Raamat: "Väike nurgapood" ja "Wõlukunst. Septimus Heapi 1. raamat"

Tervitus!

Veel kaks raamatu ülevaadet.

Pealkiri: "Wõlukunst. Septimus Heapi 1. raamat"

Autor: Angie Sage

Kirjastus: Pegasus

Ilmumisaasta: 2010

Minu hinnang: 3.5/5

Mulle meeldib lugeda lasteraamatuid. Tänapäeval leidub nii palju uusi ja põnevaid jutustusi just neile ja noortele, mis ilmtingimata ei eelda lugejaks ainult konkreetset vanuselist sihtgruppi. Kui süžee kõnetab, siis miks mitte haarata kätte ükskõik, mis raamat, ükskõik kellele mõeldud, ükskõik millisest žanrist. Midagi antud loos mind enda juurde tõmbas ning sarja esimene osa saigi läbi töötatud. Kannatades ja võites Harry Potteri maania järgse võluriteemaliste lugude inspiratsiooni tuulest ja üleküllusest, on siin raamatus paljut, millest rõõmu tunda ning külgi, mis jäid vajaka. Iseäranis, kui võrrelda seda teiste samalaadsete lugudega, mida leidub lausa kulbiga. Toreda nädalase perioodi jooksul sain tutvuda Wõlukunsti maailmaga ning sealsete iseärasuste ja erisustega. Oli silmapaistvat, oli ka juba nähtud-tehtud elemente.

Nimikangelane, Septimus Heap, on seitsmenda poja seitsmes poeg, mis mitmes eri võluloos viitab märkimisväärsete maagiliste võimete olemasolule. Peategelane aga esimestel lehtedel hoopis sureb imikuna ning tähelepanu koondub leidlapsest tüdrukule, kes võtab Septimuse peres hukkunud poja koha. Tüdrukul on oma salapärane taust, nimelt on ta tapetud kuninganna tütar, keda hakkavad kaitsma kurja DomDanieli ja tema bande eest nii suur ja tähtis ebatavaline võlur, Marcia, kui kogu Septimuse arvukas pere ning muud värvikad tegelinskid. Kogu tohuvabaohusse kaasatakse kogemata lisaks üks pahalaste armee hädine sõdur, Poiss 412, ning seiklus võibki alata. Loomulikult on Septimuse surmaga seotud puänt läbinähtav ning üllatushetke ei paku, kuid mõnikord on tähtis retk ise, mitte sihtpunkt. Ja, olgem ausad, viimased lehed olid üpris südantsoojendavad ning raamat lõpetas just parajal hetkel, et sel emotsioonil oleks kaalu ja mõju. Ning, et lugeja võtaks kätte järje. Üks kihvt lisa, mida lõpuga seoses mainida on n-ö "mis neist hiljem sai" epiloog, kus autor lühikeste paragraafidega annab ülevaate, mis juhtus teatud tegelastega, kes aktiivselt või lõpupoole enam kesksete tegevustega seotud ei olnud. Sain nt südamerahu, et minu kallis Stanley ikka vastu pidas.

Fantaasiamaailm ise ei olnud midagi eriti unikaalset või omapärast, kuid teatud nutikaid elemente seal leidus. Nt surnute kummitused said elavatega suhelda ja ringi liigelda, kuid ainult neis kohtades, kus nad elu jooksul käinud olid. Või nt kilplutikad, ehk siis, purgis loodud putukatest sõjamehed. Omapärased ning sümpaatsed olid ka mitmed maagilised olevused. Sõnumirott Stanley ja saarmaslik Rabarulle olid kahtlemata mu suured lemmikud. Leidus mitmeid teisi taolisi tegelinskeid, kuid kohati tundus, et autor keskendus neile liialt, arvestades sellega, et nad ei mänginud erilist rolli süžees. Nt limased ja rõvedad makoogid, keda kirjeldati laialdaselt, kuid kes ei leidnud sellise mahu õigustamist oma otstarbes. Üleüldse kippus autor kohati liiasti aega kulutama paikadele, tegelastele ja detailidele, mis ei olnud erilise võtmetähtsusega. 

Igal võlumaailmal on oma viis, kuidas nõidusi või maagiat vallandada, kas siis võlukepid, loitsud, vm. Antud loos on selleks wõlumid, tekst, mida võib leida eri pinnal ning mida lugedes avaldub maagia. Iseenesest ju igati soliidne moodus, kuid mind häiris kuidas sõnad ja fraasid, mis olid seotud wõlumitega, olid raamatus rasvases kirjas. Jah, lastele võib see ju lugemist ning tekstist arusaamist hõlbustada, kuid mulle tundud see natuke lapsiku ja ebavajaliku n-ö abikarguna. Kui juba vinguda, siis kurdaks ka selle üle, et kurjam, DomDaniel, oli loos üheülbaline ning äärmiselt mage ja kližee. Ma ei oska midagi tema või tema eesmärkide kohta öelda, vaid et ta oli paha ja tahtis võimule. Äärmiselt igav. Samuti, kippus raamat keskel venima, sest tegelased olid suurema osa ajast tädi Zelda majas ning midagi eriti märkimisväärset või köitvat seal aset ei leidnud. Jah, oli asjalikke ning tähtsaid seiku, kuid kuidagi tuim keskmine osa oli teosel.

Nüüd aga jälle natuke roosilist. On neid, kes eelistavad raamatut lugedes selles ise kõike ette kujutada, vastavalt kirjeldusele. Mina hindan seda, kui mulle mõnikord poolele teele vastu tullakse ja antakse visuaalne indikatsioon, milline miski või keski ikkagi välja näeb. Kirjeldustega võivad autorid üle võlli minna või siis liialt sõnaaherad olla või tekitavad hoopis segadust. Antud raamatus oli iga peatüki numbri all pisike pildike mõnest järgnevas osas olevast tegelasest või detailist. Tänu sellele sain ma teada, et Rabarulle on selline saarmaslik elukas, mida ma lugedes niimoodi ette ei kujutanud. Kohe hoobilt tõusis minu silmis ka tema nunnufaktor ja poolehoid. Illustratsioonid ei olnud midagi ülearu vaimustavat, kuid nad olid omas kontekstis suureks boonuseks ning väikseks võluvaks lisaks. 

Tegelikult oli tegu ju toreda raamatuga. Tegelasi oli hulgi ning kõik nad olid omanäolised, loodud maailmal oli huvitavaid iseloomujooni ning potentsiaali põnevateks arenguteks tulevikus, leidus huumorit ja ka pingelisi hetki (kuigi toon kõikus liialt helge ja kuidagi väga sünge vahel) ning tähtsal kohal olid sellised kesksed teemad nagu perekond, olenemata sellest, kas ollakse veresugulased või mitte, ning võimaluse andmine neile, kes esmapilgul usaldust ei väärt. Täiskasvanuna nokiksin siit, vinguksin sealt ja ei oleks rahul selle-tollega. Samas, vaevalt, et lastele minu väljatoodu kuidagi korda läheb või lugemisrõõmu rikuks. Ehk siis, saaks paremini ja kindlasti leidub samast žanrist etemaid näiteid, kuid mulle raamat lõppkokkuvõttes meeldis.

--------------------------------------------

Pealkiri: Väike nurgapood

Autor: Nicola May

Kirjastus: Pegasus

Ilmumisaasta: 2020

Minu hinnang: 1.5/5

Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!

Olen hämmingus, sest raamatu menu on Eestis märkimisväärne. Olles pidevalt ostu toppides ja vahepeal isegi mõnes raamatupoes välja müüdud. Ootused olid mul ülikõrged -- raamat ise lausa katastroof. Okei, mitte üdini halb, kuid ma ei suuda kuidagi selle populaarsusest aru saada. Olles lugenud lugematul hulgal naistekaid, on see üks kehvemaid, mis mu kätte on sattunud. Ma ei saa valetada nagu oleks lugu soe, humoorikas ja võrratu -- kuidas seda kaanel kirjeldatakse. Igaühele loomulikult oma, kuid ma ei saa silma kinni pigistada selle karjuvatele probleemidele minu jaoks. Ja neid leidus hulgi.

Loo jutustamise stiil oli nii lihtne, et lihtsam enam olla ei saa. Ja see ei ole komplimendina mõeldud. Lausa lapsikuks nimetaks ma viisi kuidas raamatu on kirjutatud. Otsekui mustand, kuhu on nüüd vaja hakata liha luudele panema ning lugu ümber lisama. Liiga palju dialoogi ning liiga vähe kirjeldust. Igasugune kulminatsioon, üleehitus, pinge tekitamine -- kasvõi tegevuste adekvaatne kirjeldamine oli peaaegu, et olematu. Nt peategelane Rosa läheb Sebiga välja, mees püüab talle sõrmed sisse ajada, Rosa jookseb ära. Mida, mida? Mis juhtus, kus juhtus... -- ongi läbi? See pingeline ja traumeeriv olukord oli faktiliselt pool lehte teksti, suuresti dialoogi. Nt Lucas tülitseb Rosaga, äkki ilmub välja Josh, viskab teise mehe välja ja Rosa otsustab magama minna. Oot, oot? Loen paar eelmist lauset igaks juhuks uuesti, et aru saada, kes, kus ja mis. Seda olukorda kirjeldati taas poolel lehel oleva tekstiga. Nt üks tegelane suri äkki. Ma pidin uuesti seda osa lugema, sest ma ei saanud kohe arugi, et too oli otsa saanud, sest raamatus toimub pea kõik võtmetähtsusega (või isegi mitte võtmetähtsusega) vaid paari lause ja paari paragraafiga. Mul ei tekkinud dramaatiliste, tundeliste või kurbade hetkedega mitte mingisugust emotsioonilist seost, sest need tulid ja läksid, tulid ja läksid. Seda kõike ilma igasuguse pinge kruvimiseta, pausita, et seedida juhtunut või loogilise eskalatsioonita. Autor lihtsalt vuhises igast stseenist üle ja ma ei suutnud mitte midagi tõsiselt võtta ning ei hoolinud mitte kellestki või millestki selles loos. Kõik toimus nagu muuseas ja selline (alateadlik? teadlik? kogemata? meelega?) hoolimatus süžeesse ning tegelastesse ärritas mind tohutult. Ma ei taha lugeda n-ö telliskivi seina teksti, kuid natukegi rohkem vähelepanu detailidele ja kirjeldusele oleks päästnud liigsest pealiskaudsusest ja lapselikkusest. 

Raamatus ei leidunud ühtegi tegelast, kes mulle vähegi meeldib (ok, taksikutsu oli tore ja need pubi pidajad mehed ka), kuid kõik teised oli ühte või teistmoodi antipaatsed, isekad või lausa vastikud ning jälgid. Või lihtsalt karikatuurid ja sama sügava iseloomuga kui papist väljalõigatud inimesed. Muide, kas sinna külasse oli koondunud kogu ebameeldiv tegelaskond kogu Inglismaalt? Autor kippus ka keskenduma pigem tegelaste ühele või mitmele eripärale, mis ei olnud alati temast kena. Nt pidevalt meelde tuletamine, et Mary on paks või Queenie on selgeltnägemise ja kogu tolle maailma austaja (ja sellest tulenevalt natuke nõder). Rosa ise oli natuke kaootiline minu jaoks, et ma tast sotti saaks ning meeletult silmakirjalik ja isegi enesekeskne. Tema tohib kõigi enam vähem kobedate meestega magada, aga kui Josh leiab tüdruku, siis on Rosa solvunud. Armukestepidamine, vägistamine, autoga otsa sõitmine (nii inimestele kui loomadele), pidev petmine, alandamine, ringi tõmbamine -- millega kõike veel raamatu tegelased ei täitnud oma aega. Kogu seee asi ei läinud mulle peale, ei läinud mulle kohe üldse peale. 

Kas tõesti on nii vaevatu oma poodi avada? Oleksin rohkem tahtnud näha kuidas Rosa reaalselt higi ja verd välja laseb (metafooriliselt), et edu oleks magusam. Kõik aga õnnestus ilusti, iga probleem sai deus ex machina lahendatud. Taas kord, nii lapsikult lihtne oli see ettevõtmine inimese poolt, kes oli siiani suhteliselt lillelaps ning udupea. Pood oli, muidugi, vaid kõrvalabivahend ning draama teiste tegelastega pigem fookus. Samuti, see aastate tagune romanss ja need kirjad kurva lembelooga seoses mõjusid imalalt ning sunnitult. Ja jälle, nii lapsikult lihtsalt. Teisalt mulle isegi täitsa passis nende seos Rosaga ning põhjusega miks pood talle üldse pärandati ja kelle poolt. Samaoodi lapsikult lihtne oli kulminatsiooni kui Rosa ja tema lõplik valik üksteisele enda tundeid avaldavad. Siuh sauh ja juba abiellume? Kordan ja jäängi kordama: nii lapsikult lihtne.

Mul ei olegi tegelikult tuju rohkem seda lugu lahata. Mulle ei meeldinud, mulle ei sobinud ja minu poolehoidu ei võitnud. Jah, see oli kerge ja teoorias tore lugemine, kuid no ei leidnud see lugu minuga ühisest keelt. Vabandused, kui oled üks neist, kes sellest vaimustuses. Ma ei saa seekord kiidulauluga ühineda, kuigi tahaksin. Väga tahaksin.