Teater: BVTS "Emilie Sagée", "Dorian Gray portree" ja "Tuhnik, üks ja ainus"

Tervitus!

Seekord mõned ülevaated 2022 kevadiselt Balti visuaalteatri esitlusfestivalilt (Baltic Visual Theatre Showcase -- BVTS), mille raames, kahjuks, õnnestus külastada vaid kolme lavastust.

Pealkiri: Tuhnik, üks ja ainus (sõnatu detektiivilugu kogu perele; vanus 5+)

Teater: Rezekne teater Joorik

Riik: Läti

Asukoht: Kanuti Gildi Saal

Kestus: 1h 00 min

Millal nähtud: 27.05.2022

Minu hinnang: 3.5/5

Lasteetendused on vahvad. Lasteetendused on toredad. Lasteetendused teevad tuju heaks. Alati. Just selline muhe, mõnus ja ülinunnu oli ka antud tükk. Loomadele fokuseerimine on suureks boonuseks ning kuidas on siis võimalik mitte fännata surikaate, pingviine, isegi madusid -- mida kõike veel -- ning kummalist, kuid kihvti elukat nimega Tuhnik. See on üks päris imetaja liik, kes elutseb Aafrikas ning kes ei ole võib-olla väga laialdaselt tuntud. Ta on huvitav kombinatsioon mini elevandist, koerast, sipelgakarust, rotist, jänesest, okasseast, vöötlasest ja kängurust. Vahva on ta igatahes ning antud tükis sai ta ära teenitud rambivalguse, et tuhniku tegemistele enam kaasa elada. Ja võib-olla ehk teda googeldada ja rohkem sellest salapärasest loomakesest teada saada. Kas ta on reaalsuses ka selline uudishimulik, ulakas, avatud ja aktiive? Ei ole kindel, kuid etenduse karvane peategelane jättis südamliku ja krutskeid täis susliku mulje. 

Loomaaeda ilmub ootamatult ja eikuskilt pappkastis tegelinski, kes kõik loomaaia töötajad õhevile ajab. Saadakse sõpradeks, lauldakse koos ning tuhnik toob igale poole helgeid tundeid, lõbusaid hetki ja üksteise mõistmist, seda suuresti inimesi ühendades oma lemmikut laulu ümisedes ja mõmisedes, milleks on John Lennoni "Imagine". Veel meeldib tuhnikule pisike pall, mille püüdmist ta äärmiselt tõsiselt võtab ning mis talle rõõmu ja elevust toob. Üks hetk loomake, aga haihtub ühe tsipake kurjakuulutava ja saladusliku pärdiku süül. Kes on see ahvike? Kas ulakas plehku pannud primaat või mõni inimene ahvi kostüümis, kes soovib mingil põhjuselt tuhniku kadumist? Või mis eesmärgil, kas lihtsalt kogemata suvaliselt või konkreetse tagamõttega? Jäi natuke ebaselgeks, kuid see ei takistanud otsingutel olla kaasahaarav ja ootamatu. Kord ilmub kadunud tuhnik taas välja, kord leidub tema pallike äkitselt kuskil, kord ilmub välja jälle pärdik. Siis maadlevad talitajad värvikalt loomaaia teiste loomadega, keda näitlejad autentselt ja humoorikalt kehastavad -- minu lemmik oli laiskloom. Siis teeb tuhnik lõpuks ikkagi oodatud comebacki, loomulikult, oma lemmik laulu esitades. Seda peitusmängu jälgida oli äge ning tähtis ei olnud niiväga originaalsus, efektid või ahhetama panevad üllatusmomendi -- milledega tükk just ei hiilanud -- , kui pigem südamlikkus oma lihtsuses ja kerguses. 

Nagu võib nubludele mõeldud lavastusest eeldada, siis toimus aktiivne kontakt publikuga, kes kaasati erinvatel viisidel süžees toimuvasse. Kuigi tükk oli sõnadeta (v.a. siis tuhniku "Imagine" pobisemine), kasutati kehakeelt ja žeste, et mõne publikus oleva lapse poole pöörduda ja teda kõnetada. Küll ähvardas üht tüdrukut pärdik, küll tahtis tuhnik otsetähelepanu teistelt lastelt, küll püüdis kits järgmist mänglevalt rünnata. Ja, et mitte unarusse jätta kõik teised vaatajad, kes ei olnud esimeses reas istumas, tegi vahva peategelane aulennu üle publiku, liugeldes näitleja juhtimisel üles trepist ja külastades ridade vahesid, et jõuda külastajateni, kes otse lava ette ei julgenud minna. Üllataval kombel, oli selliseid palju, kuigi etenduse teenindus julgustas aktiivselt inimesi just lähemale istuma. Tegu oli tavapärase, kuid armsa ja sümpaatse interaktiivse etendusega, kus üllatusi ei olnud, kuid vaataja rabamine ei olnud ka üldse mingi põhisiht või midagi, mis oleks kogemuse nunnusust vähendanud. Kokkuvõttes, oli lavastus lihtsakoeline, soe ning positiivset meelt tekitav, just selline, milline üks kihvt mudilastele suunatud tükk võikski olla. 

------------------------------

Pealkiri: Dorian Gray portree (sõnatu lavastus noortele ja täiskasvanutele; vanus 15+)

Teater: Vilniuse teater Lele

Riik: Leedu

Asukoht: Noorsooteater
Kestus: 1h 00 min

Millal nähtud: 28.05.2022

Minu hinnang: 4/5

Mis tegi välimuselt kauni ja veatu Dorian Gray niivõrd võikaks nagu tema portree mehe hingelu lõpus peegeldas? Mis sai küll olla nii hull, et teda võetakse kui etaloni kellestki, kes on tõesti inimkõntsa tasandil? Olles samanimelist raamatut eelnevalt mitte lugenud, kuigi olles looga üldises võtmes tuttav, puudus mul konkreetne detailne süžeeline kogemus. Ajastul, kui moraal oli teistlaadi, standardid hoopis erinevad tänapäevast ja mõisted, et mis on halb ning hea, ikkagi mitteklappivad 21. sajandiga, jäi loo nõrgimaks aspektiks peategelase n-ö patud. Jah, ta oli kõike muud, kui õilis ja vooruslik, kuid kõigi maailma ebamoraalsete eeskujuks meest ei peaks. Paistis, et nimitegelase hukatuslikeks iseloomujoonteks said eneseimetlus, hoolimatus, enesekesksus, vulgaarsus, igasugu empaatia, aususe ja isekuse puudumine. Tol ajal saadeti korda ohtralt hullemaid jälkusi veelgi košmaarsemate isikute poolt. Siiski, pidi publik usukuma, et just Dorian on see viimane koletis. Ehk oli süžee adekvaatne edasi andmine tsipake segane neile, kes originaali kondikavaga sina-peal ei olnud ja puudu jäi sügavamalt seletavatest taustateadmisest. Seega, jäigi osati umbmääraseks tasakaal loo tõsiduse ja mehe tegude jubedus kraadi vahel. Kasutati küll tsitaate ning konteksti lahti seletavaid väljavõtteid ja viiteid romaanist, mida otsekui jutustaja rollis ekraanil vahelduva eduga edasi anti -- kuid mingi ebakõla kahe vahel jäi püsima. Üleüldse oli kohati ähmane mõista, et mis hetkel lavastuses toimus, mida soovitakse öelda, mida peaks antud detail või stseen sümboliseerima. Eks paljuski pidigi jääma vaataja enda interpreteerida või siis pigem oli toimuv metafüüsiline ning vastavat õhustikku loov, kui konkreetselt millelegi viitav. Siiski, oli hetki, kus võis tekkida segadus, et kuidas peaksin nüüd nähtavat täpsemalt mõistma.

Kui jätta kõrvale narratiivsed udusused ja mitmetimõistetavused ning pigem võtta fookuseks õhustiku loomine visuaalselt ja heliliselt ning mitte ilmtingimata spetsiifilisi tegevusi illustreerides, oli tegu hiilgava paketiga meeleolukast ja ajurakukesi stimuleerivast showst. Vaatajal ärgitati igat meelt ning tundus, et suudeti isegi intensiivse õhustiku loomisel midagi maitstavat ja tihkes atmosfääris katsutavat esile formeerida. Kuigi tükis ei lausutud ühtegi sõna ning keeleline pool demonstreeris end ingliskeelsete tsitaatidena raamatust, võis ridade vahel paljut välja lugeda. See tõdemus võis olla nii hea kui halb, sest mõnikord on vaja ikkagi rohkem konkreetsemat suunamist, kui abstraktne eeldus, et publik muugib nähtavat lahti nii nagu looja eeldab. Aga võib-olla oli see ambivalentsus tahtlik. Tähelepanu nii tiriti kui meelitati edukalt kõrvale süžeelisest ähmasusest kõikvõimalike vigurite ja nutikate lahendustega, esmajärjekorras just loo meeleliseks edasi andmiseks. Pisike ja kompaktne näitepõrand, mis ühtlasi nagu maali raam ja miniatuurne ooperlava, koos veripunaste kardinatega, ühes kombona, võimaldas saalis luua intiimse keskkonna ja toetas mõlema osapoole tihedamas kontaktis olemist. Rakendust leidsid peelgeltrikid, kus esile manati kauneid ning siis koletuslikke kujundeid. Grotesksel viisil leidsid kasutust eri rekvisiidid oma pisendatud vormides, nagu maalid, molbert ning skulptuurid -- ohtralt skulptuure. Pead, tervik kehad, spetsiifilised keha osad ning kujude puru pärast hävimist. Põnev paralleel ja vastandumine toimus visuaalse kõrgkunsti ning sellega tihti kaasneva õilsuse, puhtuse ja ülimuslikkusega -- kõike, mida ei saa meie kangelase kohta öelda. Need skulptuurid keerlesid traadi otsas oma positsioonidele laval ülevalt alla ning suutsid alati maanduda õigele kohale. Või kas suutsid? See võis paras täppisteadus olla, sest prohmakaid tähele ei pannud. Need objektid sümboliseerisid tegelasi. Jäigalt ja otsekui ebainimlikult, olles elutud skulptuurid, andsid nood suurepäraselt edasi tüki eeldatavat atmosfääri. Nad tegid karakterid ebaloomulikuks, eemale peletavaks ja omamoodi müstiliseks, vääneldes ja pööreldes üles ja alla, vahepeal ümber kukkudes.

Tegu oli kahtlemata pilkupüüdva ja ülejäänud meeli köitva kõheda ja kummalise, kuid magnetilise lavastusega, mille visuaalne esitlus isegi trumpas selle originaali sisu, mille ratsionaalsus jäi niikuinii veidi häguseks. Värvikad ja kaunilt kunstilised vahendid, mille abil miljööd loodi ja etendus kokku pandi, olid nutikalt valitud ning mõjusid just rusikas silmaauku arvestades konteksti. See tunnike jäi pikaks ajaks meelde.

------------------------------

Pealkiri: Emilie Sagée (meelemüsteerium noortele ja täiskasvanutele; 14+)

Teater: Heinloo/Aadla/Suits + Kellerteater

Riik: Eesti

Asukoht: Sakala 3 Teatrimaja

Kestus: 1h 15 min

Millal nähtud: 29.05.2022

Minu hinnang: 4.5/5

Asetasin ennast enesekindlalt esimesse ritta, et ikka lavastusega vahetumat kogemust saavutada. See oli massiivne viga, sest olen kergesti mõjutatav hirmuäratavatest atmosfääridest -- mitte purskav veri ja jäsemed ei aja silmi suureks ja vastassuunas liduma, vaid psühholoogilist laadi košmaarsus. Ning just seda pakkus etendus rohkemgi kui rubla eest. Ta küll andis häirelaadse heliga juba alguses mõista, et siit midagi head oodata ei maksa ning ära lase end tüünel õhustikul petta, kuid esimene osa tükist suutis mind lausa hüpnootiliselt lõõgastusse suunata, alateadlikult kuklas aimates, et rahuliku vee pinna alla on peidus süngusi ja kammitsetud kärsitust. Sume ja kaunis suvepäev, rohutirtsud tirisemas, vaikselt liuglev pehme udu, helge ja flegmaatiline liikumine -- nagu puhkus roheluses maakodu metsatukas. Üks hetk avastasin end mõtlemast, et kogu kompott oli ideaalne taust mindfullnessi või samalaadse mediteeriva meetodi praktiseerimiseks. Etendusel leidus omamoodi ASMR moodi efekt. Oi, kuidas sai eksitud! Oli siis ikkagi vaja sinna esimesse ritta ronida? Ootuspäraselt, ruttamata ja vaatajat õdususse pettes, toon muutus ning päikeselisest hingetõmbeajast sai õudusunenägu. Pikkadest, otsekui staatilisest kaarditest, said lühikesed ja hekseldatud, kus saal läks hetkeks pimedaks, siis nägid uut seisu laval, siis taas olid nagu kotis, siis olid tegelased taas ennast laval uutesse poosidesse viinud, jne. Üks n-ö klipp kõhedust tekitavam kui teine. Ebaloomulikud ja grotesksed poosid, jahmatava panevad ja tontlikud tegevused, kananahka ihule toov õhustik. Mingi hetk reaalselt tekkis tungiv tahtmine kõrval oleva võõra seljataha või sülle ronida, sest tõesti arvasin, et kui nüüd uuesti valgus tuleb, seisab üks naine otse mu näo ees ja ma minestan šokist. Äärmiselt efektiivne võte oli algselt publik lõõgastuma panna ja siis täiega panniga vastu pead virutada. 

Laval on kaks naist, kes peaksid olme üks tervik, nagu teineteise peegelpilt, mida sümboliseeris ka põrand, mis oligi üks peegel. Lisaks ägedale mitmetasandilisele muljele, toetas konkreetse põranda valimine kahe naise ühtsust ning eraldatust. Emilie Sagée on päriselt eksisteerinud salapärane naine, õpetaja, kellel oli väidetavalt üleloomulikust maailmast teisik, kes küll ilmus ja kadus ning kelle olemasolu pani mõlemaga kokkupuutunutel külmavärinad ihul jooksma. Seda fenomeni ei ole siiani suudetud tõestada või lahti seletada ning kui ei teaks, et füüsiliselt on mitmed kinnitanud, et on kahte naist üheaegselt näinud, siis eeldaks, et antud lavastus pigem keskendub inimese eri "minade" illustreerimisele. Meil kõigil on alateadvus, süngem ja metsikum "mina", kellega keha jagame. Samuti, võib asi olla puhtalt psühholoogiline, nt võib kahe sama naise olemasolu viidata mõnele mentaalsele haigusele, skisofreenia, lõhenenud isiksus, depressioon, vm. Üks hetk teisik nagu püüdis kaaslast lohutada, teises momendis, aga oli vägivaldne. Ja vastupidi. Kuidas kahe Emilie eksistentsi lava kontekstis lahti seletada, siis võimalusi on tohutult. Kuidas, aga lahti harutada reaalselt 19. sajandil elanud naise kummalist nähtust, kõlab palju õõvastavamalt, kui turvaliselt uskuda, et kõik toimub ainult kellegi peas. Mida tükk edasi, seda enam pinge tõuseb, seda enam vererõhk liigub püstloodis, seda enam tahtsin põgeneda. Hirm hoidis istekohas kinni ning tahtsin, et see saaks läbi, kuid teisalt, ei tahtnud ka. Pilk oli naelutatud aina väärastunumatele ja ehmatavamatele toimumistele kahe naise kehastuses. Ja äkki saabus kaua oodatud vaikus. Kas kõik oli nüüd stabiilne? Kas kriis oli möödas? Või liikusime lihtsalt algusesse tagasi ning kogu ring algas taas punktist nr 1? 

Harva, kui mõni etendus suudab minust füüsilise reaktsiooni välja tirida, kas siis pisarad, kananaha, viha, vm. Etendus oli viktoriaanliku hõnguga, periood, mis kõike üleloomulikku ka kuidagi eriti häirivaks suutis manada, ning andis edasi gootilikku eemalepeletavust. See, kuidas niivõrd vastuoluline, kuid mõjus keskkond loodi emotsionaalseks kaasahaaramiseks, kas vastu tahtmist või vabatahtlikult ühes tõmmates, oli päris meisterlik. Kogu teostus oli detailirohke ja visuaalselt esteetiline, vaatamata jõledalt toimivale sisule. Hämmastav, et ma omal ajal seda Kellerteatris vaatamas ei käinud ning, õnneks, andis BVTS festival ikkagi võimaluse selline nišipärl omal nahal ära kogeda.