Esmaspäev, 13. juuni 2022

Teater: "Stalker"

Tervitus!

Seekord suveteatrit.

Pealkiri: Stalker
Teater: Theatrum
Lavastaja: Kalju-Karl Kivi
Näitlejad: Kristjan Üksküla, Maria Peterson, Ott Aardam, Leino Rei, Merlin Kivi, Tarmo Song, Maara Lambot
Kestus: 1h 40 min
Esietendus: 08.06.2022
Millal nähtud: 10.06.2022
Minu hinnang: 4/5

Legendaarne, suuresti Eestis filmitud, Arkadi ja Boris Strugatski loomingul põhinev, Andrei Tarkovski "Stalkeri" film on, kahjuks, nägemata, kuid pea võimatu on sellest mitte teadlik olla. Kompleksne, eksistentsiaalseid teemasid käsitlev, ulmeline ning rõhuv vaatamine ei ole midagi, millega eelistaksin meelelahutuseks aega koos veeta. Tegu on aga äärmiselt põneva, kuigi kummalise, valikuga suvelavastuseks ning Katariina kirik on alati meeleoluka miljöö võrratu võimendaja, seega, lavastuse versioon kuulsast loost sai lõpuks kogetud. Nagu oli oodata, siis materjal on sügav, mitmetahuline ning ajutegevust stimuleeriv. Käsitletavaid keskseid teemasid võib tõlgendada nii ja naa. Ja siis veel noo ja nuu. Ohtralt jääb n-ö ridade vahele ning tuleb lugeda atmosfääri, tegelaste käitumist ning hoiakuid. Vaatajale antakse oletusi, mitte konkreetseid vastuseid, ning visatakse õhku avatud kaardid -- täida sisu nagu sulle endale tundub asjakohane. Isegi tegelased, kes paistavad üks hetk müsteeriumile pihta saavat, kas tegelikult ikka mõistsid? Mis loo puhul kõige frustreerivam, kuid samas ka köitev, oli tõsiasi, et pealtnäha tundus finaalis olukord enam vähem selge ja loogiline, kuid kui järele mõelda ja süveneda, siis tekkis rohkem küsimusi kui vastuseid, ning asi muutus veelgi sigrimigrimaks kui algselt. Või sai taaskord üle mõeldud?

Mis on Tsoon? Mida see sümboliseerib? Kas see üldse eksisteerib või usutakse vaid, et see on olemas, tegelikkuses aga mitte? Kas see on kollektiivne hüsteeria või reaalne maaväline fenomen? Või midagi kolmandat, neljandat...? Tükis paistis kesksel kohal olevat usu kontseptsioon. Usk millessegi liigutab mägesid, teeb võimatu võimalikuks ja ehk täidab salajased südamesoovid. Kas Tsooni tuumas, n-ö imede ruumis, tegelikult ka saavad inimese suurimad tahted ja ihad rahulduse või lihtsalt usutakse seda, sest teekond sinnani on täis ootamatusi ning katseid, mis panevad proovile seiklejate järjekindluse ja tahtehimu intensiivsuse. Olles läbinud takistusteraja, on ju inimlik eeldada, et sellele järgneb auhind või mingi preemia. Seda usutakse nii pimesi, et tehakse ise oma soovid reaalsuseks, ilma, et midagi üleloomulikku seda võimaldaks. Kas unelmad täidab abstraktne "ruum" või teevad seda ikkagi inimesed ise? Baasküsimus: kas sa usud või mitte? Mõnikord on usk nii tohutu, et see tõmbab ligi just seda, mida ihkad, arvates, et tulemused on seotud millegagi isiku käte väliselt. Tegelikult oled ise enda õnne sepp olnud. Kas originaalne süžee võis olla seotud religiooni lahti mõtestamisega? Usk, eriti imedesse ja soovide täitmisse suunatud jõud (veest saab vein!), on, tahes tahtmata, paljuski seotud nt jumalaga. Kas lugu võib olla metafooriline peegeldus kristluse või mõne muu ususuuna olemuse propageerimisest, kritiseerimisest või teema lahkamisest objektiivsematel põhjustel? Kõik on võimalik, kuid ohjad anti suuresti vaatajale, et mis nurga alt näha seda, mis laval toimub.

Teine keskne teema oli ihimihad ja nende täitumine. Väidetavalt said tõeks nende palavamad soovid, kes mainitud müstilisse ruumi astusid. See võib olla aga kaheteraga mõõk, sest see mida arvame olevat kõige palavam tahtmine, võib olla illusioon ning alateadlikult on janu millegi muu järele. Selline reaalsuse kontroll võib mõjuda kogu enesearusaama hävinguna, nt nagu Metskult lavastuses, eeldades, et tema surnud venna uuesti elluärkamine on tema soov, kuid, tegelikult, oli tal kius pigem rikkaks saamise poolt. Ruum näitas mehele, kes ta sisemiselt tegelikult on ja mis on talle väärtuslik. Olles loonud endast oma peas ühe versiooni, tuli välja, et see oli vaid väljamõeldis. Sõna otseses mõttes võib toimunut nimetada fataalselt ekstreemseks identiteedikriisiks. Mees tegi enesetapu. Siinkohal tekkis aga mõte, et kui jääb ebaselgeks Tsooni funktsioon ja olemus, siis, taaskord, kas ruumi sattunud inimesed ise äkki olid siiski oma hädades süüdi. Kui tõeks saab tahtmine, mis on üllatav või midagi muud võrreldes eeldatuga, siis kuidas on võimalik kindlalt öelda, et konkreetse inimese soov sai täidetud. Kui isik ise ka ei teadnud, et see oli tema tungivaim vajadus. Jah, alateadvus on ettenägematu ning mõistatuslik, kuid kõike ei saa selle faktori "süüks" panna. Õhku kerkib jätkuvalt dilemma, kuidas on võimalik kindel olla, et ruum täidab ikka paluja enda isiklikke siiramaid soove? Äkki asjad lihtsalt juhtuvad nagu kokkusattumused. Jah, maailmas toimub paljuski mentaliteediga, kui universumilt küsid, siis universum annab, kuid, siiski, läbi su enda ja teiste tegevuste, mis selleni viivad, mitte kõikvõimsa salapärase jõu käe vahendusel, ilma isiku enda vastutuse, otsuste või valikuteta. Tihti on kergem uskuda, et midagi leidis aset millegi kõrgema võimu sekkumisel. Inimene jääb aga inimeseks, kui on võimalik midagi väiksema vaevaga tõeks transformeerida, siis pigem minnakse otse kui ringiga, ükskõik kui usukumatu midagi tundub. Isegi Kirjanik, tegelane, kes paistis üllatavalt kahe jalaga maas olevat ja sisemuselt pragmaatiline realist (klaas pigem pool tühi kui pool täis), oli nõus uskuma võimatut, ainult, et omada šansi, nagu nipsti, saada tagasi oma inspiratsioon. Seda vaid oma mõttejõuga, viibides õiges kohas. Ikka salamisi usutakse seletamatut, see on nii inimlik. Professor, omakorda, astus sammu kaugemale sellest, millele enamus fokuseeris, teades, et on olemas viis oma tahtmine tõeks teha. Tema vaevas pead selle üle, et mis on need ihad ja kas need kõik üldse peaksid täide minema. Mis siis kui kurjad kavatsused ärkavad ellu? Taaskord, ka igati omane mõtlemine kellelegi humaansele, mõelda mitte ainult teole, vaid tagajärgedele. Kuigi, eks mehel olid muud motiivid lisaks.

Mis aga peitus peategelase, Stalkeri, tegude varjus? Mis teda ärgitas eluohtlikku Tsooni ikka ja jälle uuesti seiklema minema? Mehel oli naine ja laps, kes teda vajasid, kuid tundus, et tema tahtis vaid põgeneda hallist igapäevaelust ja tavamuredest. Tsooni minek oli viis tunda end tähtsana, erilisena. Tekkis arusaam, et ta meelega muutis teekonna eriti keeruliseks (nt mutrite viskamine, pikema tee valimine, absurdsed juhised) igasugu reeglitega, mis tegid mehest retkele hädavajaliku teguri oma spetsiifiliste teadmistega. Mitmes olukorras tegelased ei käitu nagu Stalker nõuab ja mitte midagi märkimisväärset ei juhtunud. Mees tahtis olla vajatud, mis oli paradoksaalne, sest pere vajas teda just kõige enam. Kas siin võib sümboolseid paralleele tõmmata arhailisele naine/mees rollidele? Naise asi on kodu ja pere, mees peab oma ambitsioonide ja eneseteostuse vajadust leidma väljastpoolt. Ainult siis tunneb ta, et tema elueesmärk on täidetud. Või oli mehel lihtsalt kergem otsa vaadata Tsoonis olevatele nähtamatutele (endale ettekujuteldavatele?) muredele ja lahenduste leidmisele, kui proovida parandada oma pere probleeme, mis olid isiklikumad ja ilma koheste vastusteta. "Stalker" tähendab millegi jahtijat, otsijat, tagaajajat. Mida ta tegelikult tahtis? Mees aitas ellu äratata võõraste soove, juhatades neid tuppa, kuid ise ei läinud sinna kunagi, et nt oma lapse füüsilist puuet leevendada. Või kartis ta, et tema südamesoov võib olla hoopis mitte perega seotud? Või, kergem on teisi viia, kui ise otsa vaadata enda hinge sügavamatesse soppidesse, peljates, mida ta sealt leiab. Või siis teadis mees sisemiselt, et tegelikult ei olnud ei Tsooni ja/või ruumi, ning kõik toimus inimeste peas ja põhines sulaselgel usul. Ei millelgi muul.

Tahes tahtmata tuletas tükk teravalt meelde Tšernobõli katastroofi ja sealset nn radioaktiivselt rikutud tsooni. Ehk on loo fookusteemaks ja moraaliks pigem looduse ja inimese vaheline tasakaal, tuumaenergia ohtlikkus ning tähelepanu pööramine selle hävitavale jõule. Oli ju ka juttu, et Stalkeri laps oli Tsoonist mõjutatuna kõndimisvõimetu. Ehk oli see radioaktiivsete mürkide tagajärg. Teisalt, rääkis Professor, et Tsooni tekitas komeet, mis siis, tehes järeldusi, tõi endaga kaasa maavälist, mis on kogu eraldatud territooriumi müstilisuse põhjustajaks. Või oli see "valitsuse" vale, varjamaks tõde, mis oli ju Tšernobõli juhtunu juures suureks faktoriks -- informatsiooni kontroll ja võimudele vajaliku narratiivi esitamine kui õige versioon. Komeedijutt oli lihtsalt rahva viis leida seletus salapärasele piirkonnale, sest, nagu mainitud, mõnikord on vaevatu uskuda eriti ekstreemset ja ratsionaalselt ebatõenäolist, selle asemel, et otsa vaadata ilmselgele. Siin koorub äärmiselt sotsiaalkriitiline lähenemine, kuid see mõte ei pruugi olla süžeega kuidagi seotud. Vast ei olegi võimalik ühe variandiga vastuseid leida, kuid mõtlemisainet ning paralleele päris maailmaga leidus mitmeid. Õpetlikke ja kurjakuulutavaid ideid, mis vaatajat hoiatavad.

Mainitud Katariina kirik on suurepärane keskkond lugudele, mis vajavad kõhedamat ja kõledamat keskkonda, et oma sõnumit edasi anda, kuid seekord pandi ruum tõesti süžee nimel täiega tööle. Dünaamiliselt ja efektiivselt pandi tegelased üks hetk mereranda, siis baariurkasse, siis raudeele, siis Tsooni kõiksugustesse asukohtadesse erinevate takistuselementidega. Mehed jooksid rõdudel, ronisid redelitel, kadusid väiksesse punkrisse ja laval taustal mängiti isegi miniorelit. Projektsioonidena asetses kõigile pindadele küll mahajäetud hooneid kui laineid kui räämas maastikke. Ka heli ja taustamuusika oli nagu rusikas silmaauku, võimendades nähtut veelgi. Eriti meeldejäävad oli terasest jämedad naelad, mille vastu näitlejad astusid, koperdasid või mida heitsid -- kas meelega või kogemata, kuid need kõlksatused vastu kivipõrandat sobitusid loo olemusega, millegipärast, geniaalselt. Lavastuse visuaalne teostus sobis materjaliga tõesti eeskujulikult. Kuid ka näitlejaid peab kiitma ülejäänud lavameeskonna kõrval. Leino Rei, idealistliku ja ennastohverdava Professorina, Ott Aardam, elus pettunud, kuid salaja lootusrikka terava ütlemisega Kirjanikuna, ning, Kristjan Üksküla, kui hüperaktiivse, segaduses ja vaevatud Stalkerina. Maria Peterson jäi meelde kui üheaegselt õrn ja tugev viimase abikaasa. Tekkis sportlik huvi, kuidas suutsid kaks näitlejat lavastuse alguses, kui publik saali kogunes, hoida teki all liikumatuna paigal väikest last. On neil nippe, sest see tundub eriti raske ettevõtmine!

Kokkuvõttes, ei häirinud ülemäära meta tasand ja diip teemadekäsitlus, erinevad nähtu interpreteerimisevõimalused ja tohutult raskesti seeditav sisu. Tavaliselt võib selline tükk mõjuda tüütu ja väsitavana, kuid kogu kompott toimis üpris edukalt, sest keskkond oli liikuv ja põnev. Kordan alguses öeldut, äärmiselt veider valik suvelavastuseks! Aga vahetevahel on vaja midagi ebatavalist, ka suvel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar