pühapäev, 7. juuni 2015

TREFF: "Kolmas" - IGRA kompanii/Skorohod (Venemaa)

Teine TREFFi lavastus, mida vaatamas käisin.

Pealkiri: Kolmas / Tретий
Teater: IGRA kompanii, Skorohod (Venemaa)
Foto NUKU kodulehelt.
Lavastaja: Tanja Weinstein, Aleksander Ljubašin
Osades: Polina Mitrjašina ja Aleksander Ljubašin
Kestvus: 1 tund ilma vaheajata
Žanr: Visuaalteater, klounaad, nukuteater, tantsuteater
Esietendus: 2011
Millal nähtud: TREFF, 06.06. 2015
Minu hinnang: 3/5

Kolmas on Venemaal asuva teatrikompanni lavastus, mis jutustab ja näitab loo Mehest ja Naisest, nende stereotüüpidest, armastusest ja kolmandatest, soorollidest ja ootustest, mis esitatakse meid ümbritseva poolt naistele ja meestele.

Kes on mees ja kes on naine? Mis juhtub siis, kui mees ja naine kohtuvad? Kuidas pannakse tegelikult naisele sõrmus kätte? Mis on armukadedus ja millest see tekib? Kes sa oled, kui sa pole ei naine ega mees vaid hoopis midagi muud? Mis juhtub siis, kui mees ja naine saavad lapse? Kellele kuulub meie süda? Kõiki neid küsimusi esitatakse visuaalselt ilma sõnadeta ja osad küsimustest jäetakse lahti ja lastakse vaatajal otsustada ja oma vastused ise leida.

Lavastuse alguses läigatati vaatajani tohutu klubimuusika tümps, mille saatel tulid tantsides saali peaosalised. Naine ja mees, kes oli samuti naiseks riietatud. Ma pole päris kindel, kas mees kehastas naise sõbrannat, kellega mindi klubisse või oli tegemist kõrgetel kontsadel tantsiva transseksuaaliga. Silmatorkav ja intrigeeriv algus igatahes.

Siis tuli pimedus ja järgmisel hetkel leidsin end koos Mehe ja Naisega kuldsetel rannaliivadel, kus Naine nägi lihtsalt ilus välja ja nautis rannamõnusid ja Mees müüs jooke (Aqua! Cola! Beer!), lõi Naisele külge, tegi jõu-ja ilunumbreid ja mängis oskuslikult musklitega. Kõike seda, et saada üksteise tähelepanu. Tegelikult see ju tavaelus toimib, kui nähakse kedagi, kellega soovitakse suhelda, või siis vähemalt peaks see vastavalt stereotüüpidele toimima, ka rannas. Ja kui siis osatäitjad rääkima hakkasid, tuli teine üllatus - nad rääkisid itaalia keeles. Mitte, et see oleks mind häirinud, itaalia keel on ju väga ilus keel, aga mulle jäi arusaamatuks, miks vene keelt ei kõneldud. Huvitav, kas arvati, et eestlastele ei sobi vene keel või prooviti rõhutada mehe ja naise stereotüüpe itaalia keeles kuna see on väljendusrikkam ja annab võimalusi olla koomilisem kui kas vene või inglise keeles või tehti seda seetõttu, et publik oli rahvusvaheline?  Kuna teksti oli lavastuses vähe, siis las see olla peale, aga arusaamatuks jäi see mulle ikka.

Järgmine stseen viis selle hetkeni, kus Naine ja Mees olid ilmselgelt oma esimese uudishimu üksteise suhtes rahuldanud ja huvi hakkasid tekitama teised isendid, seekord siis publikust. Muidugi, nagu elus ikka, kolmandatest kasu ei olnud ja Naine toppis Mehe sõrmuse hoopis enda sõrme ja pere saigi loodud. Loomulikuks sammuks on siis see, et Naine aheldab Mehe ketiga enda külge ja enne kui Mees jõuab plehku panna, tulevad lapsed: poiss, tüdruk ja siis see müstiline Kolmas, kes ei olnud ei poiss ega tüdruk.

Mis mulle ei meeldinud?

Nii Mees kui ka Naine suhtlesid aktiivselt ka publikuna, kasutades neid lavastuse osana, mille vastu mul iseenesest ei ole midagi. Naine leidis endale publiku esimesest reast koheselt meesterahva, keda siis kasutati Mehe tähelepanu saamiseks ja armukadedaks tegemiseks ja Mees leidis endale esireast naisterahva, kellega flirtis häbitult nii, et Naisel oli hari punane.

Mulle üldiselt meeldib teatris istuda esimeses reas ja lavale võimalikult lähedal, et suhe näitlejatega oleks võimalikult lähedane, et ma näeksin nende näoilmeid, liikumist ja kehakeelt võimalikult täpselt, Selle lavastuse puhul kargas juba lavastuse alguses naispeaosaline mulle sülle, kallistas ja tegeles "dry-humping'uga" nii, et ma kohe ehmatasin. Ja ma pole ka mitte päris nõrganärviline, aga see jahmatas mind küll. Õnneks võttis ta kiiresti oma teiseks ohvriks minu kõrval istuva naisterahva, kellele ma südamest kaasa tundsin. Hiljem, lavastuse lõpupoole, kui Mees ja Naine padjasõda pidasid, sain ka padjaga pihta paaril korral. Kindel on see, et esimeses reas istunutele ei antud võimalustki, et igavlema hakata.

Mulle ei meeldinud see, et suhtlus publikuga ületas hea maitse piiri ja kippus labaseks. Ma saan aru, et see on osa klounaadist ja seda peeti vajalikuks, et teravdada kolmandate isikute rolle ühes suhtes, aga minu maitse jaoks jäi see võte natuke lihtsaks lahenduseks. Eriti siis, kui mees hakkas keelt limpsates himuralt banaani sööma, saates flirtivaid ja nilbeid pilke esireas istuva naisterahva poole. Mulle tekitas see piinlikkust; teate ju küll seda tunnet, kus tahaks piinlikkusest varbad krõnksu tõmmata ja oma pilgu kusagile ära peita?

Ma ei saanud täpselt aru ka kolmanda lapse teemast, et kes ta siis täpselt oli ja miks tal südant sees polnud. Kui ta ei olnud ei poiss ega tüdruk, siis kes ta oli? Homoseksuaal? Või kujutas ta lihtsalt ilma armastuseta last? Võibolla oli see eesmärgipärane ja soovitud lavastuse tulemus?

Mis mulle meeldis?

Ma nautisin näitlejate liikumist ja miimikat ja kehakeelt. Mõlemad näitlejad olid plastilised, paindlikud ja kui vaja, ka kohmakad. Eriti tahaks kiita Naise rolli mänginud Polinat, kelle näoilmed olid minu arvates fantastilised. Ei olnud kahtlustki, mis emotsiooni ta soovis edastada. Ka nukkudele andsid nad eluvaimu sisse ja tegid seda imehästi.

Mulle meeldis huumor selles lavastuses, sest naerda sai päris palju ja seda eelkõige mitte nii sisu tõttu, vaid näitlejate värvikireva füüsilise esitluse poole pealt. Situatsioonikoomikat oli samuti parasjagu, just nagu üks korralik klounaad ette näeb.

Mulle meeldis lavakujundus ja lavakasutus väga. Tegelikult, ega lavakujundust kui sellist ei olnudki. Maas olid poroloonist ja vahtkummist suured matid, kuhu oli eelnevalt sisselõigatud vajalikud kujundid, olgu selleks siis liblikad või autod või lapsed. See oli minu jaoks uudne ja originaalne. Lavastuse lõpuks ei jäänud muidugi sellest poroloonist põrandast enam midagi järgi, kõik lammutati laiali lavastuse finaalis.


Mulle meeldis ka teatud stereotüüpide näitlikkus ja kujundlikkus. Mees tõepoolest aheldatigi keti külge. Tüdruknukule pandi tutt pähe ja poisile kikilips ette, et vaataja aru saaks, missuguste lastega tegu on.  Väga huvitavalt ja lihtsalt oli lahendatud ka sirm nukunäitlemise jaoks. Tegemist oli nööri peal rippuvate linadega, mis siis kinnitati ühest lavaseinast teise ja sellest saigi sirm. Kusjuures, linad oli vene lipu värvi. Iga lina esindas ühte vene lipu värvi. (Aitäh, Helle Laas, et märkasid!).

Selliseid väikesi toredaid detaile oli palju ja need andsid lavastusele palju juurde.

Kokkuvõtvalt: 

Mõningastele arusaamatustele ja ebameeldivustele vaatamata, on mul hea meel, et ma lavastuse "Kolmas" ära nägin. Ta laiendas see mu silmaringi visuaalteatri võimaluste osas.

Ilusaid teatrielamusi!






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar