Tervitus!
Ja käesoleva aasta filme ka.
Pealkiri: Kuulsuse narrid
Originaalpealkiri: Kuulsuse narrid
Kinodes alates: 13.01.2023
Millal nähtud: 28.01.2023
Minu hinnang: 2.5/5
Mu isa idealiseeris selle loo ekraniseeringut ja toob seda igal pool pidevalt välja, nii tsitaate kui olukordi. Minu jaoks oli, aga antud uusversioon esimene põhjalikum kokkupuude materjaliga, mis ei tulnud mu isa vaimustuse vahendusel. Pärast kinost lahkumist olin segaduses, sest ma ei usu, et see on see üligeniaalsus, mida mu isa jumaldab. No ei saa olla, sest kuidagi mage ja mannetu oli see, mida oma silmaga nägin. Jah, peab tunnistama, et visuaalselt nägi linateos soliidne välja. Mulle meeldisid näitlejad, kes tundusid tegelaskujudeks sobivad (Karl Robert Saaremäe ülevoolav naeratus väärib eraldi tiitlit, sest oli kui rusikas silmaauku Saalomon Vesipruuli naeruväärsele ja lillelapselikule olemusele). Mulle meeldisid kostüümid, võttepaigad ning eriti värvivalikud, mis suvised ja kerged. Ka n-ö visuaalsed efektid oli igati ägedalt realiseeritud. Siiski, mina kirjeldaks lugu kui: mingid kolm mõttetut tölli ahistavad tragi üksikema. Kas originaalis esitleti seda kuidagi teistmoodi ja on muudetud nurki, fookust või lahjendatud kuidagi mingeid aspekte või, vastupidiselt, süvendatud? Või, taaskord, ei ole minu arusaam huumorist passiv loo pakutavaga? Samas, alati ei pea ju naljaks olema, et kummaliste tegelaste segasummasuvilast rõõmu tunda ja sümpaatiat leida, kasvõi kellegi üle naerdes, võivad need tüübid meile ikka meeldivad olla. On hämmastav ning ma tõesti huviga tahaks teada, et millest selline ebakõla selle vahel, mida minu isa vahetpidamata leierdab, ja mida mina kinos kogesin. Mis on need erinevused, on neid üldse? Või mis on ühisosad, on neid märkimisväärselt üldse peale põhikontseptsiooni? Kas ma tõesti olen sunnitud esialgse ekraniseeringu lõpuks vaatamisnimekirja võtma, et aduda millest selline dissonants. Tundub küll, kuid kardan veel enam pettuda. Ehk ei olegi iga teos kõigi jaoks ja, mis hiilgav mulle, ei ole seda teisele. Mis on ju elementaarne. Siiski, olen siiralt õnnetu, et mulle see film meelepärane ei olnud. Ja ma ei ole ainuke, sest minu ees istus üks pensionär, kes keset linastust porisedes ära läks, sest vist ma ei olnud üksinda oma kasinas arvamuses. Tuli aga memmeke veel kurjemalt porisedes uuesti tagasi, sest oli jätnud oma mütsi saali, mida ta siis otsis ja otsis ja otsis... kuni oli sunnitud filmi lõpuni, vähemalt, kuulama ja, kui tuled läksid põlema, leidis oma mütsi alles üles. Vot selline lugu.
-------------------------------------
Pealkiri: Otsus lahkuda
Originaalpealkiri: Heojil kyolshim
Kinodes alates: 13.01.2023
Millal nähtud: 28.01.2023
Minu hinnang: 4.5/5
Vot see film vajab taustauurimist, analüüsimist ning valmisolekut sügavale süüvida, et natukegi mõista, mida autor ja tegelased püüavad vaatajale öelda. Sümbolismi on ohtralt ning kui seda mitte aduda, siis võib olla keeruline nähtavat lahti harutada. Kõige tähtsam vast on kahe vastanduva kontseptsiooni kasvõi õrnalt tajumine, milledeks on meri ja mäed. Neid kahte leidus üle loo puistatuna eri viisidel, tasemetel, eesmärkidel ning tõlgendustel. Naine esindab mäge, mees aga merd ning vastupidi. Kui oskad märgata, siis aina rohkem ja rohkem saab aru kuidas need kaks loodusnähtus ja nendele inimeste poolt poogitud iseloomuomadused mängivad rolli selles, mis ekraanil lahti rullub. Eriti võtmetähtusega on nad finaali lahti kodeerimisel. See ei ole lihtne film, eriti kui Korea kultuur on absoluutselt võõras, kuid ka üldiselt peab olema avatud meelega ja tähelepanelik, kui eesmärgiks seada süžee täielik tabamine. Lugu on ise huvitav žanrikombo krimkast, suhtedraamast, põnevikust, tragöödiast, romantikafilmist ja kohati isegi komöödiast (varastatud kilpkonnad). Keskmes on mees ja naine, kes satuvad saatuse tahtel kokku, armuvad, kuid takistusteks on teel mõlema abikaasad ning nendest ühe surm. Detektiiviloo poolelt oli üpris pinev kaasa mõelda ja nuputada, et kas naine siis tappis või ei tapnud, ning kes on ikkagi süüdi. Põhjuseid kahelda mõlemas versioonis heideti pidevalt vaataja ja peategelase teele, ning mida rohkem mõlemad hakkasid kaasa tundma naisele, kellest nad aina enam ja enam teada said, seda hägustatum oli võime ratsionaalselt otsustada ja võimalikust süüdimõistmisest hoolida. Film suurepäraselt manipuleeris nii tegelaste kui publikuga, sest üks hetk said sa aru, et mitte ühtegi fakti, mis arvasid veenvad olevat, ei saa tõsiselt võtta. Või sa isegi ei taha seda, sest emotsioonid tulid mängu, kaastunne ja õige-vale kontseptsiooni sogastumine. Loomulikult on ka produktsiooni poolt tegu igati läbimõeldud ja efektiivselt esitatud linateosega, mis maitsekalt, tähendusrikkalt ja mitmekihiliselt kogu lugu esitab. Igal visuaalsel, narratiivsel või häälelisel valikul on oma sügavam eesmärk, mis peaks vaatajale andma signaale, et kuidas tunda või mida arvata. Lõpp mõjub, aga kui laine üle pea. Sõna otseses mõttes.
-------------------------------------
Pealkiri: Moetööstuse Paabel (DocPoint 2023)
Originaalpealkiri: Fashion Babylon
Kinodes alates: 03.02.2023
Millal nähtud: 03.02.2023
Minu hinnang: 3.5/5
Moedokud keskenduvad tihtipeale tööstuse kunagistele ja praegustele suurnimedele ning moele, kui millegi elegantse, mässajaliku ja tavamaailmast lausa mitu tasandit kõrgemal asetsevale. Millelegi, mis on kättesaadav vaid koorekihile. Grupile, kellega valdkonna eliit soovib enim heas nimekirjas olla, sest nemad genereerivad mainet, glamuuri ja prestiižsust. Ülejäänud pööbel on tähtis vaid raha sisse toomiseks, mille panustamiseks tavaline Mari või Jüri üldiselt võimeline ei ole. Üks nt kott, mida kuu palga eest elus korra lubatakse, on moedisaineritele nagu tilk merre. Aga just sellistele tavalistele Tiinadele ja Taavidele antud film keskendubki. Nemad kellel puudub varakus, kuulsus või kontaktid, kuid kes elavad selle nimel, et natukegi tunda, et on moeguurudele sama tähtsad kui rikkurid. Neil pole midagi pakkuda, välja arvatud lausa meeleheitlik soov olla relevantne, et keegi neid tähele paneks ja nad tunneksid end kellegina, kes on selle rambivalguse ära teeninud. Nad hingavad, söövad ja joovad moodi ning oma meeleheitlikkuses on moeloojatele väga kasulikud, sest kuna keegi neid niisama tähele ei paneks, siis olles ekstravagantsed, üle võlli ja pidevalt fookusesse ekstreemsete meetoditega end suruvad, siis toovad nad riidekunstnikele tasuta reklaami ning haipi. Mõlemad osapooled vajavad teineteist ja on isegi sõltuvad paarilisest, kuid jõujooned on ilmselgelt entusiastide kahjuks. Omamoodi põnev oli jälgida selliste n-ö wannabe'de püüdlust konstantselt pildil olla ning läbimurret otsides. Ja nende oma ego, päriselu murede ning raha probleemidega kemplemist. See, et nad ei olegi üldse tähtsad või on vaid putukad moemaailmas, saab mitmeid kordi tõdetud ning kuidagi kurb oli vaadata, kuidas neid lihtsalt kõrvale pühitakse. Mul oli neist hale, kuid samaaegselt, imetlesin neid, sest nad on nõus tegema mida iganes, et jõua sinna kuhu ihalevad. Isegi end absoluutselt lolliks tehes, end alandada lastes ning olles näpud põhjas. Nende kirg, tahe ja julgus olid üüratud, kuid peab aru saama üks hetk, et sa ei ole tahetud, vinge või keegi, kes suures pildis, midagi tähendab. Kui varem oli moetööstusel raske, siis tuli külla pandeemia ning neil, kellel ei olnud kindlat positsiooni, või olid niigi hädas, läks eluolu hullemaks. Aga, mida teha kui maailm on vastu seina pilbasteks sõitnud? Kandideerid USA presidendiks, muidugi! See ei ole nali, just seda üks tegelastest tegigi, päriselt. Tegu on üpris huvitava pilguheitega moemaailma pigem piinlikku ja sunnitud nurka, mis pakkus intrigeerivat psühholoogilise analüüsi võimaust valdkonna ühe grupi inimkäitumisele ning avardas pilti, miks, kes ja kuidas. Kuid, siiski, jäi doku natuke pealiskaudseks. Arvestades keskset teemad, vast ei olegi see võib-olla nii üllatav.
-------------------------------------
Pealkiri: Missioon "Fortuuna": suur pettus
Originaalpealkiri: Operation Fortune: Ruse de guerre
Kinodes alates: 06.01.2023
Millal nähtud: 07.01.2023
Minu hinnang: 3.5/5
Ootused olid suhteliselt standardsed, et eks see selline ajuvaba märul ole koos kentsaka huumori ning loodusseadusi eiravate ringimässamistega. Ja ega ta neid eeldusi ei petnud, kuigi mõnikord on just sedasorti filmid palju mõnusamad kui väärt kategooria linateosed, mis pigem masenduma sunnivad oma tõsiste teemakäsitluste ning inimhinge tumedamate poolte kompimisega. Jason Statham on täpselt see sama tegelane, mis ta on kümnetes teistes lugudes, ainult konteksti toon on teine, seekord siis koomiline. Püütakse taas päästa maailma, ninapidi vedaga eksentrilisi ja ohtlikke kurikaelu ning oodata võib mitmeid pöördeid ja puänte, mis tegelikult väga ei üllata. Ka nalja saab, kohati kvaliteetset, kohati piinlikku. Ma ei ole siiani veendunud, et kas Josh Hartnett mängis oma tegelaskuju eriti täbaralt ja oli häbiväärne oma tekstiesitlusega, või siis oligi meelega roll kuidagi nii kohmakas ja kasin. Oli ebaselge, kas tasus naerda või ebamugavust tunda. Taaskord, kaasati kohustuslik "üks naine", kes oli juhtumisi ka IT spets, üheaegselt nii glamuurne ja krapsakas. Paar instantsi leidus veel, mis tundusid, et on eesmärgiga stereotüüpe lõhkuda, kuid mis pigem ikkagi klišeede endi lõksu jäid ja üksteist alla tulistasid. Lihtsalt tähelepanek. Loo tõeline staar oli Hugh Grant, kes viimasel ajal naudib moosipoisi asemel pahalaste mängimist. Selliste eriti värvikate ja omanäoliste kurjamite, kes kipuvad just Guy Ritchie filmides üles astuma. Peab tunnistama, et mehe särtsakus ja üllatussuhe, mis ühe teise tegelasega täitsa lambist kuskilt välja vupsas, oli päris vahva ja muigama ajav. Mida muud ikka öelda? Igati okei film, okei kätšiga, keskmiselt kokku okei näitlemisega, okei süžeega, okei tempoga, okei üllatusmomentidega, okei tegelastega, jne. Mõnus meelelahutus, kuid ei midagi üleliia meeldejäävat või erakordset. Kui tead mida ootad ja ei midagi rohkemat, siis on kinokogemus kindlasti äge.
-------------------------------------
Pealkiri: Fabelmanid
Originaalpealkiri: Fabelmans
Kinodes alates: 27.01.2023
Millal nähtud: 18.02.2023
Minu hinnang: 4/5
Väidetavalt ootas Spielberg, et vanemad on mõlemad teise ilma lahkunud, enne kui ta filmi tegemise ette võttis. Nimelt põhineb see suures osas tema enda lapsepõlvel, filmikunsti lembuse avastamise ja arengu lool ning vanemate keerulistel suhetel. Kui filminduse kirg kulges küll vaikselt, kuid elujõuliselt, siis minu jaoks oli linateose fookus siiski peategelase emal. Tolle elurõõmsal ja entusiastlikul, kuid ka veidralt skisofreenia laadsel või maniakaaldepresiivsel käitumisel. Või oligi naine lihtsalt nii tohutult õnnetu sisemas, et elas seda välja eklektilise käitumisega, nt autoga otse tormi sisse sõites koos lastega? Naine oli pere süda ja hing, kuid kuigi, vaatamata mõistmisele, ei olnud ta kuigi sümpaatne. Ja siis jälle oli. Ja siis ei olnud. Perekonna selgroog oli hoopi tasakaalukas ja kannatlik isa. Film jälgib kuidas peategelase, Sammy, kujunemist ja olemust mõjutab ema ning see ei ole just lihtne. Kuid ehk poiss ja ema ei olegi nii erinevad kui Sammy arvab. Eriti kuna ta mõistab naist hukka ja peab end kuidagi moraalselt ülevaks. Poisi filmikunsti viljelemine oli peredünaamika kõrval pigem teisejärguline ning otsekui vahend, mille läbi psühholoogilisi aspekte esile tuua, lahata ja analüüsida. Tundus nagu oleks linatoes film, mille peategelane tegi oma perest. Midagi intiimset, kuid siiski eemalolevat ja kliinilist. Selles mõttes ehk oligi see kunstiliselt viimase detailini viimistletus, stiilipuhtus ja lakutud ning kammitud tulemus minu jaoks natuke liiga ettekavatsetud ning läbimõeldud. Kohati tundsin seal palju isiklikku emotsiooni, siis aga otsekui mõni teadlane teeks katsetusi ja nüüd kirjeldab neid. Loomulikult, nägi linateos suurepärane välja, nurgad, mille alt filmitud, värvipallett, kostüümid, jne paistsid kõik põhjalikult vaagitud ja läbi proovitud. Michelle Williams ja Paul Dano, vanematena, pakkusid nüansirohket ja emotsionaalselt kaasahaaravat rollisooritust. Nende kahe vastandumine oli omamoodi kogu filmi keskne konflikt, impulss, millest Sammy teekond alguse sai, see, mis teda alateadlikult kannustas ja mõjutas. Ning pakkus tuge. Magnetiline film, kuid tsipake sunnitud, sisust distantseeruva ja kunstliku maitsega.
--------------------------------------
Pealkiri: Sipelgamees ja Vapsik: kvantmaania
Originaalpealkiri: Ant-Man and the Wasp: Quantumania
Kinodes alates: 17.02.2023
Millal nähtud: 18.02.2023
Minu hinnang: 2/5
Pigem võiks olla pealkiri "Cassie, natuke Janetit ja teised mõttetud". Jummel küll, kuidas mind selle filmi loogika ärritas nii mitmel teemal ja risti ning põiki ja igal võimalikul suunal. Kõige tipuks oli peategelase tütar, kes tundus, et on seekord hoopis põhiline kangelane, kuigi jutt, mida ta ajas pani kohati imestusest kulme kergitama. Nt on preili vihane, et isa naudib pärast suurt Tasujate lahingut elu ning ei tegelegi hetkel igast sotsiaalse õigluse teemadega. Mees alles päästis maailma, maailma(!), ja tütar on vihane, et miks isast küll aktivist ei ole saanud ning tänu sellele on ta mõttetu tüüp. Peab ikka jultumust olema. Cassie ei ole mitte ainult hukkamõistja ekspert, vaid ta on ka nüüd teadlane ning täiesti lambist lõi masina, mis võimaldab signaali luua kvantmaailmaga, mille tulemusel palju pahandust toimuma hakkab. Tippteadlased ei ole midagi sellist teha suutnud, kuid, näe, Cassie on selline geenius, ja alles noorukina. Janet ei olnud parem. Ta teadis, mis ohud ootavad, kui tõsised need on ja oleks võinud asjade eskaleerumist mitmeid kordi ära hoida, kui ta vaid oleks oma suu lahti teinud ja ausalt midagi rääkinud. Ükskõik mida, killukegi. Kuid, ei, süžee nimel, on ta vait ja ei ole võimalik aru saada, miks ta nii käitus. Välja arvatud siis, et narratiiv seda eeldas. See, et midagi tehakse või ei tehta "oma kallite kaitsmise nimel" ei ole ammu enam konstruktiivne põhjendus, et Marveli uus suur kurikael valla päästa. Sipelgamees ise oli filmis kui järelmõte, kedagi keda materdada või anda mõista kui mannetu ta on võrreldes püha Cassiega. Kui seda kõike mitte meelega, siis veel hullem, kui selline imidž ja tegelase allakäik tekkis tahtmatult. Olgem ausad, viimased Marveli sarja väljalased on vaevu kesised, nad on täiesti kaotanud oma sihi ja olemuse, mis neid populaarseks üldse tegid. Nad on loogika auke pilgeni täis, tegelased käituvad terve mõistuse vastaselt, täpselt nii kuidas süžeele sobib, mitte nagu oleks eeldatav karakterite iseloomudest. Lihtsalt igav, tüütu ja kunstlik on kõik. Ka huumoriga on ületatud hea maitse tasakaal, eriti kuna, tänu selle üleliigsusele, ei ole võimalik kogu kupatust enam eriti tõsiselt võtta. Kurb, sest ma ei tea, kas viitsin väga tulevasi uusi osasid üldse kinno vaatama enam minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar