Teater: "Kolm õde"

Tervitus!

Uuesti teatrilavadelt.

Pealkiri: Kolm õde
Teater: Endla
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Carmen Mikiver, Kleer Maibaum, Kadri Rämmeld, Jane Napp, Carita Vaikjärv, Priit Loog, Jaan Rekkor, Andrus Vaarik, Märt Avandi, Karl-Andreas Kalmet, Enn Keerd, Ingomar Vihmar

Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 27.11.2021
Millal nähtud: 24.01.2023
Minu hinnang: 3/5

Olles esmases kokkupuutes käesoleva palavalt armastatud, laialdaselt kiidetud, klassikaliste hulgast klassika koorekihi kuuluva näidendiga, tekkis esimeses vaatuses segadus. Aju ei suutnud kuidagi aduda, kuidas peaks klappima nähtava originaali väidetav ovatsioonidega pärjatud geniaalsus, selle Segasumma suvilaga, mis silme ees lahti rullus. Reast lahkus paar lausa keset vaatust, ei vaevatud isegi vaheajani ootama. Kui kolleeg sai päeval teada, et plaanis on "Kolm õde", siis oli küsimuseks: "Kas see ikka omas keskkonnas, mitte jälle modernne versioon?" Vastus: "Reklaampildil nägin, et ikka vana aja hilbud seljas, seega, kindlasti mitte kaasaegne." Lavale astusid, hämminguks, siiski tegelased küll dressilaadsetes pükstes, džemprites, ühel peas mütsilätu viisil, mis mõnele jorsile kombeks. Esimene vaatus oli kui eneseületus, eeldan, et mitmetele saalis. Oli alla andjaid. Kes vastu pidasid, siis teine kulges juba libedamalt. Selleks hetkeks oli võimalik loo eripärast sotti saada ja selle lainepikkusele end paigutuda. Oeh, aga kui vaevaline ikka esimene osa oli. Nähtus oli mingi veider skisofreeniline joon. Said aru, et midagi nagu ei klapi, kuid mis see miski täpsemalt on, seda ei olnud võimalik konkreetselt välja tuua. Esmaarvamusel eeldaks, et püüti tsipa üleoleva tagamõttega teha alglugu kuidagi eriliseks, ekstra diibiks ja muuta midagi, mis võib-olla seda ei vaja. Samas, oli lavastus üllatavalt eneseteadlik, elimineerides eelneva uitmõtte. Näidend andis otsekoheselt mõista, et ei ole klassikaline versioon, tunnistades, et võtab ebatraditsionaalse suuna stseeniga, kus üks tegelane tuleb saali kõrvaluksest ja talle antakse mõista, et tegu on vale saaliga ning ta talutatakse publikuuksest taas välja. See minema kihutatu oli lavastaja, mis tegi lükke nutikaks, äärmiselt nutikaks, ja mõjus demonstreerivalt on point. Ridade vahel vihjati, et proovime midagi teistsugust, katusega lihtsalt vaadata, et kas läheb peale või mitte. Tükk oli justkui lavastaja käte vahelt minema lipsanud ja elas nagu omasoodu. Igati vahva ja mõistlik suhtumine millegi uusversiooni!

Etenduses leidus ülemäära rohkelt ebakõlasid, mis algnesid mitmest eri aspektist. Kohata sai vastanduvaid kontseptsioone, visuaali ning mõttekäike, mis esitasid nähtavaga kontakti leidmisel väljakutseid. Alati ei peagi kõik toimima sujuvalt ning läbi ja lõhki loogiliselt, kuid tükk oli otsekui üle kivide ning kändude hüppamine. Peamine vastasseis peitus tõsiasjas, et lugu kategoriseerub end antud variandis komöödiaks. Paistab, aga et juba näidendi esmaesitlusel, aastal 1901, oli autor nördinud, sest oma arust lõi ta midagi, mis pidi olem helge, motiveeriv ning humoorikas. Publik nägi süžees, siiski, nimikangelaste üksildust, lõksus olekut ning kaotatud unistustega trööstitut leppimist. Ehk peitub iva pakendis, esitluses, dekoratsioonides, kehakeeles, toonis ja milles kõike veel, kuid komöödiast oli asi kaugel. Liigitaks nähtut draamaks või isegi kergeks tragöödiaks. Keeruline on empaatilise inimesena jälgida kellegi õnne ja ambitsioonide hävingut ja siis naerda. Lugu ei suutnud olla piisavalt teravmeelne, sarkastiline, irooniline või kuidagigi üle võlli, et toimuvat mitte piisavalt tõsiselt võtta ja esitatus märkimisväärset koomikat märgata. Jah, humoorikaid elemente leidus, kuid neid võib ette tulla ka tragöödiates. Viimasesse võib pikkida sisse naljakaid detaile, kuid tragöödia on siiski tragöödia, ükskõik kas nimetada seda komöödiaks või mitte. Antud kontekstis tegi huumori punnitamine ja sellise kategooria peale surumine loo kuidagi groteskseks, pisendades tegelaste läbikukkunud saatusi kui midagi mille üle irvitada. Naljad tabavad märki, kui nad on sundimatud ja loogilised, minnes mitte vastuollu vaataja moraali ja õigluskompassiga. Tähtis on ka sarnasuste leidmine, nt kindlasti tunneb publik ennast ära naiste elamata elus ja luhta läinud potentsiaalis, kahetsuses ja masenduses, igatsedes midagi, mis on möödanik. Jah, mõnikord on teraapiline naerda ühises õnnetuses ja hinnata saatuse irooniat. Ce'st La Vie! Naerad tegelastega koos, mitte nende üle. Kahjuks, sellist tüüpi meeleolu lavastus ei pakkunud. Võib-olla keegi lõi seose, kuid saal ei rõkanud just verbaalsest vastukajast. Võib muidugi olla, et lavastus pakubki huumori kõrgemat pilotaaži, äärmiselt peent komöödiat, milleni minusugune tavaline pisike inimene ei küünid ega mida adu. 

Süžee oli kõike muud kui lootusrikas ja meeleolukas. Pigem siis juba õpetlik, kui otsida midagi elujaatavat. Õdede olukord tuletas meelde uueaastalubadusi. Tegevusi, mida usinalt planeerid, kuid mida ellu ei vii. Tiksud ja tiksud, aeg läheb, kuid kuskile sa ei jõua. Inimene teeb plaane ja jumal vaid naerab. Ise saboteerid end või teeb seda saatus, kuid lõpuks on eesmärgid tabamatud, mandud ja, nagu Irina halas, oled juba 23. aastane ja elu ongi tegelikult läbi. Peab tunnistama, et see seik oli tõesti muigama panev ja just sellist iroonilist ning ajuvaba koomikat oleks lavastus rohkem pidanud sisaldama, et oma isepandud žanri ootusi täita. Samas, see detail oli humoorikas tänapäeva kontekstis, kuid 19. sajandil oli see depressiivne ilustamata tõde. Seega, mitte naljakas. Kohati pani suunurki tõstma ka pidevalt mainimine, et kui väsinud keegi on: sa oled nii väsinud, tema on nii väsinu, ma olen nii väsinud. Tegu oli populaarseima sõnaga tüki jooksul ja tegelaste keelel. Pidevalt konstateeriti seda fakti, kuid mingit emotsiooni ei tundunud seal taga olevat, sest keegi üksteisele konstruktiivset abi või tuge ei pakkunud. Selline tegelaste hädaldamine ja kuidagi oma probleemides marineerimine ilma, et nad reaalselt võtaksid ette samme olukorra parendamiseks, oli vast kõige inimlikum, kuid nukram aspekt kogu loost. Õed tahtsid minna tagasi Moskvasse, rääkisid sellest pidevalt, kuid ei liigutanud lillegi, et oma sihini kasvõi millimeetrike lähemale astuda. Linn on neile otsekui tõotatud maa, sest ega nad seal kunagi elatud ajast midagi ei mäleta, kuid peab see ju olema parem, kui praegune uugabuuga. Igal pool on parem -- Moskva sümboliseerib ideaali ja paremat elu. Esimeses osa loost olid plaanid suurejoonelised, vennast saab teadlane, õed on jälle metropolis, kuid hiilgav tulevik jookseb lörri. Vaatajana on äärmiselt lihtne ennast olukorraga samastada ning paralleele leida. Eks kõigil on olnud ootusi, mis ei täitu, kas endast või välistest teguritest tulenevalt. Süžee ajatus ja võrreldavusmomendid on tüki peamised müüginumbrid, sest vaevatu on ennast kohati tegelastes ära tunda ja melanhoolia hoovustel kaasa tirida lasta: mis kõik oleks võinud olla...

Petetud unistustega võivad kaasneda pahed ja emotsioonid, mis olukorda enamgi mülkasse ajavad tirida. Vend leiab omale naise, kes võtab võimust ja hakkab toda petma. Moraal sellest liinist: ära naera kellegi rohelise vöö ja riidevalikute üle, sest selline alandus jääb pealispinna alla pulbitsema ning, kui toimub võimuvahetus, siis jääb peale kunagi pilgatu. Nataša on üldse selles mõttes intrigeeriv tegelane, sa tunned talle alguses kaasa ja hiljem vihkad. Kas ta oleks selliseks muutunud kui õed oleksid temasse vähem üleolevat suhtunud? Nagu selliste lugudega ikka, tulevad mängu alkohol, sõltuvused ja hasartmängud, ning peatselt on taamal terendamas armastatud kodust väljatõstmise oht. Või, kui seda ei juhtu, siis viskab uus perenaine õed tänavale. Kuid kõige suuremaks komistuskiviks saab karakterite võimetus, nõrkus, staatilisus, kinni olemine minevikus, hoolimatus, idealism, otsustamatus, passiivsus ja silma kinni pigistamine. Iga tegelane saaks midagi ette võtta, et olukorda leevendada või hoida ära lähenevat traagilist madalseisu, kuid pigem jätkatakse ebatervet joont ja nii sõidadki vaatajana kaasa rongis, mis kohe kohe vastu puud põrkub. Omamoodi huvitav oli jälgida mehi, kes süžees pigem kõrvalkarakterid, kuid tol ajaperioodil pigem eestvedajad ja domineerivad pidid olema. Õdede elus oli hunnik vastassoo esindajaid, kes pidevalt neid väisasid ja oleksid pidanud toetama, kuid kes tekitasid naistele pigem probleeme, komplitseerisid olukordi ning paistsid eri põhjustel nõrgad. Meeste funktsiooni illustreeris suurepäraselt samovar, mis Irinale ühe poolt nimepäevaks kingiti -- kohatu ja kasutu. Nad olid omamoodi isegi õnnetumad tegelased kui õed, kes natukegi selgroogu ja aktiivsust välja näitasid, võrreldes meestega, kes lihtsalt liikusid vooluga kaasa -- duellile surema, järgmisesse sõjaväe staapi järgmises linnakeses, vaimse murdumiseni, pere laostamiseni, jne. Peab ikka päris murtud depressiivne isik olema, kui sul on täitsa kama kaks, et naine end pidevalt tappa üritab. Taas kord tuleb tõdeda, et kus peitub huumor või mis siin küll naljakat olla võib? Imestamapanev.

Kui etendus algab tegelastega modernsetes kostüümides, siis samm sammult vahetatakse rõivad ja soengud ajalooliste vastu. See oli järjekordne ebakõla, mis loo kulgemist ja vaatajana mõistmist pärssis. Vaatamata naiste juusteseade omapärasele ägedusele. On asju, mis on universaalsed ning mis ei kannata, kui neid ühest perioodist teise tõsta, kuid tihtipeale ei ole ülekanne piisavalt sujuv või mõistlik. Ukseavad, mis täidetud laperdavate kile narmastega ning hoone, mis on otsekui ehitamise käigus hüljatud ja pooleli jäätud, teoorias, sümboliseerib süžee ühte keskset kokkupõrget -- unistused ja ootused, mis kunagi valmis ei saanud, nagu maja, mis lõpuni püstitamata. Riietega seoses võib ka meta tasandilist taustapõhjendust välja kaevata. Nt modernne versus vanamoodne. Tegelased liikusid ajas justkui tagasi, selle asemel, et oma ambitsioonide ja soovidega edasi areneda. Seda peegeldasid rõivad, mis viitasid nagu regressile ja progressiivsuse vallas vastupidisele suunale. Vaatamata võimalikele meta põhjendustele dekoratsiooni ja visuaalivalikutes, ei olnud nähtu ning sisu piisavalt sidus, et laval toimuvat kerge haarata ja tabada. Tekkis võõrastus ja vaimne distantseerumine, mis võib olla üks tõuge publiku enneaegsele ära minemisele. Diibist rääkides, kas tundus, et õed siiski suutsid pea püsti minevikule, nii heas kui halvas, selja keerata ja tuleviku poole sammuda? Äkki on lootust arvata, et edaspidi on helgemad ajad ees? Kuri nõid Nataša räägib finaalis kuidas ta kavatseb maha võtta puud pere kodu juures, mis ehk sümboliseerib olnu julma hävitamist ja kadumist. Õed saavad lõpuks edasi liikuda ja möödaniku maha kanda. Kõik mida nad on soovinud, millest on hoolinud on põhimõtteliselt hävinud, nende lapsepõlv, ootused ja plaanid. Minevik, koos puudega, tuleb ära lõigata. Kui kaevuda ja tahta piisavalt, leiab alati seletuse ükskõik millisele detailile. See, kas kombona kõik toimib, see on natuke teine teema. Selles mõttes oli etendus üpris põnev, sest andis alateadlikult vihjeid, et vaata sügavamale ja püüa kiigata pinna alla, et avada salamaailm, mis tõotas süžee eesmärkidest kõikehõlmavat sotti saamist. Iseasi, kas pärast põhjalikku enda ja tüki hingesoppidesse kühveldamist, midagi reaalselt leida oli või mitte.

Huvitaval kombel, ei tõusnud trupist keegi iseäranis esile. Seda üldsegi mitte negatiivse tõdemusena. Esitused olid ühtlasel tasemel ning seltskond klappis ja mõjus ühel sagedusel olevat. Tegelaste energiat võib kirjeldada lavastuse ühe lemmik iseloomujoonega: väsinud. Taaskord, üldse mitte kui puudusena. Oli selgelt tunda, et karakterid päriselt olid ka kurnatud ja tüdinenud. Kohati isegi tajutavalt apaatsed. Kogeda sai erineva nurga alt vaevatuid, kes kõik erineva suhtumisega oma habrast seisu välja elavad: kiusu läbi ja teiste peal tallates, laulu ja lulliga, ebanormaalse positiivsuse ja leppimisega, otsekohesuse ja äkilisusega, jne. Iga tegelane esindas üpris veenvalt eri tahku kõiksugu seisunditest, milleni rahulolematus võib viia. Variatsiooni oli ning näitlejad tõid nüansid kenasti välja. Enim tõusid esile ja paistsid silma Carmen Mikiver -- ainuüksi talle otsa vaatamine imes eluenergiat (heas mõttes ja veenvalt) --, Andrus Vaarik, kes oli edukalt samaaegselt nii ärritav ja haletsusväärne, ning Jane Napp, kes oli kleenuke ja kaunike, kuid salvas nagu madu. Trupi koostöö ja üheks tervikuks õnnetusehunnikuks sulandumine läks korda. Nad andsid süžee masendavat õhustikku ideaalselt edasi. Taaskord, kuidas siia peaks mahtuma komöödia aspekt? Siiski, vaatamata soliidsele näitlejatööle ning värvikatele valikutele loo edasi andmises, ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et tükis oli ülemäära vasturääkivusi, mis tegi kogu komplekti kuidagi konarlikuks ja eemale peletavaks. Keeruline oli leida pidepunkti, sest sulle püüti mingi detailiga väita üht, aga illustreeriti hoopis midagi teist. Et näidendi olemusega harjuda ja seda aktsepteerida, võttis ebamugavalt kaua aega, faktiliselt kogu esimene vaatus. Tegu on kahtlemata omanäolise versiooniga klassikast, mis esmakokkupuuteks näidendiga vast eriti ideaalselt ei passinud.