Teater: "Dorian Gray portree" NUKUs!

Eile käisin vaatamas NUKU teatri suvelavastust "Dorian Gray portree".

Pealkiri: Dorian Gray portree
Teater: NUKU
Autor: Oscar Wilde
Asukoht: Kino Helios

Foto: Jaana Süld

Dramaturg ja lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Helilooja ja - kujundaja: Liina Kullerkupp
Valguskujundaja: Madis Kirkmann
Videokujundaja: Kristin Pärn
Koreograaf: Renate Keerd
Kestus: 2 h ja 30 min koos vaheajaga
Žanr: Tragöödia
Esietendus: 14.06.2015
Millal nähtud: 14.06.2015
Minu hinnang: 5/5

Osades:

DORIAN – Mart Müürisepp
lord HENRY – Andres Roosileht
BASIL – Tarmo Männard
SYBIL – Jaune Kimmel
pr VANE – Liivika Hanstin
JAMES – Ringo Ramul
ROMEO – Are Uder
ALAN – Riho Rosberg
SADAMANAINE – Lee Trei
GLADYS – Kaisa Selde

AMM - Riho Tammert

Oscar Wilde'i "Dorian Gray portree" kuulub minu lemmikteoste hulka. Ta on šokeeriv, psühholoogiliselt jultunud, aususest alasti ja inimlikke ihasid ja kirgi halastamatult paljastav ning briljantselt kirjutatud. Kuidas suutis NUKU uuslavastus kõike seda elavalt ja hästi kirjutatud teost lavale panna? Suurepäraselt!

Foto: Jaana Süld

Millest siis lavastus räägib?


"Dorian on kütkestav noormees, kes armub enda portreesse. Ta on valmis andma oma hinge, et pilt võiks vananeda tema eest ja ta ise jääda igavesti nooreks. Tema soov täitub. Sellest sünnib kreekalik tragöödia, milles ei ole üheseid vastuseid ega moraali. See väga kaasaegne lugu näitab inimest halastamatu julmusega tema ihades, küünilisuses ja ilus." (NUKU)

Lavastus algab sellega, kus Dorian kohtub lord Henryga kunstnik Basili ateljees, kus Basil maalib Dorianist portreed. Silmnähtavalt Dorianist sissevõetud, paneb Basil oma hinge Doriani portreesse. Pilt tuleb imeilus ja Dorian avastab, et lord Henry öeldud sõnad ilu ja nooruse kohta on tõesed. Kui tema vananeb, siis säilitab tema pilt kogu nooruse ja ilu. Doriani soov, et tema pilt vananeks tema asemel saab talle needuseks. Ka kohtumine lord Henryga mõjutab Doriani suunas, kust saab alguse tema allakäigu keerdtrepp.

Foto: Jaana Süld

Wilde'i kirjutatud ja Kelleri lavastatud tükk tegeleb aegumatute teemadega: Kust peaks minema piir julmuse ja headuse vahel? Mida toob endaga kaasa egoism ja ainult enda jaoks elamine arvestamata teistega ja nende tunnetega? Kui halb on halb ja kui hea on tegelikult hea? Kas halb võib muutuda heaks? Kas halvas on ka head? Kas on võimalik elada oma elu nii, et teed kõike, mida hing tõeliselt ihaldab maksmata oma tegude tagajärgede eest? Mis on sõprus ja kas ja kuidas sõbrad meile mõju avaldavad? Kas armastus saab olla tingimusteta või on armastus ainult enesekeskne? Kas on võimalik elada ilma südametunnistuseta?

Õnneks ei anta nendele küsimustele ühest konkreetset vastust, ehkki Doriani lugu annab kaudselt mõista, mis toimub inimese hinges pärast kõike seda, mida ta teinud on. Inimene ise määrab oma tegudega selle, kes ta on ja lõppkokkuvõttes tuleb kõik ringiga inimesel endale tagasi - kasvõi tema enda sees ja mõtetes. 

Mis mulle meeldis?

Ehkki lavastus on pikk, siis oli ta nii psühholoogiliselt kui ka visuaalselt põnev. Wilde'i originaalteos on suhteliselt tekstitihe ja -mahukas (dialoogid ja monoloogid) ja see peegeldus ka lavastuses, kuid ka lavastuse visuaalne pool oli märkimisväärne ja need kaks suudeti ilusasti tasakaalus hoida nii, et üks ei lämmatanud teist.

Foto: Jaana Süld

Mulle meeldisid lavastusse pikitud visuaalteatri osad. Olgu see siis valgustusega tekitatud efektid ja varjud, kardinate taga toimuv koreograafia ja tantsud, videolahendused - need kõik olid efektsed ja lisasid lavastusele süngust ja omapära. Ma nautisin nii Doriani vananemist videol, Doriani ja lord Henry teekonda ühest bordellist ja urkast teise koos koreograafiliselt lavastatud BDSM stseenidega kui ka Doriani armastuskirja kirjutamisel ilmuvat teksti või siis kardinatelt ja seintelt valguvat verd Basili surmastseenis. Sellised väikesed, aga olulised visuaalteatri stseenid lisasid lavastusele vürtsi, teravust ja ka raamatust tulenevat olulist tausta. Kui sellele panna juurde veel õudust tekitav ja laval toimuvat toetav muusika ja helisalvestused ja hääled, mida Dorian oma peas kuulis, siis oli komplekt täiuslik. Sünge ja õudne ja ilus - ja kõike seda samaaegselt.

Foto: Jaana Süld

Ma usun, et on vaatajaid, kes oleks soovinud, et lavastus oleks toodud kaasaega, aga mina nautisin just seda, et ta oli jäetud omaenda ajastusse. Teemad, mida lavastus käsitleb on nagunii tänapäevased, nii et tuua kogu keskkond kaasaega oleks minu arvates rikkunud ära selle lavastuse võlu. Minu poolt kiitus lavastaja julgusele, et tükk on oma originaalses ajas.

Väga vinge oli ka lavastuse lõpp, kus Dorian rippus jalgupidi õhus, mis meenutas Taro kaartide "The Hanged Man" kaarti, mis peaks sümboliseerima enese aktsepteerimist, minna laskmist, kogemustele allumist, jumala tahte aktsepteerimsit ja kannatuste lõpetamist. Väga tabav sümboolika lõpetamaks Doriani teekonda!

Ma ei saa mainimata jätta ka kohta, kus lavastus toimus - Heliose kino. Ka selle ruumi ilme aitas lavastusele kaasa. Kunagi suursugune koht, mis oma tumedates toonides ja lagunevate seintega meenutas Doriani portreed - sünget ja kõdunevat.

Ja jõuamegi veel ühe meeldiva teemani, ilma milleta ei oleks lavastus olnud see - näitlejate ja trupini!

Foto: Jaana Süld

Trupp ja tegelased:

Dorian on minu arvates üks põnevamaid tegelasi kirjanduses. Nooruses kütkestav, heatahtlik, rikkumata ja pärast lord Henryga kokkupuutumist õpib ta elu tundma hoopis teistmoodi kuni temast saab küüniline, julm ja isekas inimene, kes ei vali oma eesmärkide ja soovide saamiseks vahendeid. Ometi, ka juba keskeas proovib ta endale sisendada, et ta on hea ja et ta tahab head. Mis sest, et enda väärtuste järgi, aga siiski. Minu jaoks on alati olnud huvitav küsimus ja teema, kas Henry on see, kes Doriani muutis või aitas lord Henry lihtsalt Doriani eneseleidmiseni kaasa, et Dorianist saaks see Dorian, kes ta oma elu jooksul oli. Nagu Henry ka ütleb, et "see ongi tõeline Dorian".

Mart Müürisepp tegi minu arvates väga hea esitluse Dorianiga. Eriti meeldis ta mulle just siis, kui Dorianist oli saanud iseenda pahelisuse vang (või vabastaja - sõltub vaatenurgast). Ta suutis välja tuua Doriani erinevad nüansid: lapseliku nooruslikkuse ja siiruse, küpse dändi, tema eneseimetluse ja hirmu ning südametunnistuspiinades ja enda deemonite käes vaevleva mehe. Ta oskas välja tuua ka Dorianis peituva elunautiva hedonisti ja Doriani jõhkruse. Müürisepa tugevus on kindlasti ka oskuses oma kehakeelega väljendada oma tegelaskuju emotsioone ja mõtteid. Suurepärane Dorian!

Foto: Jaana Süld

Lord Henry on minu jaoks niisama intrigeeriv kui Dorian. Ta on nii küüniline ja samas ka nii saatanlikult aus, öeldes Wilde'i sõnadega välja väga palju seda, mida inimesed mõtlevad ja millest vahest kaunistavad, julgemata seda reaalselt teoks teha, sest ükski inimene ei ela täiesti üksi ja ühiskond paneb paika meie moraalid ja aukoodeksid. Henryl seda pole, vähemalt sõnade järgi. Ometigi leidub lord Henrys ka naiivsust, tabamata Doriani tegelikku olemust.

Foto: Jaana Süld

Andres Roosileht lord Henryna oli vägev! Elegantne, pealtnäha hoolimatu ja süüdimatu, terava mõistuse ja veelgi teravama keelega. Mulle väga meeldis vaadata, kuidas Roosileht näitas Henry vananemist, jäädes sama värvikaks ja iseenedale loomutruuks kui noores eas.

Müürisepa ja Roosilehe duo tegi sellest lavastusest tõelise pärli! Muidugi, peale nende tahaks veel esile tuua Tarmo Männardi healoomulise Basili, kellel jätkus armastust Doriani vastu ka siis, kui kellelgi teisel Doriani enam usku ega austust polnud. Männard tasakaalustas imeliselt laval olevat pahelisust, küünilisust ja julmust. Paradoksaalselt ja Wilde'le omapäraselt langes ta kahjuks just iseenda headuse lõksu.

Jaune Kimmeli Sybil oli ka esiletoomist väärt. Nii oma armastuses kui ka meeleheites oli ta just selline nagu ma Sybilit olen ette kujutanud. Ilus!



Kokkuvõttes:

Vaatemänguline, terava dialoogiga, andekate näitlejatega ja julgete visuaalefektidega lavastus, mida ma kindlasti soovitan vaatama minna!

Kirjandusfestival HeadRead: Dorian Gray portree proovis NUKU teatris!

Olgu alustuseks kohe öeldud, et kui teil pileteid veel pole, siis hankige need endale kiiremas korras, sest etendus tõotab tulla suurepärane!

Kirjandusfestival HeadRead programmi raames ja koostöös NUKU teatriga oli pühapäeval võimalik vaatama minna Dorian Gray portree lavastuse proovi. Dorian Gray portree esietendub NUKUs suvelavastusena 14. juunil. Etendusi näeb kuni 30. augustini.

Dorian Gray portree:

Oscar Wilde’i lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge igavese nooruse ja ilu saavutamiseks, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde’ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal 1890 märgatava skandaali. Wilde’i süüdistati dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.

Proovi juhatas sisse dramatiseerija ja lavastaja Vahur Keller, kes andis lühikese ülevaate, mis laval toimuma hakkab ja milliseid stseene etendusest näidatakse.

Kokku näidati vaatajatele kolm stseeni. Esimene stseen oli päris etenduse algusest, kus Dorian Gray (Mart Müürisepp) tutvub kunstnik Basili (Tarmo Männard) juures lord Henryga (Andres Roosileht). Teine stseen, mida me nägime, oli Henry vestlus Dorianiga, kus Dorian on juba tuttavaks saanud Sybiliga (Jaune Kimmel) ja temasse pööraselt armunud ning väljendab neid tundeid Henryle. Viimane stseen, mis ette mängiti, oli Doriani ja Sybili vahel, kus Doriani armastus oma muusa kunsti vastu saab äkilise lõpu.

Heliose Kino sissepääs.

Väga äge oli seda kõike enne esietendust vaadata! Sellest poolest tunnist - neljakümnest minutist, kus näitlejad laval olid, tekkis minul küll tunne, et tegemist saab olema hea tükiga. Andekad näitlejad, hästi kasutatud video- ja visuaaltehnoloogia, mida lavastuses kasutatakse, hea tekst ja huvitav lavakujundus! Mulle meeldis ka Heliose Kino, kus etendused toimuvad. Ehkki Heliose Kino on vana ja väsinud, siis oli seal maagiline aura, natuke õudne ja mahajäetud, samas aga väga sobilik just sellele tükile.

Ma sain isegi nii palju innustust, et võtsin Dorian Gray portree raamaturiiulist välja ja plaanin selle enne esietendust uuesti läbi lugeda. Oscar Wilde'i tekst on lihtsalt võrratu ja mul on siiralt hea meel, et Dorian Gray portree Eestis lavale tuuakse, sest ta puudutab palju erinevaid ja huvitavaid inimlikke ja filosoofilisi teemasid ja ma usun, et lavastusest saab üks edukas suvelavastus.



Piletiinfo leiab SIIT.
Lavastuse kohta leiab infot SIIT.

Kauneid teatri- ja lugemiselamusi!

Teater: "Canterville'i lossi vaim"

Tere!

Käisime vaatamas NUKU lavastust Canterville'lossi vaim. Tänane arvustus on natuke teistsugune, sest seda me kirjutame lausa kolmekesi: Mihkel, kes on 8 aastane ja mina ja Liis. Mihkliga vaatasime etendust reede pärastlõunal ja Liis vaatas laupäeval.

pilt nuku.ee kodulehelt

Pealkiri: Canterville'i lossi vaim
Teater: NUKU
Kirjanik: Oscar Wilde
Autor/Lavastaja: Anna Ivanona-Brašinskaja
Osades: Jevgeni Moissejenko, Katri Pekri, Mirko Rajas, Kaisa Selde, Katariina Tamm, Taavi Tõnisson
Kestvus: 1 tund ilma vaheajata
Soovituslik vanus: 9+
Žanr: nukuteater, visuaalteater, lastele
Esietendus: 6. september 2014
Millal nähtud: 15. ja 16. mai 2015
Meie hinnang: 4-Mihkel/5-Inga/4-Liis

Ma arvan, et on oluline, et teatrid saavad tagasisidet ka sellelt vanusegrupilt, kellele etendus mõeldud on. Canterville'i lossi vaim on soovitatav vanusele 9+, aga vaatamata sellele jälgis ka kaheksaaastane Mihkel etendust suure huviga ja oli nõus rääkima oma muljetest. Et tema muljeid kirja saada, oli mul kaasa võetud vana hea diktofon.

Alustakski Mihkli arvamusega!

Enne etendust arutasime Mihkliga, et mida sellest lavastusest oodata.

Mihkel: Ma arvan, et see saab olema hirmus ja äge. See lugu räägib lastest ja nende vanematest, kes kolivad ühte lossi. Ja kummitus arvab, et see loss on tema oma. Aga lapsed ei karda kummitust. Kummitus saab sõbralikuks.

Kui etendus oli läbi, siis mis seal salata, Mihkel nuttis. Tal oli kummitusest väga kahju, et kummitus pidi oma kodu maha jätma.

Mihkel: Suht normaalne oli! Mulle ei meeldinud see, kuidas kummitus lahkus oma lossist. Kurb, et ta pidi ära minema, et inimesed leiaksid seal rahu. Kummitus oli vist vaene, tal olid rebitud ja katkised riided. Inimesed tegid talle liiga. Ma mõtlen, et kummitus oleks ikkagi tahtnud oma koju jääda, et ta oleks inimestega sõbraks saanud ja võinud oma lossi jääda. Kurb oli.

Mulle meeldis, kuidas need nukud olid inimeste küljes ja kuidas nukud läksid kummituse sisse. See mulle täiega meeldis! See oli naljakas, kuidas inimesed kummituse kinni püüdsid ja see, kuidas ta koperdas. Ja siis see, kuidas lina pandi ämbrisse vette, see oli naljakas! Ja siis meid pritsiti, me saime üleni märjaks! (Inga: tegelikult me märjaks ei saanud, võibolla ehk natuke pritsida esimeses reas istudes.) Linnukesest oli ka natukene kahju. Ma arvan, et linnuke läks ka koos kummitusega ära. Lapsed olid väga naljakad! Nad pritsisid meid! Mõned kohad olid päris äkilised ka, seal kus äike müristas! Natuke õudne oli!

Mihkel, 8 a. NUKU kohvikus

Kui ma küsisin, et mis hinde Mihkel lavastusele annaks 1 - 5 skaalal, kus 1 on väga igav ja 5 on väga hea, siis  vastati mulle järgmiselt:

Mihkel: Ma annaksin talle hindeks 4.

Kõrvaltvaatajana võin öelda, et üks kaheksaaastane laps saab Canterville'i lossi vaimu lavastusest palju emotsioone, Mihkel naeris päris palju, võpatas ja ehmatas mitmel korral ja lõpp pani ta nutma. Talle jäi mulje nagu oleks vaim oma kodust välja visatud ja sellest oli Mihklil äärmiselt kahju.

Oscar Wilde'i lood on mitmekihilised ja see, et laps näeb tema lugudes hoopis midagi muud, kui täiskasvanu, näitabki, kui andekas kirjanik ta on. Sama võib öelda ka lavastaja kohta. Sest mina täiskasvanuna nägin hoopis teisi asju kui Mihkel. Siin on minu muljed.



Inga:

pilt nuku.ee kodulehelt

Lavastus on tehtud Oscar Wilde'i samanimelise loo ainetel, ehkki see, mis raamatukaante vahel toimub ja see, mida laval näha, on kohati erinev. See tegi lavastuse minu jaoks põnevaks.

Canterville' lossi vaim on lavastatud Venemaalt pärit ja Soomes tegutseva Anna Ivanova- Brašinskaja poolt. Minu esimene üllatus oli, et just Wilde'i lugu oli pandud visuaalteatri raamidesse. Ma olen Oscar Wilde'i suur austaja ja tema tektstid on minu arvates geniaalsed ja sealt ka üllatus, sest NUKU lavastuses oli väga vähe teksti ja palju liikumist ning visuaalsust. Mulle meeldis, kuidas lavastaja oli tüki olemuse lahendanud. Silmailu oli palju, mõtlemisainet piisavalt ja väikeste vahenditega oli lahendatud ka lava ja lavakujundus, kõik oli kuidagi minimalistlik. Välja arvatud näitlejate liikumine laval, mida kohe kindlasti ei saa kuidagi minimalistlikuks pidada.

Ma olen siinkohal päris aus ja ütlen, et ma ei tea visuaalteatrist väga palju, see on minu jaoks suhteliselt avastamata žanr, aga see, mida ma näinud olen, on mulle meeldinud. Meeldis ka Canterville'i lossi vaim. Ehkki teksti ja sõnalist osa oli tükis vähe, siis vaatamist ja jälgimist oli palju ja hetkekski ei tulnud mõtet, et mul võiks igav hakata. Terve lavastus oli hoogne ja kiire tempoga ja hoidis minu kui vaataja huvi algusest lõpuni.

pilt nuku.ee kodulehelt

Nukud toodi ellu. Ma avastasin end ühel hetkel etenduse ajal mõtlevat sellele, et ma ei pane näitlejaid nukkude taga tähelegi. Ma kuulen neid, ma tean, et nad on olemas, aga ma nägin nukke ja nende liikumist. Ma ei ole varem näinud sellist nukuteatrit, kus nukud on nukunäitlejate vöö ümber seotud ja kus näitleja terve kehaline liikumine annab nukule elu. Väga äge oli! Tants, žestid, akrobaatika, miimika - kõigest sellest oli loodud maagiline maailm, kus nukud said inimesteks ja näitlejatest said nukud.

Huumorit oli lavastuses palju ja ka see väljendus eelkõige mitte väljaöeldud sõnades kuivõrd poiste vallatustes ja tempudes, Sir Simon Canterville'i katsetes hirmutada Otise pere liikmeid, mis kuidagi ei õnnestunud, sest pere ei pelga Canterville'i mitte üks põrm. Huumorit võis leida ka majahoidja kostüümis ja olemuses, Sir Canterville'i puurilinnus, kelle puhul ma ei suutnudki enda jaoks selgeks teha, et mis linnuga tegemist oli. Siinkohal tahaks öelda, et seesama lind oli ka üks minu lemmikuid selles lavastuses.

Ma ei ole ammu vaadanud teatrietendust, kus ma täpselt ei ole kindel, milline näitleja mängis täpselt keda. Ma arvan, et paari tegelase puhul ma teadsin, mis näitlejaga tegemist oli, aga seda eelkõige nende puhul, kelle nägu oli näha või kelle häält oli kuulda. Ja see ei olnudki minu arvates primaarne. Tähtsad olid nukud ja see, kuidas nad mitte ainult ellu toodi, vaid liikuma ja särama pandi. Väga hea näitlejatöö, eriti kui mõelda, et näitlejad olid selles lavastuses tagaplaanil. Mis omakorda näitas, kui heade nukunäitlejatega tegemist on. Väga hea töö terve trupi poolt! (Muidugi,uudishimulik nagu ma olen, siis ma uurisin peale etendust välja, kes keda mängis.)

Mis puutub lavasse ja lavakujundusse, siis nagu eelpool mainitud, oli see minimalistlik. Andekalt kasutati nii kardinaid ja peegleid, et tekitada vajalikke efekte. Ka heli ja valgustus aitasid etendusest tervikut luua.

Ma olen veendunud, et kui ma läheksin Canterville'i lossi vaimu teist korda vaatama, siis ma avastaks enda jaoks uusi detaile ja oleks nähtavasti sama kaasahaaratud lavastusest kui esimesel korral.

Minu hinnang: 5


Liis:

Mul ei ole üldse mingisuguseid eelarvamusi või vastupuksivat suhtumist lasteetendustesse. Kui sisu mind tõmbab, olen ka nõus mudilaste vahel istuma ning koos nendega laval toimuva üle ahhetada, kaasa elada, naerda ja nutta. Täiskasvanu vaatevinklist olen ka lisaks võimeline imetlema, kuidas tehniliselt ja kujutusvõime poolt on tükk lavale toodud ning kuidas on erinevad olukorrad lahendatud ning mis efekte ja vahendeid kasutatud, et nähtu usutavalt ning mõjuvalt publikuni tuua. Viimast sai seekord aga hulganisti hinnatud ja kiidetud.

pilt nuku.ee kodulehelt

Kuigi etenduses leidus vaid minimaalselt teksti osadele, mida oleks raske täies ulatuses ja arusaadavalt muudmoodi vaatajani tuua, oli lugu, selle kulgemine ja sealsed tegevused suhteliselt selgelt ning ühtepidi mõistetavad. Kuid esines ka paar seika, kus olin veidi segaduses, kuna olen keegi, kes tahab kõigest täies ulatuses aru saada ning selliseid mõtte auke ei talu, siis mul tekkis paar korda peas mõttepaus nähtut ja selle tähendust peas lahti harutades, mis ei lasknud toimuvale keskenduda. Siiski, need seigad kadusid sama kiiresti kui tulid, seega ei tasu neile eriti tähelepanu pöörata ning nad ei takistanud etenduse nautimist. Mulle aga meeldisid tohutult mõned tüki osad/vahendid/trikid, näiteks "tants" peeglite ümber oli osava liikumisega ja kihvt, linnunukk, tema käitumine, iseloom ja olemus oli äärmiselt armas, selgesti väljajoonistunud ja soe, stseen kus kummitus hõivas oma kehaga kogu lava, lenneldes ja liugledes oli vägev vaadata. Eraldi pean välja tooma koduabilise, sest mehe nägu pisikese kleidiga nukul oli tõesti vaimukas.

Kombinatsiooni inimestest ja nukkudest tüki esitamisel oli põnev jälgida, sest kummitus oli esmalt ikkagi näitleja poolt kehastatud, neli õde-venda aga olid nukud, kes kinnitatud mustades ninjalikes kostüümides inimeste külge -- ainult jalad ja käelabad oli näitlejate omad, ülejäänu kuulus nukkudele. Siinkohal pean tunnistama, et ma tõesti ei mäleta millal ma viimati ainult või suuremal osal vaid nukkude etendusel käisin. Tuleb tõdeda, et väga kahetsusväärne on, et see periood niivõrd pikaks on veninud, sest nähtu ja eriti selle teatriharu taasavastamine oli nauditav, nostalgiline ja tõeliselt lahe.

Lõpetuseks võib öelda, et tegu on südamliku, vaimukas ja ka kurbliku looga, mis osavalt realiseeritud ning kaasahaaravalt esitatud.

Minu hinnang: 4