Raamat: Krimi eri "Laibalill", "Tõelised mõrvad", "Mandariinimõistatus" ja "Tallinna intsidendid"

Tervitus!

Taas krimikirjandust. 

Pealkiri: Tõelised mõrvad
Autor: Charlaine Harris
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 2.5/5

Mingi vahe sai ühe silmaga vaadatud ekraniseeringut antud sarjast ning selles formaadis mulle lugu täitsa meeldis. Ei midagi ülemäära erilist, loogika ja usutavusaukudega, muidugi, kuid täitsa okei meelelahutus. Raamat jäi aga lahjaks. Ehk on asi selles, et esimene osa ikka mõnikord selline mittetäiuslik esmakatse kipub olema, kuid ei motiveerinud mind see järgmist osa kätte võtma. Arvan, et mõistlikum on jääda telesarja juurde. Milles siis probleem? Peategelane ei olnud eriti köitev, kuigi raamatukoguhoidjast krimifänn kangelannana on ju vahva kombo. Naise armuliinid potentsiaalselt kahe tüübiga olid kõike muud kui intrigeerivad, pigem tüütud. Kutid ise sellised suvalised ja sunnitud. Otse loomulikult tuleb midagi ajad selle ühe uustulnukaga linnas. Oleks rohkem tahtnud lugeda mõrvadest mitte kohmakatest romansi algussammudest. Üleüldse tutvustati esimese pauguga liiga palju tegelasi. Jäi segaseks, kes neist on süžeearengusse reaalselt panustavad ja kes lihtsalt leheküljetäide ning vee sogaseks tegijad. Mõrvade ümberringne pakend ei olnud lihtsalt eriti huvitav või piisavalt usutav või värvikas. 

Tõsiasi, et loos on kesksel kohal tõeliste mõrvade klubi, kus tuleb välja, et väikelinnas on kahtlaselt palju inimesi, keda huvitavad võikad ja salapärased mõrvad, teeks mind küll ettevaatlikuks ning paneks kõõrdi vaatama, kui seal nendega naaber oleksin. Hobisid on igasuguseid, kuid see teema küll tõotab olla nagu hädade magnet. Vaatamata sellele, oli taoline valik midagi originaalsemat, isegi kui eriti autentne ei tundunud. Tapmismüsteerium ise olid täitsa soliidne oma olemuse, arengu ja lahenduse poolest. See kananahka ihule toov telefonikõne esimese mõrva eel oli suurepärane kõheda ja kurjakuulutava õhkkonna tekitaja. Kohe kindlasti ei osanud ma ette arvata, et kes ja miks kõige taga oli. Mis mõnes mõttes oli nutikalt loodud, kuid, teisalt, äkki ei olnud piisavalt sidusalt ikkagi kaks otsa kokkupõimitud, et toimuv ja tegija hõlpsamini klapiks. Sest ma isegi kordagi ei tulnud selle peale. Kulminatsioonis oli, ootamatult, omajagu kätši ning ka pinget, sest olukord oli päris keeruline ning üks hetk sai kardetud hullemat. Kuigi vist selliste muhekrimidega ei maksaks, kuid siiski, viimane vaatus oli täitsa kaasahaaravalt kirjutatud. Kahju, et üldmulje ikkagi natuke nadiks jäi. 

---------------------------------

Pealkiri: Laibalill
Autor: Anne Mette Hancock
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Tegu on Taani krimkasarja esimese osaga. Mõnes mõttes tüüpiline skandinaavia noir. Keskseks paariks seekord detektiiv ja ajakirjanik. Esimene neist, Erik Schäfer, mulle läks täitsa peale, sest mees oli julge, selgrooga, otsekohene ning mõistis nalja. Sümpaatne ja muhe. Teine neist, Heloise Kaldan, valulise minevikuga naine, samuti vapper, pealehakkamisega ning teravmeelne. Sümpaatne ja asjalik. Kolmandaks oli salapärane Anna Kiel, kes oli teoses A ja O, kuid kelle konkreetsest motivatsioonist ja ajaloost oli saladuste avalikustamiseni natuke keeruline aru saada. Raamatu probleemkohad ei olnud aga peategelased. Nemad olid täitsa asjalikud, Erikuga sai itsitatud, Heloise'i suhe kavaleriga oli nunnu ning Anna oli halastamatu, selle sõna heas mõttes. Murekohad paiknesid süžees ja loo teatud elementides, mis lihtsalt nii tohutult vastumeelsed. Kuidas olid omavahel seotud Heloise ja Anna oli tegevustiku esmane ja baasina toimiv liin. Sealt edasi tuli küsimus, et mis Annaga tegelikult juhtus ja mida jätistest kurjamid talle tegid, et sellist brutaalset reaktsiooni ära teenida. Primaarse n-ö müsteeriumi vastus oli minu jaoks tagumikust välja tiritud. Kahe naise vaheline seos mõjus ootamatult ning mitte midagi ei viidanud varasemalt sellele. Vähemalt ei pannud ma seda tähele. Kogu kompott ei toiminud sidusa arenguna ning kokkupuutepunkt jäi nõrgaks. Paar eelnevat vihjet, mingi tagasivaade minevikule ja mitte üldises võtmes, mingigi eelmäng sellele, mis päevavalgele tiriti, oleks kulgemise palju sujuvamaks ja efektiivemaks teinud. Lisaks, et aru saada, mis rolli mängib "laibalill" oli vaja natuke kannatust. Samamoodi, oli seos tsipake liiga suure ja laia ringiga, kuigi põhjendus iseenesest eksisteeris küll.

Sekundaarne küsimus ja vastus, et miks Anna ringi mässas ning mis tema minevikuvarjudes tegelikult end peitis, oli minu jaoks nagu rusikaga kõhtu. Jah, päris elu ongi jõle ja jäle ning see on katastroofiliste tagajärgede ja jubeda reaalsusega teema, kuid, oeh, kuidas ma ei taha sellest detailselt kirjeldatult lugeda. Okei, need andsid mõista kui õudne see kõik oli ja aitas emotsionaalselt puudutada, kuid ma arvan, et ma ei oleks raamatut kätte võtnud, kui oleksin juba algselt enam teadnud. Mitte, et midagi peaks olema tabu, eriti kui tegu on žanriga, mis kipubki ekstra sünge olema, kuid ma ei lihtsalt tahtnud seda lugeda. Anna plaanidele heitis paljastus õli tulle ning naisele sai nüüd teadlikult pöidlaid ja varbaid hoitud. Lugu oli selles mõttes ka paljude krimkade stambist erinev, et kogu süžees toimuva vallandanud mineviku mõrva tegija oli juba algselt teada, selleks oli Anna, ning nende tapmiste, mis hakkavad siin-seal raamatus tänapäeval aset leidma, siis oli ka üpris selge, kes nende taha paigutus. Mõttetööd ergutavat arvamismängu detektiivikas, kahjuks, ei pakkunud. See ei ole ilmtingimata, muidugi, halb, kuigi eelistan alati lugusid, kus saan kaasa nuputada, et kes küll võib veretöö eest vastutav pahalane olla. See pakub eduelamust, kui suudan näppu õiges suunas vibutada. Iseenesest on tegu soliidse krimkaga, mis võib-olla just minu maitsele sobilikele nuppudele ei vajutanud, kuid ei saa ka kuidagi väita, et loetu kuidagi kesine. Ega kõik saagi alati 100% meeldida.

------------------------------------

Pealkiri: Mandariinimõistatus
Autor: Bob Mortimer
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Tsipake, killuke, tükike, teelusikatäieke jäi puudu, et seda krimkat võiks täitsa heaks lugeda. Kahjuks ei tulnud seda ühte lisatõuget, et teda kesise ja hea piiripealt kõrgemale nügida. See ei tähenda, et lugu ei olnud nauditav ning oma hiilgehetkedega. Kontseptsioon oli kentsakas ja vajas aega, et ühele lainepikkusele jõuda, noh, orav kellega peategelane pidevalt vestlust peab, ning ilmselgelt oli tegu paroodia, farsi, sarkasmi/irooniat nõretava, totakuse kombo laadse teosega. Aspektid, mis oleks võinud olla sutsuke enam üle vindi keeratud, et jätta mulje nagu oleks raamat nii idiootlik, et lausa suurepärane. Selle asemel jäi autoril kas julgust või kujutusvõimet või kirjutamisoskust väheks. Oli hetki, kus hea maitse piir ületati ja situatsioonid olidki üle võlli (nt Tunkemehe pissi ja nõgese teema), kuid sobisid konteksti ideaalselt. Oli hetki, kus lugu oli lihtsalt üks järjekordne koomiline mitte tõsiselt võetav krimka -- sama sügav kui porilomp. Süžee ei olnud midagi ennenägematut. Samas, see lihtsakoelisus passis kenasti. Üks pahaaimamatu tüüp satub info otsa, mille nimel kurjamid on nõus tapma. Väike romanss siin, tore abimees naaber seal, vahva koer siin, võitmatuna näivad pahalased, ootamatu abivägi, karakteriarendus -- julguse kokkuvõtmine ja aju nutikalt kasutamine -- , väike õnn, ja ongi kõik. Peategelased olid igati sümpaatsed ning alati on tore kaasa elada n-ö allajääjatele, neile, kes kipuvad elus lühikese liisu tõmbajad olema või on lihtsalt tossikesed. Gary, Emily, Grace ja Lassoo olid mõnus meeskond -- nagu pere, mis koondus täitsa orgaaniliselt.

Veider huumor püüdis olla raamatu põhi müügiartikkel. Kohati ta seda ka suutis ja leidus vaimukat teksti, mis tõesti muigama pani. Nt vestlus tunnistaja ja politsei vahel kus, peategelane, Gary, kes pakkus õigusabi, ütles kaitstavale, et too iga asja peale ainult "ei kommenteeri" kindlasti ütleks. Vestlus läks umbes nii: "Kuhu te sel hetkel sõitsite kui politsei teid kinni pidas?" - "Ei kommenteeri. Ütlen vaid seda, et läksime supermarketisse kassiliiva ostma." Ja nii terve ülekuulamise jooksul igale küsimusele vastuseks, esimese lausena "ei kommenteeri" ja siis puterdas mees kõik välja. Kui koomika oli hea, siis oli ta siiralt hea (nt Gary viimane vastuseis kurjategijatele ja tema üdini aus kõike otseselt välja ütlevad kommentaarid). Ülejäänud aegadel ei tabanud ta märki, mängis peitust või ei olnud lihtsalt minu maitsele. Huumoriga oleks autor võinud samuti enam üle mõistuse piiri minna, isegi opakaks, sest loo foon ise oleks selle välja kannatanud ja sisu oleks meeldejäävam ning särtsakam. Mahlasem dialoogi tekst oleks kindlasti varjanud autori natuke algajalikku või siis tiba sunnitud kirjutusstiili. Potentsiaal on olemas, sest ägedaid kilde ju pakuti ning, mis kõige tähtsam, tegelased olid värvikad ja meeldivad. Igatahes, raamat oli täitsa okei, oleks võinud olla enamat, kuid eks järgmise teosega tõstab autor panuseid ja ületab, loodetavasti, ennast. 

---------------------------------

Pealkiri: Tallinna intsidendid
Autor: Hoeps & Toes
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 2.5/5

Peab autoritele kiitust avaldama (tegu on tandemduoga). Ma reaalselt tundsin, et ma olen Tallinnas, kõikides neis paikades, mida mainiti. Oli selge, et autorid on Eestis käinud ja on detailselt pidanud järge, kes, mis ja kus. Lugu jättis asupaikade mõttes autentse ja läbimõeldud mulje. Oli hoolt kantud, et ei tekiks tunnet nagu võiks sündmused toimuda ükskõik millises linnas, sest kirjeldused ei olnud umbkaudsed ega üldised. Tallinn oli Tallinn. Kuigi nokkida oli. Ka eestlaste reaalsuse tabamisega ei mindud eriti mööda ning puudutatud sai eri teemasid meie ajaloost, majandusest ning poliitikast. Oli näha, et autorid on selleski aspektis usinat taustatööd teinud. Nii veider, kuid tervitatav, oli lugeda Eesti nimesid nagu Jaana Kivistik, Henrik Laar, Toomas Kiisler, jne sellises mitte eestlase kirjutatud romaanis. 

Mõtlesin naiivselt, et autorid on meie rahvust adekvaatselt tabanud kuni selle ühe intsidendini, millest sain aru, et, ei, autorid ei mõista eestlase sisemuse olemusest ikka mitte mõhkugi. Süžee keerleb linna vee teenuse üle ja, et seda siis mingi Euroopa Liidu süsteemi kaasata, mis teoorias, peaks tegema vee varustuse nii julgeoleku, jätkusuutlikkuse kui hinna-kvaliteedi suhtelt paremaks ning kindlamaks. Noh, et ei müüdaks seda erafirmale ega riigistaks, vaid siis mingi kolmas variant. Umbes nagu on riigi hõlma all ja erakätes mitmeid Eestile strateegiliselt tähtsaid teenuseid nt transport, elekter, post, meditsiin. Probleem seisneb selles, et seda suvalist Euroopa Liidu bürokraatidest töögruppi, kes pidi linnaga diili sõlmima, tulid hotelli ründama protestijad. Siit peale ei olnud loetav enam usutav. See on Eesti, mitte Prantsusmaa. Eestlased ei lähe isegi siis protestima kui rahvalt viimnegi kui sent ära võetakse. Veel vähem lähevad nad protestima, ja veel vägivaldselt, mingi ametnike kamba vastu, kellede eesmärk ei kõla kuidagi erinevalt sellest, mis meil pidevalt elutähtsate valdkondadega niikuinii toimub. Konstantselt müüakse neid erakätesse, hinnad tõusevad, või riigistatakse, hinnad tõusevad. Vahet ei ole. Eestlase silm ka ei pilgu, kuigi internetis kirutakse end pooleks. Süžeest lähtudes, kas vastaste poolt organiseeritud või mitte, siis Eesti kontekstis toimis rakettidega agressiivne protest kentsakalt ja tõsiseltvõetamatult.

Raamat ei olnud, kahjuks, üldiselt eriti põnev või kuidagi kaasahaarav. Peategelane jättis natuke ebakompetentse ja saamatu mulje. Mida ta üldse saavutas või millega hiilgas? Jäi segaseks. Naise imelik stalkeri kinnisideega kavaler oli isegi asjalikum ja põhimõtteliselt lahendas kogu müsteeriumi ise lahti, samal ajal kui teised uimerdasid. See oli kõik nii pentsik. Tüüp tahab naise tähelepanu ning on geniaalne idee seda saavutada nii, et sekkud end suvalise vennikesena mõrvajuurdlusesse ja poliitiliselt delikaatsesse olukorda, lahendad situatsiooni ise, mitte just kõige puhtamal viisil, ja siis esitad hõbekandikul tulemuse kallimale, lootes, et see nüüd sinuga enam aega koos veedab ja naise fookus ei ole edaspidi ainult tööl. See, kes siis lõpuks see kurjam oli, ei olnudki üdini igav ning see, et olukord ei lõppenud ilusti karbile lips peale tehtuna, oli tegelikult täitsa põnev. Eks neid helgemaid aspekte siit sealt raamatust läbi kumas, eriti Tallinna usutav kaasamine, kuid lugu ise just eredamaid mälestusi ei jätnud.