Raamat: Moodne aeg sarja eri "Elizabeth Finch" ja "Mida siit näha võib"

Tervitus!

Jälle raamatuid.

Pealkiri: Mida siit näha võib

Autor: Mariana Leky
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Ma olin veendunud, et satun raamatut kätte võttes vaimustusse. Teadsin raudselt, et see mulle tohutult meeldima hakkab. Olin kindel, et see on just see mida vajan ning sellest saab minu üks lemmikutest. Lugedes veel kiitusi raamatu kaantel, et lugu on helge, päikeseline, muinasjutuline ja tõeline hea tuju pomm ning imeliselt kaunis ja sügavmõtteline -- olin vasikavaimustuses juba enne lugemist. Olin nõus raha mängu panema, et meist saavad suured sõpsid, sest kirjelduses ja arvustustes vajutati just õigetele sõnalis ja tundelis nuppudele, mis mind meelitaksid. Juhtus aga nii, minu tähelikuks šokiks, et mulle teos tegelikult ülemäära ei meeldinudki. Algselt olin hämmingus ja õnnetu. Siis püüdsin sellest lihtsalt läbi närida ja lõpuni jõuda. Mis juhtus? Teoorias oli raamat kõike mida tahtsin ja enamat. Tulemus oli, aga natuke sunnitud, elukauge, kummaline, võõrastav, näpuga vibutav ning tekst ülekoormatud proosalisusega ning ülepunnitatud, et näidata, oih, vaata, kui maalilist sõnade kasutus ma oskan viljeleda -- selle asemel, et mõjuda orgaaniliselt ja ehedalt. Ja niimoodi ma siis istusin õhtuti ja püüdsin enda ebarealistlike ootuste ja tulemuse vahal rahu sobitada. Kusjuures, tegin nädalase puhkepausi antud loo lugemisse, sest pettumus ja nõutus vajas korraks eemale astumist. Tagasi tulles, ei olnud emotsioonid muutunud.

Samas, ei saa kohe kindlasti väita, et teosel ei oleks oma võlu või on selle populaarsuse fenomen kuidagi mõistetamatu. Jah, üpris selge on aru saada, mis on need erilised komponendid, mis raamatu esile tõstavad. Pigem on tegu kokteiliga mitmetest detailidest, mis mageentilise reaktsiooni esile tõmbavad. Idülliline lapsepõlv ja melanhoolne tagasivaade. Loos on äärmiselt värvikaid tegelasi, kelledel kõik oma erilised ja esilekerkivad kiiksud, iseloomuomaduse, mis kohati üle võlli, kuid, mis laiemasse õhustikku ideaalselt passivad. Kõigil neil karakteritel on oma rõõmud, hirmud, kahetsused ja eesmärgid, mis kombineerituna teiste ümberringsete isikutega moodustavad sigri-migri terviku, õhutades üksteist veelgi enam esile tõusma ja oma eripäradega silma paistma. Kõik nad võimestasid üksteist, tõmbasid tagasi ja upitasid kõrgustesse. Eriti meeldejäävad olid vanaema ja Optik, kes tundusid kui päris inimesed, joonistudes välja autentseteks, kuid ka sümpaatseteks. Optiku aastakümnete pikkust sisemist võitlust, tunnistamaks oma tundeid, oli üheti kihvt, kuid nukker jälgida. Mehe lõpetamata ja edasi andmata kirjades oli midagi humoorikat ja heldima panevat. Paari suhte kulminatsioon ja viimased hetked oli hiilgav tagasihoidlik tundetorm. Tegelaste vahelised seosed ja sided võisid olla küll argpükslikud ja põgenevad, nagu peategelase isa suhtumine oma peresse, või koer Alaska, kes oli alati kohal, alati olemas, alati toeks oma vaikse turvatundega --  ühist oli neil see, et kõiki oli näha ja katsuda. Suhete rägastik oli tihedalt põimunud pisikese kogukonna ning kohaliku looduse ja paikadega. See sümbioosne ja solidaarne võrgustik oli üks loo põhi tõmbenumbritest. Kuid mitte ainult.

Tegu on raamatuga, mis kasutab maagilist realismi, žanri, mis minule iseäranis peale ei lähe, kuid võib õigesti kasutades isegi kõige tavalisema asja erakordseks muuta. Kahjuks, ei tundnud ma, et seda võtet oleks piisavalt rohkelt käiku lastud, et see pidevalt kuklas viibiks ja mitte ehmatusega meelde ennast ei tuletaks, kui midagi reaalsele elule vastupidiselt maagiliselt seletamatut juhtus. Seega, paistsid seigad, kus midagi kummalist aset leidis, kuidagi kohatuna, nt kui vanaema kandis Luiset mitu päeva järjest süles. Põhjus, aga oli vast raamatu üks ootamatumaid ja kurblikumaid, kuid efektsemaid ning emotsionaalsemaid hetki. Algusest peale on selge, et keegi peaks kohe surema, kuid valik langes isikule, keda esmapilgul ei tajunud ohvrina, kuid kes mõrumagusalt andis obaduse kõhtu juba esimestes peatükkides ning kelle saatus mõjutas kõike ülejäänut, mis raamatus aset leidis. Vot see oli üks mõjus ja narratiivselt geniaalne lüke. Kuigi iseäranis läbinähtav, kui järele hakata mõtlema, teades esimestelt lehekülgedelt, et keegi on lahkumas. Tragöödia tõi küla elanikud veelgi enam kokku ja tegi nad lähedasemaks, mis andis fooni kogu loole. Üleüldse oli teos osav delikaatsete teemade nagu elu ja surm ning maha jäänud või alati su kõrval olevate kallite inimeste loomulikus ja südamlikus kirjeldamises. Kõik on eluratta osa, mõned astuvad maha, teised astuvad peale.

Loo suurimaks pidurdajaks paigutus ennast peategelane Luise, kellega oli mul võimatu kontakti luua. Ma ei mõistnud teda, ta oli kuidagi kauge ja lihtsalt eksisteeris. Mis teda eriliseks tegi ja hallile olemusele värvi heitsid olid koloriidsed inimesed tema ümber. Luise oli kuidagi igav ja iseloomutu. Teda sai defineerida läbi teiste tüdruku ümber. Isegi tema romantikaliini paariline tehti ekstra ebatavaliseks, et naine nii plass ei paistaks. Loomulikult, oli mees nägus ja Jaapanis elav munk...?! Luise armus temasse esimesest silmapilgust, tekkis selline väidetav hingeline side ja, vot, milline tõbras, ei kukkunudki mees kohe naise ette põlvili ning vandunud igavest truudust. Siga selline! Kui ebaaus! Luise on ju jumalik. Vähemalt nii sisemiselt vast arvas Luise ümbruskond. Naine tõmbas oma tühja olemisega kogu süžeed alla ning mõjus kui telliskivi nööriga kaelas. Ta eksisteeris vaid, et tema ümber olevad inimesed oleksid veelgi silmapaistvamad, nagu üks laiuv tühi auk keset teed. Luise suutis mingi hetk viivudeks ka kõik teised tegelased kuidagi tüütuks teha. Oleksin parema meelega lugenud raamatut mille fookuses vanaema ja Optik. Vat see oli aeglase intensiivse põlenguga leek ja tipp-hetkeks võrratu nagu säraküünal. 

Teose proosa oli, lisaks, minu jaoks natuke liig. Jah, see oli ju lilleline, elav ja kujutusvõimerikas, kuid arvestades, et peategelane mind külmaks jättis, siis ärritas ülekoormatud tekst veel enam, sest tundus, et see püüab kompenseerida karakterite ja süžeelisi puudujääke. Katta neid magusa glasuuriga, kui kook seesmiselt ise natuke läbimõtlematu. Igatahes, olin pettunud. Aga eks see kõik maitse asi, sest raamatu populaarsus ja imetlemishordid räägivad enese eest. Ma ei ütle, et loos ei olnud hiilgavaid aspekte või idee kuidagi jama, kuid ma tõesti ei suutnud end lasta kaasa haarata ning ei saanud reklaamitud kogemust, et see on tõeline maiuspala kellelegi, kes tahab helget ja imelist lugemiskogemust.

------------------------------------

Pealkiri: Elizabeth Finch

Autor: Julian Barnes
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Mõnikord juhtub, et on keeruline lõplikult selgusele jõuda, kas midagi meeldis või ikka ei olnud minu maitsele. Antud raamat on ideaalne näide millestki, mis paneb endas, teistes ja kogu maailmas kahtlema -- oli hea, aga ei olnud ka. Ta on kindlasti oma kontseptsioonilt, ülesehituselt ja realiseerimiselt eksperimentaalne. Selline segapudru ilukirjandusest ja aimekirjandusest, kord narratiivne, kord ajalooline essee. Siis nagu kellegi päevik, järgmine hetk nagu biograafia laadne. Ka süžeeline pool on standardist kaugel, sest kuigi toimub areng -- leidub alguspunkt ja kulminatsioon -- ei toimu füüsilises mõttes mitte midagi erilist. Tegevus leiab aset pigem mentaalses maailmas -- ühe mehe peas, kes püüab sisse kaevuda ühe naise pähe. Põhimõtteliselt, kogu loo võib koondada järgnevasse: peategelasele intrigeeriv õppjõud sureb ja jätab talle kogu oma loomematerjali; mees uurib neid dokumente, märkmeid ja kirjatükke, püüab naisest sotti saada ning lõpuks otsustab, et armastas toda platooniliselt. Mitte südamed ei leidnud teineteist, vaid ajud leidsid üksteist. Ei ole just eriti põnev, kui loole niimoodi laias laastus ja ilustatama otsa vaadata. Ja kui aus olla, siis ei olnud minu jaoks ei Elizabeth Finch, kui peategelane, Neil, just eriti erakordselt paeluvad isikud. Intellektuaalid, kes olid jube tähtsad ja teistest üle targutajad. Kauged isikud, kelledega mul oli keeruline mingit kontakti saavutada. Natuke igavad.

Loole ei ole aga mõtet läheneda sirgjooneliselt ja vaadata vaid seda mis on esiplaanil, sest seal leidus hulgaliselt meta tasandit mida lahti mõtestada. Kuidas inimesed üksteist mõjutavad, mis muljeid jätavad ja kuidas n-ö ahelreaktsioon mõttemallide muutmises toimub. Õppejõud omavad meeletult mõju õpetatavate suunas ning üks isik võib oma filosoofiaga kedagi teist fundamentaalselt kõnetada. Eks meil kõigil on koolist või ülikoolist meeles see vähemalt üks õpetaja, kes mingil viisil meil siiani meeles ning kellelt me teadlikult või alateadlikult oleme käitumist, ideid, arusaamu, vm üle võtnud või äkki isegi hoopis vastandunud. Elizabeth Finch on just selline fenomenaalne eeskuju Neilile. Pool naise võlust oli tema avalik isiksus, teine pool aga salapära naise eraelu ümber. Kohati oli ilmselge, et miks mees sellist fastsinatsiooni oma õppejõu suunas tunneb, kuid, teisalt, tundus tema huvi natuke üle kinnisidee piiri. Viimast sellepärast, et minimaalselt jagati raamatus infot mehe enda elu kohta, mis oli aga ilmselgelt tahtlik valik. Jah, mehel olid lapsed ja ta oli lahutatud endine näitleja, kuid tausta pakuti piskuga, mis tegi Neili huvi naise vastu tsipake ülepaisutatuks ja mitte tervenisti orgaaniliseks ning veenvaks. Raamatu A ja O oli Elizabeth Finch ning see väljendas ennast kõigis valikutes, nii tekstilistes kui narratiivsetes. Mees peategelane oli peaaegu, et valgest lehest funktsionaalse eesmärgiga vahend, mille kaudu naist esile tõsta ja müstifitseerida. Neili imetlusele vastukaaluks, mulle väga meeldis, kuidas üks teine endine üliõpilane andis enda perspektiivi ja igati asjakohast kriitika naise suunas. Nt oma aine ("Kultuur ja tsivilisatsioon") raames rõhutas õppejõud põhjalikkust, kuid rääkis suuresti vaid teemadest, mis talle endale olulised, vältides tänapäevaseid käsitlusi. Igal asjal on just nii palju vaatevinkleid kui on vaatajaid ja, et autor seda tunnistas, oli kiiduväärt. Isegi kui ta kritiseerijat teatud nurgalt pigem ise laitis ja talle n-ö trolli imidži juurde kleepis. 

Ootamatu ja huvitav aspekt raamatus oli süžeed keskelt pooleks lõikav ajalooline essee, mille kirjutas Neil, kui avastas, et Elizabeth Finchil endal oli omamoodi kinnisidee Julianus Apostataga. Nimelt ei suhtunud naine soosivalt millessegi, mis kaasas endas sõna või mõtet "mono". Kaasa arvatud ka monoteism, ehk siis usk ainsasse jumalasse. Naise arvates oli suur traagika kui kristlus võttis domineeriva rolli ja Vana-Rooma jumalad kaotasid võimu. Julianus oli see, kes püüdis kristluse leviku võidukäiku ümber pöörata ja tagasi polüteismile suunata, ja oleks ehk oma eesmärgis õnnestunud, kui ta ei oleks nii noorelt surnud. Naise arvates oli monoteismile üleminek see, mis maailma enam vähem pekki keeras. Vähemalt sellelt kursilt, mis vastas naise väärtustele, milleks nt multikultuursus. Vot need ajaloolised, religioossed, kultuurilised, kirjanduslikud, jne aspektid olid need, mis mind teose juures paelusid. Elizabeth Finchi monoteismi teooria oli huvitav, naise lähenemised teatud teemadele olid põnevad ning mulle väga läks peale see Julianuse eluloo ülevaade. Kõik see oli palju huvitavam kui Neil ja naise võimalik salapärane suhe või põhjus, et miks ta kunagi ei abiellunud, vm. Nagu mees oli vahend Elizabeth Finchi esiplaanile upitamiseks, toimis naine samalaadselt Julianusele ning kogu ridadevahelisele filosoofilisele poolele raamatust. Kõike ohtrat mida oleks võinud lugemise jooksul arvatavasti veel märgata ja lahti pakkida ma täienisti tabada vast ei suutnudki. 

Tegu on väga originaalse kontseptsiooniga teosega, mis vajab aktiivselt teadvustamist kui midagi ebastandardset, sest muidu võib ta mõjuda tükeldatuna ning tempo ebaühtlus toimida kui järsk pidur ning siis jälle unelev kulgemine. Raamat jagunes kolmeks osaks, narratiivne esimene osa, mis on nagu sissejuhatus, essee ports, ja siis narratiivne teine osa koos kulminatsiooni laadse seisuga ja järeldusega. Ega mingeid maailmaraputavaid tulemusi või eneseleidmist või suurte saladuste avaldamist ette ei tulnud. Vähemalt minu, kui lugeja, mõjutamises mitte. Mis oli, arenes ja selgus, leidis kõik aset suuresti peategelase mõtetes. Naisel oli mehele tundub, et positiivne mõju, kuid mitte kõik ei jaganud Neili vasikavaimustust. Huvitav oli tühistamiskultuur kaasamine süžeesse, kus naise arvamus võetakse kontekstist välja ning algab tema kustutamine, diskrediteerimine ja inimjaht. Kuidas see olukord omakorda Elizabeth Finchi mõjutas ning mis efekti tema mõttetöösse tõi oli ka jälle huvitav nurk raamatu mõjutamiste eri dimensioonide illustreerimises. Inimesed on omavahel seotud, iga kontakt omab tagajärgi ning jätab märgi, mõni enam ja pikemalt, mõni vähem ja lühemalt. 

Aga kas mulle siis ikkagi raamat meeldis või ei meeldinud? Ehk võib öelda nii, et ma kindlasti ei kahetse teose lugemist ning selles leidus huvitavaid, uuenduslikke ja kaasahaaravaid aspekte. Samas, tohutult keeruline oli kuidagi ennast tegelastest suurel määral hoolima panna -- nad jäid kaugeks, võõraks ning kohati tundus, et teose eesmärk oli vaid autori oskuski demonstreerida, filosofeerida ja unikaalset lähenemist esitleda. Igatahes, vist ikka meeldis. Või... ah ma ei tea.