Teater: "Kolemees"

Tervitus!

Taaskord teatrist.

Pealkiri: Kolemees
Teater: Linnateater
Lavastaja: Jan Ehrenberg
Näitlejad: Priit Pius, Maiken Pius, Argo Aadli, Simo Andre Kadastu
Kestus: 1h 15 min
Esietendus: 27.01.2024
Millal nähtud: 29.02.2024
Minu hinnang: 4/5

"Sa oled kole!" Just nii otsekoheselt ja ausalt sai Lette lätaka oma egole kui, pärast pinnimist ja ridade vahelt vihjete tõlgendamist, selgus lõpuks tõde. Tõde, mis sinnani temast täiesti üle pea oli lennanud ning mida ta mitte kuidagi varem kahtlustanud ei olnud. See oli ka aspekt, mis tüki puhul oma usutavuse kohalt kulmu kortsutama pani, kuid ega etendus püüdnudki ülemäära realistlik olla -- vähemalt oma pinna peale osaga, sest pinna alusega oli teine jutt. Pigem oli eesmärgiks edasiantav sõnum ning ühiskonna ja selles lokkavate tänapäevaste mentaliteetide kriitika. Läbi absurdi ja ülepaisutatuse tõmmati tähelepanu maailma kinnisideele välimusega, inimeste pealiskaudsusele, teineteise ärakasutamisele ning visuaalsetele ideaalide, mis lämmatavad sisu. Lõpuks ei ole tähtis, millest räägitakse, vaid kes räägib. Peamine ei olnud uudne ja efektiivne tehnikajublakas, vaid mis välimusega oli selle esitleja. Viimane andis tootele väärtuse, mitte toode ise. Müügimaailmas ei määri sa klientidele pähe objekti ennast, vaid hoopis seda, mida see sümboliseerib ja konnotatsioone, mis sellega seoses tekivad. Kõik müügiks, kõik reklaamiks, kõik massiesteetikale masstoodanguna ohvriks. 

Huvitaval kombel, ei olnud loo fookuseks oma välimusega kimpus naine, mida eeldaks, sest on ju tavaline, et just neid kritiseeritakse karmimalt ja neile on standardid kõrgemad. Peategelaseks oli hoopis mees, mis tegi süžee palju köitvamaks, sest tihtipeale vaadatakse nende puhul visuaalist hõlpsamini mööda kui naiste puhul. Kas see oli autori viis lusikaotsaga soolise võrdõiguslikkuse teemasid sisse pikkida? Veel enam intrigeerivamaks muudab valiku fakt, et Lette abikaasa, Fanny, kes oli kaunis naine, oli mehe valinud vaatamata tolle väidetavale jubedale välimusele. Ta imetles kui enesekindel mees on ja kui häirimatult suhtub ta oma ebaõnnestunud füüsilisse kehasse. Naine abiellus Lettega sisu pärast, mis oli peaaegu, et armas ja idealistlik näidendi küünilise universumi kontekstis. Kuid keegi ei ole immuunne iluideaalidest ja ühiskonna ajupesust. Ka mitte Fanny, ning ei tasu eeldada, et mees oma naise algselt puhast kiindumust suudab hinnata. Oh, ei. Kui ikka avanevad uksed, mis enne olid kinni või sa isegi ei teadnud, et sellised võimalused on käeulatuses, siis muutub kõik eelnev mõttetuks ja iseenesestmõistetavaks. Peab tunnistama, et Lette ja Fanny suhte psühholoogia oli äärmiselt põnev lahti harutada. Kas koos õnnelikud saavad olla ainult kole mees ja ilus naine? Kui võrrandisse kuuluvad ilus naine ja ilus mees, siis on kooslus tasakaalutu ja hukatuslik? 

Etendus garanteerib hulgaliselt metat, diipi ja kõiksugu sümboolset ning ridade vahelist, mida saab igatpidi lahti mõtestada. Need aspektid töötasid täisvõimsusel. Ja ei sisaldanud ilmtingimata liiga nišše või üle pea lendavaid teemasid. Süžee oma ekstreemsuses peegeldab tänapäeva ühiskonda, mida domineerib visuaalse ja pinnapealse ülistamine, ning pidev tähelepanuvajadus. Paralleele saab tõmmata inimeste sotisaalmeedia sõltuvusega ning informatsiooni üleküllusega, mis jätab aega ja ressurssi fokuseerida ümberringsesse vaid põgusalt ning välisele. Inimeste, kohtade ja asjade puhul on primaarne nende füüsiline kest. Sellise ühiskonna eri ohtudele pöörab pilku ka näidend, kus üks hetk on mõõtepuu nii paigast ära, et kõik mis ei ole spektri tipus äraütlemata ilus, on kole. Järjekordne põnev valik tüki puhul oli mitte kasutada grimmi või muid moonutavaid vahendeid Priit Piusi näo muutmiseks. Ta on kena mees ja täpselt sellisena oli ta ka laval. Tekkis kognitiivne dissonants, kus sa näed nägusat inimest, aga kõik ümberringi räägivad kui inetu ta on. Just sellisena mõjub sotsiaalmeedia ja seal lokkav kaunidus, iseäranis, võlts kauniduse kultus. Kas Lette oli tegelikult tavaline mees, kes lihtsalt ei vastanud maailma väärastunud arusaamale tavalisusest? Ilus ongi tavaline, kõik alla seda, ei ole midagi väärt. Arusaam kaunist ja koledast on nii ära käkerdatud, et keeruline on aduda, mis on üldse normaalne. Kas see enam eksisteeribki?

Veel üks oht ühiskonnale, mida lavastuses lahati, ja seda just teises pooles, kui Lettest äkitselt maailma nägusaim mees sai, oli tõsiasi, et kui kõik on ilusad, siis ei ole enam tegelikult seda ju keegi. Iluideaalid kitsenevad ja näod muutuvad sarnasteks. Või isegi on üksteise koopiad. Seda olukorda on kajastatud küll ja küll, sest iluoperatsioonid mingi hetk muudavad selle läbijad mitte erilisteks, vaid ühesuguseks. Kaob omanäolisus, eripära, iseloom füüsilises vormis. Inimene muutub tooteks, mida modifitseerida ja mudida. Lette sensatsioonilist nägu hakkavad soovima kõik teised ning miks peaks tohtrihärra keelduma heast ärist. Niimoodi seisabki mees silmitsi olukorraga, kus tänaval sammuvad talle vastu mehed, kelledega tal on identne nägu, kes on ehk sisult aga ambitsioonikamad, võimekamad ja salakavalamad -- ning peategelane on jälle taandunud tavapärasuse mülkasse, kus tema positsioon liigub taas parematele. Noh, vähemalt ta ei ole enam otseselt kole. Ka ilusad ja rikkad nutavad. Ilusate elu ei ole lihtne, kuid koledategi elu ei ole meelakkumine. Huvitav, kas seda võib ka üheks etenduse sõnumiks lugeda? Et haletsege kauneid, neil on nii mega raske! Parem on olla kole (ja õndsas teadmatuses), sest vaat kui õnnelik Lette alguses oma ignorantsuses oli. Jah, tegelikult loevad teised aspektid nagu iseloom, suhtumine, sotsiaalsus, tervis, jne -- välimus ei ole primaarne. Samas, n-ö beauty privilege on reaalne nähtus. Seda esineb meie elus iga päev. Tihti on see normaliseeritud ning käitutakse alateadlikult.

Vaatamata tõsistele ja toksilistele teemadele oli lavastus üpris humoorikas. Selline groteskne koomika, kus ei teadnud, kas nutta või naerda. Päris mitu korda pandi mind itsitama. Isegi kui algselt Lette väidetavalt ebaõnnestunud välimust maha salati ja välditi tõsiasja mainimist, siis kui tulvaveed lasti valla, oli äärmiselt värskendav, kuid ka hirmutavalt taktitundetu, kui otsekoheselt mehesse suhtuti. Selline konkreetne lähenemine ja ilma pehmendamise ning ilustamiseta ausus oli veidralt naljakas. Vastukaaluks, pakkus näidend tuntavas doosis klaustrofoobset atmosfääri, nii füüsilist kui narratiivset, mis koos kentsaka huumoriga mõjusid koostöös kuidagi kummaliselt, kuid efektiivselt. Nagu oleksid sattunud kõverpeegli universumisse, mis on nagu sinu maailm, kuid mingid asjad on täitsa paigast ära. Sa naerad, sest natuke piinlik on, sest sa ei tea mida selle asemel teha, sest olukord on absurdne ja naer tundub adekvaatne ning turvaline reaktsioon. Lavastuses põrkusid eri vastanduvad teemad, mis toimisid siiski sümbioosis. Siinkohal peab kiitma lavakujundust, mis pani tundma nagu oleksid tegelastega koos laval ja kogu kaos puudutab ka sind. Tumedad toonid, stiilne dekoor, nahast kostüümid, intiimne keskkond ja see kõigist esile tõusev rahulik ning helge vett täis akvaarium, mis oli ühtlasi n-ö taassünni üsk.

Etenduse rambivalguse fookuspunktile natuke vastu käiv, kuid Maiken Pius, Fannyna, oli tüki staar. Isegi kui ta ei olnud tegelik staar, oli naine kõige salapärasem ja sügavam, kuid samaaegselt igati tavapärane tegelane. Naine oli ju ikkagi see eriline, kes eiras ilunorme ja abiellus sisu pärast. Samas, ega Lette ülemus muudmoodi ei käitunud. Ka temagi valis mehe tööle tolle aju ja oskuste pärast. Siiski, Fanny krapsakas, sõnakas ja toetav käitumine, tüüpilise Maiken Piusi kastmes, oli just see teravmeelitsev ning naiselik energia, mida tükk vajas. Argo Aadli kehastab tihtipeale muhedaid, meeldivaid või natuke kohmakaid tegelasi, seega, nõudis harjumist mehe mahedat ning pehmet häält ja olekut karmilt ärile orienteeritud ülemuse nahas näha. Priit Piusi puhul, peategelasena, oli siiski tegu suhteliselt turvalise rolliga, mis andis piisavalt võimalusi tundepuhanguteks ja karakteriarenguks, kuid Lette needus on see, et isegi omaenda loos jääb ta keskpäraseks. Olles vaid vahend mille läbi sotsiaalkriitikat illustreerida. Simo Andre Kadastu taandus seekord taustakaunistuseks ja tegi materjaliga parimat, mida piiratus võimaldas.

Kuigi tükk on üpris lühike, tempokas ja sisukas, läks viimane veerand lappama. Süžee kiskus liialt sürriks ning kaotas oma identiteedi. Täpselt nagu see juhtus peategelasega. Kulminatsioonil oli oma arusaadav ja loogiline seletus, ning eks ta iseenesest narratiivselt passis, kuid ekstreemne lõpp mõjus üle piiri minduna. See oli liiga mugav ja igav lahendus. Kas midagi intrigeerivamat ei oleks võinud välja mõelda? Tundus, et autor ei osanud esitatut nutikalt, õpetlikult või unikaalselt kokku tõmmata. No, jah, alati võib diibiks minna ja öelda, et äkki oli kõik mingist hetkest hoopis mehe peas? Ja lõpp oli vaid Lette fantaasia. Ehk läks ta lolliks juba enne operatsiooni ning viimane vaatus ei leidnudki tegelikult enam päris maailmas aset. Samas, selline variant oleks veelgi odavam ja vaimuvaesem. Finaal ei üllatanud ega pakkunud midagi ahhetama panevat, värsket või andekat. Näidendi viimane veerand, kuigi relevantne, oli loo nõrgim lüli. Etendus tervikuna pakkus aga suurepärast absurdi ning tagurpidi vaadet meie ühiskonna kinnisideele välimusega ning ilu muutumisest massproduktiks. Mõtlemise, arutlemise, analüüsimise ja teadmiseks võtmise materjali pakuti heldelt.