Raamat: Krimi eri "Agatha Christie kadumine" ja "Needless Streeti viimane maja"

Tervitus!

Seekord jälle krimi hõngu.

Pealkiri: Agatha Christie kadumine
Autor: Marie Benedict
Kirjastus: Tammerraamat
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Raamatu nimi võiks olla ka "Agatha Christie lahutus", "Agatha Christie kättemaks" ja "Ära aja naist närvi, kes paberil on tapnud eriti värvikatel viisidel väga palju tüütuid inimesi". Tegu ei ole klassikalise krimkaga, kuigi peategelaseks on mõrvalugude kuninganna isiklikult ning süžees leiduvad kõik detektiiviromaani kohustuslikud elemendid: kadunu, põhjus, süüdlane ja politseioperatsioon. On ju selgelt ette teada, et naisega midagi ei juhtu ning tema asupaik ei ole tegelikult fookuseks. Isegi ajend, et miks Agatha n-ö kadus ei ole müsteerium, motivatsiooni on ridade vahelt üpris selgelt tajuda. Pigem on põhiküsimuseks, et mis on ettevõtmise lõppeesmärk. Mida soovib naine sellega saavutada. Kuigi, ega see tuum ka midagi eriti hämmastavat või ettenägematut ei olnud. Raamatu peamine võlu seisneb selle reaalsusesse paigutatavuses ning ootusärevuse kannatlikkuses, et mida see nutikas naine viimase vaatusena on oma "armsale" abikaasale plaaninud. Milline suur arveteõiendamise lüke tal peas küpseb? Lugeja saab faktiliselt kaks kolmandikku lugemiskogemusest "nautida" tolle kaasa särisemist pannil. Mis tegelikult nii meeldiv ei olnudki, kuigi, mida raamat edasi, seda rohkem nautisin mehe ärevust ja hirmu. Huvitav, kas too oli tõesti niivõrd nõme tegelane ka päris elus kui teda romaanis illustreeriti? Egoistlik, nartsissistlik, kade, tujukas, hoolimatu, enesehaletseja ja mida kõike veel. Jah, ta oli kohati oma ajastus produkt, kuid, oeh, kuidas üks tegelane võib ikka ebameeldiv olla. Eriti tolle vaatevinklit jälgides, kus mehe silmis on kõik teised süüdi peale enda ja inimene ei adu, et käitub kui mölakas. 

Kõik algas ju nii lilleliselt. Romantika, armastus ning üheskoos käsikäes sõit päikeseloojangu suunas. Kuid siis tuli I Maailmasõda ning vast saab Agatha mehe, Archie, psüühika vildakuses omajagu süüdistada traagilisi kogemusi sõjas. Tolle habras ego sai kahtlemata õõnestust. Tegu on looga, mis toimib biograafiliselt, kuid tegelikult ju seda ei ole, sest romaan on vaid autori nägemus. Ehk siis, kes oli päriselt süüdi abielu inetus languses, jääb selgusetuks. Raamatus joonistub, aga välja vaieldamatu süüdlane, Archie, ning Agatha oli süžee kontekstis imetlusväärne ennastohverdav naine. Milline tegelikkus välja nägi võib pakutud pildi kategooriliselt sassi ajada. Mees oli konkreetses loos igatahes kurjami rollis. Paar abiellus 1914 ning lahutas 1928. Antud raamatu tegevus toimub 1926. aastas ning vaheldumisi on sisse pikitud peatükke, mis algavad paari kohtumisega ning kulmineeruvad kahe looliini kokku saamisega 1926. Selline vahelduv vaatevinkel Agatha ja Archie vahel andis edukalt edasi olukorra eskaleerumist ning selle lõppvaatuse lahti hargnemist 11 päeva jooksul, mil naine oli kadunud. Mees sai mikrofoni 11 päevaks, kuid Agatha nägemuses sai läbi elatud kõik eelmänguna toimuvad aastad. Mis taaskord, pani Archie natuke ebasoodsasse olukorda, sest lugeja tegelikult ei tea, miks suhtumine arenes mehe südames ja mentaalselt nii nagu see läks. Lugeja saab kogeda valitud väljavõtteid, mis ei pruugi eriti erapooletud olla ning mis võivad esile tuua ainult neid seiku, mis naise imagole kasuks. Olgu kuidas on, kuid tegu on krimkakastmes pesueht lahkukasvamise ja üksteisest irdumise draamalooga mehest ning naisest, kes on jõudnud etappi, kus asi tuleb lõpetada. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Naine ei soovi siiski rahumeelselt areenilt lahkuda ning tahab kättemaksu. Eeldatavat jõledat finaali lugeja tegelikult ei näe, sest paar ametlikult eraldus 1928, kuid süžee viimaseks hetkeks on ikkagi magus magus 1926. Võimatu on väita, et ma ei oleks tundnud ohtralt kahjurõõmu ja Agatha nimel juhuuu-tanud.

Loo teeb põnevaks ja eriliseks tõsiasi, et tegu on tõestijuhtunud sündmusega. Oma kuulsuse algusaastatel Agatha päriselt kadus 11 päevaks ning keegi ei tea siiani miks või mis temaga juhtus. Mitte kuskil ei ole naine seda perioodi grammigi kunagi kõnetanud. Teooriaid on selle lahtiseletamiseks aja jooksul üles kerkinud mitmeid, milledest ühte ka antud raamatu autor ilukirjandusse jäädvustatuna on uurinud ja ette kujutanud. Veidral kombel, on see versioon täitsagi usutav, sest, jällegi, kes paremini kehastab ideed, et "revenge is a dish best served cold", kui mitte maailmakuulus krimkade emake isiklikult. Kuid, kes teab, võib-olla oli tal ikkagi närvivapustus ning ta ei haihtunud teadlikult ja mingitest konkreetsetest eesmärkidest lähtudes. Raamatus me seda ei kuule, kuid naine sai hiljem ikkagi pigem negatiivset kajastust oma kadumisest lähtudes nagu oleks ta soovinud revanšiks meest mõrvasüüdlaseks lavastada või lihtsalt tegi asjakohatut turundust oma romaanidele. Tõde jääb vast igavesti saladuseks, kuid spekuleerida on ju vahva. 

Vaatamata raamatu intrigeerivale kesksele ideele ning teemakäsitlusele peab, aga tunnistama, et lugu oleks võinud mõjuda pinevamalt, kaasahaaravamalt ning kuidagi energilisemalt. Suurem osa süžeest, kuni põhiliinis Agatha taasühinemiseni, midagi ülemäära paeluvat või aktiivset ei pakkunud. Archie käis ringi, oigas, närveeris ning heietas. Ja, olgem ausad, ta ei olnud just tegelane kelle hingeelu ja muredega just väga kursis olla oleks tahtmist. Eriti kuna ta oli tehtud (kas õigustatult?) niivõrd ebasümpaatseks. Tõesti väsitav oli mehe tõmblemist jälgida, omamata kübetki mõistmist, et miks Agatha võis küll niimoodi käituda. Mees vingeras siin, püüdis ennast puhtaks pesta seal -- see lihtsalt jättis mind täiesti külmaks või pani silmi pööritama. Kuigi naine sai enda vaatevinklist märkimisväärse osa lugu jutustatud, oleksin rohkem tahtnud kuulda tema mõttejooksu seoses kadumisega: kuidas ta seda tegi, mis emotsioonid olid, mida ta tundis nähes tervet riiki teda taga otsimas, jne. Selle potentsiaalselt tundeenergiast ülevoolavat seisukorda naises ei saanud lugeja tegelikult pea üldse näha. Sai, aga kõriauguni elada kaasa tüütule Archiele. 

Kokkuvõttes, süžee on võtnud midagi pööraselt põnevat ühe tohutult huvitava kuulsa isiku kohta ning loonud enda nägemuse reaalsusest, mis ei tundunudki niiväga ebausutav. Ainult, et kogu protsessi esitamine oleks võinud olla veidigi köitvam ja energilisem. Kõike mida Archie, kes sai suurema osa tähelepanust, kohe üldse välja ei kumanud. 

-------------------------------

Pealkiri: Needless Streeti viimane maja
Autor: Catriona Ward
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Ettearvamatute ja nutikate vimkadega põnevus-müsteeriumi laadsed looda on alati teretulnud. Kuid, kus jookseb piir kvaliteedi ning kvantiteedi vahel. Kas see oleneb puhtalt individuaalse lugeja maitsest? Ju siis, sest tutvudes teiste arvustustega, tundub, et enamused olid pigem vaimustuses, kui tsipake skeptilised ja segaduses, nagu mina. Autor annab oma järelsõnas mõista, et ta on raamatu keskset mentaalset haigust põhjalikult uurinud ning vestelnud inimestega, kellel see diagnoositud. Selle olemuse esitamine loos pidavat olema nii autentne kui võimalik päris elus. Erinevusega, et paigutatud oli see ekstreemsesse ja kriminaalsesse konteksti. Siiski, oli keeruline toimuvat puht tehniliselt usutavana võtta. Mõistus on hämmastav asi ning sellel tasandil on kõik võimalik, kuid füüsiliselt ei suudetud mulle haiguse manifestatsiooni kohati maha müüa. Detailidesse langemine oleks n-ö spoiler, kuid kas autor meelega jättis need funktsioneerimise tausta faktid varju ja ei kõnetanud, et mitte varakult juba üllatusi rikkuda, või ei mõelnud ta üldse sellele aspektile. Vihjeks, jutt on kassi rollist -- mitte mentaalsest, vaid kehalisest. Kui mingid tõsiasjad jäävad kukalt kratsima, ükskõik kui triviaalsed süžee kontekstis, siis ei saa ma neid peast ja need häirivad lõpuni. Need ei luba lugu täienisti tõsiselt võtta.

Samalaadne fenomen, nagu praeguse lugemiskogemusega, tekkis mul kevadel lavastust "Afäär" vaadates, kus süžee oli baseerunud vaatajat pidevate pöörete ja keerdudega tulistamise plaaniga ning üks hetk sai villanud. Šokeerivad avalikustamised ei mõjunud enam efektselt. Liiga palju head asja ei ole enam hõlpsasti vastuvõetav. Ka antud raamatu puhul tundus, et autor järjepidevalt loopis lugejat igast üllatustega ja mingi hetk ei omanud need enam ohooo-reaktsiooni. Esimene osa romaanist oli pinge kruttimine ja malenuppude paigutamine, kuid teises pooles ei saanud enam rahu, sest üks puänt ajas teist taga. Ühelt poolt peab kiitma, sest sibula lahti koorimine oli pikaldane protsess, mida sai nautida, ning neid kihte, mida lahti pakkida, oli heldelt jagatud. Leidus tõesti meisterlikult konstrueeritud pöördeid ning ootamatuid suundi, mille ette ära arvamist oli autor vee sogastamisega eelnevalt nutikalt suunanud lugejat vältima. Oma pooled ja põhisaladuse suutsin vaevatult lahendada, kuid kui üllatusi hakkas kallama nagu oavarrest, siis tõesti, leidus seal mitmeid, mida ma ei osanud ette näha. Kas sellepärast, et autor oli osav tähelepanu kõrval juhtimises ja peitmises või naiivsest lähtusin teooriast, et kui palju neid puänte siis ikka veel olla saab. See, et mõned ilmselged süžeejooned ja eeldatavad arengusuunad jooksid tupikusse või osutusid täitsa valedeks, oli vast kõige põnevam aspekt kogu sellest pöörete rägastikust. 

Enda vaatevinklist saavad loo arengut tutvustada mitmed tegelased nt eraklik ja veider mees, krapsakas ja kuidagi inimliku mõttejooksuga kass ning naine, kes kaotas noorena oma pisikese õe ja keda tema roll tragöödias on siiani kummitama jäänud. Nad kõik on omavahel seotud, kuid kuidas ja mis suunas see ühendus areneb, ei ole tegelikult nii ühtepidi ja iseenesestmõistetavalt liikuv ning kulmineeruv. Võib-olla lihtsam viis süžeed ja tegelasi iseloomustada oleks ideega, et kõik ei ole nii nagu paistab, kaugeltki mitte. Isegi kui arvad, et oled millelegi pihta saanud, siis kindlasti valmista end selleks, et kõike sa läbi ei näe. Kaugel sellest. Enim n-ö metsa jooksid minu ootused noore naisega seoses, kes oma õde otsis. Selline asjade kulgemine oli küll ootamatu, kuid kummalisel kombel, tänu üllatusmomendile, just tervitatav ja originaalne. Segaseks jäi kas loosse oli ikkagi kaasatud ka fantaasiaelemente? Või siis olid osad tegelased vaimselt ebastabiilsed ning nägid asju, mis tegelikult ei eksisteerinud? Nt kuidas seletada seda madude teemat. Kas need päriselt ka olid mõlemas olukorras või tuleb neid osati võtta metafoorselt? Tõe selgumine, et mis selle õega siis juhtus, suutis minu tähelepanu vaateväljast täitsa mööda lipsata. Vihjeid ja suunised ju diskreetselt anti, kuid liiga lihtne oli langeda tüüpilise mustri vao lõksu ja uskuda, et see, keda kurjamina portreteeritakse, seda ka kahtlemata on. Kuid eksisteeris lisaks alternatiiv. 

Ma ei sattunud teosest sellisesse ülendavasse entusiasmi kui see arvatavasti eeldas. Oli detaile, mis vaimustavalt kokku pandud ja välja mõeldud, kuid ma tundsin siiski, et seda kõike oli grammike palju. Pani mõtlema, et ehk autori alateadlik (või teadlik!) eesmärk oli lugejat šokeerida ja üle kavaldada pidevate pööretega -- näitamaks kui kaval ta on -- , selle asemel, et pakkuda terviklikku, sidusat ja toimivat psühholoogilist põnevikkus. Lisaks sellele, ei mõjunud mulle realistlikult mõned tehnilised seletused või siis pigem nende seletuste kõnetamise ignoreerimised. Kuidas pidi see päriselt välja nägema? See ei saanud nii lihtne olla? Seega, miks ei olnud tõsiasja keerulisusele mingit vihjet? Igatahes, olen kindel, et halle ajurakuesi vajavate põnevike sõpradele läheb raamat meeletult peale. See on just piisavalt sünge ja kurblik, et välja tirida ka emotsionaalset reaktsiooni. Olgu selleks siis kaastunne või jälestus. Tegelikult on lugu ju igati soliidne!

Teater: "Polkovniku lesk"

Tervitus!

Taas teatrist.

Pealkiri: Polkovniku lesk
Teater: Linnateater
Lavastaja: Argo Aadli
Näitlejad: Anne Reemann, Argo Aadli, Ilmar Aru (külalisena), Rein Jurna (külalisena)
Kestus: 1h 40 min
Esietendus: 17.09.2022
Millal nähtud: 19.09.2022
Minu hinnang: 4/5

Kas te ei tea, kes ta on? Ta on polkovniku lesk. Polkovniku haige lesk. Tal on uitav neer ja paar eriti fataalselt kõlavat ladina keelset tõve nihilissimus acutus ja lagorrhoea gradus gravis (mida ei eksisteeri -- vähemalt tõsiseltvõetavate haigustena). Kõigi muude hädade kõrval, loomulikult. Aga tegelikult kannatab ta üksilduse -- karmi üksilduse -- , suurushullustuse ja ka igavuse, laiskuse ja suure ego all. Ta on nukker ja õnnetu naine, kes tundub, et enda tähtsustamisega ja haigustega püüab täita tühja kohta enda hinges ja südames. Kui tal need üldse eksisteerivad, muidugi. Parim kaitse on rünnak, efektiivseim kilp haiget saamise vältimiseks ja oma trööstitu reaalsuse leevendamiseks on mitte lasta kellelgi ennast ignoreerida või unustada. Las siis olla juba vihatud kui kõrvale heidetud. Kui sa ise ennast tähtsaks ei pea, ei tee seda ka teised. Huvitaval kombel, paistis tüki psühholoogiline lahtimõtestamine pakkuvat enim põnevust. Miks ta selline on, mis on käitumise taga peidus, mis on lämmatava enesekesksuse eesmärk? Vast selline lähenemine ei olnud kaugeltki originaalteose sihiks, kuid tahes tahtmata sai kogu lavastust just vaimse tervise ja iseloomude psühholoogia vaatepunktist analüüsitud. On teema ju praegusel ajal eriti fookuses ja popp. Püüame mitte inimesi hukka mõista, vaid tahame neist enne aru saada. Väidetakse, et nt koolikiusaja on ise tegelikult ohver. Samamoodi, vaene vaevatud polkovniku lesk. See ei tee olematuks, aga tõsiasja, et kannataja saab samaaegselt olla ka kurjategija.

Näidendis on tegu komöödialaadse draamaga, mida üldiselt kategoriseeritakse satiiriks, kuid tugevalt sai tajutud, kuidas lavastusse sõidavad sisse tragöödia elemendid. Pehme, ühe isiku tragöödia, ei midagi ülearu põrmustavat. Lisaks siia juurde ka psühholoogilise paroodia ning ongi ühe mölapidamatusega kadakasakslase olemusega daami hädaldamisest saanud midagi palju enamat. Võtame esmalt naist kui kedagi, kes on ära teeninud vaataja kaastunde ja toe. Proua identiteet ja kogu tema eneseväärtustamine toimus läbi positsiooni, milleks oli olla polkovniku lesk. See oli tema identiteedi ainuke tahk, mida ta rakendas nii kaitseks kui kallaletungiks. Naine klammerdus jäigalt selle külge ning oli kuidagi hale tõdeda, et see, kes oli tema mees ja mis tasemel too asetses, olid ainukesed aspektid, mis daamile mingitki tähtsust omasid. Kui naise abikaasa ei oleks, kes ta oli, oleks naine võib-olla mitte keegi. Võtmeküsimus paigutub sinna, et kas juba enne abielu oli proua enesekesksusele ja tõusiklikkusele kippunud või tekkis see pärast head elu tundes ning hiljem hirmust seda kaotada. Meest ju enam ei olnud ning oht elustiili ja positsiooni kadumisele olid reaalsed, ehk tegigi proua palju kära, et keegi ei julgeks teda kõrvale tõugata. Parem karju ja lärma, siis ei pane ühiskond tähele, et ainuke asi, mis sinust austustväärt inimese tegi, enam ei eksisteeri. Parem suru ennem teisi maha ja astu peale, kui lased endale seda juhtuda. Puhas enesekaitse ja alalhoiuinstinkt. Ja eks paanikale ja kabuhirmule kaasneb paranoia ning, loogiliselt võttes, tervislik allakäik. Kas äkki proual olidki tervise mured päriselt, mida keegi tõesti ei osanud diagnoosida? Paljud hädad on ju mentaalsed, kuid see ei keela neil olla ka füüsilised, isegi kui pealtnäha on kõik tavapärane. Tol ajal ei olnud meditsiin just vaimse heaolu kohalt eriti arenenud ja teadlik. Võib-olla kannatas daam päriselt mõne mentaalse häda all, mida too tõlgendas füüsiliseks probleemiks. Samas, kellelegi ei meeldi ennastimetlejast egotsentrikud ja eks sellepärast ei soovita neid kuidagi tõsiselt võtta. Äkki tegid ülekohut üksteisele mõlemad pooled, lesk ning arstid kordamööda. Mitte, et arstid ei tea midagi, nagu proua väitis, vaid, et arstid on ka inimesed. 

Fakt, et meedikute soovitus naisele vähem süüa, juua ja rohkem liikuda, ei olnud, aga kuidagimoodi vale. Too tõesti kippus liialdama tarbimisega ning eriti alkoholiga. Sellised sõltuvused taaskord rikuvad tervist ja mõjuvad mõistuse tasandile. Ülepruukimine ei tähenda siiski alati, et inimene on ahne, õgard ja laisk. Selline liialdamine võib viidata vaimsele murele, nt depressioonile, ja on tagajärg ning vihje, et midagi ei ole korras. Naine võis ju ka alateadlikult leinata oma abikaasat, tõsiasi, mis omakorda õli tulle heitis. Taaskord, kuna mentaalsed hädad ei olnud varasemalt teadvustatud, eriti nende tõsidus ja erinevate hädade omavahelise seose küljelt, võib-olla ei saanudki lesk midagi tegelikult teha, et oma olukorda parandada. Põhjusel, et ta tegelikult ei teagi ju üldse, mis teda vaevab ning suunab mured valele kursile. On häda, ravimit ei ole, destruktiivne käitumine toidab haigust, keegi ei võta prouat tõsiselt ja ei näe kokkupuutepunkte või murede tegelikku allikat -- ja nii sulgubki nõiaring. Kannataja karjub ja elab end teistel välja, sest kuidagi peab ju sellest ladestunud frustratsioonist ja (hinge?)valust lahti saama, muutudes vastikuks, olles üheaegselt paha ja hea ning muutes teised kohati sarnaselt nii süütuteks ohvriteks ning alateadlikult olukorda eskaleerima soodustajateks. Lisame siia ka tõsiasja, et naine oli vananemas, ta figuur oli käest lastud, ilu hakkas aeguma ning kell tiksus. Parimad ajad olid igas mõttes seljatatud. Ei kangasmask või uhked kleidid, mis selgagi enam ei mahtunud, teinu mentaalset seisukorda proual kergemaks. Võttes kõike seda teoreetilist arvesse, siis tundus üpris kohatu ühe vana daami üle naerda ning teda tema hädade juures mõnitada.

Olles vaadanud naist empaatilise pilguga, ei saa üle ega ümber faktist, et päris elus ei kannataks keegi seda nartsissilikku türanni silma otsaski. Olgu naise käitumisel inimlik põhjendus või mitte. Ennast maailma nabana nähes ja ainult endast ning siis veel endast ja natuke veel endast lakkamatult mulisedes, tekkis küsimus, et kas polkovnik lahkus siit ilmast jooksuga ja kergendusega. Ei kujuta ette sellisega kodu jagada või isegi juhukokkupuutena suhelda. Lesk teadis kõike kõige paremini ja absoluutselt kõik teised arvamused ja lausa konkreetsed faktid ei olnud kuidagi tõde, kui need läksid vastuollu naise nägemusega. Tähelepanu keskpunktis olemise janu oli kustutamatu. Kõige tipuks ei olnud proua kõige säravam küünal jõulukuusel ning, olgem ausad, eks iga vaataja juubeldas, kui arstid naist pilkasid, too seda läbi ei hammustanud ja daam ennast lolliks tegi. Konstantne hädaldamine, teistele üleval alla vaatamine ja täienisti oma peaga oma tagumikus olemine, muutus väsitavaks. Teisalt, kas osad naise käitumismaneerid ja uskumused nt meditsiini suunas olidki niivõrd haruldased reaalsuses? Kes meist siis ei ole google-doktorid ja diagnoosinud ennast internetist saadava info ajendusel ise. Või, teavad ju paljud, mis neid täpselt vaevad, minnakse perearsti juurde juba konkreetse ravimisooviga ning, kui sõnumiks on, et sa kujutad endale midagi ette või põhjus on hoopis midagi muud kui kirurg-google viitas, siis on instinktiivselt valmis protest (kasvõi alateadlikult peahäälena), et mida need arstid siis tegelikult ikka teavad. Ei tea nad midagi. See ei ole unikaalne fenomen. Iseäranis võib-olla eakamate hulgas, keda tõesti kimbutavad igast tervisemured, kelledel on rohkem vaba aega, enam võimalusi oma pähe tupikusse jääda ja ummistada perearsti uksetagust, olles veendunud, et kõik maailma tõved on neil kaelas. Lese käitumine ei ole 100% ebarealistlik juhtum. 

Teksti kohalt on tegu puhtalt pärlikaevandusega, üks kild ajab teist taga. Iga lausa on tsiteeritav. On asju mille üle itsitada ning mille üle kulmu kortsutada. Ühe ennasttäis üksilade naise pooleteisetunnist monoloogi oli ootamatult mõnus kuulata. Iseäranis kuna see jutt oli humoorikas oma teravmeelsuses, üleolevas ja ka rumalas toonis. Heietamist võib olla küll äraütlemata tüütu passiivselt vastu võtta, kuid selle bravuurika proua hädaldamist oli mahlase teksti tänu huvitav ja kaasahaarav kuulata. Enamasti, sest ei olnud selge, kas peaks ärrituma või daami unikaalse maailmavaate pärast naerma. Saalist igatahes kostis kõiksugust koomikale vastavaid reaktsioone, diskreetseid turtsatusi kui valjemat HAHAHA-d. Eriti läks publikule peale seik kohe alguses, kus proua palub ühel esimeses reas istuval mehel enda uhked sapagiid jalast tirida. See jultunud ja nõudlik pilk, koos kõrgi kehakeelega oli vahva detail illustreerimaks daami iseloomu. Veidral kombel, vaatamata muhedale jutule, kippus tükk venima. Kestus oli vaid oma poolteist tundi, kuid mulje, et kohe-kohe saab läbi, sai mitu korda edasi lükatud, sest ei saanud ikkagi hoobilt otsa. Lühike etendus, kuid tundus kummaliselt pikana. Krapsakas kui leseproua, kuid flegmaatiline nagu iidset vanust teenija, keda, muide, kehasta lavastaja, Argo Aadli. Kas natuke loid tempo oli tingitud sellest, et oli kaotatud ära karaktereid, kes muidu originaalis peategelase lisaks laval oleksid pidanud figureerima? Tekitades otsekui mini pidureid ja tühimikke? Kes teab.

Näitlejatest rääkides, oli lavastuse vaieldamatu algus, keskosa ja lõpp, polkovniku lesk isiklikult. Tema oligi lavastus ja lavastus oli tema. Anne Reemann oli üllatavalt sümpaatne tüütu daamike. Ta mõjus eheda ja tõelisena, mitte nagu mõned teised rolli kehastused on visuaalselt välja näinud. Naine ei olnud glamuurne, kaunis või üleliia uhkeldav või, vastupidiselt, liiga turumutistunud ning odav. Ta oli just selline nagu kujutaks ette kunagist iludust, kes ennast eri põhjustel on käest lasknud ja kelle vanus hakkab ennast vaikselt tunda andma. Ütleme siis otse, naine, kes hakkab samm sammult baabušakstuma, kuid ei ole veel allakäigu trepi lõpus. Anne Reemann oli grammike meeldivam, kui eeldatavasti roll nõudis. Midagi naise kehakeeles ja auras tegi ta empaatiat paluvaks, mitte ennast põlgavaks. See on, muidugi, igati tervitatav, sest andis karakterile värvi ja tegi prouast enama, kui üheülbalise teiste kannatusel tantsiva mutikese. Eriti meeldesööbiv oli kurb ja haletsust nõudev hetk, kus naine adub, et vaatamata ettevalmistustele, mis kogu tüki vältel aset leiavad, keegi talle külla ei tule. Ta on ihuüksi. Argo Aadli oli toredalt samuti näidendisse kaasatud ja oli oma teenija rollis otsekui kontrollija postisoonis, kes vahetevahel lavale loivab, vaatab, et kõik on korras ning Annel on asi käpas ja siis ruttamata taas kaob. Kiitus, lisaks, lavakujundusele, mis suutis Hobiveski kõledast ja kivisest ruumist teha tähtsa autentse proua buduaari. Kodune, nähtavalt sisse elatud, vanamoodsat ja üle pakutud elegantsi stiili viljelev, igast kodinaid täis ja lihtsalt just selline elutuba, mida polkovniku lesele ajaveetmiseks ette kujutaks.

Kas tasub piletijahile minna? Arvestades, et vist on kõik etendused kuni märtsini välja müüdud. On mõtet vaeva ette võtta? Jah, tasub.

Teater: "Ema" ja "Tund enne päikesetõusu"

Tervitus!

Seekord kaks lavastust lühiülevaadetena ühes.

Pealkiri: Tund enne päikesetõusu
Teater: Draamateater
Lavastaja: Hendrik Toompere Jr
Näitlejad: Ivo Uukkivi, Raimo Pass, Gert Raudsep, Tõnis Niinemets, Markus Luik, Tiit Sukk, Marta Laan, Merle Palmiste, Ülle Kaljuste, Harriet Toompere, Mirtel Pohla, Jan Ehrenberg, Janno Jaanus, Hendrik Toompere jr
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 14.02.2022
Millal nähtud: 14.10.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kui etenduse hoiatuses on kodulehel kirjas, et lavastuses kasutatakse ohtralt lavasuitsu, siis tuleb seda tõsiselt võtta, sest "ohtralt" jääb isegi tsipa väheseks kirjeldamaks seda kogust, mida esimeses reas istudes sai endale sisse ahmitud. Üks proua isegi lahkus keset etendust, eeldatavasti, turvalisemasse piirkonda saalis, sest küll tõi see aine õhus esile köha, vaatevälja udusust, kui silmade tundlikkust. Peab googeldama, et mis keemilistest elementidest lavasuits tegelikult koosneb, sest üledoosi sai iga vaataja esimeses ja pooldoosi teises reas olijad. Samas, näidendi ruumikasutus oli märkimisväärne. Sellesarnast dünaamilisust ei ole pikalt enam kogenud. Ei ole vist ka nii laiu- ja pikkupidi hoomavat lava haaramist varem üldse näinud. Silmad tabasid harilikult peidetud lavanurki ja külgi, kus oli loo keskel täitsa tavapärast kardinatagust lavaelu võimalik märgata. Süžee viis publiku erinevatesse asupaikadesse ühes kentsakas väikses linnalaadses kohakeses. Toidupoodi, autoremonditöökotta, kellegi korterisse, surnuaeda. Need kõik olid pidevas ringluses ning vaevatult jagasid toimumispaigad kordamööda fookuspunkti. Ka tehniliselt olid lahendused nii ehedad kui võimalik ning rekvisiidid olid igati asjakohased. Nt poe tootepiiksutid ja kärud ning Nõukaaegne korteriuks. Eriti jäi meelde surnuaed, kus ristid ja see kurikuulus lavasuits lõid autentse ning kõheda vaatepildi. Iseäranis efektne, kuid košmaarne, oli mehe hauda tirimine kohe esimese viie minuti jooksul näidendi algusest. Lisaks, pole ammu enam kohanud lavaaugu integreerumist sõnalavastusse, mida oli antud tükis taaskord originaalselt ja ägedalt kasutusele võetud. Selle pidev üles alla sõitmine oli tervitatav lisatasandit pakkuv detail.

Lavastuse sisu, vastupidiselt selle praktilisele teostusele, aga tekitas vastakaid muljeid. Eks sinna on juba eos sisse kodeeritud faktor, et vaatajale jäetakse endale mõtlemisruumi, et mida ta siis ise arvab, et süžees tegelikult aset leiab. Mis tema ees toimub? Miks? Ja mis neid tegelasi nüüd siis ikkagi vaevab? Otsest vastust ei saagi, loomulikult, kuid teooriaid visatakse õhku küll. Tumeaine, kiiritus või lihtsalt depressiivsete Eesti väikelinnade suruv ja kopitanud atmosfäär. Seda tundmata faktorit, mis neid kummalisi olukordi ja käitumist esile tõmbavad ei nimetata, kuid seda näidatakse küll. Lausa geniaalne oli selleks salapäraseks millekski valida lavasuits, mida näed ümbritsemas tegelasi, ilma, et nemad seda märkaks ning teades, et see on segaste ümberringset õhustikku täitvate tunnete metafooriline ilming. Inimesed ei olnud rahul, midagi nähtamatut torkis n-ö tagumikku, ajas närvi, miski ei andnud asu, midagi tuksles pidevalt kollektiivses alateadvuses, midagi oli paigast ära ja toiminud nagu peaks. Õhk oli elektrit täis, kohati lausa sõna otseses mõttes. Üks hetk need arusaamatud ja ebamäärased emotsioonid plahvatasid ning kulmneerusid tualettpaberi lahinguga, mille tagajärjel tundus, et rahvas on rahulikum. Praeguseks. Kõige pimedam on ju vahetult enne päikesetõusu. Sellele järgneb selginemine ja leppimine. Kas viidati sellele, et nurin ja jorin koguneb, toimub väljaelamine ning siis hakkab tsükkel algusest ja see on normaalne asjade kulg. Eluring, kui nii öelda. Või oli siiski midagi enamat kogu palagani juures, mida ei peagi mõistma, mis ei ole konkreetselt raamistatud ning mis võib-olla lendas oma eesmärgi edasi andmises vaatajast täitsa üle pea? 

Üllataval kombel, ei mõjunud süžee hägusus iseäranis heidutavalt. Ehk aitas kaasa tõsiasi, et tegelased olid ju tegelikult värvikad ja vahvad. Kohalikud garaažikutid, kõige üle hädaldav vanaproua, poemüüja, põneva elufilosoofiaga ettekandja, teadur, noored armukesed, jne. Vaadates nende tegemisi laval nagu loomaaias kaeks loomi võis ennast distantseerudes tõesti tunda, et, oi, kui imelikud nad on. Tegelikult, aga ongi tavalised inimesed kummalised, maailm on täis veidrikke, normaalsed on kõige imelikumad. Ning mis üldse on normaalne? Püüdes objektiivsemalt lavakarakteritesse suhtuda pidi lõpuks tõdema, et nad olid harilikud inimesed tavaliste muredega. Ei, mingi ringi liuglev tumeaine ei teinud neid kuidagi esisuguseks, sest meil ongi pidevalt mured, olemegi konstantselt millegagi oma mõtteid ketramas ning pigem ollakse rahulolematu kui üdini õnnelik. Mis siis tegelikult laval toimus, mis ei peegeldanud reaalsust? Ja ongi kontekst läbimõeldud. Aga kes oli ikkagi see mõistatuslik kaabuga mees, kes teatud tegelasi eriti ärevaks tegi. Võib-olla tasub temasse läheneda metafoorselt, kiusas ta ju suuresti teadurit ja tähtsat linnajuhti. Ehk oli mees südametunnistus (haaras ja röövis ta ikkagi viimase südame), äkki oli ta hirm, vastutus või kahetsus. Kes teab, kuid omajagu salapärast ohutunnet suutis mees enne pidevat väljailmumist ja äkilist haihtudes alati maha jätta lademetes. Siiski, eks enamus näidendis toimuvast on puhtalt publiku enda tõlgendada ja oma perspektiivist lahti mõtestada.

Tegu on tükiga, mis teoorias ei tohiks just peale minna, tänu oma meta tohuvabaohule, kuid ootamatult jättis kompott üpris sümpaatse ja kaasahaarava maitse. Tegelased ei käinud pinda, mis on alati pluss, toimuv oli võetud otsekui absurdsest elust enesest ning müsteerium, et mis ikkagi linnas lahti, oli ju piisavalt põnev. Okei, vastust ei tulnud, kuid lõpus ei olnud see enam ka primaarne. On selge, et lavastus ei ole igale vaatajale meelepärane ning tõenäoliselt tekitab vastakaid arvamusi, mis on igati mõistetav. Ei ole ebausutav eeldada, et pool saali vabalt mõlgutas mõtteid, et sooviks etenduselt pageda. Plaan tehti suht võimatuks, sest tükil puudus vaheaeg. See oli nutikas ja ettenägelik otsus. Samas, mingi kentsakas võlu selles loos oli. Midagi magnetilist ja paeluvat. 

--------------------------------

Pealkiri: Ema
Teater: Ugala
Lavastaja: Tanel Jonas
Näitlejad: Terje Pennie, Margus Tabor, Oskar Punga, Klaudia Tiitsmaa
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 01.10.2021
Millal nähtud: 27.09.2022 (Vanemuises)
Minu hinnang: 3/5

Moraal sellest loost: mine tööle või leia endale hobi! Loomulikult ei ole lahendus päris elus, aga nii lihtne. Ridade vahelt jäi intensiivselt kumama vaimne tervis ning mis võib juhtuda kui elad pereliikmete nimel, jättes ennast unarusse ja teisejärguliseks. Üks hetk on kodu täis isikuid, kes sind vajavad, andes su elule eesmärgi ning, järsku, oled sunnitud ainult endaga aega veetma, olles kaotanud oma ajatäite ning põhjuse toimimiseks. Veidral kombel tundub, et just see n-ö tühja pesa sündroom on lavastuse fookuses ja nimitegelase, ema Anne'i, emotsionaalset ning valulikku hakkamasaamist selle mentaalsete tagajärgedega antud tükk vaid lahkabki. Teisalt, ei saa üle ja ümber tõsiasjast, et naise kinnisidees ning klammerdumises oma poja külge oli midagi enamat, midagi kraad haiglasemat, kui lihtsalt laste lahkumine kodust šokk ja üksindus. Ebamugavust tekitas naise suhtumine poega otsekui mitte oma järglasesse vaid ihade objekti. Kaasa arvatud seksuaalsete unelmate. Kas keerleb süžee ümber päris emade reaalsete probleemide, mis on standardsemad ja laialtlevinumad, või astub lavastus sammud sügavamatesse psühholoogia soppidesse ja keskendub mingite ürgsete vajaduste ning varjulisema inimmõistuse poole suunas, kus a la, pojad valivad naised oma ema järgi, tütred isast lähtudes, emad tegelikult vihkavad oma tütreid ja näevad neist konkurenti, isad jällegi armastavad, ning mängus on mingi kentsakas freudilik ihade alajoon? Anne ju oma tütart ei kannatanud ja kritiseeris teda lakkamatult, samas, kui poeg ei olnud milleski süüdi ning kõik teised oli pahad. 

Lavastuses leidis aset samade situatsioonide eri stsenaariumide esitus. Üht olukorda sai kogeda teistsuguste tõsiduse kraadide alt. Tundus, et üks versioon oli alati kuidagi seksuaalsem ja ekstreemsem, teine leebem ja Anne'i roll klassikalises mõttes emalikum. Samas, eskalatsioonid toimusid igas variandis, mõnes lihtsalt äärmuslikumalt ning ebameeldivamalt. No tõesti oli kuidagi vastukarva ja pensik vaadata naist, kes end üles löönuna nõuab, et laps läheks temaga "kohtingule". Ja on hullumas armukadedusest poja tüdruksõbra vastu, püüdes nende suhet igati saboteerida. Kas need erinevad stsenaariumid olid reaalsus ja naise luulud või siis olid need kõik vaid Anne'i peas või siis oli osa detaile ning tausta väljamõeldis, osa tõsi. Kas naise mees tõesti pettis teda? Kas poeg ilmus ikkagi vahepeal koju? Sai ju vihjatud, et tegelikult nägid ema-poega üksteist hoopis alles haiglas, mitte sellele eelnevas hulluse psühhoosis. Kas kõik, mida sai nähtud enne palatisse sattumist oli Anne'i kujutusvõime vili? Kas haiglas toimunu üldse oli päris? Mõtlemisainet hulgi, kuigi tekkis kalduvus uskuda, et ema läbielatu, millele publik kaasa elas, kuigi leidis aset nähtud kujul ketramisena naise peas, moodustas selle sisu kombo reaalsuses toimunust ja fantaseeringust segiläbi. Põhimõtteliselt, sai laval kogetud ema paranoia manifestatsiooni, mille lasi valla ühepajatoit vaimsest ebastabiilsuseset, ohtratest tablettidest, mida naine sisse manustas, ning eelmäng närvivapustusest. See ennast ja reaalsust enda ümber hävitav naine oli üheaegselt humoorikas, masendav, hirmutav, absurdne, isetu, isekas, haletsusväärne, põlgust ning empaatiat esile toov. 

Iseenesestmõistetavalt ärgitab taoline tükk enda lähedasi teravamalt silmama ning märkama, kui midagi ei tundud õige või eluterve. Selles mõttes on näidendil oma spetsiifiline roll, mis ütleb, et pange tähele emasid, kes tihtipeale töötavadki vaid perede heaks, see ongi nende amet. Nagu nt pensionile minekuga, on muutus meeletu, kui äkitselt kaob su elust see, mis selle üldse ringlema pani. Peab oskama lahti lasta ja on vaja omada tasakaalu enda heaolu ning teistele suunatud hoole vahel. Hamster rattas emad ei pruugi seda suuta või üldse tajuda, seega, paneme neid tähele ja sekkume vajadusel. Antud loo kontekstis jäi ebaselgeks, kas pere tõesti ei märganud Anne'i hingedest lahtiolevat mentaalset seisu, vähemalt mees, sest lapsed ei elanud ju enam kodus, või oli naine niivõrd sügaval oma haletsuse mülkas, et ta tegi end peas märtriks, eeldades, et tema piinad on teistele nähtamatud. Kippus tekkima mulje, et naine oli nt geneetikast lähtudes ise kaldu vaimsetele probleemide ning peotäied ravimid, mida söödi kui komme, ei aidanud olukorrale kaasa. Seega, näidendis esitletud stsenaarium ei jätnud iseäranis tavapärast või autentset muljet. Pigem tõsteti esile äärmuslikkust ja erijuhtumit. Teisalt, arvestades tänapäeval lokkavaid mentaalseid hädasid, ei tohiks tegelikult miski üllatada. Ei saa eitada, et äkki just samalaadselt ennast enamus emad oma piiratud, kuid piiritus peas just tunnevadki. Õnnetud ja ahastuses. Üksinda ja hüljatuna. Klammerdudes laste külge, kelledel on ammu uued ja tähtsamad prioriteedid.

Emotsioonid jooksid amokki ja ahistava ning lõksus õhustiku suutis etendus suurepäraselt ellu äratada. Näitlemine Terje Pennie poolt oli ülevoolav, kõikehõlmav ja ängistav. See tükk ei tohiks küll kedagi külmaks jätta. Samas, kuigi lavastus oli tehniliselt ja rolli sooritustelt igati asjakohane, jäi lõpuni arusaamatuks ja tsipa ähmaseks, et mida sooviti selle looga demonstreerida. Mis oli sõnum, mida peaks tundma, mida sooviti saavutada? Kes on või peaks olema siis üks ema? Olgem ausad, kogu teemade kupatus oli kohati üpris ebasümpaatne ja vastureaktsiooni tekitav. Ei soovi lavastuses pealkirjaga "Ema" näha sündusetut suhtumist oma lapse suunas. Veidralt ja vastikult mõjus. Kuid, ehk see oligi asja tuum!?

Teater: "Keiserlik kokk"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Keiserlik kokk
Teater: Draamateater
Lavastaja: Andrus Kivirähk
Näitlejad: Raimo Pass, Jan Uuspõld, Kaie Mihkelson, Harriet Toompere, Christopher Rajaveer, Ivo Uukkivi
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 07.11.2020
Millal nähtud: 31.08.2022
Minu hinnang: 4/5

Tekib küsimus, et kui tohutult värvikas ja pöörane see seltskond pidi ikka olema, kes Elo Tuglase päevaraamatute põhjal teda ja tema abikaasat mehe põlu all olnud aastate jooksul külastas. Loomulikult, näidend veab vindi meeletult üle, kuid, siiski, põnev ja natuke hirmus on mõelda, mis sulelised ja karvased sealt kodust ikka läbi voorisid, et inspireerida antud tükki. Näidendit, mis on farss, satiir, irooniat ja sarkasmi täis tohuvabaohu koos totaka huumori ja absurdselt segaste karakteritega. Etendus nagu tsirkus, lavastus nagu palagan. Koos täitsa isikliku kriiskavpunase tsirkuse piirde äärisega, et hulle seal sees hoida ja neid mitte publikusse lasta -- kogemata või meelega. Kaitsmaks kas külastajaid või hoopis esinejaid? Kuid nali naljaks. Üldiselt ei ole ma isiklikult taolist tüüpi lavastuste eriline fänn, need mõjuvad tüütult ning punnitavad liiga palju, et teistest esile tõusta -- tihtipeale lärmates, ülemängides ja piire ületades -- , kuid üllatus-üllatus, antud tükk suutis mu poolehoiu vaevatult ära teenida. Selle põhjuse üle mõtteid mõlgutades, tundub, et võtmetähtsusega soosingu võtmises oli näitlejatöö, mis ei saa öelda, et oleks äärmiselt tugev olnud, ehk siis, eeldanud keerulisi esitusi, kuid tegu oli meeldejääva karakterite loominguga, kus äärmused ja puhas karisma oli kui magnet vaatajale. Isegi itsitusi suudeti välja meelitada ja mitte kiduralt. Elu kui tsirkus ja tsirkus kui elu. Naljakas oma julmuses ja ebaõiglane oma vaimukuses. Inimene on muutunud klouniks eluareenil. Samas, suutis lugu, vaatamata halastamatutele repressioonidele, edasi anda inimlikkust, soojust ja hoolt. Siis, kui üks ekstreemsus on mõistlikkuse piiri ületanud, asub tirima tihtipeale ka vastupidine jõud, tõustes oma teistpoolsuses eriti esile ning olles veelgi siiram ja puhtam. Kõik muu on vaid müra nende vahel, kahe äärmuse lükata ja tõmmata.

Näidend on sisuliseks fookuseks paigutanud Elo Tuglase päevaraamatust saadud hingestuse ning klantskihiks võtnud Friedebert Tuglase viimase novelli pealkirja -- "Keiserlik kokk". Ajaperioodina on keskendutud viiele aastale alates 1950, mil autori looming ja tegevus hinnati ümber ja mees visati Kirjanike Liidust välja, organisatsiooni, mille esimene esimees ta oli kunagi olnud, võttes ära kõik tema aunimetused. Aastal 1955 mehe positsioon ja roll ühiskonnas taastati, kuid see periood vahepeal oli muserdav ja ränk. Vaatamata kirjaniku hädadele tervisega ja mentaalsetele katsumustele ning olles justkui tüki tuum, oli loo kangelane tegelikult abikaasa Elo. Tõeline Eesti naine, kelle õlgadel on mees, tolle füüsiline ja vaimne heaolu ning tugi, majapidamine ja kogu paari elu vee peal hoidmine. Küll puhastas ta kaminat, küll tiris meest vanni, küll jooksis siin, küll rabas seal. Vot see on imetlusväärne naine, kelle ohvrid ja jäägitu lojaalsus oma mehe vastu kaalus üle isegi kirjaniku enda kultuurilise panuse. Vähemalt näidendi kontekstis. Kohati tekitas ärritust tema mitte piisav hinnatus ning naise kui iseenesest mõistetavana võtmine. Kuigi, otsekui skisofreenikust õhtujuht, pööras tegelikult Elo olukorrale aktiivset tähelepanu, mõnikord toetavas, mõnikord mõnitavas foonis. Naisele oli tohutult lihtne kaasa elada, enamgi veel, kui tema abikaasale. Malbe, vaoshoitud, praktiline, elegantne, väärikas ning tõeline daam, Elo, oleks võinud veidi isekam olla, ainult siis oleks olnud võimalik teda enam imetleda. Või siis mitte, sest teda austati ju sellepärast, kes ta oli, mitte, kes ta ideaalis oleks võinud olla. Kuigi selga oleks naine võinud sirgemaks suruda, oli ta ühtlasi mehe ja enda baastala, mis kõike edasi kandis, hoides kukil topelt koormust. Üks hetk naine peaaegu, et murrab oma selja ning siis jälle paraneb see. Metafooriliselt öeldes, tundus, et ka tema on inimene ning kaotas hetkeks oma rammu ning motivatsiooni, mis õnneks taastus. Oi, kuidas naine oleks ühte toredat spa puhkust ära teeninud. Või siis ise saanud seda abikaasa vanni lõõgastumiseks nautida. Kuigi, mehe sulistamine kukkus ju lõppkokkuvõttes eriti totakalt välja.

Siit ka üks peamine kriitikanool. Tuglased oli kõige tohuvabaohu kõrval küll kaks mõlema jalaga maas toetus- ja keskmasti süžeele ning kogu ümberringset ülevõlli segadust ja lollakust koos hoidev liim, kuid vastaspool oma energia ja ohjeldamatusega mängis neid tsipake üle. Abielupaar mõjus plassilt teiste värvikuse kõrval. See võis olla tahtlik, et kontrasti süvendada, kuid toimis pigem pidurdavalt ning sidususele vastu töötavalt. Üks hetk tekkis tunne, et tegu on kahest eri žanri etendusest lähtuvate seltskondadega, millest Tuglased on kogemata ära eksinud valele lavale ning sattunud Tammsaareliku draama asemel grotesksesse komöödia palagani. Taaskord, see võiski olla eesmärk, et jaburat õhustikku kriiskavamalt luua ning olukorra ogarlikkust võimendada. Ja kõige selle idiootsuse tipuks, meistrite meistriks, oma valdkonna võitmatuks eksperdiks, oli maniakaalselt ringi lendav, sadistlikult toores ja ebaausalt nutikas õhtujuht, Jan Uuspõllu kehastuses. Mees geniaalselt manipuleeris kõigi teiste tegelastega ning oma tähelepanelikkuse ja psühholoogiliste teadmiste poolest hoidis oma peos inimesi kui kiskja mängimas oma toiduga. Ta teadis täpselt, mis nuppudele vajutada ning kuidas teisi suunata nii, et tema tahtmine jääb alati peale. Võib-olla ei oleks see tegelane nii imposantselt ning aukartustäratavalt mõjunud, kui ma ei oleks istunud esimeses reas, kus oli kohati tunne, et õhtujuhi iga sõna on suunatud just mulle, või kui näitleja ei oleks niivõrd karismaatiline rollis olnud. Mehe kohalolek oli tõesti kõikehoomav, aura ohtlik ja hullumeelne. Läbi ja lõhki pahalane, nautides teiste kannatusi, kuid niivõrd tähelepanuköitev. Andes suurepäraselt edasi seda lõksus olemise ja hulluksminemise energiat, kus süsteemi võita lihtsalt ei olnud kuidagi võimalik, mida Nõukogude aeg tõenäoliselt oma "parimates" perioodides rahvale pakkus.

Mitte ainult Jan Uuspõld ei tõusnud esile, vaid ka Tugalse kõrval üles astunud ülejäänud kolm kirjanikku: Muia, Aadu ja Eduard. Aadu Hint? Vihjeks on abikaasa Minni, kelle ümber kogu mehe lavastuses toimuv tegevus keerles. Küll varastas naine tema parteipassi ära, küll lihtsalt mõnitas ja ahistas. Vähemalt Aadu sõnul. Naine tundus mõni hetk suurem kurjam kui õhtujuht. Siis, Muia Veetamm? Kes oli tegelaskujude päriselu inspiratsiooniks Eesti loojate hulgast ei omagi tegelikult erilist võtmetähtsust, sest näidendis sümboliseerisid nad eri viise, kuidas kirjanikud Nõukogude raamis ellu jäid ja edasi tegutsesid. Eks võib aimata, kes on mis isikust innustust saanud, kuid pigem sai ennast hõlpsasti kaasa tiritud lasta kolmiku seiklustest, heietustest ja igapäevamuredest, mis olid ikka ülimalt ülepingutatud, et publik saaks halastamatult nende üle itsitada. Põhjust muidugi pakuti. Kas alati õigustatult ja ka reaalsusele vastavalt konkreetse inspireeriva isiku puhul jääb, aga subjektiivselt tõlgendamiseks. Nt kas Aadu Hint oligi tegelikult selline hüsteerik, kategooriliselt pime võimude suhtes ning hullumeelselt klammerduv oma parteipassi külge? Kui palju leidus loos ikkagi viiteid päris elule ja kirjanike olemustele, kui palju oli seal sümboolset üldistamist ja lihtsalt autori erapooletut narratiivest nägemust. Oli selleks siis kasvõi Muia püüd saada kõrgelt hinnatud ametliku kirjanikuna juurdepääsu eripoodidesse ja -kliinikutesse, olles valmis kirjutama mida iganes režiim soovis. Fakt, millel on otsad tõelisuses? Naise õnnetu tähe all möödunud pidu oli, muidugi, tõeline koomika tipphetk, sest saades makku niivõrd kvaliteetset toitu nagu sardell, võttis see seedimise jalust nõrgaks. Banaani ei jõudnudki enam süüa. Vilja, mis tundub kohati, et sümboliseerib perioodi kõige ihaldatumat objekti. Banaan oli tolle aja uusim iPhone'i väljalase. Harriet Toompere oli aktiivset, natuke juhmi (kas meelega?) ja krapsakat Muiat esitades üpris vahva, käis närvidele, kuid, samaaegselt, suutis sümpatiseerida.

Naisest, tundus, et hulgi jaburam oli hoopis võimudele pugeja, Eduard, mees kes oli vana, väeti ja alati valmis õigete inimeste ees end kummargile laskma. Olles hakkamist täis kirjutama mida iganes, kuidas iganes, mis vormis vaja, isegi enda kunagiste teoste sisse pikkides, kõikidest kaevuritest ja tavalistest tööinimestest, aga, noh, maa alla teda enam ei lubatud, et uurimistööd teha nende riigi kangelaste kohta. Kahju oli ätikesest, siiralt. Ta oli kõigi lükata ja tõmmata ning mõnituste alus. Ainult Tuglased suhtusid mehesse inimlikult. Vaene Eduard oli üheaegselt ka tüki vaieldamatu huumori raskekahurivägi, sest suutis oma haletsusväärsuses olla üllatavalt naljakas. Teda mõnitati, kuid ta ei hoolinud pilkamisest, kas siis ei saanud aru või oli kõik haneselga vesi. See tõsiasi, aga tegi mehe, paradoksaalselt, mega tegijaks, sest ta oli nagu teflonpann -- kriitika, kaastunne ja narrimine lihtsalt põrkas mehelt tagasi, kinni ei jäänud miski. Tal oli niivõrd suva, et mees ei peljanud Tuglaseid uuesti ja jälle külastada. Eduard lihtsalt rühkis edasi oma kuuldeaparaadiga, käte värisemise ja hädaldamise saatel. Seljas päevinäinud ja võidunud valge ülikond, pähe visatud talki, et edasi anda kirjaniku iidsust, nagu oleks ta peale talletunud hunnik tolmu, koidest läbi mämmutatud habe, piiksuv hääl ning kuuldeaparaadist, kui eluliinist, kinni hoidmine, oli Eduard Ivo Uukkivi esituses lausa võrratu. Eriti koomiline oli mehe jutt sellest kuidas ta püüab tervist turgutada saunast vette karastamisega, olles üllatunud, et miks olemine sootuks kehvemaks on läinud. Tuli välja, et sauna ja veekogu vahel on kilomeetreid, mida mees kärmelt läbida sibades ennast pidevalt ära väsitab. Tüki huumor oli terav ja täis absurdi nalju ning opakaid ülepakutud olukordi. Suur osa koomikast põhines tegelaste ning nende kannatuste üle naermisel, mis ei tundu just õiglane, kuid antud kontekstis oli igati rusikas silmaauku. 

Kirjanike ning nende suhtumiste juures tekkis küsimus, et kas nad olid režiiiga nõus, olid ajupestud, voolasid kaasa teistega, sest nii oli mugav, tööle oli hakanud alalhoiu instinkt ning suruti teadlikult või alateadlikult maha enda tõeline mina. Huvitav oli jälgida kuidas inimesed muutuvad ja kohanevad ekstreemsustega, et elus püsida. Kellele tuleb teisendumine vaevatult, kes ei ole võimeline olla keegi teine, kes juba ollakse, püsides kinni oma tõekspidamistes ja õiglustundes -- olles jätkuvalt ehe ja ise. Viimane kehtib Tuglaste kohta. Paar oli kui oaas, rahulik roheluses park, mida piiras üks hirmu, hulluse ja ellujäämise karussell, mille tiirlemiselt inimesed ei saanud enam maha ega leidnud kindlat pinda jalge alla. Kui maailm su ümber on läinud nõdrameelseks, ümberringsest on sõna otseses mõttes saanud tsirkus ja üks suur show, inimesed käituvad kui narrid, siis kuidas käitud sina? Hukka mõista on kerge, kuid me ei tea tegelikult, kuidas äärmuslikud konditsioonid panevad meid endid mõtlema ning sellest lähtudes tegutsema. Huvitaval kombel tõi tükk esile ka positiivset, mida on keeruline mõista, et stalinistlikus Eestis rohkelt oli, nimelt Nõukogude nostalgia. See on ohtlik, kuid ka psühholoogiliselt arusaadav enesekaitse mehhanism või õigustus. Paljudes näidendites on silma jäänud, et seda tunnet kasutatakse ära odava populaarsuse võitmiseks, kuid antud etenduses mind see ei häirinud. Tegu oli ju ikkagi farsiga, mitte klassikalise draama või komöödiaga. Oli iseenesest mõistetav, et kaasatakse erinevaid aspekte, mis seda nostalgiat ajusoppidest üles tiris, nagu eelpool mainitud banaanid ja sardellid. Endalgi tekkis mälestus kui õhtujuht viitas sellele, et ehk soovib Muia mehe poolt ära pugitud puuvilja koort lutsida. Ausalt, vist kõik selle aja inimesed on seda teinud. Koore siseosa näksimine ei olnud häbiasi.

Kokkuvõttes, võib Kivirähki looming olla mõnikord tüütu ja vastumeelne, kuid mitte antud tükk. Loos oli midagi inimlikku, midagi lõbusat, midagi hirmsat, midagi lollakat, midagi tõsist, midagi kaunist, mis kokkuklopsitud kompotina kaasahaaravalt ja siiralt mõjus. Üllataval kombel, on nüüdsest näidendi näol tegu minu lemmiku teosega autori poolt. Näitlejamäng oli iseäranis meeldejääv. 

Raamat: Punane raamat sarja eri "Minu hammaste lugu" ja "Kõik need südamesopid"

Tervitus!

Paar väärtkirjanduse raamatut.

Pealkiri: Minu hammaste lugu

Autor: Valeria Luiselli
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

No seda ma küll ei osanud oodanud, kui otsustasin raamatu kätte võtta. Tegu on ühe veidrama kirjatükiga, mis mu ette juba ammu on sattunud. Soovitan soojalt teistel, kes plaanivad ennast selle loo äärmiselt kentsaka ja ebatavalise stiili ning olemusega tuttavaks teha, enne lugeda raamatu lõpus olevat järelsõna. See annab mingigi raamistiku, et kuidas teos üldse sündis, miks ja mis võivad olla selle tausta motiivid. Võib nii palju öelda, et oma osa mängisid kunstigalerii, tehas ja konflikt modernse kunsti ning kogukonna täitsa tavaliste isikute kokkupuutepunkti puuduse vahel ja selle põhjustel. Kohati tundus, et raamatu eksistents on just ise ehe näide, miks see üksteisest eemale hoidmine aset leiab. Kas autor püüdis tegelikult jälle midagi tõestada? Teose taust ja selle sisu on kohati sama tavatult unikaalsed. Julgen väita, et tekib kaks ekstreemsust, need, kellele lugu tohutult passib ja teised, kes lihtsalt ei viitsi selle segapudru ja otsekui eputava kunstilise keerulisusega enda aega raisata. Loetu on absurdne, groteskne, virrvarr ja, huvitaval kombel, ootamatult humoorikas. Sellisel sürrealistlikul viisil, kus sa ei tea väga kas nutta või naerda. Või ebamugavust tundes kõrvale vaadata. 

Raamatut lugedes on teravalt tunda, et loetu on mega meta ja diip, aga sa ei saa, kas taustateadmiste puudumisel või Lõuna-Ameerika olemuse konteksti mittemõistmisest tulenevalt, enamusele üldse pihta. On aru saada, et pea iga lause, viide või nimi, mida õhku visati lademetes, tähendab midagi. Või siis äkki ei tähenda ja lugejat tõmmatakse ninast? Selge on see, et loos joonistub välja autori enda kirjanduslik eeskuju ning need, keda ta imetleb (Virginia Woolf?). Kõik muu jääb tsipa segaseks, kuigi kuklas pidevalt kumiseb, et ma nagu peaksin seda vihjet teadma (ja tegelikult ei adu) või siin mõeldakse taustal hoopis midagi muud. Tõsiasi, et tervenisti ei ole võimalik meeletutes kogustes kõike lugejale näkku heidetut lahti mõtestada ja seostada, ei sega aga loo köitvaid aspekte. Enim tõusis esile huumor. Tekst oli mahlane, nagu värskelt pressitud apelsini mahl, mida segati kõikvõimalik teiste särtsakate puuviljanektaritega. Lugeda oli mõnus, jutt voolas ning oli täis elektrit, sarkasmi, irooniat, musta huumorit, labast koomikat, vahvaid võrdluseid, värskeid tuuli, geniaalseid viiteid ning sõnamänge. Olgu süžee ja raamatu eesmärk mis ta olgu, kuid kirja pandud ja lugejale esitatud oli see mõnusalt ning kaasahaaravalt. Mõned kohad panid oma absurdsuses, kuid vaimukuses, tõesti muhelema. Raamat tundus teatud hetkedel nagu mingi teise loo paroodia, kuid mille, täpsemalt, sellele ei suutnud ma näppu peale panna. Seda ta vast ei olnud ka, kuid mulje jättis lugu küll nagu oleks paroodiastiili viljeletud. Kipun kahtlema, kas selline ülevõlli ja omanäoline koomika ning selle rohkuse kraad paljudele peale läheb, seega, tasub ettevaatlik olla. Kujutan ette, et on neid, kelledele kogu kentsaka tooniga killukoorem pigem tüütuna näib.

Loo keskmes on üks algselt täitsa tavaline Mehhiko tehase turvamees, kes elu keerdkäikude tulemusel saab üheks vingemaks oksjonipidajaks, kes müüb pimedale prillid, kurdile kõrvaklapid, tummale mikrofoni, jalutule saapad,... Hiljem hakkab ta ise kollektsionääriks ning südamelähedased esemed, mida kokku krabada, on mehele hambad. Nii kuulsuste, kui täitsa suvaliste tüüpide kihvad, mis ühel või teisel põhjustel on märkimisväärsed. Miks just hambad? Stiimuli taust jäi natuke õhku rippuma, kuid tõukehetkes sai Marilyn Monroe suutäide, mille mees otsustas endale siirdada lasta. See osa oli natuke eemalepeletav ja kukalt kratsima panev. Eks see kikude vaimustus sümboliseeris midagi loo kontekstis, eriti kui mees neid kaotas, leidis jälle ja siis oksjonitel ära müüs, kuid kogu muu kupatuse taustal, mida lugedes pidi peas lahti hekseldama, kuid tegelikult, ei saanud lõpuks mõhkugi aru, ei jätkunud enam viitsimist kõikide detailide kardina taha murda ja nende saladused paljastada. Peategelase elu ei olnud just lihtsate killast, kuid elas ta kõvasti paremini, kui enamused tema kodukohas. Ta oli karakter, kes sümpatiseerid, kuid samas, lükkas oma kummalise olemusega eemale. Kuigi teda kasutati ära ja tehti ülekohut, siis jäi kripeldama idee, et ta ise vist ei elanud ka kõige eetilisemalt ja hoolivamalt. Lugeda sai ju ainult tema vaatevinklit või meest soosivat nurka kogu loost. 

Raamat on otsekui mitu erisugust teost ühes (kuus peatükki). Süžee põhiliin on jookseb kõigist läbi, kuid stiil ja fookus varieerub. Iga osa eest leiab ühe Hiina vanasõna hammastega seoses, mis olid mõned päris nutikad. Nt "Nõrgameelne on inimene, kes aina surub hambad sellesse kõvasse ja muutumatusse kivitahukasse, mis on minevik." Isiklikud lemmik seigad olid peategelase oksjonieseme presenteerimise eelsed jutustused. Tal oli lausa oma moodus ja maneer välja lihvitud, et kuidas asju edukamalt maha parseldada, kuidas panna ostjad huvi tundma ja kontakti looma. Need n-ö minikõned olid otsekohesed, ilma igasuguse jamata, üdini ausad ja mega naljakad oma kuivuses. Nt mõni mulle meelde sööbinud väljavõte: "Gustav Klimt. Vähk, tõusumärk Vähk. Astroloogine katastroof", "Gustave Flaubert. Ambur, kirjanik, paksmagu", "Nii see on, kallis oksjonipublik, see mees kirjutas raamatu hambavalu tõttu", "Tuttavad nägid teda naeratamas ainult oma matustel." Jne jne. Paraboolid olid geniaalsed! Loe ja naudi igat sõna! See-eest allegooriad ajasid oma tohuvabaohuga närvi, sest need olid nii metad. Või kas olid ikka? Äkki olid lihtsalt teksti ühepajatoit ilma ühegi asise eesmärgita. Ehk see oligi tagamõte?

Kokkuvõttes, tõesti veider raamat. Kuid meeldejääv. Ja ma isegi kuulun sinna gruppi, kellele see meeldis ja, vaatamata enamusest mitte arusaades, tõesti hindasin neid koosveedetud tunde. 

-------------------------------

Pealkiri: Kõik need südamesopid

Autor: Françoise Sagan
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Tegu on kuulsa prantsuse kirjaniku (sünd 1935; surm 2004) pärast surma leitud teosega, mis ei ole terviklik, lõpuni loodud või siis on pigem kondikava romaanist, millel puudub liha luudel, isegi kui tegu oli siiski süžeeliselt planeeritud alguse ja finaaliga juba eksisteeriva looga. Mis vormis romaan säilinud on, ning milline oli lõplik variant sellest, jääb selgusetuks. Kuigi eeldatavasti, kasutades intuitsiooni, siis tegu on pigem pooliku teosega, millest, tundub, et vähemalt üks kolmandik on puudu. Rääkimata siis viimistlemisest. Tekst jooksis, seda oli üllatavalt lihtne endasse haarata ning lugemiseks oli see ladus ja õhuline -- otsekui ideaalis ettenähtud keelelises vormis. Liikudes teksti tasandilt süžeelisele, mõjus lugu mõnevõrra sihitult, laialivalguvalt ning ilmselgelt mustandina. Samas, see kõik ei takistanud toimuvast aru saamist või seganud loo jälgimist, kuigi alguses kulus veidi aega sisse elamiseks, sest puudus otsekui mingi sissejuhatuse element. Kohe visati toimuvasse ning toibumiseks, et kes, mis, kus ja miks, oli põgusat pausimomenti vaja. 

Vormilt mitte täiusliku raamatu juures oli mulle konkreetselt kaikaks kodaras tõsiasi, et tegu oli minu esimese kohtumisega antud autori loominguga. Ma ei ole temalt midagi varem lugenud. Seega, ei olnud võimalik mingeid lünki täita n-ö vana rasva pealt. Puudujääke ei saanud korvata nt autorile omaste stiili, mustrite või terviklikult loodud teose taustateadmiste põhjal. Ei olnud võimalik hinnata või aduda õhkkonda, eesmärke või sõnumeid, sest puudus võrdlusmoment ning võimalike läbivalt ühiste detailide karguna kasutamise abikäsi. Lähenesin teosele puhtalt lehelt. Pärast raamatu sugemist tekkis mul umbkaudne arusaam, et millist loomingut autor üldiselt viljeles. Mul on tunne, et tema romaanides jääb ohtralt ridade vahele ning lugeja peab enda järeldused tegema info põhjal, mida alati kandikul ei serveerita. Eeldatavasti omavad teostes tugevat rolli iroonia, sarkasm ja sotsiaalkriitika. Kuid ka inimlikkus -- inimene oma eheduses, varjamata mingeid külgi endast, teesklemata ning olles see, kes ta on, tahtes seda, mida tahab, tundes seda, mida tunneb. Ja kõige tähtsam, käitudes vastavalt nende emotsioonide, meelte ja ihade järgi. Tegelased jätsid mulje, kui päris inimesed, kes, kuigi kohati ülepakutud ja tavapärasest teravamaks lihvitud, on isikud, kes vabalt eksisteerivad oma täies hiilguses ka reaalsuses. Tajusin, et autor nii kritiseerib neid kui imetleb, seda üheaegselt. Oma koht oli, lisaks, psühholoogilisel aspektil, sest paistis, et lugu on nagu inimmõtete ja tunnete analüüs ilma hinnanguid andmata. Kuidas käituvad uusrikkad, väikekodanluse ambitsioonid, mentaalse tervise stigmad, mis on armastus, jne. Põhimõtteliselt, oli fookus kõikidel neil südamesoppidel, nagu pealkiri viitab, mis inimese toimima paneb ja mida ta salaja, või täitsa avalikult varjamatult, ihkab.

Nagu mainitud, siis jäi ebaselgeks, kas lugu jõuti süžeeliselt Ast Zni ära jutustatud ja puudu jäi vaid liha luudele lisamisest või on tegevusliin siiski poolik. Pigem eeldan viimast, sest süžee liikus kulminatsiooni suunas, milleks paistis olevat pidu, mille mitmeid tundepuhanguid tekitanud külaline pidi korraldama. Just sealt, aga jääb lugu katki, sest seda praasnikut lugeja ei näegi, kuid oletada võib, et seal toimuvad kõik selle hetkeni eskaleeruvate suuremate ja väiksemate konfliktide kokkupõrked. Isa ja poja ühte isikusse suunatud kihkude vastasseis, selle tunnete objekti enda sisene ebakõla ja põrkumine tütrega, kahe paari naise ja mehe tõehetked. Võib arvata, et peost saab üks tohuvabaohu, kus need ristirästi huvid lõpuks üksteisega silmitsi seisavad. Suund võib tirida traagikale või äkki tuleb õppetunniks, et palju kära ei millestki ning tegelased lähevad kõigile osapooltele kasulikul viisil lahku ning lepivad. See potentsiaalne põnev romaani tipp-hetk jäigi nägemata, millest on tohutult kahju, sest see tõotas üllatada ja rabada. 

Kokkuvõttes, aga on tegu veidra lugemiskogemusega. Omamoodi paeluv, salapärane ning sügav, kuid, teisalt, ebaterviklik ja võib-olla isegi natuke liiga kunstiline ning, lõplikul viimistlusel, sunnitult hooletu. Selles mõttes, et mul on kahtlus, et autor võib olla üks neist, kes püüavad välja näida nagu kirjutatu oleks muuseas ja kerglane, kuid tegelikult on iga sõnaga meeletult vaeva nähtud. Kes teab, ehk teen loojale liiga. Loetu mõjus ka kuidagi rahustavalt ning lõõgastavalt -- sel ei olnud kuskile kiiret. Ma ei oska raamatut adekvaatselt hinnata, sest see ei olnud võib-olla veel viimane versioon sellest, mida autor soovis edasi anda. Seda, mida oli võimalik lugeda, lubas omanäolist pilguheidet inimeste psüühika toimimisele ülimalt lihtsal viisil ja keeles. Aga äkki ma tõlgendan kõike valesti ning minu nägemus romaanist oli hoopis midagi muud, kui see ette nägi. Igatahes, intrigeeriv ja meeldejääv raamat!

Etendus: "Lõbus lesk" ja "Anna Karenina"

Tervitus!

Klassikalist meelelahutust seekord. 

Pealkiri: Lõbus lesk (Franz Lehári operett)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 19.08.2021
Millal nähtud: 04.06.2022
Minu hinnang: 3/5

Operetid, teisisõnu, klassikalised muusikalid, on ju tegelikult vahvad. Teoorias peaksin neid igati nautima. Praktikas olen, kahjuks, tähele pannu, et need on muutunud kuidagi lahjaks ja monotoonseks. Kas nad on oma hiilgeaja ära elanud, ei suuda konkureerida kõikvõimaliku kirju ja originaalse muu teatrimaastiku pakutavaga või on probleem pigem selles, et minu isiklik maitse, huvid ning ootused kvaliteetsele meelelahutusele on ajas ümber kujunenud. Ei tea täpselt millele näpp panna, kuid kuigi hindasin etendust sellena, mis ta on, siis ülendavat elamust ei saanud. Siin ei ole niiväga süüdi ka konkreetne lavastus ise, sest võrreldes mõne odavalt kasina välimuse ja kuidagi lohaka Estonia ooperiga (mida vahepeal repertuaari ikka eksib), oli produktsioonis näha eurode heldemat kasutamist, värvikaid ja säravaid kostüüme ning liikuvaid lavakonstruktsiooni. Eriti jäid silma glamuursed ja sensuaalsed kleidid, peakatted, ehted ja üleüldse nägid peategelastest naised, ning isegi taustatantsijad/lauljad, võrratud välja. Valencienne'i kollane siidist kleit ja klubi showgirl'ide sulgedega kirgas rõivastekomplekt on siiani meeles. Rääkimata Hanna veetlevatest kostüümidest. Visuaalselt oli tegu pilkutõmbava ja hoidva mahlase puuviljavaagnaga. Mille sisu sai, muide, suurendatud kujul ka laval üks hetk näha. 

Olen varem antud operetti vaadanud ja meelega ei loe hetkel oma kunagi aastaid tagasi kirjapandut, sest olen hoopis teine inimene ning ei taha lasta oma esmasel kokkupuutel looga oma hetke emotsioone mõjutada. Süžee ei olnud mulle ülemäära vaimustust tekitav juba varasemalt, seda tean kindlalt, kuid enim häiris mind tõsiasi, et kaks põhilist looliini tundus, et said suhteliselt samalaadset ajalist kajastust. Hanna ja Danilo üksteise ümber käiv tants, nagu kaks uhkust täis armastan, aga vihkan sind, ja vihkan, aga armastan sind, põikpead, kelle pidevale lükkan-tõmban keerlemisele oli hõlbus kaasa, said eetriaega pea sama palju kui Valencienne ja tolle tüütud seiklused oma armukesega. Kui üks pool süžeest oli köitev ja lihtsalt mõnus jälgida, siis teine pool väsitas kerglase ja mageda otsekui sunnitud ning liialt pikale venitatud olemusega. Hanna ja Danilo dialoog oli täis särtsu, pidevat üksteisele ära tegemist ning tegelaste vaheline keemia oli tuntavalt olemas ja elektrit täis. Nad mängisid otsekui pingpongi, kus kumbki ei tahtnud alla anda, kuid samaaegselt janunesid valge lipu õhku heitmise järele. Siiski, tundus, et endise armukesega vahele jäämisega hädas naine omas loos põhifookust, kuigi pealkiri peaks tavaliselt viitama peategelasele, kelleks oli, loogikast lähtudes, lõbus lesk Hanna. Oleksin süžeed tunduvalt rohkem nautinud, kui oleksin saanud enam koos aega veeta üksteise ümber keerlevate kangekaelsete endiste kallimate seltsis, kui pidanud Valencienne'i lehvikusaagat jälgima. Kuigi viimane põhjustas ohtralt tohuvabaohu ja humoorikaid olukord, kui see vale inimese käest järgmise kätte sattus ning pidev jaht sellele hulgaliselt segadust tekitas. Hanna ja Danilo kombo pakkus vaimukusi, temperamenti ja särisevat keemiat, Valencienne ja tema moosipoiss jätsid plassi ning erakordselt energiatu mulje. Lisaks, Reigo Tamm oli ootamatult šarmantne elupõletajast lurjus ning Helen Lokuta meeldivalt nipsakas -- koos moodustasid nad krapsaka duo.

Pooleldi kurvastusega pean tunnistama, et operettide muusika ei ole mind kunagi suutnud paeluda. Enamused palad valguvad üheks halliks massiks ning mul on keeruline neid meelde tuletada kasvõi hetk pärast loo esitamist. Žanri stiil ei ole minu maitsele. Antud etenduse puhul tuli ette väike erand, sest kaht etteastet koos meloodiaga suutsid mu mentaalse barjääri läbistada ning ennast mällu kinnitada. Kas see vihjab sellele, et tegu on hiilgavate lugudega? Ei tasu üle liialdada ja nii kaugele minna, kuid kurblikult kaunis ja maagiline "Vilja laul" ning ekstravagantne ja vali meeste n-ö ood naistele on suutnud teistest sarnaste hulgast ennast kuidagi kõrgemale vinnata. Mõlema esitusega käisid käsikäes meeleolukad miljööd koos ideaalse valgustuse, tausta ja kujundusega. Esimese puhul oli tegu otsekui imelise suveöö kontserdiga jõe kaldal, kus publik taustal küünlaid lehvitas, et ilusaid valgushelke tekitada. Teise puhul võeti kasutusele hulgaliselt konfeti paugutajaid, mis tähelepanu tõmbasid, lisaks kankaani tantsivatele härradele. Ma alati mõtlen, et, huvitav, kuidas neid ebemeid edukalt ära elimineeritakse -- need jõuavad ju suhu, riietesse ja alati ilmub imeväel kuskilt üks välja nädalaid hiljem. Energiast pakatava ning emotsioonidest rõkkava õhkkonna loomise nimel nähti silmatorkavalt vaeva ning suuresti selline juubeldav ja rikkuritelik atmosfäär ka suurepäraselt saavutati. 

Tegu on kahtlemata mõnusa meelelahutusega ning operett ise on vast oma žanri üks väljapaistvamate ja populaarsemata hulgast. Estonia on vaeva näinud, et tegelaste jõukat, aristokraatlikku ja eksesse täis elu vaatajani käesolevate vahenditega usutavalt ja võimalikult kuluefektiivselt eksponeerida. Seda tükki ei saa nimetada säästuversiooniks. Oleks mind kogu kogemus, aga enam suutnud kaasa tõmmata ning korda läinud! Vaatamata soliidsele produktsioonile, esitustele ning visuaalile, nagu eelnevalt mainitud, jättis mind show veidike külmaks. Äkki olen liiga palju operette näinud? Äkki ma ei ole enam või veel õiges vanuses, et neid rohkem imetleda? Äkki ma lihtsalt ei ole vastavas meeleseisundis taoliste edevate, õhuliste ja palaganlike vaatemängude jaoks? Äkki on operetid muutunud tuhmiks ja oma hiilgeaja ära elanuks? Tõeline põhjus jääb selgusetuks ja eks see vast kombinatsioon mitmest faktorist ole. Samas, kui subjektiivselt lähendades, jäi etenduses minu silmis midagi erilist vajaka, siis, objektiivselt, ei oska ma ka midagi konkreetse lavastuse puhul iseäranis välja tuua, et mis siis ikkagi õnnestunult ei toiminud. Jah, süžeeliinide tasakaal häiris, muusika suuresti ei kõnetanud, huumorit oleks võinud enam olla, tegelased oli kohati klišeed, rikaste ja kuulsate imelise elu ülistamine käis nati pinda, kuid need ei ole surmapatud ja nende poole võib tahtmise korral silma kinni pigistada. Olgu kuidas on, kuid üks tore õhtu teatris on garanteeritud igatahes. 

--------------------------------

Pealkiri: Anna Karenina (Marina Kesleri ballett Dmitri Šostakovitši muusikale)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 01.09.2020
Millal nähtud: 18.06.2022
Minu hinnang: 4/5

Käesolev versioon igatpidi läbileierdatud loost, mida on üha uuesti ja uuesti lavastatud kõikvõimalikes formaatides, mõjus oma meisterlikul kombinatsioonil moodsast ning vanaaegsest ootamatult võrratult. Piinatud Anna Karenina palju kannatust täis saatust olen näinud mitmeid kordi filmimeediumis, kuid laval naist ning kokkupõrget rongiga sai kogetud esimest korda. Keeruline on, seega, kommenteerida, kui värskelt, kuid klassikaliselt on toiminud eelnevad produktsioonid eri kontekstides, kuid antud lavastus paistis silma tõesti selle poolest, et suutis sidusaks ja terviklikuks kokku põimida kaks vastanduvat aspekti: omamoodi ärakulutatud, kuid aegumatu originaal ja tolle kurblikult ilusalt loodud lämmatav õhkkond, ning kaasaegne julge, avameelne, otsekohene, kõike muud, kui vaoshoitud, lähenemine süžeele -- viimast vähemalt visuaalselt, tantsuliselt ning rusikas-kõhtu efektsete lavaliste lahenduste poolest. Lisaks, suutis etendus õhata välja ja laval üles kütta rohkelt sensuaalsust ja isegi konkreetselt seksikas mõjuda. Seda kõik igati hea maitse piiri mitte ületades ning paksu kihi elegantsiga kogu ettevõtmist katmas. Lavastust oli ääretult esteetiline vaadata, mida võib öelda enamus ballettide kohta, kuid midagi antud tükis aitas sel toimida iseäranis trööstitult ja tundeküllaselt -- Anna kärme ja halastamatu allakäik oli naise pisarate ja piina saatel masohistlikult kaunis. Kurb, kuid kaunis. 

Kuna lavastus oli kompaktsem kokkuvõte, olenevalt trüki versioonist, vähemalt 600+ leheküljega teose materjalist, oli ilmselgelt vaja teha valikuid, et kuhu tähelepanu suunata. Süžee ees, keskel ja lõpus on Anna, tema oli A ja O, naine pälvis 100% kogu etenduse fookuse. Põgus põige Kittyle küll leidus, kuid nii tema, naise enda seiklused, Anna vend, jne, olid taustategelased, kes ei paistnud mitte kuidagi relevantsed peategelase langemisele. Siinkohal tekkis ka küsimus, et kas materjali kohandamine ja kärpimine konkreetse etenduse tarvis oli üdini aktsepteeritav. Mingid valikud ju peab tegema, kuid kentsakalt mõjus ja suuna otsustes kahtlema pani Voronski käitumine oma kallimaga. Võin siin eksida, kuid see, et mees naist pettis oli ju pigem spekulatsioon ja Anna hirm, tegelikult seda ei tõendatud selgesõnaliselt ja faktidel põhinevalt kuskil raamatus. Samuti, ei hüljanud ta kaaslast niivõrd julmalt ja hooletult. Balletis tundus, et nende suhe oli pigem afäär, kui kirjandusteoses kumas läbi armastus. Voronski ei osanud lõpus Annat enam aidata, vältis teda, kuid ta ei visanud naist uue kaunitari pärast niisama kõrvale. Ei olnud mingeid tõsiseltvõetavaid viiteid, et mees ei armastanud teda enam. Jah, eks seal tüdimust ja ignoreerimist oli, sest naine oli psüühiliste painete küüsi end loovutanud, kuid niimoodi nagu mees lavastuses käitus, tundus, et tegu on võõra tegelasega ja mitte Vornskiga. Või kujutas Anna seda kõike lihtsalt lavastuses ette, sest tema paranoia, armukadedus, üksildus, frustreeritud ja kibestumus panid teda käituma ning arvama asju, mis tegelikult ei eksisteerinud. Ja kujutama ette, et tema kallim teda pettis -- see oli tema hullumeelse õnnetuse vili. Selline seletamatu mehe olemuse kujutamine oli vastukarva, kuid omas rolli antud loos Anna veelgi haletsusväärsemaks ja ekstra nukraks ebaõiglaste sotsiaalsete normide alusel kannatanuks. Keeruline on end lasta mitte mõjutada tõsiasjast, et ta olukorras oli süüdi vaid üks faktor: ta oli naine, mitte mees. Lisaks, kuna rambivalgus püsis ainuisikuliselt Annal, ei olnud tema ümber tunda ka tugivõrgustikku, lähedasi, ega kedagi, kellega naisel oleks soojem suhe. Keegi, kes temast hooliks, siis kui olukord eriti inetuks pööras. Keegi, kelle muresid oleks saanud, lisaks, laval kohata, et narratiivi raskuskese ei valguks vaid õblukese peategelase õlgadele. Valituks osutunud lähenemine ei lubanud tähelepanul hajuda -- Anna oli balletti hing. 

Lavakujundus ja dekoratsioonid olid lihtsad, kuid pidevalt muutuvad, dünaamilised ning konkreetse stseeni ja asukoha toimuva meeleolu suurepäraselt edasi andvad. Eriti jäi silma roosikardin, mida suudeti tantsugi integreerida. Kiituse on ära teeninud kostüümid, mis olid liikuvad, ajastulembelised, kuid suutsid üheaegselt näida ka modernsed ja isegi avant-garde hõngu. Siinkohal on viide Anna purpurpunasele kaelast maani kleidile, mis altpoolt konservatiivne piirav ja varjav kardin, ülevalt poolt, aga läbipaistev, geomeetriliste elementidega ning ilmselgelt oma ajastust eest. Kleit oli kui naise skisofreenilise situatsiooni sümbol, sest Anna oli vanamoodsas keskkonnas, kuid üheaegselt tahtis käituda vastupidiselt oma aja ära elanud normidele. Naistele aktsepteeritud oli, siiski, vaid üks suund. Lavaline liikumine oli taaskord just õiges tasakaalus klassikast ning värskematest viisidest balletile läheneda. Enim tähelepanu köitsid emotsioonidest pakatavalt paeluv kolmikesitus Anna, Voronski ja Karenini vahel. Selline lükka-tõmba, kahetsen-ei kahetse, reetmist, armuvalu, iha, vastakaid tundeid täis number ei olnud mitte ainult akrobaatiliselt lausa võimas, vaid see oli etteaste, kus kõik kolm võtmetegijat enda (magus)valu üheskoos samaaegselt välja elasid. Sulnis ja romantiline oli veel Anna ja Voronski n-ö pesu väel voodieelne (või sümboolselt voodimõnude aegne?) duett ning -- roosikardin taustal -- glamuurse ja pahelise peoduettide ja etteastete kogum. Emotsioonide kibeduse ja suhkrususe väljapigistamiseks puistati üle lavastuse privaatseid hetki Anna ja ta poja vahel, mis südant pigistasid. 

Tipp-hetk saabus, nagu alati, muusikalises, tantsulises, lavadekoratiivses, süžeelises ning tundekeeriselises mõttes üheaegselt kulminatsioonina Anna viimastel hetkedel enne saatuslikku ja viimast otsust. Eelnev eskalatsioon ning lõksus, lämmatav ja rõhuv õhkkond oli muutunud tuntavalt paksuks ning viimane pauk, sõna otseses mõttes, toimus vägevalt, mällu sööbivalt ning ehmatavalt. Kuigi naise teekond ja selle viimane punkt on teada, siis antud lavastuses tuli see siiski omamoodi šokina ja lõi pahviks. Mitte miski ei üllatanud, kuid stseen oli loodud niivõrd sidusalt, igale aspektile mõeldes, nagu kunstiline rong, mis ühes suunas kihutab ja siis vastu seina põrkub. Koheselt lõppes etendus ning enne aplausi tekkis hetk, kus vapustavana oli toimunut vaja tsipake seedida. Lavastuse viimase umbes paari-kolme minuti esitus ja selle tehniline teostus oli hiilgav. Oli tunne nagu oleksid ise, vaatajana, saanud rongilt obaduse. Selline efektne süžeeline realiseerimine aitab siiani kinnitada etendust mõtetesse ning aegajalt tuleb nähtu taas meelde. Õnnetu Anna lugu on tõesti miljon korda taasloodud -- äkki oleks aeg tema valule pausi anda? -- kuid antud ballett tõestab ikka ja jälle, et, publikul on kahju, Anna, kuid me ei saa sind teispoolsuses rahulikult puhkama lasta, sest sina ja sinu rong pakub jätkuvalt inimestele sadistlikult imeilusat tundepuhangut sellele igihaljale loole uuesti ja uuesti kaasa elada. Teades, et lõpp jääb alati samaks.