Raamat: Punane raamat sarja eri "Anomaalia" ja "Enne, kui kohv jahtub"

Tervitus!

Seekord väärtkirjandust.

Pealkiri: Anomaalia
Autor: Herve Le Tellier
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Omapärane ulmekas, mida esmapilgul sellesse žanrisse isegi ei topiks, sest ta mõjub niivõrd realistlikult ja ei passi sellepärast eriti fantastika kategooriasse. Vaatamata intrigeerivale kesksele konfliktile ja autentsele õhustikule ebarealistlikes tingimustes, on loos ootamatud komistuskivid, mis küll panevad kulmu põnevusest kerkima, kuid ei köida toimuvasse eriti intensiivselt. Seega, raske on kasvõi endale veenvat seisukohta esitada, et miks on tegu niivõrd palju kiitust ja tähelepanu saanud teosega või miks ei ole ta midagi fenomenaalset ning pigem punnitab punnitab, kuid jääb vajaka kõige elementaarsemates aspektides. Aga alustagem just nende puudustega. Kurvastuseks, kuigi raamat on pilgeni täis kõikvõimalikke tegelasi, eri eluvaldkondadest, eri soost, eri vanusest, eri taustaga, eri rahvusest, eri psühholoogiliste eripäradega, eri muredega, jne, ei olnud keegi neist tõesti paeluv. Mul ei olnud enamustest ei sooja ega külma ning oli hämmastav kuidas niivõrd värvilised ja sulelised karakterid suutsid paista üksluised ja lihtsalt igavad. Või siis kuidagi ebasümpaatsed ja kauged. Nt üks vanem mees muudkui oigab ja oigab selle üle kuidas ta oli liiga himur ja noorem naine jättis (või siis jätab) ta peatselt maha. No üldse ei huvitanud selle vennikese ägisemine mingi naise üle ja ving, et oi, kuidas ta ikka nii palju seksi tahtis ja kaaslast see tüütas. Mees! Sa ole ühe maailma erakordseima sündmuse keskel, mis on tõeline mängureeglite muutus, kuid ikka ja jälle on mingi hädaldamine. Prioriteedid! Muule mõelda ei suuda, kui oled salajases militaarbaasis ja sa ei tea, mis sind ees ootab? Eksistentsiaalset kriisi ei tekkinud?

Ainuksed tegelased, kes veidigi meeldivad ja/või huvipakkuvad oli üks teadlane vend, kes mõtles välja stsenaariumid, et mis võib minna lennureisidega kõik valesti (kuidas neid variante küll nii vähe tundus olevat...?), ning kuidagi ülejäänud kontekstis võõrkehana toiminud palgamõrvar. Tema tegemised olid otsekui eraldi põnevikku väärt süžeeliin, mis ülejäänuga väga ei klappinud. Kirsiks tordil olid Macron, Xi Jinping ja Trump. Viimast ei nimetata kunagi nimepidi, mis oli veider, kuigi konkreetselt anti mõista, et tegu on selle presidendiga, sest teda püüti konstantselt eriti debiilsena ja ebakompetentsena näidata. Ausalt öeldes, käis see natuke närvidele, sest tundus tsipake üle võlli ja meelega ekstra alandamisena, samas kui Xi Jinping esines kui aus ja puhas poiss. Mida ta kasvõi ainuüksi antud süžees ju ei olnud. Päris isikute kaasamine loosse võimaldas sellele lisakihi autentsust ja tegi raamatu isemoodi ulmeliseks realismiks. Midagi, mis võib juhtuda juba homme või siis on juba ka päriseks saanud, kuid me lihtsalt ei ole veel teadlikud. See potentsiaalne võimalus oli romaani üks põhi tõmbenumbreid, sest lugesid nagu populaarteaduslikku raamatut või ajalugu kirjeldavat teost. Või narratiivsete elementidega teadusartiklit või juhtumikirjeldust. Raamat koosnes eri võtetest süžeed edasi anda, kaasa arvatud, intervjuude transkriptid, ajaleheartiklid, laulusõnad ning päevikulaadsed seigad, mis keskendusid erinevate tegelaste enne ja pärast kogemustele. Ka loo žanriks võib pidada kombot erinevatest lähenemistest. Draama, fantastika, romantika, põnevik, sotsiaalkriitika -- kõikvõimalikke elemente oli võimalik märgata. Huvitaval kombel võib raamat olla isegi humoorikas, nagu ulme paroodia või farss või absurdikirjandus. Kuidas muudmoodi seletada viimast peatükki ja Trumpi otsust.

Ma ilmselgelt ei ole teadlane või reaalainete ekspert, isegi ligilähedale mitte, kuid mind häiris anomaalia seletamise hüpotees, mida peeti kõige tõenäolisemaks. Teised variandid mõjusid kuidagi usutavamalt. Peamine valik ei jätnud muljet kui kõige ratsionaalsem ning selle valguses võib ju väita ükskõik mis umbluud ja avada Pandora laegas uugabuugat. Kas tõesti oli (spoiler) kõige realistlikum? Miks mitte ajanihe, teine dimensioon, masinad on maailma üle võtnud või haldjad? Miks välistati kategooriliselt usulist seletust, kuigi eeldatav õige põhjendus oli minu jaoks peaaegu samast kategooriast? Kas autor on video mänguga austaja? Kui teaduslikult realistlik on teos üldse? Või autor peksab segast, kombineerides uhuuu ja teaduse ning luues sellise semi-autentse kompoti? Vat ma ei oska enamustele neile küsimustele vastata, ehk oligi kõik igati korrektne ja mega tõenduspõhine, kuid midagi selles peamises põhjenduse ning minu ajunapi vahel jäi ebakõlana kajama. Kuidas peaksin suhestuma selle konkreetse küsimusega ning eelnevalt mainitud kummaliste valikutega, nagu päris maailma riigipeade kaasamine ning üllatavalt külmaks jätvad tegelased, mis kõik tekitavad üldist otsustamatust, et kas raamat mulle siis meeldiv või mitte. Tunnen, et mul jäid teose tagakaane sulgemisel infoaugud, lahkhelid ning arusaamatus, et mis nurga alt või millise emotsiooni või eesmärgiga oleksin pidanud üldse loole lähenema. Millena ma pean teda võtma? Mis tingimustel lahti mõtestama ja analüüsima? Kusjuures, ma ei ole selline lugeja, kes jumaldab lahtisi otsi või et, noh, las lugeja ise interpreteerib, et kuidas ta lugu mõistis ja seletab, et mida ta tegelikult siis luges. Mingi selgus võiks olla, vastasel juhul julgen autorit nimetada laisaks. Samas, ei saa väita, et süžee ei oleks olnud intrigeeriv ning ei käsitlenud huvitavaid teemasid omapärasel viisil. Futuristlikke probleeme, mis mõne aasta pärast nt reaalsuseks saavad. 

Kohati tundus, lisaks, et romaan püüab endasse toppida liiga paljut, alates küsimusest, et mis on hing, kuni teemadeni nagu tuleviku 3D printerid. Filosoofiat, teadust ning psühholoogiat pilluti lugeja vastu lademetes. Mind see ei väsitanud ning suutsin kõike seedida, kuid üks hetk käis mõtetest läbi, et ehk püüab autor lihtsalt end ekstra erudeerituna ning intelligentsena näidata. Õnneks suutis ta, aga kõik suhteliselt selgelt ja arusaadavalt lugeja jaoks lahti laotada. Sisu üldise mõistmise üle pea ei olnud vaja vaevata. Psühholoogilise poole kaasamine oli päris laiahaardeline ning huvitav, sest kuidas käituks üks tavaline inimene, kui avastaks, et on kellegi n-ö kloon või, et sul endal on kloon. Kumb on "õige", kumb on koopia? Kas mõlemad on üheaegselt õiged ja, samas, koopiad? Kummal on õigus originaalisiku elule ja teistele tema elus, nt laps? Mõlemad on ju selle ühe poisi emad. Inimeste reaktsioonid paistsid natuke vaoshoitud ning mõistlikud -- ma ei saa aru kuidas keegi ära ei kamminud -- , kuid erinevad situatsioonid, kus uustulnukad end leidsid olid põnevad. Mõnel teisik juba surnud, mõni võttis teise mina rolli üle, mõni eksisteeriski kahena eraldisesvalt, mõned said läbi, mõned mitte. Kui vaid need tegelased kuidagigi sümpaatsemad või mingilgi moel enam paeluvamad oleksid olnud. Ma ei saanudki lõpuni aru, et millest selline kontakti puudumine minu ja karakterite vahel, eriti kuna neid leidus, teoorias, igale maitsele. Igatahes, tegu on intrigeeriva teosega, mis viskab õhku konfliktseid teemasid ja küsimusi, kuid mind pani ta kohati rohkem kukalt kratsima kui lugemiskogemust nautima. 

----------------------------------------

Pealkiri: Enne, kui kohv jahtub
Autor: Toshikazu Kawaguchi
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Alustan seekord esmalt negatiivsega, et see osa eest ära saada. Tegu on romaaniga, mis algselt oli loodud näidendiks. Selle stiili jääke on raamatusse püsima jäänud ohtralt ning isegi kui neid teadvustada, siis häirisid need omajagu. Iga kord, kui mõni tegelane välja ilmus, kirjeldati detailselt, mis tal seljas on. Kui see ei ole süžeele relevantne, siis mis vahet seal on, mis kellelgi üll on visatud? Lugu koosnes suures osas dialoogist, mis on äärmiselt tervitatav, kuid sinna vahele surutud taustainfot täis pikad ja sunnitult mõjuvad paragraafid olid nagu võõrkehad. Oli ilmselge, et need oli hiljem lisatud ning pärssisid loo sujuvust ja edukat siledat kulgemist, sest täiendused ei olnud orgaaniliselt loosse sisse kirjutatud. Tekst oli üleüldse katkendlik, auklik ja ei toiminud kui sidus tervik. Kogu raamat võib mõjuda üsna monotoonselt, sentimentaalselt, venivalt, isegi igavalt ning need, kes ootavad ülevoolavaid emotsioone või rohkem energiat, võivad pettuda. Tegelasi ning nende tundeid on suuresti esitletud jaapanlikult vaoshoitult ning alandlikult leplikult oma saatusega. Veidi häiriv oli noore naise pretensioonitu tõdemus, et ta soovib oma lapse siia ilma tuleku nimel enda elu anda. Ma ei tea miks, aga selline naistepoolne eneseohverdamine veel sündimata lapse nimel tundub kohati isekas, kohati misogüünne, kohati allaheitlik ja kohati naise surumine rollil, kus tema on vaid uue elu kandja ning sellega tema osa lõppeb. Aga see olen vaid mina, kelle jaoks selline otsus kuidagi ebaaus ja kentsakas tundus. Eriti kui autoriks on mees, kes tundub sellist otsust imetlevat, idealiseerivat ja nägema millegi romantilisena. See selleks. Edasi siis muhedamatest aspektidest.

Võib eeldada, et antud raamat kas pigem meeldis või pigem ei lähe peale. Ise kuulun esimesse kategooriasse, sest lugu oli oma lihtsuses maagiline ja oma kerguses intiimne ja õdus. Mõistan, aga suurepäraselt neid, kes jõuavad järeldusele, et lugu neid ei kõneta või siis ei poe see neile naha alla kohe üldse mitte. Ka minul oli hetki, kus tundsin, et midagi nagu ei klapi ja loetav kaugeneb minust. Olen, siiski, piisavalt puutunud kokku Jaapani erivormis loominguga, et selline lihtsakoelisuses-peitub-võlu süžeed ei ole mulle võõrad või kuidagi pealiskaudsed tunduvad. Jaapanist tuleb kõikvõimalikku ekstreemset ja absurdselt ülevõlli kunsti, kuid nad on tohutult osavad ka teises spektri otsas paikneva loomingu vorpimises. Loo tuumana toimiv kohvik omapärase personali ja värvikate külalistega, kes olid kõik inimesed nagu sina ja mina, oli koht kuhu isegi tahaks teed rüüpamiseks korraks istuma sattuda. Paik mõjus koduselt, hubaselt, soojalt ja veidralt siiralt. See oli koht kuhu said minna oma muredega, leida vastuseid või neid mitte avastada. Tagasioodatud olid sa nii ehk naa. Kui jätkus piisavalt julgust ja hingejanu, sai kohviku joogi- ja söögivaliku kõrval katsetada lisateenusena külastust minevikku (ja tulevikku?). Kõigil meil on midagi, mida kahetseme, see ütlemata jäänud lause, see kaunis hetk, mida tahaks uuesti ja uuesti kogeda, see moment ajas, mis oli alguseks nii paljule, uudishimule peibutust pakkuv saladus, millelt loor lõpuks rebida, kahetus ja piinlikkus kellegi suhtes ebaõiglase ja südametu käitumise pärast. Teades, et minevikku põikamine tulevikku ei muuda, siis kas ikka oleks huvi see põgus rännak ette võtta? Reegleid ajas liikumisega seoses oli ohtralt ning tulemust ei parandanud mitte miski, ükskõik mida minevikus nüüd äkitselt korda saata. Olevik on kivisse raiutud. 

Loo tegelased oli tavalised inimesed, tavaliste murede, tavaliste soovide ja tavaliste reaktsioonidega. Kõigil neil olid rohkemal või vähemalt määral keerulised suhted enda lähimate isikutega -- perega või kallimatega. Mingi küsimus, probleem või kahetsushetk, mida ihati enda hingerahuks siluda. Minevikku ei muuda, kuid enda olemist ja emotsionaalset tasakaalu sai väikse ajas tagasi põikega lohutada ning valu leevendada küll. See oli vast ka loo peamine moraal, tähtis pole tulemus, peamine on see, kuidas sellele läheneda, millise suhtumisega valikutele otsa vaadata ning kas leppida või igavesti kahetsema ja kahtlema jääda. Raamat koosnes põhimõtteliselt neljast eri miniloost, mille keskmes eri isikud, kes otsustasid eri põhjustest ajendatult minevikku külastada. Kõigist neist alasüžeedest oli midagi õppida, kõigil oma õppetund. Kui sa ei taha, et keegi lahkub, siis ütle seda. Mõnikord ei ole võimalik oma saatuse eest põgeneda ning pere ja selle huvid on alati esikohal. Individualistlikud vajadused on teisejärgulised. See, et keegi unustab sinu ja teievahelise armastuse, ei tähenda, et seda ei ole kunagi olnud ja tasub ka ise see maha matta. Kui keegi armastab teist rohkem kui ennast, siis ollakse valmis ükskõik milleks -- ka enda elu jätmiseks. Need killukesed tarkust ei olnud midagi erakordset või need lood üli haruldased ja ainulaadsed. Tegu oli meeldetuletustega lugejale, kes kõiki neid moraale juba teavad, kuid võib-olla on unustanud. Kas ma lugejana nõustusin tegelaste järelduste ja saatustega? Ei, kahe puhul mitte, sest need ei tundunud eriti eluterved ja olid pigem enda vajaduste ning õiguste mahasurumised. Samas, Jaapani kultuuris võis neid võtta kui loomulikke, loogilisi ja õilsaid -- ainuõigeid viise, kuidas elada. Kollektiivne heaolu on ülimuslik. Siiski, enesekindlus ja otsustusvõimelisus, mida tegelased esindasid, enda lugude niitide kokku tõmbamisel, oli igati austust ära teeniv. Mina ei pea nende valikutega rahul olema, nii kaua kui tegelased ise on.

Raamatu kontseptsioon on üpris originaalne, midagi taolist samalaadses kuues mul ette hetkel ei tule. Kindlasti on see värskus midagi, mis loo poolehoiuks räägib ning negatiivsetele aspektidele natuke enam silma kinni pigistama sunnib. Vaatamata kesksele elemendile, mis on fantaasiakirjanduse killast, ei mõju teos kui paranormaalne lektüür või ulme. Ajarännaku võimalus on niivõrd sundimatult süžee igapäeva elu melusse ja muredesse sisse integreeritud, et selle olemasolu ei tundu midagi ebatavalist. Esiplaanil on jätkuvalt need harilikud inimesed ja nende tundemaailm. Minevikku käik võrdus otsekui psühholoogi sessiooniga, mis motiveeris, andis jõudu ja sundis tegelasi oma südamepiinadele otsa vaatama ning tegema vastavad otsused -- kuidas eluga edasi liikuda. Kas need reisid üldse toimusid või oli tegu millegi vaimsega? Usk liigutab mägesid ja tulevik ju ei muutunud. Kuidas olla kindel, et ajanihe üldse aset leidis? Skeptiline võib alati olla, kuid raamatu südamlikkus püsib vaatamata reaalsusele. Avastasin ka, et teosel on järg. Lausa mitu. Ei tea, kas need viivad lugu uutesse kõrgustesse või komistavad ja jäävad samu asju leierdama. Millegipärast ma kahtlen, kas järgmised osad samalaadset esimesele kogemusele võrdset uudsust suudavad pakkuda. Üllatusmoment on juba läinud ning see oli üks faktor, mis antud raamatu eriliseks tegi. Kes teab. Käesolev teos on aga kaunis ja inimlikult südamesse pugev heatahtlik meelelahutus, mis mõjus kohati kui mindfulness.