Laupäev, 17. aprill 2021

Raamat: Krimi eri "Šeherezade seebisaaga" ja "Korstnapühkija surm"

Tervitus!

Seekord kahe krimka raamatu kokkuvõtted.

Pealkiri: Šeherezade seebisaaga
Autor: Darja Dontsova
Kirjastus: Ersen
Ilmumisaasta: 2013
Minu hinnang: 3/5

Olen juba aastaid märganud koomilisi, otsekui lõpmatus variatsioonis raamatukaasi, kus alati ühed kõrgkontsadega siresääred peal ja siis lisaks mõned veidrad aksessuaarid. Pealkirjad on peegeldanud pilte, olles kentsakalt arusaamatud, nagu keegi oleks lihtsalt visanud mõned veidrad sõnade kombinatsioonid õhku ja vaadanud, mis ebatavalist sealt koorub. Alles hiljuti sain teada, et tegu on krimisarjaga, varem ma lihtsalt ei süvenenud, sest märksõnad "absurd" ja "ülevõlli" ei ole tegelikult minu esimene valik kui soovin midagi lugeda. Kuna märkasin märtsi Lugemise väljakutses naljaka krimka alateemat ning Raamatuvahetuses äkitselt Darja Dontsova teos jagamisele tuli, snaipisin selle sekundite kiirusega (seisukord: nagu uus). Snaipimises, ehk siis, eriti himustatud raamatute teiste nina alt krabamises olen äärmiselt osav. Oma esimest kokkupuudet autoriga hindan kokkuvõttes positiivselt, kuid päris mitme reservatsiooni ning vingumisega.

Mind ei ole väga kerge naerma ajada ning huumorit, mis mulle peale läheb on 100% alati keeruline tuvastada. Mõnikord midagi konkreetset toimib, teine kord samalaadne asi aga enam mitte. Raamatu esimene pool ma tõesti vaevlesin ja muutusin ärritunuks, sest no ei olnud see ennast irooniliseks krimiromaaniks tituleeriv lugu minu naljataju õigeid nuppe vajutav. Kohe üldse mitte. Iroonia ja sarkasm mulle iseenesest väga imponeerivad. Huumor oli ülepakutud, sunnitud ja ei mõjunud orgaaniliselt naljakalt. Selle valdkonna tipphetked nagu seik, kus peategelane Daša pidi riietuma koeraks ja teist näitlejat taga ajama, oli kõike muud kui kõhtu kõveraks ajav. Vaatasin pigem kõõrdi ning ootasin millal see lollus läbi saab. Kuidas on füsioloogiliselt üldse võimalik usutavalt kätel ja jalgadel joosta nagu neljajalgne? See ebarealistlikkus pigem tegi mulle olukorra vastumeelseks ning viis kaugele koomikast. Samas, saan aru, et just see ebaloomulik ja totakas olukord teistele lugejatele just nalja teebki. Ehk ei tasuks kõike nii tõsiselt võtta ja realismi otsida? Tuleb ehk vooluga kaasa minna? Nii tahaks, aga ei suuda alati.

Põhimõtteliselt, olin valmis valget lippu lehvitama ja tõdema, et, kahjuks, ei ole loetu arusaam huumorist minu maitsele, kuid siis juhtus ime. Ma naersin, mitte kõvasti, kuid hambad ilmusid välja, nina läks kirtsu ja silmad läksid särama. Ja seda kõike loo kõrvalliini kulminatsioonis, mille keskmes olid Dašale pealesurutud eluasemekaaslased, suur eneseimetlejast ullike näitlejaikoon, Vadim, ja tema otsekui ebainimlikult ülikompetentne robotassistent ja ekspert manipulaator, Liza. Nimelt pärast segast olukordade jada satuvad Daša, tema eluasemekaaslased, mitmed teised staarikesed, kelle hulka kuulub ka seniilne estraaditähest elumees, ühe telesaate otse-eestrisse. Viimase eesmärk on saada Vadimile, pärast suurt mänguasjade prohmakat, head pressi ja lasta tol lepitada üks kapriisne staar oma fänniga, kellele too peksa andis. See tohuvabaohu, mis seal lahti lastakse ja kuidas kõik viltu vedas, oli vist niivõrd ogar, et ma tõesti hakkasin siiralt kaasa itsitama. Eriti nalja tegi suvaline Igor, kes maskeeriti väljamõeldud välismaa lauljaks bändist "African Boy" (või oli see "New African Souls"?), kelle nime ajasid kõik sassi (küll ta oli Bob Smith, siis Tom Brown, teine kord Smith Harris, jne) ning kes puristas vigast inglise keelt ("Ai lav rašen vumen"). Ehk siis, ei tasu kunagi alla anda, enne kui päike on loojunud. Ka raamatute puhul, enne kui viimase lehe viimane sõna on loetud. Tänu sellele ootamatule pöördele koomika õhkkonnas olen nõus kätte võtma veel autori teoseid.

Kui rääkida veel aspektidest, mis minu silmis ei õnnestunud, siis kindlasti peab mainima info prügila sündroomi, mille all lugu kannatas. Osa sellest oli asjakohane, kuid suur osa hoopiski mitte. Ka vajalikku esitati kohati tüütul viisil. Krimitausta, tegemiste ja tegelaste lahtirääkimine ning lugejani toomine on ülitähtis, kuid kas seda peab esitama nagu tapeeti. Lihtsalt suur hunnik infot ühes kohas ja korraga, suur ports teises kohas ja samaaegselt. Äkitselt otsekui lugu loos lugeda mõjus ebaloomulikult, eriti kui tekkis segadus, et kas minuni tuuakse praegu kellegi biograafiat või autobiograafiat? Selline lähenemine oli katkendlik ning ei aidanud süžeel sujuvalt kulgeda. Ebakohasest infomürast tooks esile näiteks Daša ühelehelise oodi Pariisis shoppamise teemadel. Kus täpselt shoppata ja miks shoppata just seal. Mind see tõesti ei huvitanud, see ei andnud mingit lisandväärtust loole ning oli täitsa laest võetud jutt. Raamatu stiil on väga spetsiifiline ning kiikse oli kulbiga. Mõned neist erilähenemistest olid edukad, mõned neist mõjusid sobimatu või tülikana. Meeldejäävaks tegid need omapärad teose aga kohe kindlasti. Üleüldse oli tegu äärmiselt kaootilise raamatuga, nii heas kui halvas mõttes. Osati heaks kui halvaks aspektiks on, lisaks, terve plejaad tegelasi, tänu kellele toimus hulgaliselt toimetusi-tegemisi. Samas, selline hulk igasugu Vovasid ja Galjasid, võib silme eest üks hetk kirjuks võtta ja tunduda liialt korratu ja laialivalguv.

Krimi pool aga oli üpris soliidne, kuigi vahetevahel tundus, et põhjused või lahendused lendasid taevast. Kindlasti ei ole tegu looga, kus ise vaikselt kaasa nuputada, et huvitav, kes tegi ja just kuidas tegi. Kurikaela isikut võib arvata, aga kõige muu kohta piisavalt vihjeid, võimalusi või tausta saada, et lugejana kaasa mõistatada ja isegi midagi välja mõelda, eriti ei saa. Pigem on tegu lase-end-kaasa-tõmmata-ja-üllatada mõrvamüsteeriumiga, mitte nuputa-kaasa-krimkaga. Kes, miks ja kuidas midagi korda saatis oli üpris ootamatu ja põnev. Põgus sukeldumine psühholoogia ja psühhoteraapia maailma ning, näiteks, teatrimeetodisse oli äärmiselt põnev. Omapärane vastandumine toimus süžees kahe liini vahel. Krimi osa oli kokkuvõttes päris tume ja kole, süvenedes inimloomuse sügavatesse ja varjatud soppidesse. Raamatu teine liin Daša eluasemekaaslastega seoses aga risti vastupidi. Huvitaval kombel suutsid need kaks vastandlikku poolt harmooniliselt koos eksisteerida ning üksteist sümbioosis toetada. Sellist õnnestumist loen autorile suureks plussiks. Ilmselgelt on ta oma veidra supikompoti keetmisel andekas.

Kui esimese poole jooksul raamatust olin veendunud, et minu esmane kohtumine Darja Dontsovaga jääb ka mu viimaseks, siis teost riiulile tagasi pannes, olen ma kindel, et võtan ikka ette veel ülejäänud neli kirjaniku lugu, milled olen jõudnud endale igalt poolt soetada (tema raamatuid müügil väga enam ei ole, enamused on trükist väljas). Moraal konkreetselt sellest loost on aga see, et koonda arvamus ikka siis kui kogu asi on läbi ja tee otsus (teisalt, ei tasu lugeda ja aega raisata millegi peale, mis näed, et kohe üldse ei lähe peale). Võib täitsa juhtuda, et alguses ei meeldi, hiljem aga pöördub suhtumine vastupidiseks.


-------------------------------------------

Pealkiri: Korstnapühkija surm
Autor: M. C. Beaton
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 2.5/5

Antud autor oma eri pseudonümide all on treinud tohutult muhekrimkasid ja lemberomaane. Käesolev oli minu esimene kokkupuude temaga ning ma ei ole väga kindel, et see oli üdini edukas. Kõige märkimisväärsemat harjumist vajas loo stiiliga sina-peale saamine. Minu jaoks oli see skisofreeniline, pealiskaudne, laialivalguv ning liialt vilgas. Mulle tundus pigem, et vaatan mõnda krimiseriaali ning raamat oli ühe episoodi käsikiri. Tänu sellisele lähenemisele ei jõudnud minuni piisavalt pinge kruvimist, toetavat kirjeldust, järjepidevust ning tausta. Stseenid ja tegevused hüppasid siit sinna ning süžee oli nagu Figaro, kord siin, kord seal. Natuke tüütu oli pidev vajadus toimuvast n-ö kinni haarata. Selline stiil nõudis peaaegu, et viimase leheni aega, et ma suudaksin sisse elada, kuid mul vist lõpuks õnnestus. 

Parem aga oleks nii, et ma ennast autori teostega mugavalt tunnen, sest suures õhinas (ma ei teagi mille ootuses täpsemalt -- võib-olla igavusest?), olen kokku ostnud ja kraapinud kümme naise Agatha Raisini lugu ja lisaks veel neli käesoleva raamatu sarja ülejäänud teost, mille keskmes konstaabel Hamish. Eks pean mingi hetk ka nendest läbi sumpama. Teisalt, ei olnud ju tegu stiiliga, mis mulle vastukarva ja nadi, pigem, oli valik ootamatu ning juba järgmist raamatut kätte võttes tean mida eeldada ja suudan enam lugu ennast nautida. Krimka ise ja kontseptsioon ju tegelikult olid täitsa loetavad.

Mulle jäi natuke segaseks, et kuhu detektiiviloo enda žanris liigitaksin. Kas ta oli hoopis krimiparoodia või naljakas krimi? Loos leidus hulgaliselt tegevust ja toimuvat, mis olid niivõrd absurdne, et ma ei teadnud, kas naerda või võtta tõsiselt. Nt tõsiasi, et Hamishi kass oli see, kes n-ö lõpplahenduse pakkus. Kohati oli tunne, et loen Šoti versiooni Darja Dontsovast. Inimesi koksati maha nagu muuseas ja kõiki, kes natuke ette jäid ja tüütuks muutusid, seega, keeruline oli mõrvu kui jubedaid sündmusi omaks võtta. Või kellesti hoolida. Pigem tekkis hasart, et huvitav, kes nüüd täitsa lambist maha lüüakse. Sobivaid tegelasi oli, loomulikult, ka ohtralt, ning leidus kulbiga variante keda elimineerida. Aga tõesti, eri karaktereid oli ikka päris palju ning ma ei saanudki alati aru, mida nad täpselt loosse panustavad, miks nad vajalikud on või kas autoril oli lihtsalt tarvis teatud arv lehekülgi täis kirjutada ning keskne krimiliin niipalju sisu ei suutnud genereerida. Kindlasti olid mitmed külaelanikud isikud, kes läbivalt sarjas figureerivad ning ustavad lugejad ikka tahavad taaskohtuda oma vanade lemmikutega ning näha mis neil uut teoksil. Kõik on arusaadav, kuid tahes tahtmata tekkis tunne, et liiga palju on müra ja ebavajalikku.

Mõrvalugu ise tekitas omajagu õlakehitamist. Pealkirjast lähtudes ootasin intriige ja skandaale salapärastes korstnapühkijate kogukondades kui keskset liini, kuid see korstnapühkija oli loos vist paar esimest lehekülge, siis saadeti ta teise ilma ja oligi kõik. Tal ei olnud minumeelest isegi dialoogi. Ta ei olnud isegi põhieesmärk, vaid jäi kogemata ette. Ja sealt lõppes pealkirjaga seos ning lugu liikus edasi raha väljapressimise ja petmise teemal ning kättemaksul. Loos figureeris müstilise korstnapühkija asemel keskselt hoopis üks jalamatist tapetu naisuke, Milly. Ja tema külgetõmme domineerivate meeste poole. Ehk siis, pealkiri oli väga eksitav ning kui võimalik, esitaksin tarbijakaitsesse avalduse, sest, jah, kuigi surma sai tõesti üks korstnapühkija, siis see jättis maigu kui puhas reklaamitrikk. Ma olin tõesti pettunud, et mulle korstnapühkija peibutamisega niimoodi külma tehti! Nuputamismäng, et kes siis on mõrvar ja miks toimusid tapatalgud jäi ka ootamatult lühikeseks ning ma ei saanudki eriti oma ajukest teritada. Aga, taaskord, mu ootused olid natuke teised, ning ega lähenemine ja tulemus kehv ei olnud, lihtsalt, olin valmistunud millekski muuks. 

Hamish oli omapärane peategelane, natuke eksentriline, küüniline ja veider, kuid kui on üks asi mis mu poolehoiu alati garanteerib, on see loomaomanik, kes oma lemmikutest hoolib. Seda kuidas mees pidevalt oma metslasest kassi ja koera teiste hoole alla jättis, et ta saaks politseiasju teha, oli päris armas. Tema suhted eri naistega aga mõjusid natuke sunnitult ja kohmakalt ning ma ei olnud kindel, et siinkohal oli tegemist täiskasvanute, mitte teismelistega. Naljakas oli, lisaks, kohaliku "Madame Bovary" raamatu avaldamise liin ning Hamishi roll selles. Aga rohkem ma nagu ei oskagi midagi kommenteerida. Natuke koperdav ja üle küngaste ning kändude algus minu M. C. Beatoni teoste lugemisel, kuid ma millegipärast arvan, et saame mingi hetk sõpradeks (frenemies -- eeldan ma). Kuid vast mitte veel nii pea, sest mul on tohutult teisi raamatuid, mida tahaks lugeda, enne kui ma tee käesoleva autori juurde tagasi leian.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar