Esmaspäev, 24. oktoober 2022

Teater: "Polkovniku lesk"

Tervitus!

Taas teatrist.

Pealkiri: Polkovniku lesk
Teater: Linnateater
Lavastaja: Argo Aadli
Näitlejad: Anne Reemann, Argo Aadli, Ilmar Aru (külalisena), Rein Jurna (külalisena)
Kestus: 1h 40 min
Esietendus: 17.09.2022
Millal nähtud: 19.09.2022
Minu hinnang: 4/5

Kas te ei tea, kes ta on? Ta on polkovniku lesk. Polkovniku haige lesk. Tal on uitav neer ja paar eriti fataalselt kõlavat ladina keelset tõve nihilissimus acutus ja lagorrhoea gradus gravis (mida ei eksisteeri -- vähemalt tõsiseltvõetavate haigustena). Kõigi muude hädade kõrval, loomulikult. Aga tegelikult kannatab ta üksilduse -- karmi üksilduse -- , suurushullustuse ja ka igavuse, laiskuse ja suure ego all. Ta on nukker ja õnnetu naine, kes tundub, et enda tähtsustamisega ja haigustega püüab täita tühja kohta enda hinges ja südames. Kui tal need üldse eksisteerivad, muidugi. Parim kaitse on rünnak, efektiivseim kilp haiget saamise vältimiseks ja oma trööstitu reaalsuse leevendamiseks on mitte lasta kellelgi ennast ignoreerida või unustada. Las siis olla juba vihatud kui kõrvale heidetud. Kui sa ise ennast tähtsaks ei pea, ei tee seda ka teised. Huvitaval kombel, paistis tüki psühholoogiline lahtimõtestamine pakkuvat enim põnevust. Miks ta selline on, mis on käitumise taga peidus, mis on lämmatava enesekesksuse eesmärk? Vast selline lähenemine ei olnud kaugeltki originaalteose sihiks, kuid tahes tahtmata sai kogu lavastust just vaimse tervise ja iseloomude psühholoogia vaatepunktist analüüsitud. On teema ju praegusel ajal eriti fookuses ja popp. Püüame mitte inimesi hukka mõista, vaid tahame neist enne aru saada. Väidetakse, et nt koolikiusaja on ise tegelikult ohver. Samamoodi, vaene vaevatud polkovniku lesk. See ei tee olematuks, aga tõsiasja, et kannataja saab samaaegselt olla ka kurjategija.

Näidendis on tegu komöödialaadse draamaga, mida üldiselt kategoriseeritakse satiiriks, kuid tugevalt sai tajutud, kuidas lavastusse sõidavad sisse tragöödia elemendid. Pehme, ühe isiku tragöödia, ei midagi ülearu põrmustavat. Lisaks siia juurde ka psühholoogilise paroodia ning ongi ühe mölapidamatusega kadakasakslase olemusega daami hädaldamisest saanud midagi palju enamat. Võtame esmalt naist kui kedagi, kes on ära teeninud vaataja kaastunde ja toe. Proua identiteet ja kogu tema eneseväärtustamine toimus läbi positsiooni, milleks oli olla polkovniku lesk. See oli tema identiteedi ainuke tahk, mida ta rakendas nii kaitseks kui kallaletungiks. Naine klammerdus jäigalt selle külge ning oli kuidagi hale tõdeda, et see, kes oli tema mees ja mis tasemel too asetses, olid ainukesed aspektid, mis daamile mingitki tähtsust omasid. Kui naise abikaasa ei oleks, kes ta oli, oleks naine võib-olla mitte keegi. Võtmeküsimus paigutub sinna, et kas juba enne abielu oli proua enesekesksusele ja tõusiklikkusele kippunud või tekkis see pärast head elu tundes ning hiljem hirmust seda kaotada. Meest ju enam ei olnud ning oht elustiili ja positsiooni kadumisele olid reaalsed, ehk tegigi proua palju kära, et keegi ei julgeks teda kõrvale tõugata. Parem karju ja lärma, siis ei pane ühiskond tähele, et ainuke asi, mis sinust austustväärt inimese tegi, enam ei eksisteeri. Parem suru ennem teisi maha ja astu peale, kui lased endale seda juhtuda. Puhas enesekaitse ja alalhoiuinstinkt. Ja eks paanikale ja kabuhirmule kaasneb paranoia ning, loogiliselt võttes, tervislik allakäik. Kas äkki proual olidki tervise mured päriselt, mida keegi tõesti ei osanud diagnoosida? Paljud hädad on ju mentaalsed, kuid see ei keela neil olla ka füüsilised, isegi kui pealtnäha on kõik tavapärane. Tol ajal ei olnud meditsiin just vaimse heaolu kohalt eriti arenenud ja teadlik. Võib-olla kannatas daam päriselt mõne mentaalse häda all, mida too tõlgendas füüsiliseks probleemiks. Samas, kellelegi ei meeldi ennastimetlejast egotsentrikud ja eks sellepärast ei soovita neid kuidagi tõsiselt võtta. Äkki tegid ülekohut üksteisele mõlemad pooled, lesk ning arstid kordamööda. Mitte, et arstid ei tea midagi, nagu proua väitis, vaid, et arstid on ka inimesed. 

Fakt, et meedikute soovitus naisele vähem süüa, juua ja rohkem liikuda, ei olnud, aga kuidagimoodi vale. Too tõesti kippus liialdama tarbimisega ning eriti alkoholiga. Sellised sõltuvused taaskord rikuvad tervist ja mõjuvad mõistuse tasandile. Ülepruukimine ei tähenda siiski alati, et inimene on ahne, õgard ja laisk. Selline liialdamine võib viidata vaimsele murele, nt depressioonile, ja on tagajärg ning vihje, et midagi ei ole korras. Naine võis ju ka alateadlikult leinata oma abikaasat, tõsiasi, mis omakorda õli tulle heitis. Taaskord, kuna mentaalsed hädad ei olnud varasemalt teadvustatud, eriti nende tõsidus ja erinevate hädade omavahelise seose küljelt, võib-olla ei saanudki lesk midagi tegelikult teha, et oma olukorda parandada. Põhjusel, et ta tegelikult ei teagi ju üldse, mis teda vaevab ning suunab mured valele kursile. On häda, ravimit ei ole, destruktiivne käitumine toidab haigust, keegi ei võta prouat tõsiselt ja ei näe kokkupuutepunkte või murede tegelikku allikat -- ja nii sulgubki nõiaring. Kannataja karjub ja elab end teistel välja, sest kuidagi peab ju sellest ladestunud frustratsioonist ja (hinge?)valust lahti saama, muutudes vastikuks, olles üheaegselt paha ja hea ning muutes teised kohati sarnaselt nii süütuteks ohvriteks ning alateadlikult olukorda eskaleerima soodustajateks. Lisame siia ka tõsiasja, et naine oli vananemas, ta figuur oli käest lastud, ilu hakkas aeguma ning kell tiksus. Parimad ajad olid igas mõttes seljatatud. Ei kangasmask või uhked kleidid, mis selgagi enam ei mahtunud, teinu mentaalset seisukorda proual kergemaks. Võttes kõike seda teoreetilist arvesse, siis tundus üpris kohatu ühe vana daami üle naerda ning teda tema hädade juures mõnitada.

Olles vaadanud naist empaatilise pilguga, ei saa üle ega ümber faktist, et päris elus ei kannataks keegi seda nartsissilikku türanni silma otsaski. Olgu naise käitumisel inimlik põhjendus või mitte. Ennast maailma nabana nähes ja ainult endast ning siis veel endast ja natuke veel endast lakkamatult mulisedes, tekkis küsimus, et kas polkovnik lahkus siit ilmast jooksuga ja kergendusega. Ei kujuta ette sellisega kodu jagada või isegi juhukokkupuutena suhelda. Lesk teadis kõike kõige paremini ja absoluutselt kõik teised arvamused ja lausa konkreetsed faktid ei olnud kuidagi tõde, kui need läksid vastuollu naise nägemusega. Tähelepanu keskpunktis olemise janu oli kustutamatu. Kõige tipuks ei olnud proua kõige säravam küünal jõulukuusel ning, olgem ausad, eks iga vaataja juubeldas, kui arstid naist pilkasid, too seda läbi ei hammustanud ja daam ennast lolliks tegi. Konstantne hädaldamine, teistele üleval alla vaatamine ja täienisti oma peaga oma tagumikus olemine, muutus väsitavaks. Teisalt, kas osad naise käitumismaneerid ja uskumused nt meditsiini suunas olidki niivõrd haruldased reaalsuses? Kes meist siis ei ole google-doktorid ja diagnoosinud ennast internetist saadava info ajendusel ise. Või, teavad ju paljud, mis neid täpselt vaevad, minnakse perearsti juurde juba konkreetse ravimisooviga ning, kui sõnumiks on, et sa kujutad endale midagi ette või põhjus on hoopis midagi muud kui kirurg-google viitas, siis on instinktiivselt valmis protest (kasvõi alateadlikult peahäälena), et mida need arstid siis tegelikult ikka teavad. Ei tea nad midagi. See ei ole unikaalne fenomen. Iseäranis võib-olla eakamate hulgas, keda tõesti kimbutavad igast tervisemured, kelledel on rohkem vaba aega, enam võimalusi oma pähe tupikusse jääda ja ummistada perearsti uksetagust, olles veendunud, et kõik maailma tõved on neil kaelas. Lese käitumine ei ole 100% ebarealistlik juhtum. 

Teksti kohalt on tegu puhtalt pärlikaevandusega, üks kild ajab teist taga. Iga lausa on tsiteeritav. On asju mille üle itsitada ning mille üle kulmu kortsutada. Ühe ennasttäis üksilade naise pooleteisetunnist monoloogi oli ootamatult mõnus kuulata. Iseäranis kuna see jutt oli humoorikas oma teravmeelsuses, üleolevas ja ka rumalas toonis. Heietamist võib olla küll äraütlemata tüütu passiivselt vastu võtta, kuid selle bravuurika proua hädaldamist oli mahlase teksti tänu huvitav ja kaasahaarav kuulata. Enamasti, sest ei olnud selge, kas peaks ärrituma või daami unikaalse maailmavaate pärast naerma. Saalist igatahes kostis kõiksugust koomikale vastavaid reaktsioone, diskreetseid turtsatusi kui valjemat HAHAHA-d. Eriti läks publikule peale seik kohe alguses, kus proua palub ühel esimeses reas istuval mehel enda uhked sapagiid jalast tirida. See jultunud ja nõudlik pilk, koos kõrgi kehakeelega oli vahva detail illustreerimaks daami iseloomu. Veidral kombel, vaatamata muhedale jutule, kippus tükk venima. Kestus oli vaid oma poolteist tundi, kuid mulje, et kohe-kohe saab läbi, sai mitu korda edasi lükatud, sest ei saanud ikkagi hoobilt otsa. Lühike etendus, kuid tundus kummaliselt pikana. Krapsakas kui leseproua, kuid flegmaatiline nagu iidset vanust teenija, keda, muide, kehasta lavastaja, Argo Aadli. Kas natuke loid tempo oli tingitud sellest, et oli kaotatud ära karaktereid, kes muidu originaalis peategelase lisaks laval oleksid pidanud figureerima? Tekitades otsekui mini pidureid ja tühimikke? Kes teab.

Näitlejatest rääkides, oli lavastuse vaieldamatu algus, keskosa ja lõpp, polkovniku lesk isiklikult. Tema oligi lavastus ja lavastus oli tema. Anne Reemann oli üllatavalt sümpaatne tüütu daamike. Ta mõjus eheda ja tõelisena, mitte nagu mõned teised rolli kehastused on visuaalselt välja näinud. Naine ei olnud glamuurne, kaunis või üleliia uhkeldav või, vastupidiselt, liiga turumutistunud ning odav. Ta oli just selline nagu kujutaks ette kunagist iludust, kes ennast eri põhjustel on käest lasknud ja kelle vanus hakkab ennast vaikselt tunda andma. Ütleme siis otse, naine, kes hakkab samm sammult baabušakstuma, kuid ei ole veel allakäigu trepi lõpus. Anne Reemann oli grammike meeldivam, kui eeldatavasti roll nõudis. Midagi naise kehakeeles ja auras tegi ta empaatiat paluvaks, mitte ennast põlgavaks. See on, muidugi, igati tervitatav, sest andis karakterile värvi ja tegi prouast enama, kui üheülbalise teiste kannatusel tantsiva mutikese. Eriti meeldesööbiv oli kurb ja haletsust nõudev hetk, kus naine adub, et vaatamata ettevalmistustele, mis kogu tüki vältel aset leiavad, keegi talle külla ei tule. Ta on ihuüksi. Argo Aadli oli toredalt samuti näidendisse kaasatud ja oli oma teenija rollis otsekui kontrollija postisoonis, kes vahetevahel lavale loivab, vaatab, et kõik on korras ning Annel on asi käpas ja siis ruttamata taas kaob. Kiitus, lisaks, lavakujundusele, mis suutis Hobiveski kõledast ja kivisest ruumist teha tähtsa autentse proua buduaari. Kodune, nähtavalt sisse elatud, vanamoodsat ja üle pakutud elegantsi stiili viljelev, igast kodinaid täis ja lihtsalt just selline elutuba, mida polkovniku lesele ajaveetmiseks ette kujutaks.

Kas tasub piletijahile minna? Arvestades, et vist on kõik etendused kuni märtsini välja müüdud. On mõtet vaeva ette võtta? Jah, tasub.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar