Teater: "Jälle need lumejänesed"

Tervitus!

Taaskord teatrist.

Pealkiri: Jälle need lumejänesed
Teater: Ugala
Lavastaja: Andres Noormets
Näitlejad: Tarvo Vridolin, Martin Mill, Tanel Ingi, Oskar Punga, Lauli Koppelmaa, Margus Tabor, Luule Komissarov ja Peeter Jürgens
Kestus: 1h 40 min
Esietendus: 07.12.2021
Millal nähtud: 06.02.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Lastelavastustes on midagi lõõgastavat, helget ja sooja. Midagi, mis paneb ennast tundma nagu mudilane, perioodil elus, kui aju ei töötanud pidevalt täistuuridel ülemõtlemas ning maailmas ei olnud nii palju kõhklema, hirmutama või nördima panevaid jooni. Toovad nad ka esile kibemagusat melanhooliat, kuid pinnale kerkib primaarseks emotsiooniks alati mõnus ja muhe rahulolu, õrn meeldiv muie suul. Ülinunnud, pehmed ja karvased loomakesed garanteerivad positiivse meeleolu ning on teaduslikult tõestatud, et ainuüksi armsakeste vaatamine pidavat alandama ärevust ja rahutust. Kes küll võivad veel etemad pesueht stressipallid olla, kui trobikond valgeid tuttsabasid? Etendus tõotas endas olevat kõike, mida n-ö arst võiks tablettide asemel soovitada. Rääkimata siis pakkumast armast ja õpetlikku näidendit oma põhi sihtgrupile. Küsimust tekitas pealkirjas olev "jälle" ning tuli välja, et tupsikud nägid loomingulist ilmavalgust juba 2002. aastal. Kahjuks, puudub mul igasugune kokkupuude tegelaste varasemate lavakülastusete, kuulemängude, teleetteastete ja materjaliga üldiselt, seega, oli võimalik täitsa valge lehena end õdusalt saalis sisse seda ja lasta oma tuju tõstma hakata. Siiski, kuidas mul see jänesebande täitsa silme alt siiani on mööda liduda suutnud, jääb müstikaks. Üldiselt ma ikka olen ägedate asjadega kursis! Kasvõi põgusalt.

Jänes Kapp, Kõvajänes, Vedeljänes ja Jänes Tavalinejänes on neli krapsakat poisiklutti, kes on entusiastlikud, uudishimulikud, õppimisaltid ja, noh, mega porgandilembelised juntsid, kes ei ütle kunagi ühele oranžile juurviljale "ei". Igal ühel neist on oma spetsiifilised iseloomujooned ja visuaalse välimuse iseärasused. Nad ei valgu ühtseks valgeks ja udupehmeks massiks, vaid iga kõrvik tõuseb eri viisidel ja eri hetkedel esile. Enim on rambivalguses küll Jänes Kapp, kes teistest tsipake rohkem sõnakam ja silmatorkavam. Suur nagu kapp teine ju. Veel astuvad näidendis üles vanaema ja karutaat ning kaks eksinud ja kurnatud flamingolindu. Kostüümid olid hästi vahvad. Nendes mõnusates puhvikutes võiks ühel külmal õhtul kodus voodis chillida ja teed rüübata, akna taga langemas valget lund. Riietused olid kohati praktilised, päris elus kantavad ja igapäeva rõivastest inspiratsiooni saanud, kuid piisavalt teatraalsed, et ei tekiks tunnet, et nende kallal ei ole kunstilist vaeva nähtud. Kahe vahel saavutati suurepärane tasakaal. Rääkides veel lavadekoratsioonidest, siis need padjad ja pehmed alused nägid kombona välja kui üks soojades pastelsetes värvides vahukommi maa, kuhu hea meelega ise ennast sisse viskaks. Laval toimuv, nii selle kujunduses ja väljanägemises, kui tegelaste vestluses ja ettevõtmistes, jättis hubase, murevaba ja rõõmsameelse tunde. Ei tasu alahinnata või kõrvale lükata potentsiaalset rahustavat ning meelt lahutav mõju, mida selline heatahtlik ning ergastav lapsekeskne sisu ja teostus stressis täiskasvanule võib pakkuda. Eelarvamused jäävad ukse taha ja meel tuleb avada!

Kuna tegu on ikkagi mudilastele suunatud tükiga, siis leidub sellistest lugudes tihtipeale erinevaid õpetlikke seike või moraale, mida tahetakse lastele tutvustada või neid lihtsalt mõtlema panna. Äge oli tõdeda, et puudutati mitmeid ainevaldkondi nt matemaatika, lugemine-kirjutamine, bioloogia, geograafia ja muusika. Matemaatikaga seoses, loomulikult, loeti kokku porgandeid, liideti ja lahutati. Bioloogiat pakkus vanaema, kes miniloengu pidas maha konkreetse juurvilja tervislikkusest ja vajalikkusest. Geograafia oli, samuti, porgandiga seotud, sest pärit on see kaugest Afganistanist. Publiku lapsed said kõige enam kaasa mõelda lugemisega seoses, sest laval ilutsesid erinevad sõnad ja laused, mille tähti oli võimalik siia-sinna liigutada, ning koos mõistatustega, saadi kokku meganummi lõplik sõnum romantilisele liinile Jänes Kapi ja kauni flamingo vahel. Üleüldisi verbaalseid oskusi sai arendada lindude, esma pilgul, pudikeelest sotti saamisel -- nagu millegi lahti kodeerimine progekeele rakendamisel. Kõigel oli oma loogika ja õpetlik hetk. Praktilistele teadmistele lisaks, toodi esile ka väärtusi nt abivalmidus, lahkus ja siirus. Ja kõige tähtsam, tihti alahinnatud, vanaemade tarkused -- kuula oma vanaema, sest tema teab oma elukogemusest, kuidas järglaste muresid lahendada. Kostitati vaatajaid, lisaks, mitme lauluga, mis etendusele lisakihi ja lõbusat õhkkonda juurde pakkusid. Taaskord, oli see Jänes Kapp, kes kõige altimalt mikrofoni haaras ja muusikajoru valla laskis. Tehes õppimise orgaaniliseks osaks nähtust ja kasutades teadmiste edasi andmiseks nutikaid, kuid lihtsasti mõistetavaid meetodeid, oli ainult lust vaadata, kuidas mudilased nähtul end kampa lasksid tirisid. Ja reageerisid hetkedel, kus oli vaja kaasa juurelda ja ka neis momentides, kus seda aktiivselt ei eeldatud, kuid oma arvamust avaldati publiku hulgast vaatamata sellele. Tegu oli teatud kraadini meelega interaktiivse etendusega ja ülejäänud osas n-ö vaba lavaga, kus kahe grupi vahel puudus suhtlemispiir.

Vingatsist täiskasvanu nagu olen, ei ole võimalik üleanalüüsivat ja konstruktiivselt kritiseerivat häält endas siiski täitsa vait sulgeda, vaid peab natuke nokkima aspektide kallal, mis ei jäänud otseselt vajaka või ei meeldinud, vaid pigem oleksin subjektiivselt eelistanud midagi enamat või teist lähenemist. Lavastuse formaat oli natuke tüklik nagu oleks see kokku tärgeldatud erinevatest episoodidest. Kohati oli tunne nagu istuksin koolipingis ja võtan osa erinevatest ainete tundidest, mis mingi astmeni lõimitud. Kõige pikema fookuse sai flamingode saaga, mis võttis enda alla tubli ühe vaatuse, kuid ülejäänuga seoses puudus kindel läbiv süžeejoon. Näidend ei mõjunud igatpidi sidusalt toimiva tervikuna. Samas, lastele sellist väiksemate ampsudena üheks komplekteeritud suuremat pilti, oli vast just vaevatum haarata. Olles pikalt lastelavastusi mitte väisanud, jäin justkui trammi alla, sest sumin ja ringi vudimine oli rohkem, kui teatri kontekstis tavaliselt harjunud. Eriti kui selja taga istuv jõmpsikas pidevalt mu õlgasid tasakaalu hoidmiseks kinni haaras ja juukseid tiris. Ebamugav ja kohmakas oli olla, sest ise ju vabatahtlikult sisenesin põngerjate pärusmaale, kuid üldiselt ei ole just meelepärane, kui keegi füüsiliselt sul seljas elab ja haiget teeb. Seega, suur kiitus ja pikk pai nt neile pisikestele preilidele, kes minu kõrval selget etendusest rõõmu tundsid ja kaasa elasid, kuid teistele tüli tekitamata end ülal hoidsid.

Üks intrigeeriv detail veel. Üks hetk tehakse tähtedest sõna "ork", mis võib viidata orale, kuid pigem aga mõeldi Tolkien'i loodud elukaid. Nendega seostatakse praegu veel ühte kontingenti maailmas. Kas näidendis leidus ennustavaid elemente, sest lavale jõudis see 2021, või on "ork" hilisem täiendus? Või kas näeme juba kuskil viiteid ja nende taustas midagi, mis tegelikult ei eksisteeri ja on vaid vaataja enda interpretatsioon ning seoste loomine? Kui tagamõte oli see, mida kahtlustan, siis ei ole selge, kas suhtun sellesse hästi või halvasti. Tõenäoliselt haugun vale puu all ja peaksin ise peeglisse vaatama. Huvitav väikse enesereflektsiooni ja diskussiooni moment publikus olevatele täiskasvanutele igatahes. Jänkupoiste ja nende sõprade juurde tagasi tulles, pakkusid nende vahvad askeldused pealtnäha arusaamatut, kuid mentaalselt tõelist serotoniini. Nii hubane, vererõhku alandav ning naeratust näole manav oli efekt, mida tükk suutis esile meelitada. Siiski, ei suutnud ma 100% oma aju pausile panna, mis oleks olnud ideaalne variant. Midagi sihtis tsipake mööda, mis oleks takistanud toppama jäämist nt süžee kritiseerimise kallal. Siiski, see orienteeruvalt poolteist tundi võrdus ühe spaa sessiooniga või lõõgastava tunnikesega lesides päikese käes ja kuulates lindude sirinat. Tõeline ebatraditsionaalne vaimse tervise turgutamise laks, mis oli just nagu rusikas silmaauku.