Teater: "Kunst"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Kunst
Teater: Draamateater
Lavastaja: Karl Laumets
Näitlejad: Jaan Rekkor, Tõnu Oja, Guido Kangur
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 05.08.2022
Millal nähtud: 29.09.2022
Minu hinnang: 3/5

Insener, arst ja müügiesindaja astuvad baari, et mõtteid mõlgutada ühe maali kohta. "Pask" ütleb insener, hoopis "maestroks" peab arst kunstnikku, ja viimane püüab lihtsalt laveerida kahe vahel, sest tema jaoks on primaarne sõprussuhted, mitte kemplemine selle üle, et kas pilt on geniaalne või rämps. Tõsiasi, mis kahjustab õhkkonda kolme vahel ja paigutab meeste kamraadluse ümber lõhkamisvalmis dünamiiti. Keskne teema on intrigeeriv, sest mis on kunst suure tähega ja mis väikse tähega, tekitab päris elus elavaid diskussioone -- või kas kunst lihtsalt ongi kunsti, olenemata esimese tähe vormist. Või mida võiks üldse selle sõnaga kirjeldada. Ei saa väita, et on palju neid, kes nt kahtlevad DaVinci maalide valdkonnas väärt positsiooni omamises. Tunduvalt enam leidub aga neid, kelle meelest kaasaegne kunst ei ole seda nimetust ära teeninud. Ega ülistust, millega arst iseloomustas tüki keskest maali. Teost, mis oli suur ja lai ning mis oli lihtsalt üks valgeks värvitud pind. Kui punnitada, siis võis selle pinnal näha pea nähtamatuid värvi pintslitõmbeid. Kunst eeldab esteetikat, andekust ning midagi, mille loomise nimel on vaeva nähtud, mis nõuab aega ja meisterlikkust. Mida on pea võimatu mõnel suvalisel tüübil järgi kopeerida. See on minu isiklik subjektiivne arvamus, kuid sõbranna, kes on valdkonnaga sina-peal annab vastulöögi, et mõne nt kaasaegse kunsti teose peale üldse tulemine ja selle välja mõtlemine annab konkreetselt mõista, et tegu ongi kunstiga. Mina ütlen selle peale, et kas iga asja peale, mida tänapäeval eksistentsi treitakse, on üldse vaja tulla. Ja see, et osatakse mõelda ja oma ideed ellu viia ei tähenda, et tulemus on Kunst. Sedasi need debatid hargnevad, üks argument siitpoolt, teine sealtpoolt. Kummal on õigus? Mitte ühelgi, sest nii nagu inimeste maitse eelistused on individuaalsed, on ka keeruline tõmmata jäik piir kunsti ja mittekunsti vahel. Kas ükskõik millise loomingu ja kunsti vahel saab panna võrdusmärgi? Kas kunstile annab selle tiitli tegija või vaataja? Või saab hoopis mainitud nimetust kanda vaid siis, kui teos omab kellelegi emotsionaalset väärtust, inimesed sellest räägivad või kui selle eest ollakse valmis maksma raha?

Tegu on äärmiselt põneva teemaga, mis tõotab olla kui lõputu jänese urg. Õhinaga sai oodatud sügavaid diskussioone ja mõttelende erinevate vaatevinklitega tegelaste poolt, kunsti tähenduse lahti harutamist, mitmekesiste lähenemiste illustreerimist ja halle ajurakukesi stimuleerivaid ahaaa-momente. Seda kõike muhedas huumori kastmes. Mis välja kukkus oli aga kolme lasteaialapse omavaheline nääklemine, millel kulminatsiooniks karakterite poolne julguse kokku võtmine ja tunnistamine, et mida kolmik üksteisest tegelikult arvab. Maal oli vaid impulss meeste egode võimuvõitluseks. Peab tunnistama, et selline suund oli ootamatu ja valmistas pettumuse. Keeruline oli kaasa elada Sergele (Tõnu Oja) ja Marcile (Jaan Rekkor), kes kumbki pidasid end teisest paremaks ning valasid oma üleolevuse ja, samaaegselt, kadeduse okse teineteise kaela, mida siis vaatajana pidi helpima. Peab ära märkima, et Marc oli suurem kurjajuur kui Serge ja lumepalli esimene veeretaja. Vaidlus läks aina enam ja enam isiklikumaks, inetuks, ebaratsionaalseks ja vastikuks. Tekkis küsimus, et miks on sõbrad inimesed, kes üksteist grammigi sisemas ei talu. Või siis teise eriarvamusi. Kuidas nad siiani teineteist ära kannatanud on jääb müstikaks. Ühelt poolt oli sellist psühholoogilist põhjakäimist huvitav jälgida, et kuidas ühest suvalisest ostust saab alguse sõpruskonna allakäigu trepp. Kuidas meie põhimõtted ja uskumused sõidavad sisse meie suhetesse teistega ning mitte selleks, et jagada ja õppida, vaid, et domineerida. Kunsti roll siinkohal oli huvitav, sest saab see ju mõtte siis, kui inimene sellele põhjuse annab, või kaotab see eesmärgi, kui inimene sellelt põhjuse eemaldab. Maal ise tükis ei omanud tegelikult mingit kaalu. See oli vaid tühipaljas vahend mille ajendil omavahelisi alateadlikke või isegi teadlikke probleeme lahendada. Konfliktiallikas ei olnud maal, vaid probleem seisnes meestes endis. Kas see mõra eksileeris juba varem või sai alguse tohutu suure rahahulga kulutamisega millelegi, mida üks ei pidanud õigeks? Ja lõhenemine sellest hetkest siis eskaleerus kiirelt. Kas konkreetne tegu lihtsalt pani punkti seltskonnale, kes nii ehk naa oleks üks hetk lahku kasvanud oma erinevate arusaamade pärast? 

Suutmatus leppida sellega, et ühele inimesele läheb peale midagi, mis teise väärtustega ei ühildu. Ja mitte olla võimeline aktsepteerima, et keegi kritiseerib seda, mida sina hindad, on mõlemad põnevad mõttearenduse alguspunktid. Jäärapäised tüübid, kes lihtsalt üks hetk annavad kõik, et teist maha teha, tulemata selle pealegi, et äkki targem võiks järele anda. Viimast mõtet kehastab igatpidi kolmas sõber. Kui Serge ja Marc verbaalselt üksteist sõelapõhjaks tulistavad, püüab Yvan (Guido Kangur) ennastsalgavalt neid takistada ja temperatuuri taas stabiilseks tõmmata. Talle olid emotsioonid eelkõige, asjad aga sekundaarsed. Yvan oli otsekui vastand teisele kahele ning funktsioneeris lepitajana, rahustajana ning kellegina, kes pigem ennast teiste heaolu nimel ohverdab. Vastupidiselt ennast jõuliselt läbi suruvate kaaslastega kõrvutades. Kuldse kesktee leidmine, järele andmine ja harmoonia oleks kuidagi midagi nõrka, sest meest ju pidevalt aasiti, et ta ei ole elus kuskile jõudnud ja pigem on teiste poolt kaasa tiritav. Isekus ja isetus, kas isekatel või isetutel eesmärkidel, oli intrigeeriv kombinatsioon, mida kõigis kolmes tegelases üks hetk märgata ja siis jälle silmist kaotada. Kolmik moodustas tasakaaluka miinuse, plussi ja neutraalse osapoole kombo, mis karakterite mõttes oli asjalik valik, sest võimaldas vaatajal analüüsida eri vaatepunkte. Pakkudes samal ajal hulgaliselt isiksusedünaamikat ning hasartset kaasaelamist, et kes siis lõpuks viimasena seisma jääb. Milline arvamus võidutseb. Või hävivad kõik ühiselt. Äkki leitakse kompromiss? Üks köitev tähelepanek titaanide kätši vaidluses oli ka teadmine, et peale jäämise nimel ollakse valmis lahkuma hea maitse piiridest ja minema isiklikuks. Mis jälle näitab kui dominantsed egod meestel olid või kuidas sõjas (ja armastuses) on kõik lubatud, kaasa arvatud allapoole vööd laskemoon. Tõsiasi, et Serge võrdsustas maali Marci naisega ning hakkas rääkima kuidas, vot, temale ei meeldi viimase teatud käitumine, viis konfrontatsiooni tipp-liigasse. Mis oli huvitav, sest kas Serge teadlikult tahtis lihtsalt Marcile haiget teha või arvabki, et inimene ja objekt on üks ja seesama ning naine ongi üks objekt. Või oli maal omanikule emotsionaalselt nii väärtuslik, nagu potentsiaalne abikaasa, ning pöördvõrdelises positsioonis Serge eneseväärikusega. Maali ja viimase vahele võib panna võrdusmärgi. Marc, riivates kaaslase väärikust ja seades kahtluse alla tema valikud, rahalise võimekuse ja maitse -- mehe eksistentsi -- , paneb Serge riivama omakorda vastase väärikust, rünnates sõbra tundlikku poolt, ehk siis, naist. Psühholoogilisel tasandil pakub tükk kulbiga olukordi ja käitumist, mida põnev lahata ja mõtestada. 

Head komöödiad, mis reaalselt naerma ajavad, ei satu tihti lavastuste hulka, mida külastan, sest isegi kiidetud ja populaarsed žanrinäited ei suuda pakkuda piisavas koguses koomikat. Kas huumor on täitsa sihist mööda või siis on keeruline aduda, et kuidas täpsemalt peaks see tükk kvalifitseeruma just komöödiaks. Kahjuks, on sama olukord ka antud näidendiga. Nimetaksin seda pigem inimpsühholoogiakeskseks draamaks. Minu isiklike isekate ja subjektiivsete ootustega olgu nagu on, kuid komöödia elemendid jäid tõesti nõrgaks, sest sahmerdav ja nämmutavalt sõpru lepitav Yvan, kelle tegemiste üle saalist enim naeru kostis, ei hiilanud just naljaka dialoogi poolest. Ja need ei korvanud ülejäänud kahe alfaisase omavahelist tüütut rinda täis puhumist ja domineerimismängu. Ei olnud tõesti eriti millegi üle itsitada või isegi muiata. Samas, veel kord, minu ootused komöödiatele on kahtlemata teised, kui ehk reaalsus eeldaks, sest nt paar istet edasi istus daam, kes lõkerdas kogu lavastuse vältel nagu vaataks Benny Hilli. Tegi natuke kadedaks küll. Näidendi näol on väidetavalt tegu pikaajalise ühe armastatuima Prantsuse komöödiaga kogu maailmas, mida on saatnud nii kriitikute kui publiku kiitus. Ehk on selle edu saladus loo lihtsus, inimlikkus ja intrigeeriv keskne teema, mitte niiväga teksti mahlasus. Süžee põhiküsimus onju paluv ning salapärane kunstimaailm ja meeletud summad, mis seal liiguvad, paneb kahtlemata paljusid kukalt kratsima. Otsekui käega katsutamatu kunsti toomine tava inimeste tasandile ning sidudes selle suhetega, sõprusega ja põhimõtetega, on samuti intrigeeriv. Siiski, oli minu jaoks asi komöödiast kaugel, pigem mõjus tükk kurvalt, kohati halenaljakalt ja tohutult frustreerivalt. Ja Yvanist, kes pidi huumoritaaka kandma, oli tänu sellele veelgi enam kahju, sest mitte ainult kamud, vaid ka nüüd publik ei võtnud teda tõsiselt ning nägi mehes vaid teistele meelejärgi olevat pugejast ampelmanni. Kelle ainuke eesmärk seisnes õhkkonna kergendamises ja helgemaks lahustamises.

Kolm näitlejat sobisid üpris edukalt neisse kingadesse, mis ette antud. Jaan Rekkor toimib ükskõik millises etenduses äärmiselt karismaatiliselt ja imposantselt ning mingi hetk oli tema intensiivsusest lähtudes hirm, et kohe kohe muutub olukord füüsiliseks ja ta kargab Tõnu Ojale kallale. Seda ei juhtunud, kuid verbaalselt andsid mehed üksteisele tõelisi tohlakaid ja rusika lööke makku. Kuigi Tõnu Oja jäi oma visuaalse oleku ja pehme tooniga tsipake lavapartnerile alla, suutis ta üllatavalt jõuliselt Jaan Rekkorile vastu mängida. Lavalises kohalolekus olid mehed võrdsetel positsioonidel, vaatamata sellele, et ühte võiks surmahirmus karta ja teine on kui üks tore onu. Kontrastsed nii välimuselt, kõnelt, maneeridelt kui auralt, olid mõlemad rollides ühtemoodi enesekindlad ja selg sirgelt oma põhimõtete eest seisvad. Guido Kangur Yvanina jäi pigem järgisörkijaks kelle emotsioonid lahvatasid natuke teises suunas. Ta oli suurepärane tasakaalustaja ja jahustaja -- mõnikord, ärritaja-- , kuid toimis vastandina ülejäänud kahele. Füüsiliselt Jaan Rekkori suunas, kuid sisemiselt nagu Tõnu Oja pehme ja sümpaatne välimus. Seda lõhe täienisti maha ei müüdud ning tegelase anumised lõpuni orgaaniliselt ei funktsioneerinud, kuid kui teised mehed olid üksteisele kontrastsed, siis Yvan oli seda enda isiku raames. Huvitavalt kombineeris end meestega ka lavakujundus, mis natuke sarnaselt Yvanile mõjus. Lava disain oli klassikaline, peen ja minimalistlik. Keskkond oli vastuolus keevaliste teemadega, kuid need kaks poolt omavahel klappisid kenasti. Mehed jõid veini, arutlesid kunsti üle, olid riietatud väljapeetult ning, pealiskaudselt, ei oleks üldse eeldanud, et need härrasmehed niimoodi kaklema lähevad. Laval toimuv ning selle kujunduse keskkond lisas suurepärase ekstra kihi vastandeid täis loo arengusse ja nähtu endasse haaramisse. 

Raske on siiski oma pettumust ignoreerida, et tegelik motivatsioon, mis mind teatrisse viis ei realiseerunud. Olin valmistunud selleks, et kuulen asjalikke argumente eri nurkadest kunsti olemuse defineerimiseks ning mõistmiseks ja ehk pannakse mind mu vaateid muutma või teises suunas pehmendama. Olukord, milleks kaks jurakat loos valmis ei olnud. Tegelikult juhtus aga see, et kunst ei olnud üldsegi peamine teema, vast isegi mitte reas kümnes, vaid kunst oli vahend, et vastandlikke inimsuhteid juba öökimiseni lahata. Mida võib isevärki süžee puändiks pidada. Üllatus! Näha saab intelligentse (ja humoorika) diskussiooni asemel hoopis verbaalset meeste wrestling maadlust, mis iseenesest ei olu ju ka midagi valet ega halba. Iseasi, kui asjalik ja nauditav kogu kompott lõpuks kokku oli. Vajakajäämisi leidus, vaatamata sellele, kas sain isiklikult mida ootasin või mitte. Samas, ei ole ka võimatu oimata, et miks ikkagi on lavastus niivõrd menukas ja kauaaegselt armastatud. Loos on midagi magnetilist või isegi masohhistlikku, et noh, kui kaugele mehed on valmis langema ning kuidas kõik lõpuks päädib. Teekond alla on räpane, kuid kas mõõnale järgneb tõus. Kas kolmiku sõprust on võimalik päästa. Ja mis saab sellest maalist? Kas see ohverdatakse kamraadluse altaril või jääb kunst võidutsema?