Tere ilusat päeva!
Minu selle suve üks parimaid filmielamusi!
Pealkiri: Vasakukäeline
Lavastaja: Antoine Fuqua
Stsenarist: Kurt Sutter
Kestus: 2 h 4 min
Žanr: Draama
Osades: Jake Gyllenhaal, Rachel McAdams, Oona Laurence, Forest Whitaker, 50 Cent jt.
Esilinastus: 14. august 2015
Millal nähtud: 15. august 2015
Minu hinnang: 5/5
"Vasakukäeline" oli minu üheks oodatumaks selle suve filmiks. Esiteks, ma olen väga suur Kurt Sutteri, selle filmi käsikirja autori, austaja. Tema "Sons of Anarchy" (Anarhiapojad) on üks minu lemmik TV seriaale ja minu arvates on Sutter tänapäeva üks geniaalsemaid TV/filmitööstuse kirjanikke üldse. Teiseks, ka filmi peaosatäitja, näitleja Jake Gyllenhaal, kelle rollid on alati olnud meeldejäävad. Kolmandaks, ma olen pikka aega olnud poksi (ja ka teiste agressiivsemate spordialade) aktiivne jälgija. See tähendab ka seda, et mu ootused filmile olid väga suured, sest need kolm ülaltoodud asjaolu lubasid suurepärast elamust. Olgu etterutatult öeldud, et elamuse ma sain ja veel missuguse!
Nagu ma arvasin, saigi "Vasakukäelisest" minu üheks selle suve lemmikuks!
Film räägib loo Billy "The Great" Hope'st, kes on poksi maailmameister ja kelle elus on kõik olemas: armastus, rikkus, kuulsus, perekond. Billyl on armastav ja poksimaailma tundev ja sellest lugupidav naine Maureen ja imearmas tütar Leila. Nii Billy kui ka Maureen on ülesse kasvanud ilma perekonnata ja lastekodudes, kus nad kohtusid 12 aastaselt ja on üksteist sellest ajast toetanud ja on üksteise jaoks olnud kõige tähtsamad inimesed. Neil on väga tugev pere, kus Billy ka siis, kui ta tuleb peale tiitlimatši väsinuna, läbiklobituna koju, leiab aega ja armastust oma tütre jaoks. Billy on hea isa.
Oma kuulsuse tipul tabab Billy peret aga tragöödia, mille tagajärjena satub Billy tütar Leila lastekaitsesse ja Billy jääb ilma kõigest, mis tal on. Tema teekond lunastuseni on vaevaline, emotsionaalne, aga järjekindel. Ta kohtub treener Tick Willsiga, kelle abiga ta uuesti treenima hakkab.
Selliseid poksialaseid filme on ju suurel linal ennegi nähtud ning kindlasti tekib küsimus, et mis selles filmis siis nii erilist on? On poksija, kes on maailma tipus, kukub sealt kolinal alla ja võitleb võiduka lõpuni, eks? Olid ju ka Stallone'i "Rocky", või siis "The Fighter", ja "Raging Bull" filmid sarnase süžeega. Mulle meeldis filmi juures palju tegureid, aga kõige tähtsam nendest on kindlasti näitlejatööd filmis.
Jake Gyllenhaal mängib selles filmi ühe oma parima rolli. Gyllenhaalil ei ole see ju esimene kord, kus ta teeb erakordse rolli, olgu siis eelmise aasta psühhopaati esitlevas "Nightcrawler"is või siis oma varasemas karjääris "Brokeback Mountain"'is - ta on saanud päris mitu Oscari nominatsiooni. Minu kõhutunne ütleb mulle, et sellest rollist võib tulla ka järgmine nominatsioon talle. Esialgu pidi Billy roll minema Eminemile ja olen veendunud, et siis oleks tegemist olnud hoopis teistsuguse filmiga ja arvan, et siis ei oleks Billys ka nii palju sisu olnud. Mul on väga hea meel, et just Gyllenhaal seda rolli mängis ja et ta selle rolli üldse vastu võttis.
Esimene üllatus oli see, kuidas Gyllenhaal oma keha piirideni valitseb, ta on suutnud oma õblukesele raamistikule treenida suurepärase tippvormis musklis keha ja selle saavutas ta tehes 5 kuud trenni iga päev kaks korda. Rääkimata oma füüsilisest vormist andis Gyllenhaal Billyle ka sisu. Tema oskus mängida poksijat, kelles on nii palju ängistust ja viha ja kuidas ta selle raevu üle kandis poksistseenidesse ja oma ellu. Samas olid stseenid tema naise Maureeni ja tütre Leilaga armastusest õhkuvad, nii et ta suutis veidralt pobisevale poksijale anda mitmetahulisuse ja huvitava iseloomu. Suurepärane!
Rachel McAdams sobis imeliselt sellesse filmi. Ehkki ta oli reaalselt filmis lühikest aega, oli tema karakteri mõju tunda ja näha terve filmi jooksul. Ta oli ääretult sümpaatne Maureenina ja eriti just seetõttu, et ta tundis oma meest nii läbi ja lõhki, et teadis, mis mehele ja ta perele hea on, ka lepingute näol. Billy ja Maureeni vaheline keemia ja dünaamika olid kadestusväärsed.
Minu sügav austus läheb ka Leilat mänginud noorele andekale näitlejale Oona Laurencele, kes vaatamata oma noorele vanusele (13) on saanud Tony auhinna ja teda on nomineeritud juba ka Grammy auhinnale. Tema koostöö Gyllenhaaliga oli aplausi väärt, sest hirmununa ja isa poolt kaitsetusse olukorda jäetuna, lõid nad koos sellise duo, mis läks mulle kui vaatajale väga hinge.
Ma ei saa mainimata jätta ka Forest Whitakeri, kes oleks saanud Tick Willsi rolli ära mängida möödaminnes, nö puusalt tulistades, aga nagu temasugusele professionaalile omane, siis seda ta muidugi ei teinud. Tema ja Gyllenhaali kasvav sõprus sisaldas piisavas koguses treeningutega seotud piitsutamast ja õpetamist, aga ka siiraid vestluseid, mis mõjutasid Billy elukäiku.
Tegemist ei ole minu arvates tavapärase spordifilmiga. Jah, "Vasakukäeline" on spordifilm, aga ta on ka väga hea draama, mis paneb vaataja kord õudusest ahhetama, siis entusiastlikult kaasa elama, siis nutma ja filmi lõpuks on vaataja emotsionaalselt kurnatud ja samas õnnelik, sest filmist ei puudu ka lootus ja usk.
Ühe asja tahaks veel ära mainida. Kurt Sutteri stsenaarium oli täis klišeesid, aga vaatamata sellele suutis lavastaja Antoine Fuqua suunata näitlejate ansamblit nii, et mina kui vaataja andsin filmile andeks kõik tema pisivead, sest rollid olid lihtsalt niivõrd võimsalt esitatud ja ka filmi visuaalne ning muusikaline külg olid võrdselt head.
Minge kindlasti vaatama! See film annab parema ja kestvama elamuse kui Ameerika mäed!
5/5
Minu selle suve üks parimaid filmielamusi!
Pealkiri: Vasakukäeline
Lavastaja: Antoine FuquaStsenarist: Kurt Sutter
Kestus: 2 h 4 min
Žanr: Draama
Osades: Jake Gyllenhaal, Rachel McAdams, Oona Laurence, Forest Whitaker, 50 Cent jt.
Esilinastus: 14. august 2015
Millal nähtud: 15. august 2015
Minu hinnang: 5/5
"Vasakukäeline" oli minu üheks oodatumaks selle suve filmiks. Esiteks, ma olen väga suur Kurt Sutteri, selle filmi käsikirja autori, austaja. Tema "Sons of Anarchy" (Anarhiapojad) on üks minu lemmik TV seriaale ja minu arvates on Sutter tänapäeva üks geniaalsemaid TV/filmitööstuse kirjanikke üldse. Teiseks, ka filmi peaosatäitja, näitleja Jake Gyllenhaal, kelle rollid on alati olnud meeldejäävad. Kolmandaks, ma olen pikka aega olnud poksi (ja ka teiste agressiivsemate spordialade) aktiivne jälgija. See tähendab ka seda, et mu ootused filmile olid väga suured, sest need kolm ülaltoodud asjaolu lubasid suurepärast elamust. Olgu etterutatult öeldud, et elamuse ma sain ja veel missuguse!
Nagu ma arvasin, saigi "Vasakukäelisest" minu üheks selle suve lemmikuks!
Film räägib loo Billy "The Great" Hope'st, kes on poksi maailmameister ja kelle elus on kõik olemas: armastus, rikkus, kuulsus, perekond. Billyl on armastav ja poksimaailma tundev ja sellest lugupidav naine Maureen ja imearmas tütar Leila. Nii Billy kui ka Maureen on ülesse kasvanud ilma perekonnata ja lastekodudes, kus nad kohtusid 12 aastaselt ja on üksteist sellest ajast toetanud ja on üksteise jaoks olnud kõige tähtsamad inimesed. Neil on väga tugev pere, kus Billy ka siis, kui ta tuleb peale tiitlimatši väsinuna, läbiklobituna koju, leiab aega ja armastust oma tütre jaoks. Billy on hea isa.
Oma kuulsuse tipul tabab Billy peret aga tragöödia, mille tagajärjena satub Billy tütar Leila lastekaitsesse ja Billy jääb ilma kõigest, mis tal on. Tema teekond lunastuseni on vaevaline, emotsionaalne, aga järjekindel. Ta kohtub treener Tick Willsiga, kelle abiga ta uuesti treenima hakkab.
Selliseid poksialaseid filme on ju suurel linal ennegi nähtud ning kindlasti tekib küsimus, et mis selles filmis siis nii erilist on? On poksija, kes on maailma tipus, kukub sealt kolinal alla ja võitleb võiduka lõpuni, eks? Olid ju ka Stallone'i "Rocky", või siis "The Fighter", ja "Raging Bull" filmid sarnase süžeega. Mulle meeldis filmi juures palju tegureid, aga kõige tähtsam nendest on kindlasti näitlejatööd filmis.
Jake Gyllenhaal mängib selles filmi ühe oma parima rolli. Gyllenhaalil ei ole see ju esimene kord, kus ta teeb erakordse rolli, olgu siis eelmise aasta psühhopaati esitlevas "Nightcrawler"is või siis oma varasemas karjääris "Brokeback Mountain"'is - ta on saanud päris mitu Oscari nominatsiooni. Minu kõhutunne ütleb mulle, et sellest rollist võib tulla ka järgmine nominatsioon talle. Esialgu pidi Billy roll minema Eminemile ja olen veendunud, et siis oleks tegemist olnud hoopis teistsuguse filmiga ja arvan, et siis ei oleks Billys ka nii palju sisu olnud. Mul on väga hea meel, et just Gyllenhaal seda rolli mängis ja et ta selle rolli üldse vastu võttis.
Esimene üllatus oli see, kuidas Gyllenhaal oma keha piirideni valitseb, ta on suutnud oma õblukesele raamistikule treenida suurepärase tippvormis musklis keha ja selle saavutas ta tehes 5 kuud trenni iga päev kaks korda. Rääkimata oma füüsilisest vormist andis Gyllenhaal Billyle ka sisu. Tema oskus mängida poksijat, kelles on nii palju ängistust ja viha ja kuidas ta selle raevu üle kandis poksistseenidesse ja oma ellu. Samas olid stseenid tema naise Maureeni ja tütre Leilaga armastusest õhkuvad, nii et ta suutis veidralt pobisevale poksijale anda mitmetahulisuse ja huvitava iseloomu. Suurepärane!
Rachel McAdams sobis imeliselt sellesse filmi. Ehkki ta oli reaalselt filmis lühikest aega, oli tema karakteri mõju tunda ja näha terve filmi jooksul. Ta oli ääretult sümpaatne Maureenina ja eriti just seetõttu, et ta tundis oma meest nii läbi ja lõhki, et teadis, mis mehele ja ta perele hea on, ka lepingute näol. Billy ja Maureeni vaheline keemia ja dünaamika olid kadestusväärsed.
Minu sügav austus läheb ka Leilat mänginud noorele andekale näitlejale Oona Laurencele, kes vaatamata oma noorele vanusele (13) on saanud Tony auhinna ja teda on nomineeritud juba ka Grammy auhinnale. Tema koostöö Gyllenhaaliga oli aplausi väärt, sest hirmununa ja isa poolt kaitsetusse olukorda jäetuna, lõid nad koos sellise duo, mis läks mulle kui vaatajale väga hinge.
Ma ei saa mainimata jätta ka Forest Whitakeri, kes oleks saanud Tick Willsi rolli ära mängida möödaminnes, nö puusalt tulistades, aga nagu temasugusele professionaalile omane, siis seda ta muidugi ei teinud. Tema ja Gyllenhaali kasvav sõprus sisaldas piisavas koguses treeningutega seotud piitsutamast ja õpetamist, aga ka siiraid vestluseid, mis mõjutasid Billy elukäiku.
Tegemist ei ole minu arvates tavapärase spordifilmiga. Jah, "Vasakukäeline" on spordifilm, aga ta on ka väga hea draama, mis paneb vaataja kord õudusest ahhetama, siis entusiastlikult kaasa elama, siis nutma ja filmi lõpuks on vaataja emotsionaalselt kurnatud ja samas õnnelik, sest filmist ei puudu ka lootus ja usk.
Ühe asja tahaks veel ära mainida. Kurt Sutteri stsenaarium oli täis klišeesid, aga vaatamata sellele suutis lavastaja Antoine Fuqua suunata näitlejate ansamblit nii, et mina kui vaataja andsin filmile andeks kõik tema pisivead, sest rollid olid lihtsalt niivõrd võimsalt esitatud ja ka filmi visuaalne ning muusikaline külg olid võrdselt head.
Minge kindlasti vaatama! See film annab parema ja kestvama elamuse kui Ameerika mäed!
5/5
