Nii kõrvetavalt kange ja suusisse jälge põletav! Viski valmistamise ajalugu ja kogu äärmiselt detaile protsess, mis võib võtta aastaid -- aastakümneid -- on intrigeeriv. Antud loos keskenduti sellele omajagu ning asjatundmatule lugejale tehti põhitõed hõlpsasti selgeks. Kohati tundus, et meelega topiti kirjeldusi sisse just lugeja jaoks ning need tundusid sunnituna ja otsekui võõrkehana ülejäänud süžee vahel, kuid hindasin neid tutvustusi siiski. Tõesti huvitav oli traditsionaalsest ja pika elueaga viskimaailmast rohkem sotti saada. Miks on jook eriline, kuidas erinevatel vahet teha, mida maitses tähele panna, mis teeb kalli viski kalliks, millised tüübid on olemas, mis eristab käsitöö valmistatut massprodutseeritust, kui palju võivad maksta kollektsionääridele huvipakkuvad avamata pudelid, jne. Võiks öelda, et tegu on isegi hariva detektiivilooga, väga kitsa, kuid väärikalt värvika valdkonna silmaringi laiendamisega.

Sõdadele ja muudele ekstreemsetele olukordadele spetsialiseeruv fotograaf, Abi, pärib onult viskivabriku. Enne kui naine jõuab üldse Šotimaale kohale sõita, hakkab ta saama igast ähvardusi ja hirmutavaid "kingitusi", mis peaksid teda pärandist eemale hoidma. Olles kogenud oma professioonis hullemaidki olukordi, ei heiduta see naist ülemäära. Koos sõbra ja vahva kutsu, Liamiga, satub naine intriigide ning tõrjuva suhtumise puntrasse, kus keegi teda ei oota ning loodetakse, et naine müüb tehase kärmelt teemas pädevamatele isikutele maha. Ühest vaadist leitakse, aga lapi ning Abi ei kavatsegi leelet lasta enne, kui ta on selgusele jõudnud, kes teda ähvardab, miks ja mis juhtus surnud mehega. Ja mida Abi ise tegelikult tahab elult ja edasi teha. Mulle meeldis naise karakteriareng ja tema püüdlus olukorda lahendusi tuua. Isegi kui tema hullujulgus ja ilmselge alalhoiu instinkti liiga madalal tasemel hoidmine tundus natuke enesetapjalik ning hoolimatu. Ei olnud väga realistlik. Õnneks leidus ta ümber kaine mõistusega tuge ning need, kes paistsid alguses vaenlased, olid tegelikult liitlased ja vastupidi. Just need ähmased tegelaste vahelised suhted ja huvid, pidev umbusaldus, kahtlustamine ja teadmatus, et kes võiksid olla need, kes on valmis tapma, et Abit eemale hoida, oli see, mis osavalt pinevust õhus hoidis. Või oli toimumas midagi palju hullemat ja laiemat, millesse naine konkreetselt ei puutunudki? Erinevaid tegelasi leidus hulgi ning kahtlusaluste valik oli piisavalt lai, et kuni peaaegu lõpuni elada teadmatuses, et kes kurjam siis tõenäoliselt ikka on.

Enamus krimkasid võivad olla hiilgava õhustiku loojad, suurepärased teekonna moodustajad, kuid enamused kukuvad läbi viimases ja kõige tähtsamas aspektis: kes on mõrvar ja miks ta tegi seda, mida tegi. Kas pahalane on liiga lambikas ja puudub adekvaatne ettevalmistusfaas ning vihjed, seosed ja põhjendused ei ole piisavalt sidusad ning läbimõeldud või on juba varakult ilmselge, kes kõige taga on. Antud lugu suutis selle võtmetähtsusega komponendiga kümnesse panna. Sellist lahendust ei näinud ma tulemas ning isik üllatas mind, kuid ei mõjunud ebaloogiliselt. Autor suutis meisterlikult tähelepanu sellele tegelasele just õigesti laotada nii, et kahtlusemõte kauaks püsima ei jääks. Paljastus oli meeldivalt nauditav ja ootamatu, samas, usutav ning klappis ümberringsega. Natuke üledramaatiline ja nagu mõne telenovela kõrvalmaitse oli küll juures, kuid lõppkokkuvõttes, lahendus toimis edukalt. Mis mulle veel meeldis oli põgus romantikanoot loos. Tegu on esimese osaga sarjast ning eks asjad hakkavad edaspidi enam arenema, kuid alguspunktiks pakuti parajas koguses õrritajat ning astuti esimesed sammud. Lisaks, leidus potentsiaali paljude teiste tegelaste ja Abi omavaheliste suhete edasi ehitamiseks. Kaasa arvatud võimalikeks konfliktideks. Koloriidseid karaktereid leidus ning tulevasteks süžeeliinide loomiseks on tugev põhi laotud.

Olgem ausad, kõige enam ootan ma järgede lugemises ülilaheda Liami tegemiste jälgimist. Ei ole haruldane, et peategelastel on lemmikloom, kuid tihtipeale on nad lihtsalt iluasjakesed või süžee mingi kindla eesmärgi puhul loosse lisatud. Hiljem unustatakse või jäetakse kõrvale. Liam oli, aga kogaegu olemas, ta kaasati olukordadesse orgaaniliselt, ta oli nunnu ja temast oli kasu. Abi teine kamu, Patrick, oli ka mõnusalt toetav ja asjalik. Tema suhe naisega tundus tõeline -- just nagu sõbrad üksteisega käituvad ja suhtlevad. Miinusena võib välja tuua, et kuna külakese kogukond on suhteliselt väike, siis tekib hirm, et sari võib muutuda Midsomeri mõrvadega samalaadseks naljanumbriks, kus ühes vaikses maalilised maa piirkonnas toimub rohkem mõrvu kui maailma kriminaalseimas linnas. Kas leidub piisavalt tõsiseltvõetavaid maha koksamisi tulevikuks ilma, et külake ei muutuks statistiliselt nagu tapatalgute sünonüümiks? Olgu kuidas on, kuid esimene sissekanne sarja oli igati soliidne.