neljapäev, 15. aprill 2021

Teater: "Mõrvad Rue Morgue'il"

Tervitus!

Nägin seda etendust juba paar aastat tagasi, kuid lihtsalt ei jõudnud varem sellest kirjutada, kuigi tekst oli suuresti valmis. Kuna märkasin, et salvestust pakutakse nüüd ka läbi interneti kaemiseks Kellerteatri kodulehel, siis võtsin end kokku ja kirjutasin arvustuse lõpuni, kuna soovitan soojalt huvitatutel seda läbi interneti vaadata.

Pealkiri: Mõrvad Rue Morgue’il
Teater: Kellerteater
Lavastaja: Vahur Keller
Näitlejad: Rahel Ollisaar ja Ara Yaralyan
Kestus: 2h 00 min
Millal nähtud: 15.03.2019
Salvestatud: 13.10.2020 -- https://kellerteater.ee/salvestused/
Minu hinnang: 5/5

"Võta väike sõõm, võta väike sõõm, luba endale see väike rõõm, ..." -- see viisijupike siiani kummitab mu meeles. See on hämmastav, sest just vaatasin filmi, kus väidetavalt kõlas USA enimmüüdud kantrilaul ja hetk hiljem ei suutnud ma midagi sellest järgi ümiseda. Antud etenduse meloodia aga on ennast mu peas kustutamatuks söövitanud. Seda juba üle paariks aastaks. Sama meeldekaevuv ja eriline oli etendus ise, mis on viimase aja, kahtlemata, üks paremaid näidendeid mida olen näinud. Rääkimata siis üks omapärasemaid ja nutikamaid -- samas, lihtsakoelise süžee ja ülesehitusega. Tükk demonstreerib hiilgavalt kuidas lavastus täiendab, kasvatab, arendab ning elavdab originaalmaterjali, tehes esialgsest midagi veel erilisemat.

Lugesin Poe novelle koolis kohustusliku kirjanduse osana. Krimkad mulle üldiselt passivad (v.a. tihtipeale nordic noir), aga nagu teismelisena juba ning seekord ka sõbrannaga, kes novelli lugenud ei olnud, pidime koos tõdema, et meie arusaam žanrist on üpris struktureeritud ja kivisse raiutud. Seda raamib jõuliselt selline tuntud nimi nagu Agatha Christie. Tegu ei ole seekord aga looga, mis järgib Miss Marple'i või Hercule Poirot'i sissetambitud süžeejoont, vaid tegu on ühe esimese n-ö klassikalise krimkaga, mis ei allu Agatha Christie'le või isegi Arthur Conan Doyle'ile või tänapäeva CSI sarjale. Lugu loob ise mustri ajal mil mugavat rada ei olnud veel olemas ja sissetambitud. Hoopis teised kuulsad kirjanikud on Poest eeskuju võtnud ja teda matkinud. See detail võib etendusele heidutavaks faktoriks saada, sest kui oled harjunud, et üks sellest žanrist raamat toimib järgides samme 1-2-3, aga siinkohal on kasutusel hoopis 3-7-5, siis võib ajupestus ideaalist, kuidas detektiivilugu peab ülesehitatud olema, tekitada segadust ja isegi vastumeelsust. See juhtus minuga kui lugesin novelli ja see juhtus ka mu sõbrannaga, kes vaatas minuga seda näidendit. Minul seekord heidutust ei tekkinud, sest teadsin mida oodata ja mida mitte. Põhimõtteliselt, kel esimene kokkupuude antud looga, siis tasub hoida avatud meelt ja mitte eeldada, et asjad kulgevad nagu populaarsetes krimkades nad tavaliselt kipuvad minema. 

See on ääretult tänuväärne, et üks uus ja värske teater keskendub just krimižanri ja põnevike lavale toomisele ning seda nii omanäoliselt ja kindla stiiliga. Juba teatrihoone (mis ei olnud ju tegelikult päris teatrimaja), aitas luua ideaalset keskkonda konkreetse sisuga tükkidele. Ma küll ei poolda saali tulemist jookidega, kuid siinkohal oli see tõesti asjakohane, mida teater ka agaralt julgustas -- võtke vein või tee saali kaasa! Ja loomulikult oli uue teatritegija täpiks i-l esimese näidendi valik. Edgar Allan Poe on teerajaja krimi- ja õuduslugudele ning mehe esimese kriminulli lavale toomine oli igati loogiline ja sümboolne samm uue žanriteatri avapauguks. Mulle eriti sümpatiseeris nutikas detail näidendis, mis viitas autorile. Nimelt oli ühe tunnistaja foto Poe enda pilt. See kuulus ja igal pool ära tuntav portree mehest, kes näeb välja kui suur õnnetusehunnik, suunurgad allapoole ja pilk lootusetust peegeldav. Ega Poe elutee lihtne olnud ning eks see fataalsus ning depressiivsus on ülekantud ka tema teostele. Mehe salapärane surm pakub siiani pead murdmist. Irooniliselt, oli tema pilt näidendis illustreerimaks ühte tunnistajat, kes oli ametilt surnumatja. Ma ei ole küll Poe loomingu tulihingeline austaja, sest see kipub minu jaoks olema liialt ängistav ning masendav (nt "Usheri maja hukk", "Ronk", "Reetlik süda"), kuid tohutult tervitatav ja uudne on tema teoseid näha laval. Ehk siis, aitäh, Kellerteater!

Tulles tagasi etenduse enda juurde, siis on nähtu suhteliselt otsejooneline. Pariisis on toimunud topeltmõrv, mida politsei ei suuda lahendada. Kõiki detaile ei ole võimalik inimvõimetest lähtudes lahti seletada. Mõrv on lausa ebainimlik. Geniaalne August Dupin on aga siiski müsteeriumi lahendanud ning ootab nüüd nimetut külalist, kes iga hetk peaks saabuma. Nii kaua kui mees (näitlejanna kehastuses) ootab, on publik talle kaaslaseks, kellele too tutvustab tunnistajaid ning enda lahenduskäiku -- arutledes ja seletades, nii endamisi kui publikuga koos, mis tegelikult juhtus, kuidas ja miks. Dupin filosofeerib, laulab, rüüpab veini, reastab võtmetegelasi, seletab lahti juhtumi süüdlased, kõik mängunupud mõrvaloos, -- ja seda nagu korralik õpetaja koos krimiseriaalidest tuttava tahvli abil, millelt leiab pilte, märkusi ja ristirästi jooni -- , toob ellu erinevaid loo detaile ning demonstreerib muuseas kuidas tapetud surid. Viimane oli päris groteskne ja ebameeldiv, kuid elavdas esitamist ning etendus ei olnud pelgalt ümberjutus, vaid otsekui näidend näidendis. Mõrv mõrvaloos siis pigem. Toimunut toodi publikuni värvikalt ning, nagu lugu tegelikult ka vaataja silme ees lahtirulluks -- seda ühe isiku eestvedamisel.

Laval ei olnud jutustaja aga üksi. Nimelt saatis tükki kontrabassimängija, kes tõi esile muusikat vastavalt toimuvale: kas lihtsalt taustamuusikaks nähtava koloriidsemaks ja efektsemaks muutmiseks või aidates kruvida pinget ning tuues esile jõledaid helisid, mis illustreerisid konkreetsemalt tegevusi ja toimuvat. Tegu oli loomuliku ja positiivses mõttes ideaalselt tausta sulanduva lisaga, mis suutis olla asendamatult vajalik perfektse toetava õhkkonna loomisel ning loo edasi andmisel publikule. Pillimängija sai enda õlule ka muid rolle kui pelgalt taustamuusik ja meeleolulooja, kuid need siis juba spetsiifilisemalt süžeesse haakudes. Kahtlemata oli tegu nüansirohke ning suurepäraselt üksteisega koostöös liikuva tiimitööga -- üks päike, teine kuu. 

Tükk ei olnud klassikaline näidend, nagu juba mainisin, vaid tegu oli lisaks ka interaktiivse etendusega, kus näitleja laval oli publikust teadlik, hoidis pidevat silmsidet, otsis kontakti ja publik oli osa laval toimuvast. Näitleja oli jutustaja ning vaatajaskond kuulaja rollis -- üks ühele kontakt. Mõlemad moodustasid koos terviku ning kaks poolt ei olnud eraldiseisvad. Ei olnud ühte passiivset ja teist aktiivset poolt, vaid mõlemad olid tegusad. Dupin oli tõesti otsekui sõber, kes teisele sõbrale olukorda ja avastusi ühel pimedal sügisõhtul jutustas. Mõni kuulaja publikust sai lisaks aktiivse tegutseja rolli. Kaasa arvatud ma ise. Kuigi oli neid, kes enda vaatajarolli mullist välja sikutamisest vaimustuses ei olnud, täitsid kõik endale antud ülesandeid ja tulemus oli veelgi energilisem ning reaalsem. 

Lõpetuseks, kuigi näidendist võiks kirjutada veel ja veel, ei oleks vaatamata kõigele mainitud eeskujulikule, innovatiivsele ja meeldejäävale, kogemus pooltki nii köitev, kui eesotsas ei oleks olnud sellist eelnevalt minu jaoks tundmatut talenti nagu Rahel Ollisaar. Viimane kandis etendust kogu keha, hinge ja viimse rakuga. Kes ta on? Kust ta tuli? Kuhu ta läheb? Viimasele oskan vastata. Arvatavasti läheb ta veel kaugele. Hiilgav etendus! Soovitan soojalt!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar