Tervitus!
Taas hilinemisega, kuid ma ei saa seda ka kirjutamata jätta.
Pealkiri: Savisaar
Teater: NO99
Kestus: 3h 00 min
Lavastaja: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Osades: Marika Vaarik (nimiosas), Rea Lest, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Ragnar Uustal, Jarmo Reha, külalistena Liina Vahtrik (Von Krahli Teater) ja Raivo E. Tamm ning Noorte Segakoor Vox Populi
Esietendus: 06.02.2015
Millal nähtud: 27.02.2015
Minu hinnang: 4/5
 |
| pilt no99.ee kodulehelt |
Eesti poliitika on kui antiiktragöödia, antiiktragöödia on kui Eesti poliitika. Kas üks võrdub teisega, seda peab igaüks ise otsustama, kuid kuidagi ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et mõlemaid ühendab vähemalt teoreetiliselt päris palju puutepunkte või siis õhkkond, mulje ja teistes esiletoodavad reaktsioonid on tihtipeale neil ühed ja needsamad. Siinkohal pean ma ka etenduse kiituseks mainima, et ehitades lavastus antud paralleelile toetudes ja seda üldse märgates ning niivõrd edukalt poliitika tragöödia konteksti panna, oli esmapilgul tagantjärgi nii ilmselge, kuid siiski täiesti avastamata maa. Ühesõnaga, taust ja tegevuspaik olid mulle väga meeltmööda.
Poliitika pluss tragöödia, võrdub intrigeeriv, haarav ja paljulubav, kuid samas ei ole see mitte niivõrd raskelt usutav kombinatsioon. Kui siia nüüd lisada ka kolmas komponent ehk siis muusikal, siis esmalt pani see mind kulmu kergitama mõttega, et kuidas see kompott küll toimima peaks ning kokku võib ju segada igast koostisosasid, kuid maitse võib osutuda jälgiks. Kuigi etenduse ajal oli hetki, kus selline trio mõjus kentsakalt, toimisid nad ühiselt aga kui peekon koos banaaniga. Kõlab eemaletõukavalt, kuid tegelikkuses on eriti maitsev. Lisaks andisid laulunumbrid etendusele originaalsust, värskust, kergust ja ei lasknud vaataja silme ees lahti rulluval tragöödial liiga traagiline näida.
Veidi ka muusikast ning paladest mis silma, kõrva ja meelde jäid. "Ma olen mees" ning "Mina tõin vabaduse" rõhusid Edgari eneseimetlejast ja enesetähtsustajast mina ja maailm loomust sellise lõbusa huumoritooniga. Kadri allaandmise nukker soolo oli üks tahtmatult koomilisi esitus, kus suurel ekraanil oli üldplaanis hakkamist täis neiu, kelle ambitsioonid suruti maha ning kellel ei tule isegi iseenesest pisaraid vaid ta peab oma prillidele sülitama, et "pisarad" voolaksid. Jüri ja Kaja duett oli aga üks positiivsemaid hetki ning kogu ümbritsevat poliittragöödiat igati ignoreeriv väike lembetants, mis kui oaas keset kõrbe, lennutas paariks minutiks mõtted ja õhkkonna romantika lainele. Eriti meeldis mulle Jüri lauldud rida, kuidas ta Kaja juurde "sõitis bussiga, täitsa tasuta." Suure aplausi on ära teeninud ka koor, kes mõjus võimsa, ühtse, tugeva ja meloodilise massina, mida võimendas veel ühtne välimus (blond pikakiharaline parukas ja punane ürp) ning, kes olid Edgari neitsite koor, kuigi reaalselt sai korduvalt mainitud, et ei olnud seal keegi enam ammu neitsi (siinkohal rohkem poliitilises mõttes). Kummardus ka Vaiko Eplikule kui ühele heliloojatest ja laulusõnade autorile! Muusikalises pooles väikse vingumisena tooks ka välja, et palad ei jaotunud ühtlaselt kogu etenduse peale, vaid oli pikki perioode, kus ei lauldud üldse ja siis jälle vastupidi.
Kahtlemata oli aspekt, mida ma kõige rohkem ootasin näha, see kuidas on ühildatud ja loose sutsatud igast poliitskandaalid, päevakajalised teemad, erakonna iseärasused jne. Ma ei pidanud pettuma, sest kuigi mitte nii suurel hulgal kui oleksin lootnud, said ära mainitud või stseenidesse lisatud nii vihmavarjutüdrukud, kilekotid rahaga, poliitbroilerid jne, kõik nad olid esitletud läbi terava, vaimuka ning sundimatuse hõnguga huumoriprisma. Torked ja täkkeid tänapäeva poliitika tralli pihta jälgisin muigega näol. Põhifookus oli etenduses Edgari erakonnal, kuid üürikese cameo said tehtud ka oravapoisid ning see vahepala oli kahtlemata entusiastiline ja lõbus vitamiinisüst.
Power corrupts ehk võim korrumpeerib on igati tõene kui antud etendusest lähtuda. Kõik soovivad saada võimu või siis meepoti äärele ning kui osad langevad tugevamate jalgealuseks ja kummardajateks, siis teised suudavad kaugemale jõuda. Edgar on võimu tipul olnud juba üüratu aeg ning mitte miski ei paista tema positsiooni kõigutavat ning samuti ei ole tal kavatsustki troon üle anda. Ka Kadrile vastab ta alati ülevõtmise küsimuse peale vaid "hiljem," "natukese aja pärast," "varsti," "kohe kohe." Reaalsuses ei suuda Edgar lihtsalt teisiti eksisteerida ning võim on osa tema isikust, ta on võimust joobunud ja peab seda enda privileegiks ja ainult enda. Marika Vaarik sai suurepäraselt hakkama peategelase enesekeskse, lootusetult hukas, kurnatud, enda nõrkuste ohvriks langenud, kuid siiski ootamatult sümpaatse tegelaskuju esitamisega. Ta oli suursugune, haavatav ning võimas üheaegselt ning kandis enda õlgadel kogu etendust. Vaatamata sellele, et viimane oli peategelane, ei olnud etenduses siiski ühtegi positiivset kangelast, kõiki ajendas võim ja ahnus, parem koht troonil või siis võimalikult lähedal troonil istujale. Keeruline oli kellelegi pöidlaid hoida, kuid vaatamata sellele oli otsekui antikangelane Edgar igati asjalik etenduse keskpunkt ja tõmbenumber.
Edgar Edgariks, kuid minu jaoks oli õhtu täht aga hoopis Kadri. Tema agarus, entusiasm, pealehakkamine, julgus ja samas selline äärmiselt tütarlapselik käitumine ja maneerid ning veidi naiivne suhtumine võimu ning selle ülevõtmisele Edgarilt, tekitasid minus sellist reaktsiooni, mida tavaliselt suudab välja tuua mõni armas ja ringi kargav energiast pakatav kutsu. Kadri oli aga kindlalt kõige traagilisem tegelane kogu etenduses. Mulle ka väga meeldis kuidas Vilja oli loodud selliseks sensuaalseks ja veidi salakavalaks kohati mentoriks ja agitaatoriks Kadrile. Ma ei saa üle ega ümber tema geniaalsest ütlusest: "Mina sain vähemalt nime."
Lavakujundus oli suhteliselt lihtne, kuid ei puudunud sealt ka märkimisväärsed ja nutikad lahendused. Näiteks väga meeldus mulle kuidas lavale tekkis ülilihtsalt puude salu ning paari stseeni aset leidmine publikus. Viimasega sai nalja, sest nägin enne etendust saali keskel oma kohtadele minevat kahte naist, kes olid väga glamuurselt riietatud ning üleslöödud. Nad nägid loomulikult väga kenad välja, kuid minu peast käis läbi mõtet, et kas seda ei ole mitte liialt pakutud antud kontekstis. Minu üllatuseks oli aga tegu Vilja ja Kadriga, kellede väike vestlus koos Vilja ergutuskõnega Kadrile erakonna ülevõtmisega seoses, toimus publikus. Mis mind aga ääretult morjendas oli etenduse lõpus laest lava kohale lastud suur etenduse logo (see ümmarguste silmade ja kolmnurksete hammastega), mis helkis, vilkus ja valgust projekteeris ja seda nii hullusti, et ma ei saanud silmigi avada käsi eest võtmata, rääkimata siis laval toimunu jälgimist. Mind väga häiris see ere, vilkuv ja intensiivne valgus, see oli suhteliselt ebameeldiv.
Sisust: Edgar on impeeriumi kõrval asetseva väikeriigi kuningas ning taaskord on käes valimisöö, kus rahvas valib endale kuningat. Edgar on võimul olnud juba igaviku ning seekord varjab kogu üritust ennustus fuuria poolt: kui Edgar võidab siis ta peab eluga hüvasti jätma, kui ta aga võimust ja valitsemisest lahti ütleb, siis on tal veel pikk elu elada. Mida otsustab Edgar? Mida otsustab rahvas? Mida loodavad ja kuidas käituvad Edgari käsilased, alluvad ja nõunikud? Tragöödiale omaselt tänu valearusaamadele, enesekesksetele ambitsioonidele, võimust kümne küünega kinnihoidmisele, lihtsalt asjade kokkulangemise pärast, toimub üks suur vussi keeramine ning tulemused on nii mikro kui makro tasandil traagilised.
Kokkuvõttes: Ma oleks tahtnud rohkem teravust, kuid ma ei saa eitada, et tulemus poliitika, tragöödia ja muusikali kooslusest oli vähemalt minu silmis suur õnnestumine.
