Esmaspäev, 5. aprill 2021

Teater (online): "Cabaret Siberia", "Ruthless!" ja "Jesus Christ Superstar"

Tervitus!

Seekord teatrit, mida olen näinud interneti vahendusel.

Pealkiri: Cabaret Siberia
Teater: Piip ja Tuut
Salvestatud: 15.11.2020
Link: https://etv2.err.ee/1211299/cabaret-siberia - veel saab vaadata tasuta!
Minu hinnang: 4/5

Väldin rusuvaid näidendeid. Eriti hoian eemale küüditamisega seotud kõikvõimalikest teostest, etendustest või raamatutest. No ei pea närvid nendele õudustele vastu ning vabatahtlikult ma ennast niisama õnnetuks tegema hakata ei taha. Puhta juhuslikult märkasin aga antud tükki ERRis ning kuna teatrid on kinni ja ohtralt teisi võimalusi kaasaegsemat näitusekunsti, kasvõi online'is, vaadata ei ole võimalik, siis võtsin selle poolteise tunnise võikalt lõbusa ning muserdavalt lustaka rännaku Meli ja Maxiga ette. Kahetsen nähtut, aga samas ei kahetse ka. 

Max oli entusiastlik ja kohati isegi fanaatiline kabaree austaja ning viljeleja. Koos oma show staari, Meliga, kes maskeerub end tihti ka mehe vennaks, loodab Max vallutada veel suuremaid lavasid ning riike kui seda võimaldab pisike Eesti. Saadetuna Siberisse, arvas ta naiivselt, et neid viiakse Moskvasse oma kunsti demonstreerima ning jõledad reisiolud on vaid eksitus. Melil ei olnud illusioone ja omades kainet mõistust, teab naine, et eesolevast rongisõidust midagi head oodata ei ole. Iseäranis, kuna ühes vagunis ollakse ilma kergendamisvõimaluseta, vaid väikse aknapiluga loomavagunis, kümnete teistega, ka lastega, kelledest mitu imikut juba esimestel päevadel siit maailmast lahkub. Kui mind motiveeris teadmine, et ehk läheb üks hetk kergemaks või paaril ka vahetevahel veab või on terendamas vähemalt mingigi õnneliku äärise või kergendustundega lõpp, siis ei tasu eriti loota. Kui arvad, et asi on hull, siis oota vaid. Aina seedimatumaks paari reaalsus areneb. Ainuke lohutus neile on, et nad ikkagi suurema osa ajast veedavad koos, kuna Melil oli nutikust end taas meheks riietuda. Kuid sellel lükkel on omad traagilised tagajärjed. Max läheb loo kulgedes hulluks, hüsteeriliselt ja hirmutavalt rõõmsameelseks. Mel tõmbub aga endasse ning ei räägi aastaid ühtegi sõna. Oma juuri kabaree armastuses ei unusta kumbki ning nad esitavad Siberis edasi aina absurdsemad ja grotesksemaid etendusi kaaskannatajatele ning oma kinnipidajatele. Etendusest õudset lõppu oodata ei maksa, pigem on tegu lõputu õudusega. Minu silmis ei pakkunud aga ka n-ö viimane peatus lohtust võrreldes eelnevate läbielamistega. Tohutult emotsionaalselt traumeeriv lugu.

Vaatamata äärmiselt raskele ja trööstitule sisule oli tükk positiivses mõttes klompi kurku tekitav ning vaatajalähedaselt, tempokalt ja osavalt lihtsakoeliselt esitatud. Ma ei ole kabaree muusika austaja, seega selle kuulamine mind ei vaimustanud, kuid lugude sisud, sõnad ning viisid, kuidas need numbrid olid etendusse poogitud ja seda edasi viisid, oli oskuslik ning, tulemus, südamesse pugev. Eriti meeldejäävad olid rongisõidu laul lastele, mis mõjus rusuvalt oma rõõmuga, varjates sünget tegelikkust, ning koonduslaagri laul, kus mängitakse tulistamise eest põgenemist (ja kus Max on riietatud otsekui USA Vabadussammas, mis pidi mõjuma koomiliselt, kuid oli hoopis hirmuäratav). Lava oli suhteliselt tühi, välja arvatud pillimehed taustal, kes üpris aktiivset, kuid nähtamatut, rolli loos mängisid, ning kogu kurblikku lugu kandis publikuni edasi vaid laval olev paar, Piip ja Tuut -- koos mõne abivahendiga. See kõik õnnestus neil meisterlikult. 

Ma oleksin oodanud rohkem detailsust ning selgust teatud kohtades, kuid kokkuvõttes oli tegu omapäraselt kauni, kuid tohutult masendava looga kahest raske saatusega inimesest, mille teeb eriti nukraks tõsiasi, et nendesarnase elulooga isikuid eksisteeris julmalt suurtes numbrites ja mitte ainult Eestist. Ajalugu peab tundma, kuid mõnikord ma lihtsalt ei taha, sest see on liiga ebaõiglane ja valus. 


-----------------------------------------

Pealkiri: Ruthless!
Salvestatud: 2018
Minu hinnang: 3.5/5




Mul pole aimugi, miks otsustasin seda muusikali kaeda, kuid ma ei kahetse grammigi. Midagi nii brutaalselt ausat ning realistlikku, kuid ka koomilist -- ei tea kas nutta või naerda -- pole ma ammu näinud. Ma ei olnud sellest loost enne midagi kuulnud, kuid kuna etendus oli saadaval vaid teatud tunnid ja mul oli igav, siis andsin sellele võimaluse. Meie koosveedetud aeg oli seda väärt, kuigi see muusikalide kardinatagust elu ja valdkonna inimesi jõhkralt üle võlli parodeeriv tükk oli kahtlemata üks ebatavalisemaid oma žanrist. Kõik nägi välja nagu üks eeskujulik, värviline ning American-apple-pie maitseline 50ndate keskkond ikka, kuid see mida tegelased rääkisid ning korda saatsid, kuulub keelatud alla 17 kategooriasse. Otsekui naiste versioon "Amercian Psychost". Kogu kompott oli nii absurdne, ootamatu ja häbitu (nagu pealkiri) -- ilusates neoon värvides ja mummuliste mustritega -- , et tähelepanu ja meelelahutus oli garanteeritud.

Tina on üliagar, üliandekas ja üliambitsioonikas 8-aastane, kes unustab saada suureks muusikali staariks. Tema suhkruvatist toetav, natuke ullike, ema, Judy, teeb kõike, et keep-smiling naeratus näol oma kallikese jaoks olemas olla. Tüdruku andekusse uskuv ülevoolav ja agressiivse pealehakkamisega agent, Sylvia, lubad Tina tähtede hulka viia, vaatamata ema reservatsioonile. Kui aga juhtub, et Tina ei saa oma koolinäidendis peaosa ja kaotab selle nipsakale ja lollikesele plikale, kellele vanemad selle osa n-ö ostsid, kulmineerub alati kõike saanud Tina jaoks olukord "kogemata" konkurendi -- ups -- maha löömisega. Päevavalgele tuleb peresaladusi, Tina läheb noortevangi ning tuleb välja, et pere on mitmendat põlvkonda natuke nupust nikastanud ja valmis minema üle laipade, et olla staar. 

Kuigi üllatused ei ole lõpuni üllatavad ning mingi hetk tekib tunne, et issake!, kas neil häbi raasugi ka on või empaatiat oma laste või vanemate vastu, siis nalja sai see eest hulgi. Pigem oli huumor selline sarkastiline ja irooniline, mis mulle väga peale läks, ning vaataja suunas heideti mitmeid nutikaid torkeid, fraase ja tähelepanekuid. Eriti lahke oli nendega Tina teatrikriitikust vanaema, kes laulis loo sellest, kuidas ta on ametis olnud juba sada aastat (liialdus) ja heitis publikusse selliseid toredaid fraase oma põlgusest just muusikalide žanri suunas nagu: "Jesus was a saviour not a superstar" ja "I will tell you how to solve a problem like Maria -- Rolf she's over there!". Palju oli vähem sündsat teksti ja tegemisi. Kooli teatri õpetaja näitas keskmist sõrme ja küsis savu. Ei puudunud kokaiini triipude tõmbamine, f-tähega sõnad ning lihtsalt teiste tegelaste maha laskmine. Mulle meeldis ka publikuga otse suhtlemine. Nt kurtis Judy üksindusesest, mida tood tipus olemine: "The crowd doesn't go home with you -- not all" -- ja pöördus kellegi suvalise mehe poole vaatajate hulgas, eeldades, et too on just see, kes temaga koju õhtul tuleb. Ja mainis, kuidas ta eelistab olla ikka staar, mitte tavaline inimene: "I was an ordinary nothing -- just like you" -- ja viitas kellelegi suvalisele publikust. Parim läbiv nali oli aga olematu Tina isa, kes etenduse lõpus viimaks koju tuleb, kuigi kõik sügavalt kahtlesid, kas ta üldse eksisteerib. Ja siis laseb Tina ta maha, enne kui mees on uksest sisse jõudnud astuda...

Ülepaisutatud tegelased ja situatsioonid, ülepingutatud näoilmed ja reaktsioonid, ülevõlli iseloomud ja tekst -- seda kõike oli natuke üle, kuid siiski, mulle täitsa meeldi. Midagi teistsugust, midagi omanäolist, midagi meeldejäävat.


-----------------------------------------

Pealkiri: Jesus Christ Superstar
Salvestatud: 2012
Minu hinnang: 3/5

Oeh, no ei suuda ega suuda Webberi muusikalid minus vasikavaimustust tekitada. Kuigi ma saan objektiivselt suurepäraselt aru miks inimesed neid ülistavad. Subjektiivselt mulle aga ei meeldinud eriti ei "Evita, ei "Hüljatud", ei "Ooperfantoom" ja ei "Jesus Christ Superstar". Kuigi, olgem ausad, "Ooperifantoomi" muusika on hingematvalt kaunis.

Äkki kui ma oleksin näinud versiooni, mis oleks originaalkeskkonnale vastav ning mitte transporditud tänapäeva nagu käesolev interpretatsioon oma suuna valis. Ehk oleks suutnud nähtu rohkem mu poolehoidu võita. Ma olen nii tüdinud pidevatest keskkonna muutmistest tänapäeva, kus -- üllatus-üllatus -- on jälle kõige kurja taga kapitalism ja muud kaasaegsed probleemid. Ja ka Jeesus võitleb meil seekord kapitalismi vastu, mis tundus natuke kentsakas. Aga pole ju iseenesest hullu. Natuke veidralt mõjusid aga muutusest tulenevalt tegelaste välimused ja olemused. Juudas nägi välja kui üks emo rokipeer ja Maarja Magdaleena nagu hipi kaldkriips nädalaid pesemata protestija. Jälle, pole ju iseenesest hullu, kuid kuidagi imelik oli. Eriti sobimatult toimis kunagine vürtsitüdruk, Melanie C, Maarja Magdaleena rollis -- oleksin oodanud midagi delikaatsemat. Ta oli niivõrd karmi, tugeva ja maskuliinse energiaga, et Jeesuse kõrval tundus, et hoopis mees on pigem õrn naiseke oma kaunite lendlevate juuste ja tundepuhangutega. Võib-olla oligi see eesmärk? Taas, pole ju iseenesest hullu, kuid, ma ei tea, ei klappinud nende dünaamika mu silmis selliste valikute pärast väga. Lisaks, Jeesus ja Juudas olid nagu primadonnad, tähelepanuvajadustega eneseimetlejad (Jeesus) või siis kadedad vingatsid (Juudas) ning mul ei tekkinud nende vastu eriliselt sooje emotsioone. Muudkui räuskasid, heietasid ja mõtisklesid oma eksistentsi üle järele. Etenduse õhkkond oli täis fanatismi ja kultuslikku hõngu -- mitte just minu stseen.

Taaskord on tegu muusikaliga, kus ei leidu näpuotsagagi tavalist teksti, kõiki sõnu, fraase ja lauseid lauldakse. Huvitaval kombel, toimis see antud kontekstis päris edukalt ja mind ei häirinud, vastupidiselt "Hüljatutele", kus ma ei suutnud oma silmade pööritamist lõpetada, sest tulemus oli tohutult ebaloomulik. Muusika ise oli suhteliselt kesine, ma ei mäletanud ühtegi meloodiat kohe kui pala sai läbi. Välja arvatud siis see põhilugu: "Jesus Christ, Jesus Christ, who are you, what have you sacrificed". Mis oli kõva sõna, oli lavashow ja lauljate hääled. Jeesus ja Juudas olid ikka mega võimetega rokkarid. Müts maha. Nad laulsid vist oma kopsud välja, kuid jube kihvt oli neid oma häälepaelu piinamas näha. Efektne ja meisterlik. Seda illustreeris ka tõsiasi, et tatti pritsis nii, et mul silmad läbi eksraani märjad. Eriti Pilaatus, kelle suust tuli lausa padukat. Nähtu oli võimas, lahe ja eeskujulik rokikontsert. Ja teisel kohal, muusikal ka vist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar