kolmapäev, 13. detsember 2017

Teater: "Macbeth"

Tervitus!

Ja veel teatrist!

Pealkiri: Macbeth
Teater: Linnateater
Lavastaja: Antti Mikkola
Näitlejad: Henrik Kalmet, Alo Kõrve, Hele Kõrve, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Andero Ermel, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Mart Toome, Tõnn Lamp, Andres Raag, Maiken Schmidt või Ursula Ratasepp, Piret Kalda, Külli Teetamm
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 18.03.2017
Millal nähtud: 31.03.2017
Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
"Tooge sardell!" – on lause mida ma poleks mitte kunagi ette kujutanud, et öeldakse mõnes Shakespeare’i lavastuses. See oli aga vaid üks esimesi geniaalseid tekstikilde, mida uus versioon "sellest Šoti näidendist" (the Scottish play -- mille nime välja ütlemine teatris toob väidetavalt halba õnne) välja paiskas. Üldiselt, "Macbeth" kui näidend, ei ole mulle kunagi ülemäära imponeerinud või üleliia huvi pakkunud. Eelistan Shakespeare’i komöödiaid, kuid kui Eesti lavadel midagi tema kuuest ellu äratatakse, siis olen mina kindlasti publiku hulgas. Seekordne versioon suutis üllatada -- väga positiivselt üllatada. Eelistan käesolevat isegi originaalile tänu esmapilgul ajuvabale, kuid lõppkokkuvõttes imeliselt toimivale uuenduslikule tegevuspaigale: Šotimaa asemel on sündmustik viidud kaasaegsesse Eesti talisuplejate ühingusse.

Tegu oli omapärase, silmapaistva ja reaalsuses ka suurepäraselt funktsioneeriva algse loo modifitseerimisega. Loomulikult, sai omajagu putitatud teksti ja sisu vastavalt keskkonnale, kuid vana ja uus sulandusid vaevatult kokku üheks meeldejäävaks ja meeltlahutavaks tervikuks. Lisaks, võimaldas uus kontekst ka enam lähedust Eesti publikuga, mida iidne Šoti keskne tohuvabaohu nii põhjalikult ei pakkunud. Samuti, suudeti märkamatult trööstitust tragöödiast luua komöödia või siis paroodia originaalist. Lisaks sellele, seostati süžee ka tänapäevaga, võttes fookuseks ebakompetentsed, võimu kuritarvitavad ja/või üksikisikulist kultust viljelevad juhid ehk siis diktaatorid. See päevakajaline tasand aitas küll näidendit transportida tänapäeva ning tõestas kui universaalne on Shakespeare’i looming, kuigi mind isiklikult selle rõhutamine väsitas. Liiga palju, liiga paljudest kanalitest ühte teemat, mingi hetk tekitab vastumeelt. Kahtlemata aga oli tegu nutika lähenemisega.

Etendus algas talisuplejate ühingu koosolekuga, kus publik pandi osalejate kingadesse, sest vaatajate hulka paigutusid ka mõned näitlejad, loomaks illusiooni, et vaatajaskond võttis aktiivselt kokkusaamisest osa. See oli ka esimene märk, et käesolev "Macbeth" ei ole klassikaline "Macbeth". Järgnesid paljad porgandid ehk siis kogunes lavale märkimisväärne osa Linnateatri meesnäitlejaskonnast tibatillukestes spiidodes. Teine märk, et vast ei saa tükk olema tüüpiline ja ülimorbiidne "Macbeth". Minu jaoks nüüd juba legendaarne "sardell" ja intensiivne talisupluse võistlus olid viimased naelad kirstul, et sellest tükist vast midagi äraleierdatut oodata ei maksa. Jaburuse tase muudkui kasvas ja samaaegselt ka minu vaimustus etenduse suunas. Suurepäraselt oli nihutatud konteksti Eestipärasesse keskkonda, näiteks süldipeole, kus jokkis jorsid laulsid karaoket "Naine mustas kleidis", kandsid dresse ja jõid Mehukattit. Macbeth ise oli veidi tossike oma ässitava naise kõrval ning viimane utsitas meest tagant vaid selleks, et ridaelamu asemel saaks mehe positsiooni õlgadel päris oma majja elama. See kõik aga toimis ning lõi hiilgavast Shakespeare’ist kodulähedase musta komöödia. Nähtu oli otsekui "Macbeth" aga samas ei olnud ka. Kindlasti oli versioon aga meisterlikult isikupärane interpretatsioon originaalmaterjalist.

Minu silmis aga põhines tüki edu suuresti tekstil ja seda kastval huumoril. Dialoog oli mahlane, sõnakirju, ladus, selge, mõnus ja mõtteergas. Tõdesin, et tüki vaimukused ja kasutatud toon passis just minu naljasoonega. Suvalised laused kubisesid kildudest ning sõgeda tegevusega kokku moodustasid nad vastupandamatu kombinatsiooni. Itsitasin kaasa erinevate nagu muuseas õhku loobitud lausetele: "Tehke nagu krimisarjades ja ärge midagi puudutage", "Väline terapeut ehk massöör" ja "Vabatahtlik töö võib halvasti mõjuda". Viimane oli iseäranis vaimukas seik, kus kaks talisupluse ühingu liiget arutlevad kui karmiks kõik pärast Macbethi juhiks saamist on muutunud ning vabatahtlikus ühenduses tunnevad nad ennast juba nagu päris tööl. Süžee ning värskendatud teksti vaimustav põrkumine toimus stseenis kus Malcolm kättemaksu planeerib ning oma ülikirgliku ning tänapäeva kohe kindlasti mitte sobituva Shakespeare’liku kihutuskõnega vaest sõpra haiglavoodis innustab (loe: tümitab). Kui kaaslased pärivad vanaaegse ja poeetiliselt tulihingelise keelekasutuse kohta, vastab mees tasakaalukalt: "metafoor". Otse loomulikult, ei saa ka mainimata jääda n-ö killer-penskarid, kes Macbethile oma kibekiire sõimuvalangu ja jalutuskeppidega tuule alla teevad, teemaks – nemad ei soovi enam ühingus olla. Viimane oli järjekordne näide suurepärase teksti, esituse ja huumoritasemega stseenist.

Mulle jäi tugevalt silma ka energiast pakatav näitlejamäng ning pideva sigina-sagina edukalt toimimine. Jäi ka mulje, et trupp nautis seda sürri segapuderit. Iseäranis viimases n-ö lahingus, kus võideldi pesukausside ja kulpidega, barrikaadina vahel vaid lauad, oli tunda, et poistel oli lõbus. Kuigi peaosalise kehastaja on vahetunud, muutudes Henrik Kalmetist Alo Kõrveks, nägin mina etendust esimese juhtimisel. Henrik Kalmet oli üks hetk meeldivalt könnilik, kuid siis ehmatavalt hullumeelne ja jõuline Macbeth -- mulle tema kehastus üpris istus. Hele Kõrve oli ussitav ja egoistlik, kuid siiski veidralt armas ja malbe Leedi Macbeth -- depressiivsest Eesti väikelinnast põgeneda unustaja. Nende olemused, nii voorused kui vead, olid Eesti kultuurikonteksti tooduna kergesti mõistetavad ja ära tuntavad. Teistest tegelastest, säras Andrus Vaarik oma hoomava karismaga Duncanina. Mart Toome, Malcolmina, oli üheaegselt nii tõsiseltvõetav kui naljanumber. Eraldi aplausi on teeninud trupi multifunktsionaalsed naisnäitlejad, kes olid kord kontoritöölised, siis pensionärid ja mida kõike veel.

Vaatamata tausta muutmisele ja huumorikihi lisamisele, ei muutunud uustõlgendus labaseks või kvaliteetset originaalmaterjali ärakasutavaks, et loo peal lihtsalt liugu lasta. Loodi omanäoline ning eestlasele lihtsamini seeditav versioon algloost, mis minu puhul suuresti ainult õigeid nuppe vajutas. Mulle siiralt nähtu meeldis!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar