Raamat: Fantaasia eri "Võluv võrdsus" ja "Vareste kuus"

Tervitus!

Mõned raamatud veel.

Pealkiri: Võluv võrdsus
Autor: Terry Pratchett
Kirjastus: Varrak 
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Mu isa on suur fantaasia-, ulme- ja seiklusteemalise kirjanduse fänn. Ta on vist lugenud kõiki ja kõike, mida talle nendes žanrites olen raamatukogust koju tassinud. Seda ei ole vähe olnud. On aga üks autor, kelle kohta ta on öelnud, et palun ära rohkem tema teoseid too. Selleks kirjanikuks on Terry Pratchett, kelle kirjapandut mu isa peab tüütuks, pilla-pallaks ja eemalepeletavalt raskelt loetavaks. Arvestades seda, et autor on tohutult populaarne ja armastatud, siis võtsin lõpuks ise ühe tema teose kätte ja andsin mehele võimaluse. Kuigi ma täitsa mõistan, miks mu isale autori looming peale ei läinud ja miks ta ei suutnud rohkem kui 20 lehekülge erinevatest Pratchetti lugudest läbi künda, pean tunnistama, et mulle, vähemalt, konkreetne raamat, läks peale küll. Selles oli oma võlu, omapära ning ohtralt ohtralt vahvat kujutusvõimet. Ning, kõige silmapaistvam, huumorit.

Sellega olen täiesti nõus, et esimesed 50 lehekülge möödusid vaevaliselt ning olin lähedal alla andmisele. Palju kulus aega, et suudaksin raamatu tooni ja jutustamise stiili eripäradega ära harjuda ning toimuvasse sisse sulanduda. Tõesti, kuni selle hetkeni, tekkis isaga sarnane suhtumine loetusse: närvidele käiv, ei siin ega seal ning nörritavalt loetamatu. Esmalt, meelitas mu enda poole vaikselt hiiliv ja, üks hetk, ilmselge ning geniaalne huumor ja teravmeelsus ning selle kaasamine igasse dialoogiritta ning kirjeldusse. Avastasin end muigamas tihemini kui teiste nalja sisaldavate lugude puhul. Mulle tohutult meeldis, et koomika oli korraga kelmikas, torkiv, siivutu ja vaimukas -- variatsiooni oli igasugust. Kõik sai alguse sellest, kui sain teada, et peategelaste koduküla nimi oli Pahaperse. Paljud naljad olid totakad ja, noh, natuke labased, kuid mind panid muhelema küll. 

Panin jooksvalt kirja mitmed tsitaadid, mis mulle head tuju pakkusid, nt "Kes see elevant on?" - "Midagi mägrataolist"; kitsede hoiu "õhk oli soe ja kergelt peeruhõnguline"; "Vanaema ütles, et kui Eskist võlurit ei peaks saama, siis ootab teda peldikuehitaja või kaevusüvendaja helge tulevik"; "see oli ainuke luud maailmas, mis vajas käima jooksmist"; "aga nad maksid ka lugupidamisega ja see oli juba kivikõva valuuta"; "Kuidas sa siia said?" - " "Vanaema ei räägi mulle. Arvan, et sellel on midagi pistmist naiste ja meestega". Viimase dialoogi toonil leidus märkimisväärsel hulgal huumorit, mis oli selline ulakas ja üks mu lemmik tüüpi antud raamatus. Eriti toodi neid nalju esile seoses Eski naiivsusega ja Vanaema soovimatusega konkreetseid teemasid puudutada. Nt kui tüdruk rääkis särasilmselt kuidas üks daam elab koos paljude noorte neidudega, kes vist on tema sugulased, ja neil käib väga palju sõpru pidevalt külas. Öösel ka. Ning Esk muretses, et nad vist ei saa sõba silmalegi. Vanaema vastus oli "Mhh". Või siis Esk räägib klaasipuhujast, kes väga vähe tööd teeb. Vanaema uurib, et miks sa seda arvad, et ta piisavalt klaasitööd ei tee. Sellepeale vastab tüdruk, et abikaasa nimetab teda ju Härra Kord Kahe Nädala Tagant. Vanaema vastus on "Mhh". 

Seoses sellise täiskasvanu huumori helde jaotamisega, isegi kui ainult n-ö ridade vahel, jäi mulle selgusetuks, et kes on raamatu tegelik sihtrühm. Lapsed ja noored -- tundus ju lugu selline maagiline, kihvt ja õpetlik. Või siis pigem täiskasvanud -- no kohati ikka tõsise teemad, mida mainiti nagu möödaminnes (nt tapmine, kehaosade eemaldamine) ning, juba täheldatud, vanemat vanuseastet hõlmav koomika. Või siis on Pratchetti raamatud kõigile, kes sellest rõõmu oskavad tunda? 

Minu silmis oli peategelane Vanaema ning Esk oli kõrvalosaline. Vanaema oli lihtsalt nii muhe ja vinge ja tegija nõid, et keeruline oli tema suunas mitte sümpaatiat tunda. Naise koomiline ning kelmikas flirt võlurite ülikooli juhiga oli ootamatu ja mõnus suund, mis aitas toota mahlast dialoogi. Eriti tore oli kui need kaks leidsid ühise keele kurtes selle üle, kuidas vanasti oli kõik parem, nt õhk ja vihma oli vähem. Esk oli omakorda meeldivalt nipsakas, krapsaks, täiskasvanulik ja otsekohene. Samas, äärmiselt lapselik ja kergemeelne. Tema enesekindlus, kõhklematus, valehäbitus ning usk endasse oli värskendavad. Tüdruk oli nagu teflon pann -- mitte miski ega keski ei liigutanud eriti tema eesmärki saada võluriks. Tema suhtumist iseloomustab edukalt: "Sa ei oska lugeda?" - "Tõenäoliselt oskan, sest ma pole seda kunagi proovinud." Vanaema ja Esk olid koos eriti ägedad, üks teise ja teine ühe eest. Tegu oli igati soliidsete sugude võrdõigluslikkuse eest võitlejatega. Mitte ainult suunal, et naine võiks olla võlur, kuid miks mitte ka võlur võiks olla nõid.

Negatiivsena tooksin välja, et kohati tundsin, et mulle visati ette liiga sigrimigri kirju reaalsus, kus palju erinevaid omanäolisi tegelasi, asupaiku, kirjeldusi ja fantaasiaküllust. See kõik aeglustas lugemist, sest kõike uudset ja ennekuulmatut oli korraga ja pidevat tülikas pidevalt hoomata. Siiski, kindlasti võtan ette autori teise raamatu, mis mu kodus riiulitel ootab, "Morti", ning, loodan, et see on veel toredam lugemine. Isale ütlesin ka, et ma mõistan tema heidutust, kuid minu poolehoiu Pratchett suutis võita.

P.S. Tõlge oli ka väga hea!

---------------------------------------

Pealkiri: Vareste kuus
Autor: Leigh Bardugo
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2017
Minu hinnang: 3.5/5

Olen lugenud liiga palju ülevoolavat ja absoluutset kiitust antud sarja ning autori suunas. Haip on meeletu! Ja nüüd tulen jälle mina ja oma ülbuses, vingats nagu ma olen, väidan, et no ikka ei olnud loetu sellist vasikavaimustust täienisti väärt -- vähemalt minu silmis. Maailm, mis on loodud, ning põnevuse faktor, on kahtlemata suurepäraselt vormitud ja esitatud, kuid on kaks peamist detaili, mis nagu kivid mu kanda kingas hõõrusid. Need olid loo ühed baastalad ning, kui põhi logiseb, siis on keeruline sellele ehitada terviklikku ja loogilist süžeed. Mind need ebakõlad tohutult häirisid, sest ei lasknud toimuval mõjuda autentsena. Loetu ei olnud täienisti sidus või mõistetav. Kõik muu võis olla briljantne (ja võib-olla oligi), kuid ma ei saanud üle ega ümber tõsiasjast, et ma ei uskunud seda mida lugesin. Keegi ei veena mind iialgi, et kuskil 15-18. aastased käituvad nagu raamatu tegelased, reageerivad nagu tegelased, funktsioneerivad nagu tegelased. Kuusikust kamp mõjus kui inimesed 20ndates või isegi 30ndates. Mitte miski ei lubanud mul võtta neid kui teismelisi. Ükskõik mis kontekstis. Samahästi oleks võinud öelda, et tegu ei ole noortele suunatud raamatuga samavanustest, vaid täiskasvanute looga vanematele eagruppidele. Vahet ei oleks olnud, kui poleks öeldud, et tegelased on just alaealised. Miks olid vanused nagu nad olid? Ju siis sellepärast, et noortekad ehk müüvad paremini ja kui tõesti ei ole vahet, kas tegelane on 17 või 27, ja midagi see loos märkimisväärselt ei muuda, siis on otstarbekas ikka sihtida populaarsemat sihtgruppi. 

Teine pärssiv fakt oli peategelane, Kaz, eriti raamatu esimeses pooles (teises osas ta langes veidi maapeale tagasi). Küll ta oli nutikas, ettenägelik, salakaval, osav, kaval, enesekindel, läbinägelik, salapärane, kelmikas -- tõeline antikangelasest boss ja selle stambi otsekui etalon. Ja selle tulemusel, millegipärast, äärmiselt tüüpiline ja igav. Vaene kannatanud poisike, kes on valesti mõistetud, sooja südamega kivikõva turvise all, kelle sisse näevad vaid vähesed, pealtnäha jube jätisest vennike, kes, tegelikult, lihtsalt vajab mõistvat kallimat ja sõpru. Ma ei saa midagi parata, selliseid tegelasi olen kohanud sadu ja Kaz lihtsalt ei tõusnud esile, vaid jättis läbileierdatud mulje. Ta ei andnud edasi unikaalset olemust. Autor punnitas meeletult, et teda näidata kui vinget kõva kutti, kellel on pehmeid kohti (ja kes teeb ka vigu), kuid midagi temas jäi kaugeks, kliiniliseks ja minuga kontaktivõimetuks. Kazi õnneks kompenseerisid tema puudujääke poisi viis meeskonnakaaslast, kes olid iga üks omamoodi huvitavad, meeldejäävad ning inimlikud. Kõigil olid omad deemonid mineviku näol, mis ei lasknud neil rahus eksisteerida. Suuresti olid need probleemid ka aluseks tegelaste põhjustele eluohtliku missiooniga ühinemisel. Selle positiivne tulemus pakuks neile kõigile väljapääsu ja põgenemist end pidevalt kummitava "pagasi" eest. Kellelgi neist ei olnud suuremat kaotada kui ettevõtmine oleks luhtunud. Võita aga oli. Eriti meeldis mulle plahvatuste ekspert Wylan, keda pidevalt tögati tema rikkuritest pere tõttu, ning Nina, kes oli intrigeerivate võimete ja karismaatilise olekuga võimekas tüdruk. Kuue karakteri omavaheline dünaamika, rollide jaotus, seosed ja konfliktid olid üpris värvikalt loodud, välja toodud ning süžeesse funktsionaalselt kaasatud. Kiitus selle eest!

Taaskord, vahelduseks, üks kriitikanool. Raamat koosnes peatükkidest, milles viie tegelase vaatevinklit roteeruti kogu süžee vältel. Wylan oli ainuke, kes oma pilku jagada ei saanud. Selline võte ei ole midagi haruldast, kuid tundus, et need vaatevinklid ei olnud täienisti läbi mõeldud, sest need ei voolanud alati, olid kohati pidurdavad, ei mõjunud loogiliselt (et just see isik seda seika kajastab) ning paistsid sunnitud. Nt vahepeal tundus, et autor meelega punnitab mingi tegelasega peatüki vahele, sest need peavad varieeruma ja ei saa ühte tegelast märgatavalt rohkem eelistada. See, aga oli natuke enda nurka mängimine ning ei aidanud kaasa loo sujuvale kulgemisele. Lisaks, oli mul lugedes aeg ajalt tunne, et mul puudub terviklik kontekst antud raamatu universumi toimise kohta ja ma ei mõistnud alati kõiki seoseid, põhjuseid ning tausta. Infot tuli üpris palju, mida kõike seedida, ja alati ei tulnud see loole kasuks, sest need võimendasid neid auke, mis mu teadmisesse tekkisid. Kas oleks olnud vajalik lugeda eelnevalt läbi autori esimene triloogia, mis leiab aset samas maailmas? Ju siis. Teisalt, peab tunnistama, et ülemäära see teadmatuse faktor loo nautimist ja kaasaelamist ei seganud. Siinkohal on vast asjalik taas toonitada, et loodud maailm paistis tõesti läbimõeldud, detailirohke, tõetruu ning mitmetahuline (kuigi paljuski peegeldas ja sai inspiratsiooni see tavaelust ja kultuuridest, nt Skandinaavlased kui Fjerda, jne). Lahe on lugeda midagi, kus on konteksti nimel vaeva näinud. Mulle tekitas alguses segadust narkootilise ja võimendava aine nimi, mille ümber kogu tohuvabaohu keerles, "jurda parem", et kas see on tõlgitud või mitte, sest äkki on tegu lihtsalt parema "jurdaga", kuid sõna ühtimine eestikeelsega oli pigem kokkusattumus. Kuid see tegi nalja.

Enne kui mind nüüd sarja andunud fännid ründavad, siis kas arvan, et tegu on kehvakese looga? Ei, hoopiski mitte, süžee oli kaasahaarav, pinevaid olukordi ja ootamatust jagati kulbiga ning ma ei osanud paljutki ette näha või nt lõppu täienisti ennustada. Tempo oli hoogne, puändid panid reaalselt kulmu kergitama ning loetusse oli kerge, heas mõttes, ära uppuda. Mul on riiulis ka järg ning eks ma selle üks hetk kätte võtan. Kokkuvõttes, mõistan suurepäraselt, miks raamat on niivõrd tohutult austajaid võitnud, ning vast on poolehoid õigustatud, kuid olen veidrik, kellele võivad pealtnäha mõttetud detailid saatuslikuks saada millegi täisväärusliku hindamise juures. Kui midagi häirib, siis ei saa seda ignoreerida. Antud raamatus selliseid faktoreid, kahjuks, leidus.

P.S. Tõlge oli ka väga hea!