Teater: "Väikesed saladused"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Väikesed saladused
Teater: Nuutrum
Lavastaja: Peeter Tammearu
Näitlejad: Triinu Meriste, Liina Tennosaar, Merilin Kirbits, Helena Merzin-Tamm
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 01.04.2023
Millal nähtud: 08.04.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ja taaskord oli haaratud sõbranna teatrisse kaasa, lubadusega mõnusat meelelahutust, kuigi viimased etendused, kuhu ta olen keelitanud ühes, on olnud suhteliselt kesised. Vaheajal sai tunda juba tuttavat piinlikkust. Kas selle jaoks sai etendusele tuldud, et kuulata kuidas kolm naist ainult söömisest, kohvikutes käimisest ja sellest, kuidas ühel ei ole kunagi kõht tühi, väsimatult jahuvad? Tekst ise ka ainult leierdas ja kordas, leierdas ja korda end, olemata autorile tavapäraselt mahlane ja värvikas. Tekkis tunne, et olid nagu lõputus teejoomises kinni ja kuulad ühte ning sama juttu jälle ja jälle ja jälle. Ei liigutud edasi ega tagasi. Esimene vaatus jättis tuima ja tühja mulje. Kas see ongi mannetu "kõik", mis tükil pakkuda on? Milles seisneb pealkirjas viidatud "saladus"? Vaheajal sõbrannaga nähtust ei rääkinud, kumbki vist ei julgenud seda ebamugavat hunnikut puudutada, jumala pärast, äkki peab tunnistama, et astusime jälle oma valikuga ämbrisse. Aga, noh, jah, tegu ei ole pika kestusega tükiga, seega, kannatab viisakalt ära ja siis liigub edasi, nii nagu poleks näidendit eksisteerinudki. Peab tunnistama, et tüki üks suur miinus oli esimese vaatuse üleliigne fokuseerimine eelmängule, vihjamata tõsiseltvõetavalt, et milles täpselt iva seisneb või kuhu me selle mulisemisega üldse suundume. Jah, lõppkokkuvõttes, aitas selline venitamine tõsta üllatusmomendi mõju, kuid kahju oli juba tehtud. Eriti uimane ja üksluine algus oleks võinud olla efektiivsem proloog ülejäänule, kui tempo ja energia jaotus oleks rohkem tasakaalus. Pole vist vaja mainida, et teine osa etendusest oli parem. Kõvasti parem.

Tegelikult läks olukord etemaks juba esimese vaatuse lõpus. Kui roomates ringiratast kulgev süžee raputava elektrilaenguga suraka Roosi (Rosalie) näol sai. Naine tuli nagu orkaan ja tornaado, nagu tsunaami ja maavärin, tuues endaga kaasa ohtralt energiat, mis muidu lääpas ja kuiva lavastuse ellu äratas. Siinkohal on tähtis mainida, et esimese vaatuse õhustikus ei olnud üldse süüdi ülejäänud kolm näitlejat, karakterite olemused lihtsalt mõjusid malbelt ja vaoshoitult, eriti kui dialoog ja lavakujundus elavamat atmosfääri ei soodustanud, olles üleliia kordav, kohal tammuv ning plass. Roosi lavale ilmumine tõotas lõpuks tüki käima tõmbamist ning mingitki arengut. See oli hämmastav kuidas Merilin Kirbits imes kogu õhu ruumis endasse ja paiskas selle mitmekordsena taas välja oma üle igasuguse piiri ja suurem kui elu hääletooni, kehakeele, entusiasmi ning karismaga. Päris elus paneks selline isik vast vastassuunas liduma, kuid selline basseinitäis aktiivsust oli täpselt see, millest näidend oli sinnamaani puudust tundnud. See aju läbistav vali naer, see hea maitse limiiti ületav maniakaalne naeratus, see krapsakas olek, see pööraselt jumaldav ja maailma tipp-taseme tibuemme agarus oma võsukeste vastu -- peaaegu, et peast segane, kuid tohutult värskendav ja humoorikas. Peale selle, oli naine veel padu Eesti patrioot, kes oma isamaad ning meest, Värdit, ootamatul, kuid vankumatult lojaalsel viisil teenis. Huvitav, kas sellist karakterit võib olla kurnav esitada? Kas selline ind ja õhin tulevad iseenesest? Või peab näitleja ikka väikse promilli sisse enne laval taga võtma või ergutit? On kuidas on, kuid ma jumaldan Roosit ja Merilin Kirbitsat sellise tegelaskuju lavale manamise eest, peaaegu sama palju, kui naine oma lapsi vist. 

Aga, mis siis juhtus teises vaatuses? Kõik mu eeldused, ootused ja arusaamad keerati pea peale. Olin tükki maha kandmas, kuid, vot, mõnikord pean oma sõnu sööma. Ning sõin ma neid isukalt. Vihje... Mis enam üllatas oli fakt, et pidevalt toidust, kohvikust ja täis kõhust rääkimisel oli reaalsuses konkreetne eesmärk ja äärmiselt efektiivne põhjendus. Sulle püüti repetitsiooni korral mõista anda, et sellised tühjad-tähjad teemad on tähtsad, kuigi pigem tahtsid need mittevajalikuna kõrvale pühkida. Mida rohkem neist triviaalsutest räägiti, seda tugevamalt nad närvidele käisid -- kaua võib?! -- ja, seda enam, ei pööranud neile fookust. Süžee tõmbas mingil moel vaataja tagumiku lohku ning kasutas ära psühholoogiat, et publiku tähelepanu eemale meelitada, kallates üle vaataja igava teemaga, pannes eeldama, et see on lihtsalt äärmiselt pealiskaudne ja sisutühi lobisemine. Puändi järel sai kõik selgeks ning meeled ergastusid, sest, oot-oot, kas sai kuuldud ikka seda, mida vist öeldi? Kogu narratiiv, tegelaste käitumine ning jutt omastas 180 kraadi teistsuguse tähenduse ning asi läks põnevaks. Ei tundunud grammigi enam, et laval rullus lahti seesama etendus, mis esimeses vaatuses. Teisalt, vihjeid ju anti, loogikaauke ei paistnud lekkivat ning üleminek sellele, mis tegelikult aset leidis ja mis implikatsioonidega, sujus veenvalt. Siin tuleb kiitust avaldada, sest olin unne suigutatud, kuid  apaatse seisundi tekitamine oli tahtlikult petlik ning põhikonflikt tasus end ära oodata. Siiski, no natuke rohkem eluvaimu, just tekstis, oleks võinud ikka esimeses ühes kolmandikus näidendist olla, siis ei oleks ehk ootamatu toonimuutus niivõrd drastiline mõjunud. Nagu sõidaks 10 km/h ja siis äkki 200 km/h. 

Puänt ise oli suhteliselt ennenägematu, midagi, mida ei oleks ilmaski osanud ette ära arvata. Rohkem sellest rääkida ei maksa. Tükk tõuseb esile ka intrigeeriva kombo pakkumise eest Eesti pärimuskultuurist, müstiliselt folkroolist ning naiste õiguste eest võitlemisest. Need kõik on tihedalt seotud, toetavad üksteist ning pakuvad teineteisele intrigeerivaid väljendus- ja teostusvõimalusi. Seda kõike viisil, mis isolatsioonis seisvatena paistavad irrelevantsed, kuid koos toimides, klapivad ideaalselt ning mõjuvad iseenesestmõistetavalt. Üleüldse on lavastuses kasutatavad võtmevaldkonnad ning ajastusvalik märkimisväärsed, sest taustal terendavad, lisaks, tärkav rahvuslus, riigi vabaduse eest seismine ning Vene impeeriumi läppanud ja oma aja ära elanud ahistav haare julgelt pead tõstvate eestlaste priiuse püüdluste ümber. Toodi välja naiste panus protsessis, mis tõmbas paralleele selle vahel, et ehkki naised võib-olla püünele meeste kõrval oma panusega võrreldes ei saanud, siis üldsusele adumata võis naiste roll olla palju tähendusrikkam ja diskreetselt salapärasem, kui eeldada -- isegi kui elimineerida üleloomulik faktor. Aega ning raha surnuks lööva, kohvikus mulisemas ja muljetamas käimise, lõunani magamise ning üle Eesti puhkuseks ja enda lõbuks ringi reisiva naise taga võib peituda midagi palju sügavamat, võimaldades sellistel stereotüüpsetel ja pealtnäha süütutel tegevustel nende varjus daamidel korda saata palju asjalikumat kui päevavalgus kannatab. Täpselt samamoodi, kui mina lükkasin algselt kõrvale konstantse jutu päevast päeva eri toidukordade söömisest, teadmata, mida see endas tegelikult sisaldab, on samasugune nende puhkusreiside tähtsusetuks kuulutamine -- lihtsalt mingi naiste logelemise värk, raudsel meeste kulul -- , mis annab naistele trumbid, sest keegi ei kahtlusta tegevuse taga midagi traditsionaalsest raamist väljaspoolset. Vast ei tasu naisi alahinnata, sest seda tehes annavad nad soostereotüüpide kattevarju all heausksetele valusa ninanipsu.

Teema, mida näidend pakud söögi all ja peale, on naiste väärtus ja üleüldine võrdõiguslikkuse poole püüdlemine. Anna saabub tagasi lapsepõlvekoju, Pärnu, olles üle ilma rännanud ja seisnud inimeste sotsiaalsete õiguste eest ning, noh vast, otsem oleks öelda sotsialismi esialgse mentaliteedi eest. Vaatamata usule, et kõik on võrdsed, on tema minevikus ja olevikus hirm meeste järgi, kes on teda ära kasutanud või püüavad siiani. Saabudes ulualust paluma endiselt klassikaaslaselt, Ellilt (Elfriide), kes naudib elu rikka mehe lesena, on ka temal kana oma kadunud kaasaga kitkuda. Pea kõigil tegelastel, kas siis nendel, kes reaalselt lavale astuvad, või nendel, kellest räägitakse, on mingid mured meestega ning kannatatakse tolle aja naistele pandud ootuse ja rangete ahelate all. Põnev oli ajaloolise tõsiasja kaasamine, et kunagi kirik, eesotsas meesvaimulikega, põletasid nn nõidasid. Naisi, kes ei vastanud ühiskonna tingimustele ning, kes lihtsalt karistuseks nõiaks tituleeriti ja sellega võimaldati põhjus nad tappa. Elli teenija, Maali, vaevas pead just selle jõletu seigaga minevikust. Kõige juures tuleb märkida, et seadus ei aita, abi saada pole, välja arvatud, kui naised lõpuks ohjad enda kätte haaravad. Kas avalikult või mitte. Omamoodi seatakse õiglus jalule. Kogu feminismi juures, ei tasu, siiski eeldada, et tükk kuidagi mehi intensiivselt materdaks. Kusjuures, sellist üdini ja absoluutselt taunivat tooni vastassoo suunas tunda tegelikult ei saanud. Lihtsalt fookus oli seekord naistel ja nende muredel, meestel olid enda deemonid milledega võidelda -- seda, aga mitte antud tükis. Leidus ju positiivseidki näiteid nagu Roosi abikaasa, Värdi. 

Kokkuvõttes, ei ole võimalik lavastusele andestada selle mannetut esimest vaatust. See pärssis igasugust tahtmist näha, et kuidas see jauramine kulmineerub. Põrumist aitas märkimisväärselt leevendada tõsiasi, et suutsid vaatajana üldse vastu pidada nii kaua, et teist poolt vaatama jääda. Kuigi isegi täna oleme sõbrannaga samal arvamusel, et saalis sai täitsa mingi periood istutud ja juureldud peas, et miks ma siin küll olen. Siiski, süžee pöörded ja tegelikkus, põranda all algselt peidus, olid ägedad ning siiralt ootamatud. Puudutades intrigeerivaid teemasid ja neid kokku surudes nii, et kompott reaalselt hästi maitses, üksikkomponendid omades kuitahes vastakaid mekke. Lavakujunduse lihtsakoelisus oli esimeses osas needuseks, teises, aga õnnistuseks. Näitlejate ansambel funktsioneeris ühiselt kui sõpruse, üllamate eesmärkide ning naiste vajaduste eest kirglikult seisvate sõsarate ühing. Kõigil oma erinev temperament, positsioon ja elukogemus -- eesmärk, aga ühtne. Tegu on naisi võimestava etendusega, mis küll kohati sünge, kuid annab mõista, et keegi ei ole tegelikult üksi ja sinu selja taga võivad tegutseda müstilised jõud kelle jaoks sinu heaolu on oluline. Kindlasti soodustab nähtu ühtsustunde tajumist naiste vahel. Tuleb vaid esimene pool üle elada ja edasi läheb asi nagu lepase reega. Tsipake kannatust!