Teater: "Küünik"

Tervitus!

Taas teatrilavadelt.

Pealkiri: Küünik

Teater: Kelm
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Näitlejad: Lauri Saatpalu, Karin Rask, Triinu Meriste, Markus Habakukk (Kuressaare Teater)
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 25.01.2023
Millal nähtud: 03.02.2023
Minu hinnang: 3/5

Ootasime kaaslasega midagi küünilisemat, sest oleme parajad küünikud. Saime aga pigem küülikuid. Põhiküsimuseks kerkis, et mis on ühist küünikul ja küülikul. Kas ainuke ühisjoon oli tõsiasi, et sõnad riimuvad? Kas lavastuse kontekstis n-ö sündis enne küünik või küülik? Kumb oli enne? Kumb oli järelmõte? Mida nad täpsemalt peaksid sümboliseerima jäi tsipake ebaselgeks. Küülikuid oli lavastusse sisse pikitud küll, nt ühe skeletti mainiti ja märkamata ei saa jääda äärmiselt efektiivne poster ning raamatukaas tulipunasesse kastetud jänkuga. Kas seos võis maetud olla tõsiasjas, et samamoodi nagu on väle ja püsimatu too loomake, oli ka süžee kord siin, kord seal, üks kord ühel teemal, siis hoopis teisel, žongleerides üheaegselt rohkem pallikesi, kui jõudis manageerida, ja ei suutnud otsustada, et mida ta tahab täpsemalt vaatajale lõppkokkuvõtteks öelda, mis on põhisõnum. Ja kuidas on kõigega ühenduses küünik. Peab tunnistama, et lugu viskas õhku rohkem küsimusi ja teemasid kui suutis vastuseid pakkuda ning neid adekvaatselt käsitleda. Kohati oli lavale heidetud n-ö lööksümboleid, -teemasid ja -viiteid rohkemgi kui neil otstarvet. Mõndede kaasamine jäi silmapaistvalt lahjaks või eesmärgipäratuks. Vast tekkis fundamentaalne ebakõla just kõige pealiskaudsemal tasandil, hargnedes edasi juba süžeesse ja tolle teemakäsitlustesse. Kogu lavastuse võtmeks, nii selle lahti mõtestamisel ja, vastupidi, ukse tugevalt lukku keeramisel oli: Miks just küünik ja küülik?

Tegu on kohati materjaliga, mis passiks düstoopilisse žanri, mille süžeel on juured tänapäevases Euroopas. Ukraina sõda on läbi ja traagilise ning ühiskonda polariseeriva intsidendi tõttu on Eestis loodud sõnavabadust piiravad ning tsensuuri viljelevad Sõnavabaduse Keskus ja muud ametkonnad. Ajaraam on meelega vist tsipake ebaselgeks jäetud. Mis täpselt juhtus ning miks järgnes toimunule niivõrd karmikäeline reaktsioon ja reaalsus, arvestades kaasaegset konteksti ning meie regiooni minevikku autoriaarsusega, ei olnud piisavalt veenev. Kuidas jõuti praegusest demokraatiast sinna, kus näidend, oli sogane ja kohati mõistmatu. Detail, mida ei püütud väga põhjendada ka. Tükk eksisteeris riigis, kus tundus, et rahvas on oma inimõigused ja vabadused ilma erilise kära ja mürata lihtsalt käest loovutanud. Tahaks oma ligimestest rohkemat loota. Samas, eks see puhtalt tunnetuslik hinnang ole. Selline kodumaise kesega düstoopialaadne lähenemine oli iseenesest päris intrigeeriv ning värskendav žanriline lisaväärtus mõnda tükki, mille fookuses ei ole mingi kauge või väljamõeldud maa. Ukraina sõja kaasamine tekitas, aga kentsaka emotsiooni. Kohati positiivse, siis vastumeelse. Hea selles mõttes, et kuidagi veider oli olukorda tõdeda teatrilava vahendusel. Nagu sõja üle kinnitamine. Ja selle mõju konkreetsem tajumine, sest see ei ole enam üksnes uudistekanalites, vaid juba meelelahutuses. Etenduses teemakäsitlemine tegi sõja veelgi reaalsemaks, sest siiani on see nagu košmaarne unenägu. Halvalt küljelt, tundus aga kohati kaasamine pigem tõmbenumbrina ning kuidagi odava süžeelise elemendina, et kogupaketi kasuks enam kaalu välja pigistada. Samas, sõda mõjutab meid rängalt ja inimesel peaks olema lubatud sellest vabalt rääkida ja teemat seedida nii nagu talle vajalik psühholoogiliselt, otsekui teraapilise vahendina -- kasvõi näidendi läbi. Siiski, Ukraina sisse lisamine võib vaatajas vastakaid tundeid esile kutsuda. Kas ta just kõige mõistlikumalt kajastatud ja üldse otstarbekas ühe põhi fookuspunktina kõnetada antud kontekstis, see jääb iga ühe enda otsustada.

Süžee üleüldse jättis veidi kummalise mulje. Tegu oli justkui mitmel tasandil vasturääkiva komboga, mis ei toiminud, kuid tegelikult ikka toimis küll. Kuidagi keeruline on võtta seisukohta või konkreetselt näpuga näidata, et mis tekitas kahte eri suunda liikuvaid emotsioone. Ehk oli iva selles, et tükk sisaldab hulgi eri teemasid ja liine, kuid need jäid justkui eraldatud isolatsiooni ja ei suutnud sidusat tervikut luua. Õhku paisati katkendeid, ideid, teooriaid, õpetust, inimpsüühika loogikat ning süsteemitust, poliitikat, kurjust ja headust, ning mida kõike veel. Sellelt nurgalt oli nähtu vahva, sest kui kaevuda sügavamale, siis diskussioone ja arvamusi jätkuks kauemaks. Tükk oli mõnes mõttes nagu kollaaž eri teemadest, mis ühiskonnas praegu, kunagi ja tulevikus aktuaalsed võivad olla ning hetkel ka on. Eriti teravalt tõstis pead sõnavabadus ning kus läheb piir selle limiteerimise alal. Kusjuures, jäi ebaselgeks, mis positsiooni on autor võtnud või kas üldse on mõne seisukoha taha end paigutanud. See tegi tegelikult loo põnevaks, sest ei söödetud lusikaga sisse konkreetseid uskumusi, mida siis publik peaks tuimalt noogutades aktsepteerima, otse vastupidi, see sogasus ning ebamääratus, rääkis etendusele kasuks. Ja tekitas samaaegselt väsitavat ähmasust. Tükk jättis udususe tulemusel mulje kui jõle meta ja diip, mida oli, aga komplitseeritud lahti kodeerida. Nagu nende kahe puhul tavaliselt kipub olema. Kuid kuklas hõljus küsimus, kas püüti meelega vaatajat segadusse ajada, et puudujääke, nt klaari sõnumi sõnastamise ebamäärasus, varjata või pidigi lugu peegeldama tänapäeva maailma, kus elu ongi üks ühepajatoit ja mitte miski ei ole kunagi must ning valge. Keegi ei paku sulle ka universaalset elu õpetuse juhendit, et lõpmatust tohuvabaohust üdini sotti saada.

Lavastuses on kesksel kohal inimsuhted, isa ja poja, naise ja tema samasoolise abikaasa, mehe ja tema vastassoo abikaasa, ülemuse ja alluva, armukese ja armukese vahel. Eritasemelisi kontaktijooni tegelaste vahel võis veelgi tõmmata. Ka need suhted jäid kohati pealiskaudseks või arusaamatuks. Ega inimese tegudel ei peagi alati olema mingi selgejooneline loogika, toimime mõnikord puhtalt impulssidel, kuid oleks rohkem infot soovinud saada teatud seosete tausta kohta. Miks ja milleks? Kas mõned suhted sümboliseerisid midagi enamat, nt Heleni ja tema töökaaslase? Süsteem versus kõrvalekalduja, kollektivism versus indivism, õige versus vale, vm. Miks oli Heleni ja tema naise vahele nii lihtne kiilu lüüa? Ma armastan sind, kuid ainult nii kaua, kui meil on ühised arusaamad ja väärtused ei põrku, olgu need siis mitmetahulised probleemid või mitte -- kas oled meiega või vastu, keskteed ei eksisteeri. Kindlapiirilisemalt joonistus välja Theo ja tema isa omavaheline emotsionaalne heitlus, taasleidmine ning mingil määral keerdus ja pöördus olukorraga leppimine. Kahe mehe semutsemise seigad koos alkoholiga kolmandaks kamraadiks oli ootamatult ehedad ja just nii absurdsed kui võib oodata maani lakku täis isa ja poja tundeokse välja ropsimise maratonist. Meeste embused ja üksteise seljas lällutamine oli muhedalt siiras ning pakkus muidu "küünilisse" lavastusse inimlikku nõrkust ja andestust. Puntras suhted reflekteerisid suurepäraselt kogu ülejäänud etenduse fooni, kus kõik oli sassis, segane ja isegi sihitu, ning seda mitte ilmtingimata negatiivses mõttes. 

Aga mida tükk ikka võttis eesmärgiks publikule öelda? Kas ta teatud käsitlusi kritiseeris või pooldas? Vahetevahel võis mõista mõlematpidi. Nt "Jussikese kaheksa sõpra" ajas muigama, kuid kas teema tõstatati, et seda liialdusena esitada või igati okei normaalsusena? Kuna süžee ei jooksnud eriti tervikuks kokku, jäi vaieldavaks, mida tuli näidendist pärast lahkumist kaasa võtta. Info ja selle esitlus oli kaootiline, mis pani ajurakukesed huugavalt tööle, et kõike vaatajale heidetut ise lahti harutada. Lahtimõtestavat abiväga, nii metafoorilist ja otsekohest, jäi, aga natuke napiks, mis sundis nähtut omal käel suures osas subjektiivsesse perspektiivi asetama. See, siiski, ei õnnestunud piisavalt rahuldavalt. Kummitama jäi küsimus: mis oli loo sõnum või eesmärgid mitmuses. Tõsiasi, et maailm ongi segaseks läinud ja puudubki selge siht ning fookus, on kuidagi banaalne ja igav. Tahaks uskuda, et loos on enamat, kuid sellest rohkemast, teravmeelsemast ja õiglaselt sotsiaalkriitilisest ei saanud täies ulatuses kinni krabada. Potentsiaali oli, ohtralt, neid helgeid hetki, kus peaaegu said pihta, kuid siis ikkagi ei saanud, või kus mõtlesid, ohoo! siin on midagi asjalikku pinna all peidus, kuid see lipsas käest -- leidus lugematul hulgal. Veidral kombel tundus, et üks võtmeseik nähtu lahti muukimiseks oli purjus mehe jutt Leninist, õuntest ja sitast. Lihtsakoeline, kuid sügavmõtteline. Kui vaid oskas selle pusletüki õigesse kohta paigutada. Või oli tegu ikkagi jokkis mehe sonimisega ja publikule kärbeste pähe ajamisega? Just see teadmatus ja laialivalguvus olid nii tüki võluks kui valuks. 

Kes oli laval küünik? Kes oli küülik? Kas kõik olid samaaegselt mõlemat? Või ikkagi ei leidunud kumbagi laval? Jah, mõnes mõttes olid kõik millegi eest minema silkamas, midagi ignoreerimas või pead liiva alla toppimas. Jah, olid ka kõik teatud viisil kibestunud, illusioonitud ning ümberringsesse mingi üleolevuse ja tüdimusega suhtuvad, õrnalt ehk tõesti küünilised. Elu pärast sõda teeb vist kõigist omamoodi küünikud. Otsekui kaitsemehhanismina. Lavastuses leidus intrigeerivaid mõttekäike ja teemaristumisi. Selles oli midagi sügavat ja salapärast. Midagi käega katsutavat ja tuttavlikku, kuid millegipärast ei suutnud sõrmed kunagi täielikult haarata seda mida vaataja nina ette peibutusena rippuma paigutati. Näidendi lõplik eesmärk jäigi adumise ulatusest välja. Killukesed sai kokku korjatud, kuid tegu oli otsekui pusletükkidega eri piltidest. Näitlemine oli soliidne. Lavakujundus igati meeldejääv ja konteksti passiv, lastes toimuval aset leida paberilehe hunnikutel, mis katsid kogu lava piirkonda. Ning kasutati veel muid nutikaid lahendusi nagu varjumäng, et nähtavat dünaamilisemaks muuta. Kokkuvõttes, oli tükk nagu vastus millegile suurele ja tähtsale, mida küll anti maitsta, kuid mille tõeline olemus ja kogemisvõimalus jäi katkendlikuks ja kättesaamatuks.