TREFF: "Tutu" - Lichtbende (Holland)

Tervitus!

Minu esimene kogemus selle aasta TREFF-ilt.

Pealkiri: Tutu
Teater: Lichtbende (Kanuti Gildi saalis)
Kestus: 0h 50 min
Millal nähtud: 06.06.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt nuku.ee kodulehelt

Tegu on tohutult võluva ning originaalse vaatemänguga, mis sobib nagu lubatud kõigile vanuses 6 kuni 106 ning seda eri põhjustel. Tegu on vanamoodsalt ja nostalgiliselt maagilise, igati ainukordse ja omapärase kogupereetendusega, kus lastele pakutakse hulganisti silmailu ja tänapäeva tüüpmeelelahutusest eemalduvat põnevust ja lusti ning täiskasvanutele, eelnevale lisaks, äratundmisrõõmu seoses tükki inspireerinud ja selles esinevate isikute, piltide, muusika, ajaloosündmuste ning detailidega, milledega kõigil meist on teatud mälestusi.

Visuaalne:

Etenduse aluseks on nn võlulaternad ehk eri suuruses käeshoitavad projektorid, mille abil jõuavad ekraanile igasugu kujutised. Terve rida neid oli paigutatud põrandale ekraani alla, kus siis kaks neljast trupiliikmest panevad tööle kord ühte ja kord teist ning manavad selleläbi esile fotosid, kujundeid, iseäralikke nukke ja palju muud. Viimaste loomiseks oli kasutatud igasugu materjale, selgelt oli võimalik ära tunda sulgi ja paberit. Originaalis olid need kujutised pisikesed, näiteks olid punased kingad vaid poole sentimeetri suurused, kuid ekraanile jõudes olid nad kasvanud hiiglaslikeks. Omal kohal oli vaatemängus ka varjuteatril.

pilt nuku.ee kodulehelt

Värskendav ning iselaadi oli ka tõsiasi, et vaataja eest ei olnud midagi varjatud ning kõik mida kaks "laterna kunstnikku" korda saatsid ja nende iga liigutus oli publikule selgelt nähtav. Etenduse lõpus avaldati ka paar saladust nähtava efekti loomisest, mis oli huvitav nn kardina taha piilumine. Näiteks, seletati, et tegelikult sisestatakse nukud laternatesse tagurpidi ning ekraanile jõudnuna on kujutis ennast juba õigetpidi pööranud.

Heli ja muusika:

Samaväärsed visuaalse poolega ja igati viimase võrdväärsed partnerid imelise etenduse loomisel olid kaks ülejäänud trupi liiget, kes vastutasid muusika ja igasugu helide tekitamise eest. Mängiti pille alates süntesaatorist kuni minikitarrini kuni igasugu hiiglaslike puhkpillideni ning kasutusele võeti nii grammofon kui muud omapärased heliriistad. Tähtsal kohal oli ka neiu lauluoskus, mis on igati kiidusõnad ära teeninud, nimelt lauldi kaunist ja sulnist "Besame Mucho" pala, tehti hääleulatuselt ooperidiivadele ära ning kuulda sai ka Aafrika rütmidel põhinevat tantsulaulu igasugu hüüete ja häälitsustega. Seesama neiu oli niivõrd multitalentne, et mul tõesti suutis ta suu lahti jätta, küll ta tantsis ja mängis trummi ja seda kõike vaevatult ja kärmelt. Samuti sai ta hakkama lõbusa varjuteatri stepptantsu etteastega, kus käte otsas olid stepptantsukingad ning need tegid kihvti numbri. Väga armas oli ka tema juhtimisel toimunud balletitund, kus ekraanil olevad jalakesed võtsid neiu käsul sisse eri balletipoose.

pilt nuku.ee kodulehelt

Sisu:

Etendus leidis oma inspiratsiooni 20ndate ümber toimuvatest, enamasti tantsu ja muusika, tipphetkedest. Nähtut alustavad ja läbivad punased kingad põhinesid Hans Christian Anderseni muinaslool "Punased kingad." Stepptantsu seik oli Shirley Temple'i auks, belleti tund tegi kummarduse legendaarsele Anna Pavlovale, lustaka tantsunumbri tegid Oskar Schlemmeri matemaatiliste kujundite tantsul põhinevad poiss ja tüdruk, peatselt asendusid punased lapsekingad kelmikate ja täiskasvanulike punaste kontsakingadega ning oma meeste kingadest partneriga sai tehtud üks sütitav tango.

pilt nuku.ee kodulehelt

Veidike põnevust ja kerget õudust pakkus Mary Wigman'i emotsionaalsest tantsust inspireeritud seik, kus kurjakuulutav pitsist ja kangast küll suurenev küll vähenev naise kujutis kõhedate ja krimpsus kätega, püüdis mitu korda tontliku muusika taustal täismõõtu välja võtta, kuid lõpuks aevastas ja sinna see jäigi. Kingade juhtimisel sai kogetud ka ballroom tantsimist ning oma aja megastaar Josephine Baker jõudis ka veel ühe energilise etteaste teha.

Kokkuvõttes:

Ootasin tibake veidike tsipake rohkem kui sain, kuid tegu oli kahtlemata ainulaadse ja meeldejääva kogemusega ning kui väikesed lapsed suudavad lummatult 50 minutit paigal püsida ja seda suhteliselt vaikselt, siis mitte ainult ei ole nähtu efektne vaid ka pilku endal hoidev ja igati paeluv.