pühapäev, 8. jaanuar 2023

Raamat: Postimehe romaanisarja eri "Oota kevadeni, Bandini" ja "Kaks nädalat septembris"

Tervitus!

Paar raamatu ülevaadet Postimehe kirjastuselt.

Pealkiri: Oota kevadeni, Bandini
Autor: John Fante
Kirjastus: Postimees Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Teoorias, ei tohiks mulle antud romaan üldse peale minna. Ilukirjanduse lugemina peab pakkuma meelelahutust, mingit põnevust, head tuju, esteetikat, meeldivaid tegelasi või süžeeliine, kaasahaaravust, intrigeerivaid teemasid või uusi lähenemisi ning raamatu kaane lõpus sulgedes, peab püsima jääma tunne, et ma ei kahetse aega ja energiat, mida selle läbi töötamisse panustasin. Olgu loetav raskemasisuline või õhuline. Depressiivsed ja kõiksugustest vaestest ning maailma õnnetukestest kubisevad lugemiskogemused võivad küll geniaalne kirjandus olla ja aeg neile pühendatult tänuväärt, kuid emotsioon, mida nad esile tirivad on, tihtipeale, kõike muud kui ülendav. Pigem nakatavad nad mu tuju elu traagilisema poolega ja meeleolu saab masendavate nootidega maitsestatud. Seega, veelgi hämmastavam on, et kuidas suutis antud lugu oma haletsusväärsuses, ebaõigluses ja kriiskavas kirjeldatavas vaesus kuidagi mõnusalt ning isegi helgelt mõjuda. Otsekui, näed!, seal tunneli lõpus on ikkagi valgus -- kuigi seal seda tegelikult ei ole. Oled juba nii deliirumis nukrusest, et näed juba luulusid. Aga ilusaid ja lootusrikkaid luulusid. 

See kõlab veidra paralleelina, kuid millegipärast andis raamat mulle õrna "Kevade" võnget. Kahe sisu ja olemust, tegelikult, üks ühele kuidagi võrrelda ei saa. Ulakad lapsed, kes keset lokkavat viletsust on siiski veel ainult lapsed, käivad koolid, armuvad, kaklevad, on oma vanematele rõõmuks ja mureks ning tuleviku uksed igasugu võimaluste näol on pärani valla. Kusjuures lugu jätkab poiste teekonda autori järgmistes raamatutes (käesoleva puhul on tegu neljaosalise sarja esimese teosega). Ja, kuigi mitte piima jõed ja pudru mäed, on nendegi elul ees põnevaid arenguid, mis ületavad kasina kodu limiteeritud füüsilised ja vaimsed piirid. Peategelane, pere vanim poeg, Arturo, on ehe, ta ei ole keegi muud kui tema ise. Ta on usutav ja erinevate palgede ning emotsioonidega poiss. Talle käivad närvi nooremad vennad, armastab ta pimesilmi tüdrukut, kellel on poisist savi, püüab ta olla toeks kallile emale, kelle, näiliselt, on isa hüljanud, samas ema nõrgaks pidades, ning tundes vimma ja imetlust isa suunas, olles samal ajal, magnetina tõmmatud võimaluste poole, mida tolle uus naine saaks pakkuda. Poiss kuulub vaesesse Itaalia migrantide sugukonda, kes peavad üle elama karmi ülemaailmse majanduskriisi, külma talve Colorado väikelinnas, võttes arvesse, et viiepealise kodu sissetulekuks on vaid pereisa ehitustöö, mis konkreetsel aastaajal just eriti krõbisevat ei tooda. Eriti keeruline on aktsepteerida oma armetut olukorda perepeal, kelle meheuhkus on kriisis, sest jalatsites on augus, naine peab süüa ostma pidevalt poodnikule võlgu olles ning lapsed on ülemeelikud. Svevo saab end mehena tunda ainult läbi naiste ning rikas lesk, kelle pilk talle on ootamatult pidama jäänud, paneb meest mõtlema, et äkki tõesti lasta jalga ja jätta teda mülkasse sikutav inimpagas omaette vaevlema.

Arturo ja Svevo on nii sarnased, samas, täiesti erinevad. Nende tegemisi, arusaami ja otsuseid üksteise peegelpildis jälgida oli imelikult poeetiline. Iseäranis kahe suhteid naistega. Sveve naine ja Arturo ema, Maria, oli kui ideaalne ennastohverdav kaunitar, nagu seksikas ingel, kes muutus kuradiks ja lagunes täiesti koost, kui oli oht abikaasa hülgamisele. Kui meestele tundsid lihtsalt kaasa, teades, et küll nad kuidagi hakkama saavad, siis Maria tiris esile emotsioone, sest naise psüühika läks täitsa katki. Nii kaua, kui mehed enda ego ja kirgede nimel tegutsesid, haavasid nad paremale ja vasakule erinevaid naisi, kes nende elus figueerisid. Mitte ainult Mariat. Autor on võrratult suutnud neid karaktereid edasi anda, nii et sa ei haletse neid konkreetselt, kuid sa mõistad ja adud seda julma reaalsust, kus nad eksisteerivad. Keegi ei ole otseselt pahatahtlik, keegi ei ole üdini hea või halb, tegelased on, kes nad on, oma nõrkuste, unistuste ja tugevustega. Ja sa usud seda, kes nad on, sest nad on lehekülgedel illustreeritud nagu päris inimesed. Nagu pealkiri ütleb, tuleb oodata kevadet, ja ehk ei olegi kõik nii lootusetu. Mulle tohutult meeldis see isegi päikeseline noot, millega raamat, keset talve end kokku võttis. Kaks peategelast hakkasid veelgi enam meeldima ning sa said aru, et olgu see mehe ego, mis ta on, kodu on ikka kodu. Iseasi, kui palju valu ja vaeva oli vaja, et nende järeldusteni jõuda. Eriti hingestatult, lihtsakoeliselt, kuid sügavmõtteliselt anti edasi ühe tegelase üllatuslikku surma, mis üht meestest küll kannustas, küll jättis kummaliselt leigeks.

Võib tunduda, et romaanis toimub pidevalt midagi ja süžee on tihke ning tempo on kiire. Tegelikkus on sellest eeldusest hoopis kaugel. Loos nagu ei toimugi eriti midagi, vaid loed kirjeldusi inimeste igapäeva tegevustest ja vahele mõnedest ebatavalisematest ettevõtmisest. Tekst on värskendavalt voolav, otsekohene ja selge. Tegu on tohutult ladusa lugemisega, kus jutu isegi keerulised teemad on kergesti seeditavaks ja vastuvõetavaks tehtud. Nende emotsionaalne mõju ja väärtus on, aga sama, kui eriti värvikalt või kaunilt sõnu ritta seades toimuvat edasi anda. Kerjuslik elukvaliteet, religioon, petmine, reetmine, surm, lapsepõlve unistused, armastus -- seda kõike on inimlikult ja arusaadavalt kirjeldatud. Läbi tegelaste ja nende vaatevinkli prisma. Leheküljed lausa lendasid ning, teoreetilises mõttes, äärmiselt raskekaalulisest raamatust sai kerge ja hõlpsasti endasse imbuv teos, mis võlus oma aususe ja naturaalsusega. Ma hindasin seda kõrgelt, et autor ei püüdnud nt vaesust teha vastumeelseks, seda inetult, tundeliselt ja lugejalt reaktsiooni otsivalt kujutada. Ta illustreeris asju nagu nad on, ilma vajaduseta dramatiseerida. Ma tõesti olen üllatunud kui väga mulle antud raamat meeldis. 


--------------------------------

Pealkiri: Kaks nädalat septembris
Autor: R. C. Sherriff
Kirjastus: Postimehe Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Tegu on hämmastava teosega, kus 360 lehekülje jooksul üks viieliikmeline Inglise, pigem madalama keskklassi, pere maailmasõdade vahelisel perioodil sõidab puhkusele ja on puhkusel. Ainuüksi reisile eelneva õhtu ja sõidu jaoks kulub oma 120 lehte. Ja kojusõitu üldse ei jõuta kajastada. Kogu loo jooksul ei juhtu tegelikult mitte midagi. Mitte grammigi erilist või huvitavat. Puudub klassikaline süžee, sest raamat ongi pere eelmäng puhkusele ja siis rannas chillimine. Seda traditsionaalses mõttes olematut romaani sisu leidus peaaegu 400 lehekülje jagu. Kuulus Jaapani kirjanik Kazuo Ishiguro on nimetanud teost kauniks igapäeva elu võlude suurepäraseks tujutõstvaks ajaviiteks. Autorit ennast inspireeris seda lugu paberile panema füüsiliselt ja vaimselt kurnav aeg kaevikutes I Maailmasõja ajal, kus sellist tavapära turvalist ja üksluiset elu meeleheitlikult tagasi igatseti. Rutiinset lihtsat elu hinnatakse tihti alles siis, kui reaalsus on kaoses. Raamatul on oma eesmärk, eripära ning sarm, kuid kindlasti on seda lugedes vaja tajuda enda meeleolu, sest igasse tujusse ta ei passinud. Nt võis ta mõjuda teatud kontekstis venivalt, igavalt ning sisutühjalt või, vastupidi, rahustavalt, teraapiliselt ning päikesepaisteliselt. Tegu ei ole teosega, mis on kõigi tassike teed, kuid millel on oma spetsiifiline funktsioon ja lugejaprofiil -- erineval hetkel elus võib keegi üks moment kuuluda sinna sihtgruppi ja siis äkki enam mitte. 

Raamat käis mulle natuke närvidele esimene üks kolmandikku. Surusin sellest osast end läbi ja püüdsin aru saada, kas ma tõesti lugesin just üle saja lehe seda, kuidas üks tohutult harilik ja värvitu pere valmistub rongijaama minekuks, läheb rongijaama ja sõidab rongidega. Ükski reis ei ole vist mitte kunagi nii aeglane tundunud. Iga väiksemat detaili kirjeldati, kaasa arvatud, seltskonna eri liikmete muresid nagu, et kas ikka naaber on hommikul olemas, et talle teada anda, et too kassile regulaarselt akna lahti teeks ja, et ega pakikandja hiljaks jää. Ja siis see naabritüüp ka veel, kes julgeb samas suunas sõita ja, kujutage ette, vagunis on liiga palju tüütuid inimesi. Ning, jumal hoia, et ilm selge ja vihmavaba püsiks. Olgem ausad, ei olnud just eriti põnev lugemine, kuid harjudes loo tempo ja olemusega, läks ülejäänud kaks kolmandikku juba libedamalt -- pidin enda kohandama raamatu lainesagedusele, et seda mõista ja nautida. Kui liigud päris elus pidevalt kiirusega 110 tundi kilomeetris, siis osutus keeruliseks ennast drastiliselt tagasi tõmmata ning end perekond Stevensite 10 tundi kilomeetris sammuga ühildada. Tänapäeva hektilises maailmas võivad nende pealtnäha mõttetud probleemid kas kainestavalt mõjuda, aidata enda reaalsus perspektiivi panna või ärritada. 

Loo keskmes on isa, ema ja kolm nende last, kellest kaks, poeg ja tütar, on juba täisealised. Nad on aastaid puhanud ühes ja samas kohas mere ääres, samal ajaperioodil, sama pikalt ning täpselt samas pansionaadis. Kui jätta kõrvale puhkuse igapäeva veetlus, kus paigutub raamatu põhifookus, siis pigem oli intrigeerivam tõdeda kõrvalteemat, mis vaikselt pragusid hakkas idüllilisse reaalsusesse murdma. Nimelt, mitte miski ei kesta igavesti. Kaks last juba suured, mõtlesid vanemad, et kui kaua nad ikka soovivad koos teistega suvel aega veeta. Neil varsti muud huvid ja enda pered. Ka majutus oli juba aastaid alla käinud ning külalised liikusid parematele või alternatiivvariantidele. Kaua suudab proua Huggett enda elatusallikat üleval pidada. Pikkides rannas lesimise, promenaadil jalutamise ning supluse kõrvale, lisaks, pereliimete sisemist meelehärmi eri teemadel, nt karjäär, eneseväärtus, ebakindlus, ambitsioonid, jne siis ei olnud teos üldsegi mitte nii muretu ja üdini elujaatav. Sellised melanhoolsed ja inimnõrkusi ning igatsusi illustreerivad jooned mõjusid muidu päikeselises teoses kuidagi eriti nukralt. Teisalt, võimaldasid need pilguheited pere mõttemaailmasse loole autentse kihi. Jah, kuigi rõhk on kõigil meeldivatel aspektidel, mis kaasnevad rannapuhkusega, leidub piisavalt detaile, mis maa peale tagasi toovad ja annavad mõista, et isegi igapäeva rutiinist välja astudes, ei saa pausile panna oma mõttetööd -- oled sama inimene, lihtsalt teises keskkonnas, kus on palju tähelepanu kõrvale juhtivaid tegevusi.

Lõpetades raamatu, olin sellega juba sõbraks saanud ning suutsin hinnata selle omadust olla kui pehme pidur, mis sundis mind enda kiirust maha võtma igal võimalikul viisil. Aeg möödus loiumalt ning suutsin enda peas vaigistada hääle, mis tahtis pidevalt hõisata, et noh, kas nüüd juhtub ka midagi?, liigute kiiremini ka või?, tehke midagi asjalikku!!! Tuleb lihtsalt lasta end loo rahulikul ja tasakaalukal tempol kaasa haarata ning selle õhulisel meretuulel kanda. Tegemist ei ole, aga hõlpsa ülesandega, sest komplitseeritud on ennast tavarežiimist niimoodi ära lõigata. Tekst on teosel lihtsakoeline, selge, ladus ja peegeldab raamatu sisu. Vaatamata süžee flegmaatilisele kiirusele, mööduvad lehed käes kärmelt. Tegelased, nende hingehädad, iseloomud ja olemused on tegelikult täitsa tavalised ja universaalsed ning kindlasti tunnevad lugejad neis ära ennast või siis mingeid perioode elust või valdkondi, millega ollakse hädas või mis tunduvad tuttavad. Kohati reflekteerib teos tagasi lugeja reaalsust ja on tunne, et loed midagi, mis päriselt on juhtunud paljudega, võib-olla samalaadselt ka endaga, kuigi ajaperiood on minevikust. Põhimõtteliselt, tegu on paeluva raamatuga, mis nõuab harjumist, mis on eriline, kuid samas ei kajasta mitte midagi ennenägematut või ainulaadset -- sisaldades siiski sarmi ja veidralt lõõgastavat võlukomponenti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar