Kino: Ports 2023 aasta filme vol 4 (k.a. "Suzume", "Daliland", "Caravaggio vari")

Tervitus!

Seekord mõned eelmise aasta filmide ülevaated.

Pealkiri: Suzume
Originaalpealkiri: Suzume no tojimari
Kinodes alates: 14.04.2023
Millal nähtud: 15.04.2023
Minu hinnang: 4/5

Nagu kaasaja ühele kuulsamale animeloojale, Makoto Shinkaile, omane, puudutatakse filmis erinevaid sügavaid ning tähtsaid teemasid, ja seda kõike käega katsutaval, emotsionaalsel ning südantliigutaval moel. Mitte alati otse, kuid mööda nurki, ilma, et vaatajale lusikaga kõike läbimälutult sisse söödetakse. Fookuseks on seekord keskkond, loodus, üksildus, hüljatus, mälestused, enda tundmine, kaastunne, eraldatus, keerulised inimsuhted, jne jne. Ning ka klassikaline abstraktne kurjus ning häving versus inimlik headus ning hoolivus. Maailma kaitsevad müstilised kiisud, kes peavad end igavikuks ohverdama, et võidelda jõududega, mis ainult lõhuksid ja tapaksid. Aga kas neil kiisudel siis ei ole õigust olla armastatud ja nautida kellegi sõprust ja tähelepanu? Kui aus olla, siis nende kahe kassi lugu kõrvalliinina läks mulle kuidagi enam korda, kuigi see mütoloogiline aspekt oli ka filmis üks kehvemini esitatuid, sest küsimusi tekkis palju, vastuseid ei antud või olid seletused sellised umbmäärased ja pealiskaudsed. Ehk oleks need fantaasiaelemendid enam adutavad kui tunneks paremini Jaapani kultuuri tausta, mis nende elementidega seotud. Samuti, leidus filmis tempo ebaregulaarsust, iseäranis teises osas, kus üks hetk tundus, et tipp on nagu ületatud ja peaks hakkama otsi kokku tõmbama, kuid tegelikult ei olnud midagi lahendatud. Lisaks, tuli ette meta tasemeid, mida tundsin, et lõpuni ei suutnudki tabada, ohtralt sümbolismi, metafoore ja ridade vahelt lugemist. Mulle aga meeldis kuidas lugu oli enese ja teiste leidmisest ning leppimisest, mida omamoodi esindasid need uksed. Samuti oli ägedalt põhjendatud uste tekkimise, avanemise ja sealse energia allikas, milleks on majajäätud paigad, kus kunagi on aset leidnud suurel hulgal emotsionaalset virrvarri. Nt kool ja lõbustuspark, kus tundeküllasus oli kunagi laes, kuid kus nüüd kedagi enam ei asu, kõik on räämas, mahajäätud, nukker ja vaikne. Nagu alati Makoto Shinkai puhul oli muusika võimas ja asjakohane, animatsioonid kaunid ja elavad, mõnus annus huumorit mahutatud kogu draama sisse (see kutt, kes autorännakule kaasa tiriti oli muhe), ja vihka-või-armasta ülivõimas pisarakiskuja masin töötas efektiivselt. Oeh, kuidas ma töinasin, kuid seda tegi kogu saal. Kusjuures, mõni lausa väga valjult ja emotsionaalselt. No aga kiisu tahtis ju sõber olla? Kuidas see siis ei aja kraane täistuuridel lahti? Tegu on suhteliselt tavapärase Makoto Shinkai loominguga, millel teadatuntud võlud, kuid ka mõned tüüpilised valud. Siiski, on anime kaunis, sisukas ja liigutav. 

------------------------------------

Pealkiri: Air
Originaalpealkiri: Air
Kinodes alates: 05.04.2023
Millal nähtud: 15.04.2023
Minu hinnang: 4/5

Mingid teatud üleleierdatud ja üliklišeed süžeemallid lihtsalt toimivad. Nii esimesel korral kui sajandal korral, olenemata tausta ja detailide muutustest. Tegu on tavapärase läbi raskuste tähtede pool looga, kus sul on n-ö allajääja, kel tugev soov midagi saavutada, mägi mida ületada, ning, loomulikult, edukas lõpp. Üllatusmomente ei ole, sest tead, et kõik kulmineerub võiduga, kuid selliste filmitüüpide puhul ei olegi tulemus primaarne, vaid teekond. See kaasa elamise element tegelastele, kes on eesmärgiga, töökad, andekad ja, mis kõige tähtsam, sümpaatsed. Ja kes on siis veel meeldivam oma välimuselt, olekult, karismalt ja sõnumilt kui Matt Damon. Pea ükskõik millises rollis, temast lihtsalt õhkab sellist oma lahedat jopet, kelle elamistele alati sajaga pöidlaid hoiad. Arvestades, et loo põhifookuseks on Michael Jordan, kes, vastupidiselt, just eriti meeldiv tüüp ei ole, siis oli mees üllatavalt ja nutikalt visuaalselt peaaegu, et olematu kogu linateose vältel. Tähtis oli hoopis ema poolehoiu saavutamine ja, muidugi, Nike'i töötajad. See oli ju ikkagi nende ponnistus, ettevõtmine ja võit, ehk siis, miks mitte minimaliseerida ja kohati isegi elimineerida kuulus staar ekraanilt, ning illustreerida selle väikse inimese tegutsemist millegi märkimisväärse ellu äratamises. Michael Jordan ei loonud neid tosse, vaid seda tegi Nike. Nii narratiivselt kui ka austades nende meeste kõva tööd, sobis korvpallitähe taustale surumine lausa geniaalse võttena. Peale Matt Damoni, oli iga tegelane asjalik, äge, meeldiv ning keegi, kes päris elus Air Jordani tossude loomisesse tähelepanuväärselt panustas. Mõnsalt muhe, siis ärritav, kuid ikkagi kentsakalt vinge oli Ben Affleck Nike'i bossina. Koomiline, kuid inimlik. Tohutult meeldis veel produktsiooni 80ndate autentsena näiv ülivinge retro vaib. Kõik nägi usutav ja nostalgiline välja, kuid mitte midagi otseselt üle pingutades või otsekui parodeerides. Film nägi realistlik ja hea välja. Negatiivsena võib ehk mainida, et kohati tundus üle kivide ja kändude mindav tee siiski liiga hõlbus, lihtsustatud ning klišeelik. Ning, Matt Damon, vaatamata sellele, et ta on kõigi lemmik Matt Damon, oli taaskord ülemäära nagu tavapärane "Matt Damon", keda näeb pea kõigis mehe filmides enam vähem samas versioonis. Üldiselt aga on tegu ühe kaasa tõmbava heatuju filmiga, mis teeb meele heaks ja paneb uskuma võimatusse. 

------------------------------------

Pealkiri: Renfield
Originaalpealkiri: Renfield
Kinodes alates: 14.04.2023
Millal nähtud: 15.04.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ma ei saaks seda filmi nimetada kuidagi suurepäraseks või originaalseks, kuid täitsa ootamatult, oli kinokogemus tegelikult vahva ja kaasakiskuv. Ehk on see sellepärast, et Nicholas Hoult on kuidagi poisilikult nunnu, samaaegselt ka äbarik ning kuidagi ikkagi mehine. Ehk on see sellepärast, et Nicolas Cage on lihtsalt täitsa segane vend, kellel on savi keda või mida kehastab, kuid annab endast parima, et vint üle keerata nii, et sa ei saa aru, kas sul on teda vaadates ebamugav või on ta geniaalne. Vähemalt annab ta endast 110%. Kolmiku viimast kohta täitev Awkwafina teoorias toimis, kuid praktikas oli midagi nihu. Mingi loogikaviga kuskil tema tegelaskujus esines, mis omakorda kogu süžeed paigast loksutas. Peale selle paistis silma ebakõla žanrite vahel ning midagi loo toonis ei tahtnud omavahel klappida. Ta oli õuduskomöödia, mis kohati ei olnud piisavalt õudne ja kohati mitte piisavalt koomiline. Üks hetk oli ta lahjem versioon ühest ja siis teisest. Teine kord liiga karm variant kummastki. Puudus ühtlane balanss kogu filmi vältel, kus erinevaid elemente oleks tasaselt kogu loo vältel laotatud. Siis puksisid end sisse ka äkšion ja romantika, mis kogu pudru ning kapsad veel enamgi tasakaalust välja lõid. Vaatamata segadusele filmi žanrilise visiooni juures, suutis kõik end siiski teibiga kinniklopsituna üllatavalt edukalt toimida. Jäi ebaselgeks kas film võttis ennast liiga tõsiselt või siis, vastupidi, üldse ei võtnud asja tõsiselt. Meelde jäi veel ka visuaalne pool, kus vampiiridele ja õudukatele ebatavatult, olid värvivalikud, riided ja üldine pilt suhteliselt koloriidsed, silmatorkavad ning neoonsed. Sümpaatne oli ka Renfieldi positiivsust kumav erksavärviliste ruutudega sviiter ning mehe armas uus koduke, oranži elutoaga ja soojatoonilise sisustusega. Mehest sai eneseabi realiseerimise etalon. Ta võttis tõsiselt põhimõtet, et enne kui ennast muudad, pead ümbrust muutma. Intrigeeriv paralleel oli ka Dracula teenimise ja sõltuvuse vahel, mida Renfield püüdis lahendada toksiliste suhetega kimpus anonüümsete alkohoolikute laadsetel sessioonidel käimisega. Tuues vaimse tervise teemad sisse klassikalisse vampiiriloosse oli täitsa muhe ja isegi nutikas, arvestades kaasaegse maailma konteksti. 

------------------------------------

Pealkiri: Daliland
Originaalpealkiri: Daliland
Kinodes alates: 21.04.2023
Millal nähtud: 28.04.2023
Minu hinnang: 2.5/5

Tegu on filmiga, mida pean vaatama pigem dokumentaali prillidega ees. Nähes toimuvas ning tegelastes nagu reality showd ja inimesi, kes on nad päriselt ise, kuid ehk ülepaisutatud versioonidena. Kui vaadata filmi kui süžeelist ja suuresti ilukirjanduslikul baasil, ei oleks ma suutnud silmade pööritamist lõpetada. Kõik tegelased olid lihtsalt nii ebameeldivad, isekad, enesekesksed, egoistlikult eksentrilised, teisi ärakasutavad, parasiitlikud ja toksilised. Isegi peategelane, kes nagu Watson esindab valgelehelise võõrana vaatajat, sukeldudes amoraalsuse pessa, mõjub lõppkokkuvõttes äärmiselt igavana ja tüütuna, sekkudes kuhugi kuhu tal ei ole asja. Kõik teised on palju värvikamad ning pigem oleksin soovinud nende perspektiive jälgida kui selle täitsa tavapärase moosipoisi. Lool puudus fookus ja konkreetne siht ning ebaselgeks jäi, et kes Dali siis ikkagi oli ning miks teda peetakse geeniuseks. Filmis jättis ta lihtsalt lapsiku veidriku mulje. Kus oli geniaalsus? Kus oli mastaapsus? Kus oli revolutsioonilisus? Kohati ka tundus, et erinevad sündmused joosti kärmelt läbi ja ei kaevutud põhjalikumalt kunstniku ja tema intelligentse ning võimuka naise olemustesse. Nende karaktereid lahjendas peategelane, kelle filtri läbi kogu tegevus aset leidis ning kelle n-ö eneseotsingutele pigem keskenduti. Kõik oli kuidagi nii pealiskaudne ja väsitav. No kui kaua sa passid neid endast tohutul heal arvamusel olevad kunstitüüpe, mõistmata nende sisu ja hinge. Jah, tagasivaated Dali noorusesse ja oma armastatud naisega kohtumisse, pakkusid mingil määral sügavust, kuid need kukkusid välja pigem võõrkehadena ülejäänud narratiivi vahel. Põnev oli aga teada saada teatud aspektidest mehe elus, nt rahalised probleemid, sõltuvus naisest, nende kahe väga keerukas parasiitsuhe ning Dali inspiratsiooni otsinud. Meeldis ka linateose kuidagi pruunikas ja kolletunud värvigamma ning, üleüldse, nägi film ajastutruu ja ehe välja. Tegu oli järjekordse biograafilise looga ikoonist, mis ei vastanud ootustele ja potentsiaalile. Kuidagi kesine paistis kõik ning, kuigi Ben Kingsley suutis mehest välja pigistada inimlikkust, jäi Dali kuidagi kaugeks, ja mitte selle heas mõttes. Keeruline oli nähtuga mingit kontakti leida või hoolida kellestki või millestki seal. 

------------------------------------

Pealkiri: Kolm musketäri: Osa I - D`Artagnan

Originaalpealkiri: Les trois mousquetaires: D'Artagnan
Kinodes alates: 07.04.2023
Millal nähtud: 08.04.2023
Minu hinnang: 4/5

Loost on meeletult versioone ning olen neid elu eri etappides väga nautinud. Musketärkoerte anime, veel teine Jaapani anime, kus Aramis oli naine, USA äärmiselt klišeelik, kuid änksa helge ja n-ö pestud versioon Kiefer Sutherlandi ja gängiga, Leonardo variant raudsest maskist, jne jne. Nad kõik pakuvad meeldivaid mälestusi, kuid autentsuse kohalt, täiskasvanud pilguga originaalmaterjalile vaadates, ei saa väita, et ükski neist eriti säraks või truu algsele oleks. Antud Prantsuse uusversioon on esimene tõlgendus, mida näinud olen, mille loo koduriik on ise tootnud. Ja, mida siin ikka vaielda, see on vist ka kõige parem kõikidest kümnetest ja kümnetest teistest adaptsioonidest. Vähemalt asjakohasuse, eheduse, realistlikkuse ja selle millegi erilise poolest, mis lubab veendunult teatada, et tegu on parima musketäride ekraniseeringuga eales. Subjektiivsest perspektiivist, loomulikult. Samas, ainuüksi neid prantslastest ikoone nende originaalses prantsuse keeles rääkimas kuulda on kirjeldamatult vinge. Ka näitlejad on suurepäraselt valitud, eriti peategelane, D'Artagnan, kes on krapsakalt noor, sarmikas ja uljas. Ainult Vincent Cassel Athosena oli pisut pettumus, sest näitleja astub üles minu maitsele juba liiga paljudes filmides ja ta lihtsalt ei suuda enam olla see karakter, vaid on pigem see näitleja. Sama lugu on veidi Eva Greeniga, kes mängis Mileedit. Ka tema kaldub kehastama teatud tüpaažiga tegelasi ning midagi värsket ei paku. Pigem näeb naises ekraanil järjekordset Eva Greeni standardset salapärast ja seksikat famme fatale'it kui Mileedit. Kuigi neil kahel on oma ühisosa. Miinusena peab välja tooma lisaks, et teistes versioonides on D'Artagnani ja kolme musketäri kamraadlus palju edukamalt välja joonistunud ning meeste vahel on juba lühikese aja jooksul tunda teatud kraadil sõprust, usaldust ning tuttavlikkust. Antud filmis aga oli nelik kuidagi eraldatud, laiali paisatud, omaette ja ei pakutud piisavalt võimalusi neile adekvaatselt suhelda ja sidemeid luua. Koostöö ja kontaktpunktid olid kuidagi lambist ja pealiskaudsed. Fookus oli märulil ja tegutsemisel, vähem oli rääkimist ning üksteise tundma õppimist. Visuaalselt poolelt oli film võrratu. See nägi tohutult usutav ja ilustamata välja. Kostüümid, pruunikas, hall ja tuhm värvigamma, muda ja räpasus, andsid suurepäraselt edasi konkreetset ajaloolist konteksti. Kokkuvõttes, võib öelda, et vaatamata mu ninakirtsutustele teatud näitlejate valikul ja nõrka tegelaste ning nende suhete arendust, on tegu ühe lahedama musketäride linateosega üldse.

------------------------------------

Pealkiri: Caravaggio vari
Originaalpealkiri: L'ombra di Caravaggio
Kinodes alates: 28.04.2023
Millal nähtud: 28.04.2023
Minu hinnang: 4/5

Caravaggio ei ole esimene kunstnik, kes mulle oma perioodi esindajatest silme ette tuleb ja ma ei ole tema loominguga väga sina-peal. Mehe eksesse ja ekstreemsusi täis elulugu aga üdini võõras ei olnud, samuti ka tema salapärane surm. Antud film pakubki välja ühe variandi, et mis kunstnikuga võis juhtuda, mis viis tema maailmast lahkumiseni ja kuidas ning mille või kelle süül see siiski aset leidis. Erinevaid versioone on ajaloolased õhku visanud mitmeid, kuid linateoses keskendutakse ühele konkreetsele ja vast kõige kaasa haaravamale. Igav oleks ju vaadata, et kuidas ta sureb nt pliimürgituse kätte. See kohe-kohe saabuva mõrva aspekt tegelikult ei olnudki filmis kõige paeluvam osa, pigem oli köitvam mehe väliselt ja sisemiselt konfliktne olemus, agressiivne piiride nügimine, huvitavad suhted erinevate inimeste ja võimudega enda ümber, ning vasturääkivus religiooni ja maise vahel. Mehe seksuaalsete eelistuse üle on debateeritud pikalt ning vaatamata väga kahtlase väärtusega spekulatsioonidele, oli ta ikka austatud ja hinnatud kunstnik vaimulike hulgas. Talent ületab vist kõlbluse. Kuid kas talent ületab ka kuriteo? See dilemma oli, kusjuures, päris põnev ning mehe eluvalikute ja religiooni põrkumist sai linateoses lahatud omajagu. Üks eriti kaasahaarav liin loos oli maal, mis määrati hävitamisele, vaatamata selle geniaalsusele, sest Neitsi Maarja modell oli prostituut. Üleüldse oli see teema teravalt süžee keskmes, sest kunstnik just kasutaski oma teoste modellidena ühiskonna põhjakihi esindajaid, kuid kiriku vaatest tulenevalt oli see pühaduse teotus. Meest ajasid taga mitmed tema surma soovijad, muuhulgas siis ka filmi pealkirjas mainitud "Vari", kes pidi hindama, et kas too väärib elu või siis peab Caravaggio hukkama. Kuidas kõik liinid ja huvid lõpus ühte kohta kokku jooksevad ning kogu sigrimigri kulmineerub, on juba ette teada, kuid mitte selle üksikasjad. Siin tekkis mul finaalini kahtlus, et äkki ikka kuidagi saab kindlaksmääratud saatust vältida, mis tegi kaasa elamise põnevaks. Ka visuaalselt on tegemist tähelepanu köitva filmiga, kus nähtav on nii ehe ja inetu, et ta on lausa kaunis oma räpasuses, ebaaususes ning rõveduses. Kiriku silmakirjalikkus ning päris elu ja religiooni vastuseis paistis välja igas stseenis, dialoogis, kaadris ja nähtavas valikus. Tegu on muserdava ning raskekaalulise filmiga, mis autentne, köitev ning mõtlema panev.