Teater: "Ajurünnak" ja "Kaheteistkümnes öö"

Tervitus!

Taaskord teatrilavadelt. 

Pealkiri: Ajurünnak
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Taago Tubin
Näitlejad: Grete Jürgenson, Imre Õunapuu, Peeter Rästas, Elar Vahter ja Märten Matsu
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 14.10.2022
Millal nähtud: 19.05.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Näidendi pealkirjaks võiks olla ka: inimpsühholoogia kaootiline maailm, ehk kuidas tekivad vandenõuteooriad, hüsteeria, massipaanika ning kaine mõistus haihtub isegi tavapäraselt ratsionaalsetes ja külmanärvilistes isikutes. Info üleküllus või, antud olukorras, selle limiteeritus, võib pingelistest hetkedest õhutatuna kiirelt eskaleerida ning juba veerema lükatud lumepalli on keeruline peatama panna. Olles üksteist üles kütnud, võib üks moment iga argine või tähtsusetum detail mõjuda kui trepina millelegi veel ekstreemsemale. Nähakse kolli seal, kus seda ehk ei ole. Või äkki on? Kaheldakse kõiges ning mitte miski, mis varasemalt kindel ja selge, ei ole enam usaldusväärne. Lokkava desinformatsiooni ja vandenõuteooriate ajastul mõjus lavastus otsekui realistliku minimaailmaga ühes ruumis, millele võis anda eri tõlgendusi, kontekste ja sihtgruppe. Oma ala ühtede vingemate spetsialistidest ärikonsultantide meeskonnale antakse poolteist tundi, et mõelda välja praktiline plaan, et kuidas teoreetiliselt elimineerida suuri hulki inimesi, kes on vaja ühiskonnast eemaldada. Veider, kuid, noh, kui küsitakse, siis proffid ka lahenduse pakuvad. Aga milleks üldse selline groteskne ja brutaalne ülesanne? Kas see on puhtalt hüpoteetilise teemaga test või teab lähtetöö andja midagi jubedat, mida teised ei tea? Ja nii hakkabki kahtluseuss ja miljonid küsimused end tegelaste mõtetesse uuristama, mis paneb neid süüdistama kaaslasi, tööandjat, valitsust, ennast ja demonstreerib, kuidas paranoia ning kulutulena nakatav hullumeelsuse laine käib lavast üle ja jätab end järel hävingu. 

Viis tegelast moodustavad omamoodi ühiskonda eri tasanditelt peegeldava grupi, keda võib näha mikroversioonina nt mõnest riigist, klassi-, majandus-, regionaalsest-, etnilisest- või eagrupist. Ja ka väiksest seltskonnast inimestest, nt töökollektiivist või perekonnast. Psühholoogiline aspekt toimib enam vähem sarnaselt, olenemata, kes täpsemalt tuulekeerise keskpunkti on paigutunud. Huvitaval kombel, seostub süžee teravalt hiljutiste pandeemia aastatega, ning mis tohuvabaohu sellest tulenevalt ühiskonnas käima tõmmati, nii üksikindiviidide peas, kogukondades laiemalt või riiklikul tasandil. Oli ju ka lähteülesanne seotud meditsiinilistel põhjustel massigenotsiidi kavandamisega -- olgu need n-ö õilsatel põhjustel (peaaegu 100% fataalse nakkuse leviku peatamine) või mitte (keemilised relvad?). Esimene mõte oli, et raudselt on tükk kirjutatud reflekteerimaks koroonakogemust. Teadvustan jõhkrat tegelikkust: ei oleks ulmeline eeldada, et eksisteeris seltskond, kes pandeemia ajal analoogset dilemmat lahendama olid kokku kutsutud. Võta aga näpust, lavastuse esietendus on aset leidnud juba aastal 2013. Veider on tõdeda, et tõsiste haiguste laialtleviku oht on tegelikult käega katsutav mure läbi aegade ning ei ole midagi ennenägematult ebatõenäolist ka Läänes, mis mõnikord võib nii tunduda ja muuta näidendi esmapilgul millegi ennekuulmatu ehmatavaks ettekuulutuseks. Seda kaine mõistusega analüüsides, ei ole lavastus tagasi vaadates niiväga ahhetama panevalt prohvetlik või kuidagi ajast ees -- näidendikirjutaja reisis tulevikku?! -- , nagu korraks mõtetest läbi käib, kuid lihtsalt potentsiaalne stsenaarium realistlikust situatsioonist. Rõhuga pigem vaimsele ning inimeste ja masside käitumise lahti mõtestamisele ja illustreerimisele. Ükskõik siis, mis ekstreemses olukorras, olgu see siis kasvõi makro astmel asetsev sõda või mikro nivool poliitparteide omavahelised mõttetud skandaalid. Loos ei olnud fookus niiväga põhjusel, et miks vaja inimestest lahti saada, vaid kuidas teadmatus mõjutab mõtlemist. Kuidas tuleb mängu moraal, kontrolli omamine ja kaotamine, paranoia, hirm ja ratsionaalsuse kaotamine. Kuidas tühisest olukorrast kerkib vandenõuteooria ja massipsühhoos. 

Pinge saalis muudkui tõusis ja tõusis, kuni jõudis keemispunktini. Ootad kannatamatult vastuseid, sest anarhiasse peab ju mingi selgus saabuma. Mingi seletus, et kõik on süütu valesti mõistmine või siis tõesti on midagi armutut teoksil. Kuigi kulminatsioon tuleb, ei jõua see kohale koos rahuldust pakkuva seisakuga ning kogu palagan jääb õhku rippuma. Okei, aga mis nüüd siis oli? Mis edasi? Ühelt poolelt on selline seis võrdsustatav reaalsusega, sest me ei saa ju üldiselt kunagi teada, kas mingil vandenõuteoorial on tõepõhi all või on tegu suure eksitusega või pahatahtlikkusega. Kuklas ju ikka kripeldab, et aga äkki ongi nii...? Teisalt, narratiivselt sai etenduselt lahkutud tsipake frustreerunult, sest kasvõi kübeke põhjendamist või protsendike saladustelt kaane tõstmist, oleks selle hüsteeria natukegi enam talutavamaks muutnud. Aga, no, mis siis ikka. Iseenesest oli lavastusel veel mitmeid paeluvaid lisandväärtuseid mida teadvustada ning mis ehk kulminatsiooni pettumust aitasid korvata. Huvitav oli kuulata tegelaste analüüsi-, infoliikumise- ja süsteemide teooriaid, et kuidas korralagestust aduda ja konteksti interpreteerida. Energia näitlejatrupi vahel oli särisev, kärme ja pidurdamatult hoogne nagu kiirrong, kes ei suuda enam peatuda (või ei tahagi). Oma maniakaalses keeristormis otsitakse enda hulgast spioone, pööratakse mööbel pahupidi ja kaotatakse enesekontroll. Eraldi tegelane oli see valge tahvel, mis kogu nõdrameelsuse hoo kulgemist kirjalikult matkis. Muuhulgas oli seltskonnas ka huvitav täheldada korporatiivkultuuri toksilisust ning naiste rolli juhtidena. See kontoriromanss aga kohe üldse ei passinud ja tundus nii sunnitud ning kentsakas, lõhkudes muidu intensiivset ja sõbrad/vaenlased energiat. Vaatamata komistustele saab saalist aga lahkuda üheaegselt nii ärev kui ergas surin sees. Peas uitamas idee, et mitte miski pole nii nagu paistab, kuid ära mõtle üle! Teadmatus on õndsus.

------------------------------

Pealkiri: Kaheteistkümnes öö
Teater: Ugala
Lavastaja: Tanel Jonas
Näitlejad: Oskar Punga, Margaret Sarv, Maarja Mõts, Vallo Kirs, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Rait Õunapuu, Alden Kirss, Margus Tabor, Aarne Soro, Luule Komissarov ja Jaana Kena

Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 06.04.2023
Millal nähtud: 09.05.2023 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 3.5/5

Shakespeare'i komöödiad on võrratud -- isegi need vähem populaarsemad. Eriti aga need. Üks suur lemmikuid on pikalt olnud antud näidend, mis üldiselt autori ühtede menukamate hulka kuulub. Kuid kas liiga palju head asja üks hetk hakkab oma võlu poolest tuhmuma? Kas ülemäära ühte ja sama asja vaadates ei ole see mingi moment enam nii äge? Võib-olla tõesti, sest antud versioonis midagi otseselt kesiselt esitatud ei olnud, otse vastupidi, kuid kunagi saadud ülevad emotsioonid tükist jäid seekord suures hulgas kogemata. Kas muutunud on inimene või näidend ise pidevalt teiseneva maailma kontekstis? Tegu on jätkuvalt vahva segasummasuvila looga, kus ohtralt tundeküllasust, kaotamisi ja leidmisi, valu ja andestust, tõelist armastust nii romantilises kui platoonilises mõttes, ning uusi lootusrikkaid algusi. Mis aga sellest teadatuntud süžeest ikka ja uuesti lahti seletada, see ei ole ju muutunud, võib-olla ehk selle interpreteerimine maailma hetkeseisu konteksti raames. Pigem tuleb suunata tähelepanu nüanssidele, nii visuaalses mõttes, lavakujunduse- ja liikumise, kostüümide, rekvisiitide ja, primaarselt, näitlejatööle, sest need on aspektid, mis varieeruvad ühe ja sama algmaterjali puhul mõnikord nii ohtralt, et keeruline on aru saada, et tegu on sama näidendiga. Kaldun arvama, et aga just see süžee ise on end natuke ammendanud ja ei paku enam õhinat ja rõõmu, mida ta kunagi esile kiskus, sest lavastuses oli mitmeid kiiduväärt detaile just pakendi ja õhkkonna mõttes, mida märgata ja imetleda. Viimane sõltub puhtalt meeskonna visioonist ning võib üllatada nii negatiivselt kui positiivselt. Siinkohal oli mulje tunnustav ja suutis niivõrd kuivõrd edukalt peita loo kondikava subjektiivset materjali ületarbimisest tekkinud apaatsust ja kuluvuse emotsiooni. 

Viimasel ajal olen tähele pannud, et üle hea maitse ja mõistlikkuse piiri on hakatud kasutama võtet, kus teose esialgne ajaperiood vahetatakse modernsema vastu -- kas ta siis passib või mitte. Umbes nagu artistliku statementina, et nii lihtsalt saab ja, vot, kui nutikalt on midagi vana muudetud värskeks ning värvikaks. Tihti toimib muutus sunnituna, võltsina ja väsitavana. Ka Shakespeare'i näidenditega juhtub seda rohkem kui ei juhtu. Mõnikord selline lüke suudetakse orgaaniliselt toimima panna, teinekord aga mitte. Jättes väline originaalsesse ajastusse või vahetades see välja mõne ajaloolise vastu, on, seega, paradoksaalsel kombel just uuendusmeelne ja mõnusalt naturaalne -- mitte vanamoeline. Klassikaline ei võrdu alati tuhm ja tolmune. Kui valikuks langeb hoopis perioodi muutus mõneks teiseks ajalooliseks, siis on otsus lisa patsu õlale ära teeninud. Barokilikud rõivad, oma volangide ja lipsukestes kaelasidemetega, soengud, oma ekstravagantete valgeks puudertatud lokikestega, ja muud kaunistused oma absurdsete ilusünnimärkidega, jäid silma ning mahutasid ennast kenasti süžee DNA-sse. Eriti meeldejääv oli see juukseelukas Olivia peas ning dramaatiliselt ja kirglikult roosa kostüüm Orsino seljas. Veidralt, kuid karakterite olemustega ideaalselt klappivad. Erksalt esile tõusvad smaragdrohelised kostüümid Viola ja tema kaksikvenna seljas aitasid lavastuse fookust hoida neil kahel, andsid mõista, et nemad on peategelased ning õest-vennast saavad alguse pea kõik kesksed looliinid, ning leiavad neis ka suudme. Lisaks kõnekatele ja isegi strateegilistele kostüümivalikutele, oli lavakujunduski tegelasi esiplaanile lükkav, kuid piisavalt taustameeleolu pakkuv, et isegi oma mõneti tõsise ja marmorliku minimaalsusega tasakaalustada ning peegeldada süžee traagilisi ja koomilisi osapooli. Selle balansiga võib näidendi eri versioonides täitsa nihu minna, sest liialt modernne keskkond on kippunud toimuvat liiga kergekäeliselt naeruväärseks muutma, võtmata arvesse, et loos on tegelikult üpris süngeid ja kurblikke elemente ning neid ei tasu ignoreerida. Tasakaal peab mõlema aspekti vahel just õige ning võrdväärne olema. Seda suutis õnnestunult antud tõlgendus.

Näitlejatrupist tõusid seekord esile mõned ootamatud tegelased, keda tavaliselt iseäranis eesrindlikkuse poolest ära ei märgiks. Alden Kirss, narr Festesena, kuigi esimene pool etendusest pea nähtamatu, oli teises pooles kuidagi eriti sarmikas ja särtsaks. Tore oli näha nooremat meest tegelase rollis. Malvolio on karakter, kellele kaasa tunda, kuid peab tunnistama, et ta on ka üpris tüütu. Antud lavastuses Aarne Soro meest esitades niivõrd intensiivselt närvidele, üllatavalt, ei käinudki ning empaatia oli vaevatum tulema. Mis on kompliment rollisooritusele. Sir Andrew on alati lustakas igas versioonis ning ka siin tõi Rait Õunapuu mehe tohlakuse ideaalselt välja. Tarvo Vridolin ja Terje Pennie kahe kõige ebameeldivama tegelasena loos olid karismaatiline ja jõuline tandemduo. Särasilme ja headust ning naiivsust õhkav Maarja Mõts oli natike liiga lapselik, kuid seda ju Vilola isenesest oli. Armas ja siiras esitus igatahes. Kuid lemmikuteks kogu grupis olid sedapuhku Margaret Sarv, Oliviana, ja Oskar Punga, Orsinona. Esimene jättis seekord mulje eriti elegantsest, aristokraatlikust ja, vastupidiselt, tuulepealikult soojast naisest. Mees aga oli oma dramaatilisusega nii välimuses kui käitumises suurepärane üle võlli esitus karakterist, kui ühest siniverelisest hampelmannist, kes suudab olla samaaegselt mehelik ning õiglane. Tema puhul on alati humoorikas olnud kui väga ta armastab ideed armastusest ja olla armunud -- tahab väljavalitu seda või mitte. Teatud tegelaste vahelised suhted või keemia oleks võinud teravamalt välja joonistuda (Orsino ja Viola, Sebastian ja Antonio, Festes ja naljameeste gäng, Viola ja Sebastian, jne), kuid üldiselt koostöö näitlejate vahel toimis. Ning lavastus oli igati nauditav ja vahva, isegi kui süžee on vähemalt ühe vaataja jaoks ennast tibake ära kulutanud. Ehk on vaja pikemat pausi järgmise kohtumise vahele. Samas, kui ikka Eesti lavadele tuuakse Shakespeare'i komöödiaid, siis tunnen kohustust neid enda kohalolekuga toetada.