esmaspäev, 17. august 2015

Kino: "Vasakukäeline"

Tere ilusat päeva!

Minu selle suve üks parimaid filmielamusi!

Pealkiri: Vasakukäeline
Lavastaja: Antoine Fuqua
Stsenarist: Kurt Sutter
Kestus: 2 h 4 min
Žanr: Draama
Osades: Jake Gyllenhaal, Rachel McAdams, Oona Laurence, Forest Whitaker, 50 Cent jt.
Esilinastus: 14. august 2015
Millal nähtud: 15. august 2015
Minu hinnang: 5/5

"Vasakukäeline" oli minu üheks oodatumaks selle suve filmiks. Esiteks, ma olen väga suur Kurt Sutteri, selle filmi käsikirja autori, austaja. Tema "Sons of Anarchy" (Anarhiapojad) on üks minu lemmik TV seriaale ja minu arvates on Sutter tänapäeva üks geniaalsemaid TV/filmitööstuse kirjanikke üldse. Teiseks, ka filmi peaosatäitja, näitleja Jake Gyllenhaal, kelle rollid on alati olnud meeldejäävad. Kolmandaks, ma olen pikka aega olnud poksi (ja ka teiste agressiivsemate spordialade) aktiivne jälgija. See tähendab ka seda, et mu ootused filmile olid väga suured, sest need kolm ülaltoodud asjaolu lubasid suurepärast elamust. Olgu etterutatult öeldud, et elamuse ma sain ja veel missuguse!

Nagu ma arvasin, saigi "Vasakukäelisest" minu üheks selle suve lemmikuks!

Film räägib loo Billy "The Great" Hope'st, kes on poksi maailmameister ja kelle elus on kõik olemas: armastus, rikkus, kuulsus, perekond. Billyl on armastav ja poksimaailma tundev ja sellest lugupidav naine Maureen ja imearmas tütar Leila. Nii Billy kui ka Maureen on ülesse kasvanud ilma perekonnata ja lastekodudes, kus nad kohtusid 12 aastaselt ja on üksteist sellest ajast toetanud ja on üksteise jaoks olnud kõige tähtsamad inimesed. Neil on väga tugev pere, kus Billy ka siis, kui ta tuleb peale tiitlimatši väsinuna, läbiklobituna koju, leiab aega ja armastust oma tütre jaoks. Billy on hea isa.

Oma kuulsuse tipul tabab Billy peret aga tragöödia, mille tagajärjena satub Billy tütar Leila lastekaitsesse ja Billy jääb ilma kõigest, mis tal on. Tema teekond lunastuseni on vaevaline, emotsionaalne, aga järjekindel. Ta kohtub treener Tick Willsiga, kelle abiga ta uuesti treenima hakkab.

Selliseid poksialaseid filme on ju suurel linal ennegi nähtud ning kindlasti tekib küsimus, et mis selles filmis siis nii erilist on? On poksija, kes on maailma tipus, kukub sealt kolinal alla ja võitleb võiduka lõpuni, eks? Olid ju ka Stallone'i "Rocky", või siis "The Fighter", ja "Raging Bull" filmid sarnase süžeega. Mulle meeldis filmi juures palju tegureid, aga kõige tähtsam nendest on kindlasti näitlejatööd filmis.

Jake Gyllenhaal mängib selles filmi ühe oma parima rolli. Gyllenhaalil ei ole see ju esimene kord, kus ta teeb erakordse rolli, olgu siis eelmise aasta psühhopaati esitlevas "Nightcrawler"is või siis oma varasemas karjääris "Brokeback Mountain"'is - ta on saanud päris mitu Oscari nominatsiooni. Minu kõhutunne ütleb mulle, et sellest rollist võib tulla ka järgmine nominatsioon talle.  Esialgu pidi Billy roll minema Eminemile ja olen veendunud, et siis oleks tegemist olnud hoopis teistsuguse filmiga ja arvan, et siis ei oleks Billys ka nii palju sisu olnud. Mul on väga hea meel, et just Gyllenhaal seda rolli mängis ja et ta selle rolli üldse vastu võttis.

Esimene üllatus oli see, kuidas Gyllenhaal oma keha piirideni valitseb, ta on suutnud oma õblukesele raamistikule treenida suurepärase tippvormis musklis keha ja selle saavutas ta tehes 5 kuud trenni iga päev kaks korda. Rääkimata oma füüsilisest vormist andis Gyllenhaal Billyle ka sisu. Tema oskus mängida poksijat, kelles on nii palju ängistust ja viha ja kuidas ta selle raevu üle kandis poksistseenidesse ja oma ellu. Samas olid stseenid tema naise Maureeni ja tütre Leilaga armastusest õhkuvad, nii et ta suutis veidralt pobisevale poksijale anda mitmetahulisuse ja huvitava iseloomu. Suurepärane!

Rachel McAdams sobis imeliselt sellesse filmi. Ehkki ta oli reaalselt filmis lühikest aega, oli tema karakteri mõju tunda ja näha terve filmi jooksul. Ta oli ääretult sümpaatne Maureenina ja eriti just seetõttu, et ta tundis oma meest nii läbi ja lõhki, et teadis, mis mehele ja ta perele hea on, ka lepingute näol. Billy ja Maureeni vaheline keemia ja dünaamika olid kadestusväärsed.

Minu sügav austus läheb ka Leilat mänginud noorele andekale näitlejale Oona Laurencele, kes vaatamata oma noorele vanusele (13) on saanud Tony auhinna ja teda on nomineeritud juba ka Grammy auhinnale. Tema koostöö Gyllenhaaliga oli aplausi väärt, sest hirmununa ja isa poolt kaitsetusse olukorda jäetuna, lõid nad koos sellise duo, mis läks mulle kui vaatajale väga hinge.

Ma ei saa mainimata jätta ka Forest Whitakeri, kes oleks saanud Tick Willsi rolli ära mängida möödaminnes, nö puusalt tulistades, aga nagu temasugusele professionaalile omane, siis seda ta muidugi ei teinud. Tema ja Gyllenhaali kasvav sõprus sisaldas piisavas koguses treeningutega seotud piitsutamast ja õpetamist, aga ka siiraid vestluseid, mis mõjutasid Billy elukäiku.

Tegemist ei ole minu arvates tavapärase spordifilmiga. Jah, "Vasakukäeline" on spordifilm, aga ta on ka väga hea draama, mis paneb vaataja kord õudusest ahhetama, siis entusiastlikult kaasa elama, siis nutma ja filmi lõpuks on vaataja emotsionaalselt kurnatud ja samas õnnelik, sest filmist ei puudu ka lootus ja usk.

Ühe asja tahaks veel ära mainida. Kurt Sutteri stsenaarium oli täis klišeesid, aga vaatamata sellele suutis lavastaja Antoine Fuqua suunata näitlejate ansamblit nii, et mina kui vaataja andsin filmile andeks kõik tema pisivead, sest rollid olid lihtsalt niivõrd võimsalt esitatud ja ka filmi visuaalne ning muusikaline külg olid võrdselt head.

Minge kindlasti vaatama! See film annab parema ja kestvama elamuse kui Ameerika mäed!



5/5



 

laupäev, 15. august 2015

Teater: "Igatsus" - Tallinna Linnateater

Tervitusi teatrimaailmast!

Käisin vaatamas Tallinna Linnateatri lavastust "Igatsus" ja siin on minu muljed.

Foto: Siim Vahur
Pealkiri: Igatsus
Teater: Tallinna Linnateater
Kestus: 2 tundi ja 45 minutit ühe vaheajaga
Lavastaja: Elmo Nüganen
Autor: William Boyd
Osades: Anne Reemann, Rain Simmul, Peeter Tammearu, Epp Eespäev, Maiken Schmidt, Kristjan Üksküla, Andrus Vaarik, Kalju Orro, Elisabet Reinsalu, Helene Vannari, Kristiina Jalasto.
Esietendus: 31. mai 2014
Millal nähtud: 11.august 2015
Minu hinnang: 5/5


"Igatsus" on emotsioone tekitav lavastus. Kui ma teatrist välja sain ja mööda vanalinna auto juurde jalutasin, siis valdas mind täiesti arusaamatu melanhoolia, nostalgia ja igatsus millegi ilusa järgi. Teate ju küll seda tunnet, et hing ihkab midagi kaunist, aga mis see kaunis täpsemalt oleks, seda ei oska või ei taha oma kaine mõistusega detailselt paika panna? Siis ahmid endasse ilusat sumedat ja tuulevaikset augustiõhtu õhku, naudid vaikust ja mõtled, et elu on ju tegelikult lill ja kõik on mööduv.

Täpselt selline oli ka Tšehhovi ainetel briti kirjaniku William Boyd'i kirjutatud ja Elmo Nüganeni lavastatud "Igatsus" - täis õhkamist, lootusi, igatsust ja teadvustamist, et kõik on mööduv.

Foto: Siim Vahur

Lugu algab sellega, kuidas mõisaproua Tatjana Aleksejevna Losseva ja tema pikaajaline sõbranna Varvara Pavlovna kutsuvad maale külla oma vana hea sõbra, Moskas elava tuntud advokaadi Nikolai Vladimirovitš Podgorini. Tatjanal (Epp Eespäev) ja Varvaral (Anne Reemann) on plaan, et Kolja (Rain Simmul) aitab neil päästa laostuva ja pankrotistuva mõisa ning seeläbi ka Tatjana abikaasa Sergei Sergejevitš Lossevi (Peeter Tammearu). Kolja saabumiseks valmistutakse nagu suureks pidupäevaks ja kui ta kohale jõuab, tekitab see elevust mitte ainult Tatjanas ja Varvaras, aga ka Tatjana ões Natašas (Maiken Schmidt), kes on suurlinna meesterahvast vaimustuses.
Foto: Siim Vahur

Samaaegselt avaldub ka lavastuse teine liin. Linnaarhitekti poeg, aadlikusoost Missail Aleksejevitš Poloznev (Kristjan Üksküla) on läinud tööle lihtsaks maalriks Andrei Ivanovi (Rõigas) (Andrus Vaarik) juurde kuna ei soovi olla lihtsalt aadlik. Tema tahab oma kätega tööd teha ja elada reaalset elu nagu elavad seda lihtsurelikud põllumehed või töölised. Missail on koos Andrei Ivanoviga Lossevite mõisas tööl ja kohtab seal töötades Natašat, kes Missaili ilmselgelt, aga tahtmatult ära võlub. Inimsuhted teeb märksa keerulisemaks fakt, et Missail on kihlumas raudteeinseneri Viktor Ivanovitš Dolžikovi (Kalju Orro) hobuse moodi pruuskava ja ratsasaabaste ning - piitsaga vehkiva tütre Kleopatra Viktorovnaga (Elisabet Reinsalu).

Foto: Siim Vahur
Intriigid ongi püstitatud ja lugu läheb tšehhovlikult veel keerulisemaks ning loo arenedes ei kulge asjad üldse nii nagu vaataja seda esmapilgul ootab või loodab. Nataša vaatab igatsevalt Podgorini poole lootes, et mees näeks temas midagi enamat kui lihtsalt üht noort ja kaunist tütarlast. Varja mängib kassi ja hiire mängu Podgoriniga, kes omakorda peab Natašat liiga nooreks ja Varvarat liiga keeruliseks. Podgorin ei soovi end jäädavalt siduda. Kleopatra soovib endale meheks erineda julgevat Missaili, kes kõrvalt jälgib hirmunult oma pruudi ja tulevase äia hullusi suutmata või tahtmata sellest välja tulla ja samas igatsedes kättesaamatut Natašat.

Foto: Siim Vahur
Lugu lõpeb nii, et keegi ei saa täpselt seda, mida soovis, ometigi ei saa ka öelda, et keegi oleks millestki täiesti ilma jäänud. Lossevid jäävad mõisast ilma, aga saavad sinna tänu uuele mõisahärrale Dolžikovile elama jääda, Nataša leiab enda jaoks Missaili, kes on abielus teisega, Kolja sõidab tagasi Moskvasse ja Varvara jääb teda rongijaamas igatsedes tagasi ootama. Nii lõpebki lavastus (vähemalt minu kui vaataja jaoks) positiivselt igatsevate nootidega. Ei autor ega ka lavastaja ei anna tekkinud küsimustele täpseid vastuseid, nad jätavad need õhku rippuma ja lasevad vaatajal ise otsustada, et mis ja kas üldse edasi saab.

Foto: Siim Vahur
Näitlejate ansambel oli suurepärane! Peategelasi Koljat ja Varjat mänginud Rain Simmuli ja Anne Reemanni lavaline keemia oli silmapaistev ja mänglev. Sealt ei puudunud ei lustakust ega ka piisavas annuses tõsidust. Üks mu lemmikstseene lavastuses oli koht, kus Varja ja Kolja suhtlevad üksteisega vallatult ja natuke kahemõtteliselt flirtivalt läbi seinalt mahavõetud vihmaveetoru. Just nagu suhtlemine läbi vihmavetoru oleks ohutum ja ei laseks Varjat Koljale liiga lähedale. Kui Varja äkitselt Kolja kõrvale ilmub, ehmatab Kolja end kangeks teadmata, mida järgmisena ette võtta. Anne Reemann oli võimas! Kui ta lavastuse lõpus seisab jaamas ja ootab Kolja tagasitulekut, siis on lausa uskumatu, kui palju emotsioone peegeldab näitleja ilme. Seal oli ühtaegu valu, igatsus, mõistmine, ängistus, armastus. Väga kaunis ja huvitav rollitäitmine minu arvates. Rain Simmul sobis ideaalselt ilusa, kuid emotsionaalselt lukustatud Koljaks, kes tõi väga hästi välja Kolja võimetuse end emotsionaalselt kellegagi siduda. Kõik on mööduv nagu Kolja lavastuse jooksul mitu korda välja ütleb.

Peeter Tammearu mõisahärra Lossevina on nagu suureks kasvanud laps, kes täpselt ei tea, mida ta tahab, aga unistab suurelt ja... rumalalt. Tammearu Lossev oli enamuse ajast groteskselt joobunud ja teadvustas endale elu ainult läbi roosade prillide, väites Koljale, et ta on "finantsmaailma peata ratsanik" lastes oma naise varanduse libiseda läbi näppude nagu läbi vesiliiva. Tammearu näoilmed jänesejahti jäljendades olid lihtsalt rabavalt naljakad. Ainuüksi selle miimika tõttu tasus seda lavastust juba vaatama minna. Epp Eespäev Tatjanana oli esimeses vaatuses minu jaoks natuke liiga närviline, aga teises vaatuses see kadus ja ta suutis muutuda mitmetahulisemaks ja usutavamaks oma rollis kui kodust ilma jäänud mõisaproua.
Maiken Schmidt meeldis mulle Natašana väga. Naiivne, õrn, ennast alles otsiv noor naine, kes soovis kättesaamatut nägemata seda, mis tal nina ees oli.
Foto: Siim Vahur

Kristjan Üksküla tõi Missaili siirust ja nooruse mässu traditsioonide vastu. Ometigi lõpetas ta koos naisega, kes esindab kõike vastupidist, mida Missail ise hindas. Elisabet Reinsalu andis Klepoatrana lavastusse päris palju huumorit. Ehkki ta roll oli väike, siis tundus, et ta naudib Kleopatra hullumeelset käitumist mõnuga. Ma pean siinkohal tunnistama, et mul vajus suu ammuli ja ma kohe ei teadnud kuidas vaatajana reageerida, kui ta oma piknikuga lavale ilmus ja ratsapiitsaga vihisedes läbi õhu peksis. Kalju Orro andis läbi oma kogemuste Dolžikovina lavastusse uusrikka käitumislaadi lopsakust ja maitselagedust tore oli laval näha ka Helene Vannarit majateenijana.

Üllatuseks minu jaoks oli ka Andrus Vaarik, kellel esimeses vaatuses väga palju tekstilist osa polnudki, see tuli alles teises vaatuses. Esimese vaatuse ajal sai Vaariku kehakeelt ja liikumist nautida. Tal polnudki vaja palju rääkida, tema kohalolek oli märgatav. teises vaatuses ilmnesid ka asjaolud Rõigase elu kohta ja ta avas peale enda välise olemuse ka sisemuse. Vaarik on imeline näitleja, kes on võimeline paljalt oma liikumisega vaatajat võluma ja meeldejäävaks muutma.

Ühte asja tahaks veel lisada, mis mulle lavastuse juures meeldis. See oli lavaline kujundus ja selle oskuslik ja detailne ära kasutamine lavastuse jaoks. Lihtsate vahenditega kujundatud lava andis näitlejatele võimaluse erinevate stseenide mängimiseks, istumiseks, ronimiseks jne. Geniaalselt teostatud.

Kokkuvõttes, väga hea ja mõtlemapanev tükk, kus on nii huumorit, nalja, situatsioonikoomikat, armastust, enese leidmist, valesid, purunenud lootusi ja muidugi - igatsust!







teisipäev, 11. august 2015

Etendus: "Lõbus lesk" - Met Opera LIVE

Tervitus!

Seekord sai suve vürtsitatud operetiga.

Pealkiri: Lõbus Lesk (Franz Lehári operett)
Teater: The Metropolitan Opera HD Live Suveooper Coca-Cola Plazas
Kestus: 2h 32 min
Millal nähtud: 05.08.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Tahtsin antud opereti ülekannet näha juba jaanuaris, kuid kahjuks olid siis ees teised plaanid ning pidin kurvastuseks loobuma. Kui suletakse uks, avatakse aken ning Metropolitan Opera suveooperite ürituste raames näidati kinodes antud tükki uuesti. Ostsin koheselt piletid ning kohal olin kui viis kopikat.

Taaskord pean tõdema, nagu teistel antud seeria üritustel, et nii suurel hulgal vanemapoolset seltskonda kinokeskkonnas näha olid meeldivalt teistsugune, samas aga pidi seansilt nooremaid lausa tikutulega otsima, mis on iseenesest veidi kurb. Nagu alati on saali ees ootamas kava etenduse vaatuste kokkuvõtete ja üldinfoga ning enne algust jõudis ekraanile ka sissejuhatus, kus tutvustatakse lühidalt tükki. Loomulikult on etendus vaid inglise keeles ning kui laulude ajal olid ekraanil ka samas keeles subtiitrid paremaks arusaamiseks, siis kõnelemisel pidi vaid kuulmisega hakkama saama ning subtiitrid ei olnud lisatud. Olin tänulik ka selle üle, et tavapäraselt hakkavad ülekannete seansid kell 20.00, kuid seekord oli alguseks 19.00. Tükk oli ühe vaheaja, kuid kolme vaatusega.

Olen kunagi ammu näinud samanimelist klassikalist 1952. aasta Hollywoodi filmi Lana Turneriga peaosas, kuid mälestused sellest on veidi hägused. Tean aga kindlalt, et tegu oli äärmiselt glamuurse ja elava looga. Laval nähtav versioon ei tohiks aga antud faktorites filmile kuidagi alla jääda, sest visuaalselt oli etendus tipptasemel. Kostüümid olid suursugused, värvilised, detailsed ning võrratud. Riideid vahetati pidevalt ning iga kleit oli kaunim kui eelmine ja omaette vaatamisväärsus. Ka dekoratsioonid järgisid sama liini, kuid veidi tagasihoidlikumalt, jäädes tegelaste suhtes selgelt tagaplaanile. Näha oli võimalik ka omapäraselt loodud ilutulestikku lava tagumises osas kujutatud öötaevas.

Tihtipeale on millegipärast operetimuusika mu meelest varmas kaduma ning avaldab harva muljet, kuid antud tükis oli vähemalt kaks pala, mis mind siiani ümisema panevad. Kurblik, melanhoolne ja maagiline "Vilja" laul etenduse kangelanna esituses oli tõepoolest võluv ning kangelase lustakas ja ulakas soolo "Minnes Chez Maxime'i"oli tõeliseks tujutõstjaks. Üldiselt oli muusika tempokas, lood reaalselt üksteisest eristatavad ning sulandusid loosse edukalt ilma, et tunduksid otsekui eraldiseisvad ja etendusse lihtsalt sisse topitud, et täita laulude kvooti. Samuti olid kurikuulsas klubis toimuvad tantsunumbrid meeleolukad, osavad ja kelmikad. Eriti lõbus oli vaadata ühte peategelast Valencienne'i vintis peaga kaasa löömas ja ukerdamas nende andekate kaunitaride vahel. Numbritele lisati huumoriloor väikse seigaga tantsijatest pärast etteastet, kui asi oli glamuurist kaugel.

Lugu ise keerleb väikse ning finantsilises mõttes mitte just eriti heas seisus riigi ümber. Kuna üks riigi rikkureid suri ning tema hiigelvara päris uhiuus kaunis naine Hanna, kardavad riigimehed, et naine abiellub välismaalasega ning viib raha koos endaga näiteks Pariisi. Et seda vältida, pannakse elumehest krahv Danilole ülesandeks, kas naine ise ära võrgutada või hoida mittesobivad kosilased temast eemal. Ja nii algabki kassi-hiire mäng armastuse ümber. Põhilooliinile lisaks jälgitakse abielunaise Valancienne'i romanssi oma salajase kallimaga, mis satub ohtu avalikuks saada. Iseenesest oli sisu intrigeeriv ja omamoodi põnev, arvestades seda, et operetid jälgivad suhteliselt samm-sammult ühte ja sedasama sisuliini. Suureks plussiks oli peategelaste omavaheline särtsakas, õrritav, vürtsikas ning ekraanilt tuntav ragisev keemia. Hanna ja Danilo olid oma olemistes köitvad, kuid koos olid nad lausa võitmatud ning vaatajana on alati ekstra nauditav vaadata paari, kes ei ole otsekui võõrad vaid kes suudavad esile manada vägeva koostöö. Nende omavaheline üksteisele pidev ärategemine, vandumata alla vastasele oli tasemel. Sisu kohalt häiris mind mingil määral, nagu seda operettide puhul mul ikka juhtub, teine armastuseliin, mis oli efektiivsem kui viimastel operettidel mida näinud, kuid siiski veidi tüütu, mittevajalik ning ülejäänud toimuvaga veidi nihkes. Samas pean aga tunnistama, et Valencienne'i kehastanud Kelli O'Hara oli rollis tohutult silmapaistev ja särav, kohati isegi hiilgavam kui peategelanna.

Näitlejad olid maailmatasemel, tõepoolest võrratud. Danilot mänginud Nathan Gunn oli otsekui filminäitleja Nathan Fillioni kaua kadunud kaksik nii iseloomult kui väljanägemiselt. Tegu oli šarmantse liiderdajaga, kes leiab endale võrdväärse vastase Renee Femingi kehastatud Hanna näol ning asi nende vahel kihises usinalt. Viimane oli elegantne, kuid krutskeid täis ning suutis mehe ilusti lõo otsa meelitada. Veel jäi meelde kergelt tainapea ametnik Njegus, kes suutis päris mitu sekeldust tekitada ning kelle imetlus tantsuklubi tüdrukute vastu oli omamoodi armas.

Suurepärane etendus! 


esmaspäev, 10. august 2015

Kino: "Võimatu missioon: Salajane rahvas"

Tervitus!

Ja jälle kinost!

Pealkiri: Võimatu missioon: Salajane rahvas
Originaalpealkiri: Missioon: Impossible - Rogue Nation
Režišöör: Christopher McQuarrie
Kestus: 2h 11 min
Näitlejad: Tom Cruise, Simon Pegg, Rebecca Ferguson, Jeremy Renner, Alec Baldwin
Žanr: Action
Kinodes alates: 31.07.2015
Nähtud: 01.08.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Tom Cruise'i isiklik James Bond sari on film filmilt aina kõrgemale küündinud, nii kvaliteedilt, põnevuselt kui segastelt inimoskuste piire kompivatelt trikkidelt, mida härra täitsa ise korda saadab. Käesolev film jätkab seda traditsiooni ning seekord on tõmbenumbriks Tomi lennukiäärel rippumine selle lendu tõusmise ja lennu ajal. Pole kahtlustki, mees on suurepärases vormis ja tegija, kuigi ma kahtlen natuke ka ta selges mõistuses, kuid siiski on trikk aplausi väärt.

Film oli ka seekord täis tagaajamisi, tulevahetusi, kakluseid, vaevu pääsemisi, võimatuna näivaid trikke, puänte ja kauneid ning eksootilisi tegevuspaiku. Mis mind kogu paketi juures aga häiris oli seesama, mis ka mulle pinnuks silmas James Bondi filmidega. Kogu teos oli üks suur action põmakas ning pea kõik lähtus tegelaste tegemistest, liialt vähe oli fookust nende sisemisele maailmale ning iseloomudele, seda eriti just peategelasel. Jah, ma saan aru, et seda žanri filmidel ei peagi olema inimsuhted ja emotsioonid samal tasemel kui draamadel, kuid ma tahaks hoolida tegelastest ning näha, et neis on ka rohkemat kui võimas paremhaak. Ma lihtsalt ei hoolinud Ethan Hunt tegelaskujust, jah, muidugi tahtsin ma, et ta tuleks kõigest välja võitjana ja hoidsin talle pöidlaid kuna ta oli kangelane, kuid mul oli temast täiesti ükskõik. Loomulikult ta hoolis oma sõpradest ja püüdis alati käituda õieti ning teisi kaitsta, kuid tal puudusid igasugused omapärad ja köitev iseloom. Ta oli otsekui äärmiselt efektiivne robot. Minu tähelepanu ainult suurte plahvatuste ja meisterlike põgenemistega ei hoia ning kui kontakti peategelasega ei saavutata, siis jääb filmi täielikust nautimisest hulganisti puudu. Siiski oli Ethan Hunt tunduvalt sümpaatsem ja kangelaslikuma olemisega kui James Bond.

Filmi sisust hoidis mind varvastel naistegelase kavatsused ja kord hea kord vist ikka mitte olek ning sündikaadi tõelise eesmärgi pinev lahtirullumine. Filmi tempo oli ideaalne. See kulgemine oli õnneks loogiline ja arusaadav, mitte nagu paljudes filmides, kus võib-olla, et kõik on tegelikkuses korralikult seotud ja läbi mõeldud, kuid vaatajana tunnen, et mingid seosed on puudu, arenemine ebamäärane või siis nii keeruline, et ma ei saa igast aspektist täielikult sotti ja kõiki lünki täidetud. Antud film ei tahtnud oma osava segadusse ajamisega ning vimkadega mul pead segi ajada ja näidata, et oi kui nutikad on autorid, kes vaatajatele ära tegid. Samas aga oli filmis ohtralt olukordi kus liialt suur osa oli õnnel ning seega kannatas usutavus. Peale selle oli märgatavalt silmade kinnipigistamist inimeste füüsiliste võimete ja taluvuspiiride suhtes, näiteks klohmiti üksteist ikka usinalt, kuid verd, kasvõi ninaverejookse, tuli ette haruharva. 

Füüsiliselt oli Tom Cruise igati tasemel, olgu selle tegelase iseloomuga kuidas on ning mulle siiralt meeldis, et kohe ei tekkinud mingid sunnitud kohustuslik romanss tema ja Rebecca Fergussoni tegelaskuju vahel. Temast rääkides, no vot see naine oli alles püss, tõeliselt vinge püss. Ta hoidis ka suurepäraselt ennast maailma tipu kõrval samal tasemel ja ei jäänud mitte üks teps Tomist mitte üheski aspektis alla. Simon Pegg oli tore naljanina nagu alati ning Alec Baldwin oli ootamatult samal ajal nii ohmu kui ka ohtlik. Ainuke, kelle puhul tundsin, et talle anti liialt vähe võimalusi ennast kasulikuks teha oli Jeremy Renner.

Sisust: Kui kõrgemalt poolt tuleb käsk IMF kinni panna, ei kavatse Ethan Hunt vaikselt taganeda vaid jätkab kurjamite tagumike kuumaksajamist. Hetke vaenlane on aga üks ohtlikumaid, millega siiani silmitsi seistud: Sündikaat. Kuna ametlikult on mees jooksus ning avalikult ei tohi tema tiimikaaslased teda abistada, siis tuleb olla ekstra osav, et eluohtlikus kassi-hiire mängus pahalased kahjutuks teha. Oma osa siin on ka salapärasel naisagendil ning tema eesmärkidel.

Lemmik stseen: Juhuslik kohtumine kamraadidega eri autodes keset tagaajamist.

Lemmik tsitaat: "Ma olen meie üle nii uhke."

Kokkuvõttes: Igati on ära teenitud koht tõusuteel oleva filmiseeria ridades. Kvaliteetset märulit on iga makstud euro eest ohtralt ning kuigi ma oleks oodanud ka väikest inimlikkuse elementi, on suurepärane meelelahutus garanteeritud. 

laupäev, 8. august 2015

Näitus: "Öised tiivulised" Eesti Loodusmuuseumis

Tervitus!

Millal sa viimati Loodusmuuseumis käisid? Kui vastus on, et vist kunagi 6. klassis, siis on suurepärane põhjus taasavastada see imeline ja hariv koht, sest 19. märts kuni 25. oktoober on võimalik külastada sealset näitust "Öised tiivulised."

Näitus: Öised tiivulised
Asukoht: Eesti Loodusmuuseum - Lai tn 29A
Koduleht: http://www.loodusmuuseum.ee/avaleht/
Hind: 4 EUR täiskasvanutele (sissepääs ka püsieksponaatidele)
Millal nähtud: 08.08.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt Loodusmuuseumi kodulehelt
Kunagi noorena sai Loodusmuuseumis tihti käidu ning siiani on mul positiivsed mälestused püsieksponaatidest nagu metsiga, ilves, põder ning teistest tegijatest. Möödas on aga oma 15 aastat kui viimati sealsest uksest sisse astusin. Puhtalt juhuslikult nägin kohvikus ajalehte sirvides reklaami uue näituse kohta ning täiesti ekspromt otsustasin sammud Laiale tänavale suunata.

Näituse keskmes olid kakulised ning liblikad, kes tegutsevad suurel osal vaid öösel. Mõlemale grupile oli pühendatud üks ruum. Peale öökullide ja liblikate topiste sai igasugu asju proovida, kogeda, tunda, näha ja kuulda. Põnevat infot peateemade kohta ei olnud võimalik saada ainult välja pandud tekstide põhjal, mis olid konkreetsed, kompaktsed, informatiivsed, muutumata igavaks või liialt pikkadeks, vaid uusi teadmisi sai kogutud ka kõrvade, silmade ja kompimisega. Külastajale tutvustati muuhulgas näituse staaride toitumist, elupaikasid, pesitsemise kombeid, sulestike/tiibade mustrite ja välimuse olemust ning põhjendusi, kuidas nad kuulevad, tunnetavad, haistavad ning näevad ja muid omapärasusi. Peale selle on koridoride seintel ja mujal võimalik imetleda 4-12. klassi õpilaste joonistusi kakkudest, millede hulgas oli köitvalt iseäralikke kui ka tõesti osavaid kunstiteoseid.

pilt Loodusmuuseumi kodulehelt
Kuidas suudavad kakud oma pead 360 kraadi keerata? Miks on neil sellised punnis suured silmad? Miks on kakud aktiivsed just öisel ajal? Kõigile neile küsimustele ja teistele saab vastuse näitust külastades. Peale selle saab muuhulgas kuulata ka erinevate öökullide eri sündmuste häälitusi (eriti lahe oli nn saatana huide ühe eksemplari poolt), proovida 360 kraadi kambris kui kaugele sa ise suudad oma kaela keerata, binokulaariga sulge ülilähedalt analüüsida, kaku koljut põrnitseda ning vaadata videot aegluubis lendu tõusvast kakust. Viimane oli tõesti pilkuhoidev ja võimas, sest hakkama saadi meisterliku, elegantse ja vaevatu õhuakrobaatikaga. Kokkuvõttes võin väita, et pärast kukkurtihast ja parti (jah, parti) on kakud kahtlemata mu ühed lemmikud linnud. Kui kõik muu kõrvale jätta, siis ainuüksi nende ülilahedad muheda näod on niivõrd kihvtid ja omapärased.

Kas liblikad teevad häält? Millest tulenevad niivõrd kaunid ja tiivamustrid? Kui suur on suurim ööliblikas? Kas liblikas võib tappa? Vitriinides reastatult on võimalik tutvuda üle 300 ööliblikaga ning kui imepisikestest siltidest lähtuda siis olid enamused liblikad Ecuadorist, Taist, Malaisiast ja Eestist. Liblikaid leidus tillukesi, keda selgelt nägemiseks pidi väga lähedale kummarduma, kuni kahe kokkupandud peo suuruseid. Iga üks oli unikaalne ja tohutult võluv oma kaunite tiiva mustrite ja kujudega. Mõned paistsid silma erksate värvidega, teised tagasihoidlike kuid iseäralike kujundustega, aga kõik oli õrnad, helged, otsekui muretud, muinasjutulikud, salapärased ja äärmiselt oivalised. Peale liblikate
pilt Loodusmuuseumi koduelehelt
endiga, 
sai vaadata videot liblika arengust (kuidas esimest korda tiibu sirutati oli lausa võrratu), kuulata liblikaid, tutvuda nende arenguetappidega, binokulaariga näha liblika tiiba ülidetailselt ja, minu vaieldamatu lemmik, otsida liblikaid puudelt koos taskulambiga, mis oli äärmiselt keeruline, sest enamused olid niivõrd osavad puudele ja keskkonda sulanduma tänu mustritele ja tiibade kinnihoidmisele.

Kokkuvõttes: Äärmiselt kihvt ja informatiivne näitus tutvumaks kahe laheda grupiga, mis sobib uudistamiseks nii noortele kui vanadele.


teisipäev, 4. august 2015

Näitus: "Kunst valitseb" Tallinna Raekojas

Tervitus!

Seekord vahelduseks kunstimaailmast!

pilt facebook.com lehelt

Näitus: Kunst valitseb
Asukoht: Tallinna Raekoda - Raekoja 1 10114 Tallinn
Koduleht: http://artrules.ee/et/
Millal nähtud: 28.07.2015
Minu hinnang: 5/5

Käisin just Viinis ning olles selline vaatamis/kultuuriväärsuste hull nagu ma olen, sai maratonkiirusel külasatud kõiki peamisi muuseume ning nähtud sai nii Picassot, Monet, Renoiri, Raffaeli, Andy Warholi, Van Goghi, Klimti, Tiziani, Vermeeri ning ka antud näitusel esindatud Düreri, Rubensit ja Bruegheli. Loomulikult ei ole võimalik võrrelda Lääne-Euroopa kuulsamate muuseumite eksponaate meie omadega, kuid vahel harva tekib erakordne võimalus kunstimaailma tippude meistriteoseid ka kodumaal kaeda.

Mis? Kus? Millal?

5. juunist 5. oktoobrini on võimalus Tallinna Raekojas oma silmaga tutvuda ning imetleda 15-17. sajandi teoseid kuulsate kunstnike poolt. Maalid, mida on kokku üle 90, on kõik pärit erakollektsioonidest ning näitus hõlmab kogu Raekoda. Mainin juba etteruttavalt, et äärmiselt efektne ja asjakohane on teoseid nautida niivõrd ajaloolise hõnguga hoones, mitte kuskil modernses, kuid kõledas ja kliinilises muuseumis.

Ma ei ole kahjuks varem Raekojas käinud, kuid väidetavalt on seal näituse tarbeks tehtud hulgaliselt ümberkujundusi, et sinna toodud teoseid võimalikult meisterlikult, selgelt ja loogiliselt eksponeerida. Ruumidest on viidud ära kõik üleliigne, et külastajate fookus oleks ainuüksi maalidel ning kasutatud on ka erilist valgustehnikat, mis tekitavad maalidele helendamise efekti, mis omakord aitavad tähelepanu teostele tõmmata. Selline sumedam ja valgusvähesem taust üldises valgustuses aitab enamgi pilku vaid vajalikes suundades ja kohtades hoida. Maalid on jaotatud oma 8 väiksema ja suurema ruumi vahel, igas neist kuskil keskmiselt 10 tükki, ning trajektoor liikumast punktist A punkti B on selge ja kergesti jälgitav. Sellest lähtudes võib kindel olla, et üksi teos ei jää nägemata. Kindlasti peaks aga arvestama vähemalt oma tunni ajaga külastuse kohta. Kollektsioon ise sisaldab hulganisti religioossete teemadega maale, kuid puudu ei ole ka natüürmortid, portreed, maastikud ning muu.

Miks seada sammud Raekoja poole? 

Ainuüksi mõte, et see võib olla ainuke kord elus Eesti pinnal  esindatud kunstimaailma tippude loomingut kaeda, peaks linnutiivul kõik vähegi kunsti hindavad isikud näitusele viima. Võib-olla heidutab tõsiasi, et ei teata piisavalt nähtavast, selle ajaloost ning detailides, ei osata analüüsida ning pikki monolooge esitada sellest, et mida teatud sorti pintslitõmme tähendab, kuidas mõjub, kes mis koolkonda kuulub ja mis tehnikaid valdab, kuid asjast ei pea teadma kõike kuni detailideni välja, et lõpptulemust nautida. Tegu on maailma kunstiajaloo kõrgtasemega ja see, et pool tundi ühe maali ees ei seista ja ülilähedalt igat selle tükikest ei silmitseta, ei tähenda, et nende mõju ja ilu vähem kunstiteadlikule isikule kohale ei jõu, muljet ei avalda ega midagi ei paku. Ajalugu on ajalugu, kunst on kunst, ilu on ilu, kõik kolm koos on aga võimas kombinatsioon, vahet pole kas sa oled teadlik nende kõigi faktorite konkreetsetest üksikasjadest või mitte.

Mis olid minu meeldejäävaimad osad kollektsioonist?

pilt artrules.ee kodulehelt (Boets J)
- Boets J "Nägemise ja haistmise allegooria"

Need imepisikesed üksikasjad, see detailirohkus, keskmise suurusega maal, kuid optiliselt ja sisult hiiglaslik.

- Marcellus Coffermans "Püha Perekond Ingliga"

See punane toon oli niivõrd intensiivne, silmapaistev, pilkuhoidev ja kaunis, et tegi maalist midagi igati meeldejäävat.


pilt wikipedia.com (Marcellus Coffermans)
- Jan Brueghel vanem "Natüürmort Tulpide, Rooside ja Iiristega Savivaasis"

Lihtsalt üks kaunis maal, kaunite lilledega, helge, värviline ja päikeseline.

Mis olid aspektid peale kunsti millele tähelepanu pöörata?

Peale maalide võiks kindlasti veidi kiigata ka nende raame, mis olid kõik omamoodi ja uhkemad või tagasihoidlikumad, üldist teoste paigutust ning valgustust. Kindlasti peaks mõnda teost vaatama kaugelt kui ka lähedalt, hoomates sedasi üldist pilti ja efekti ning väiksemaid detaile ja maalimistehnikat.

Neile, kelledele on see esimene külastus Raekotta, võiksid korraks pilgud tõmmata maalidelt ka raekoja ruumidele, kujutistele, üksikasjadele, skulptuuridele, vanale mööblile ning teadvustada enda ümbrust. Ühes saalis märkasin korraks, et ühe teise vaataja pilk oli suunatud ühelt maalilt kõrgemale. Pilgu samasse kohta suunates nägin kauneid maalinguid just lae ja seina vahel. Need ei olnud küll näitusega seotud, kuid vaatamist väärt olid nad kohe kindlasti.


pilt artrules.ee koduelehelt (Jan Brueghel)
Põnev oli jälgida ka ülejäänud külalisi, keda saab üldiste iseloomujoonte järgi ka kategoriseerida. Oli neid, kes tegid iga maali juures oma telefoniga pilti ilma maali oma silmaga õieti vaatamatagi. Oli selgelt võimalik eristada kunstiga rohkemal või vähemal määral sina-peal olevaid isikud, eriti tänu sellele, et nad olid äärmiselt lähedal nähtavale, seisid maali ees üle 10 minuti, vestlesid oma kaaslasega nähtu sümbolismist, autori elust, teose iseärasustest, ajaloost ja millest kõike veel. Kohati oli päris põnev viimaste läheduses olla ja veidi infot kõrvu saada. Leidus ka niisama asjahuvilisi, kes suuresti olid naised ning tempo oli neil minu omaga väga sarnane.

Kokkuvõttes: 
Kohustuslik kõigile, kes veidigi kunistist, ajaloost ning ilust (eriti kõigist kolmest koos) huvi tunnevad.





esmaspäev, 3. august 2015

Kino: "Pikslid"

Tervitus!

Ja veel kinost! Mul on viimasel ajal tõeline kinomaania.

Pealkiri: Pikslid

Originaalpealkiri: Pixels
Režišöör: Chris Columbus
Kestus: 1h 38 min
Näitlejad: Adam Sandler, Josh Gad, Kevin James, Michelle Monaghan, Peter Dinklage
Žanr: Ulme, komöödia, action
Kinodes alates: 24.07.2015
Nähtud: 27.07.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Mäletan veel aegu kui Adam Sandleri filmid olid totakad, kuid lõbusad ja omamoodi meeldivad ning siirad oma lollakuses. Ma olen "Pulmalaulikult" vast kümneid ja kümneid kordi näinud. Aegamööda on tema filmid muutunud aga päris häirivateks ollusteks, milledest vaimukus on vaikselt välja jooksnud ning selle asemel hoitakse filme veepeal nõmedate jalaga tagumikku naljade ja rõvedustega. Publikut neile aga jätkub, seega vorbitakse üks teise järel juurde. Kokkuvõttes võib öelda, et võta üks ja viska teist. Antud film on uusim väljalase Sandleri tüüpilisest repertuaarist, kuid seekord võib öelda, et on astutud kindlad sammud aktsepteeritavuse poole lähemale või, julgen väita, et lõpptulemus oli igati vastuvõetav.

Minu jaoks on legendaarsed mängud nagu Pac-Man ja teised liialt kauge minevik, et neid isiklikult mänginud oleks, kui nad populaarsuse tipul olid. Kõige tuttavam oli Donkey Kong, kuid seda juba Nintendo mängu läbi, mis ei ole üldsegi see versioon, mida filmis kohtasin. Siiski, tahtsin suhteliselt õhinal seda filmi näha, kuna kontseptsioon jättis värske ja nauditavalt kihvti ning laheda mulje. Eeldasin suurepärast suve meelelahutust, et IQ saaks pooleteiseks tunniks puhata.

Kuigi potentsiaali oli ning mingil määral sai see ka realiseeritud läbi vaimukusepuhangute dialoogis, tegemistes või tegelastes, tuli ka ette palju jura, mõttetust, kuivust ja puhast idiootsust. Idee ja põhjendus tulnukate rünnakule seletati suhteliselt vastuvõetavalt ja loogiliselt, samas aga tõsiasi, et Kevin James oma tüüpilises hiilguses oli USA president, kaunis, kelmikas ja siresäärne Sandleri silmarõõm oli puht juhuslikult ka mega kõrge auastmega sõjaväepüss ja, et tõesti oli inimkonna ainsaks lootuseks selles mängpõrgus mingid kunagised mänguässad -- no vot neid asju ma ei suutnud seedida ja need kriipisid ebamugavalt. Samuti oli ilmselge, et loodeti ja toetuti liialt sisu nostalgilisele faktorile inimesi kinno meelitamisel ning sisu kannatas tänu sellele pealiskaudsele peibutusmanöövrile. Samas ei pea olema niiväga nende mängudega sina-peale, et nähtust aru saada ja seda nautida.

Huumorit esines igasugu variatsioonides ning ka päris kiiduväärt nalju. Efektid nägid päris kobedad välja, arvestades seda, et nad ei peagi olema kõrgtasemel, kuna kujutletavad mängud ei näinud ka just hiilgavad välja, võttes võrdluseks tänapäeva mängude visuaalid. Mis mind aga tüütas oli romantikaliini kohmakus, pealesunnitus ja sellise kohustusliku looelemendi maitse, et Sandleril tegelaskujul ikka oleks mingi kuum chick keda filmi lõpus kabistada. Ja, et noh, tore, et maailm sai päästetud aga üks meelas tükk peab ikka ju auhinnaks käe küljes rippuma. Naine on õnneks päris asjalik, kuid niivõrd eraldiseisev ja kentsakas antud kontekstis.

Filmis hiilgasid, esiteks, Sean Bean kõva ja karmi Briti sõdurina ning, teiseks, Josh Gad. Vend oli lihtsalt tohutult ülevoolav, nõder või geniaalne, ma ei suuda otsustada, vastutas mitme üllatusliku naljapurske eest (ja mõne veidi ebamugava eest -- viimane stseen) ning oli opakalt koomiline ja tohlakalt vaimukas. Peter Dinklage oli ka täitsa omas elemendis ennasttäis ning ülbe sulina. Lahjalt poolelt mainin peategelast Adam Sandleriti, kes kehastas täpselt sedasama loru, keda enamustes teistes enda filmides, luitunud, ilmetu ning hädasti uuenduskuuri vajav. Kuigi mitte reaalne tegelane, oli Q*bert üliarmas!

Lemmik tsitaat: "Me filmime õllereklaami."

Lemmik stseen: Ludlow ootamatu kentsakalt ning agressiivselt sütitav kõne sõduritele.

Kokkuvõttes: Ma ei saa eitada, et kohati oli film päris lõbus ning nauditav, kuid ma ei saa maha salata ka selle liialt napakaid detaile ja möödapanekuid. Samas arvan, et kui mitte palju oodata ning mõistus ukse taha jätta, siis on tegu lahedalt veedetud ajaga ka neil, kes kesksetest vanadest mängudest midagi ei mõika ja midagi kuulnudki ei ole.