Tervitus!
Viimane hunnik 2022 filme.
Pealkiri: Erik Kivisüda
Originaalpealkiri: Erik Kivisüda
Kinodes alates: 09.12.2022
Millal nähtud: 24.12.2022
Minu hinnang: 3/5
Ausalt, minu puhtsüdamliku subjektiivse arvamuse põhjal, kuidas küll tähtede seis suutis selle filmi tegemisse nii soosivalt end paigutada, et tegu on lausa ühe Eesti finantsiliselt kalleima ekraniseeringuga. Materjal ja teostus ei õigustanud seda piisavalt veenvalt ning jäi täiesti arusaamatuks, miks just see lugu sai valituks. Jah, leidus visuaalefekte, mis ehedad ja ilmselgelt kulukad välja nägid (selles udus oli midagi lahedat), kuid karakterid ja süžee ise jäi kummaliselt kesiseks. Tegelased ei olnud just sümpaatsed, lugu kulges konarlikult, loogika vigu leidus, tuli ette kentsakaid looliine ja -lahendusi ning üleüldse ei suutnud nähtu mind kaasa tõmmata. Tõsi, ma ei ole ka põhisihtgrupp ehk laps, kuid nendele suunatud juttudest ei ole üldiselt keeruline suuta rõõmu tunda. Kesksed teemad -- nagu surm, unustamine, lahti laskmine, leppimine, side vanema ja lapse vahel -- , kuigi sügavad ja igati käsitlemist väärt, mõjusid üpris süngelt. Üleüldse oli filmi värvigamma ja õhkkond kuidagi trööstitu ja tumedamapoolne. Keeruline oli filmi vaadates lapselikku lusti ja helgust kuskilt välja imeda, et oleks millegi nimel ekstra härdalt emotsiooni tunda. Kõik oli ju nagu paberil õige ja nupud millele vajutati on teoorias äärmiselt efektiivsed, kuid see pidav "ema!" ei puudutanud minu küünilist südant nii sügavalt kui tavaliselt õnnestub. Vaatamata kvaliteetsele sõnumile ja kaasnevale moraalile ei kandnud tegelased seda mind liigutavalt edasi. Mereröövlid olid üks hall mass, vaatamata kui värvikad nad välimuselt olid. Ainuke, kes tõesti mitmetasandiline ja paeluv suutis näida, oli Juhan Ulfsak oma karakteri ja tolle rollisooritusega. Samas, jäi selgusetuks selle tegelase kohaloleku loogika ja reaalne vajadus, mis ei oleks süžeeliselt sunnitud. Vaatamata sellele, oli mees ainuke, kelle hingestatus ja sisemine konflikt minus tundeid esile püüdis meelitada. Maria ja tema ema saaga ei haaranud üldse. Meeldisid veel ka puputavad ja tupsustavad Eriku vanemad Elina Pähklimäe ja Hendrik Toompere jr esituses. Peategelase kingades Herman Avandi oli täitsa soliidne. Siiski, seda filmi vaadates tuli välja, et hoopis minul on kivist süda. No, jah, siis.
------------------------------
Pealkiri: Plahvatuslik pulmapidu
Originaalpealkiri: Shotgun Wedding
Kinodes alates: 30.12.2022
Millal nähtud: 01.01.2023
Minu hinnang: 3/5
Ma ei väsi kordamast, et juba meeleheitlikult igatsen taga 90ndate ja 2000ndate alguse fiilinguga romantilisi komöödiaid. Minu hämminguks on, aga viimased kaks Jennifer Lopezi linateost, peaaegu just täpselt seda kaua otsitud meeleolu edasi andnud. "Abiellume" ja käesolev film ei ole kaugeltki ideaalsed, kuid nad ei pane ka tahtma oma silmi pähe kinni pööritama nagu nt "Pilet paradiisi". Naine on jätkuvalt liiga glamuurne ja dominantne rolli mida ta mängib ja meespool liiga plass, jäädes igatpidi kaaslase varju -- nagu kohatäide -- , kuid lugu ise oli ju vahva. Idiootne, loomulikult, kuid nauditav oma totakuses. Kogu süžeel oli kiht võltsi ja ebaautentsust ning ma ei uskunud grammigi, et keskne paar üksteist armastas. Nende vahel lihtsalt ei olnud keemiat. See oli töösuhe. Lugu oli pikitud täis sunnitud draamat kahe vahel ning fookus oli enam naise huulevärvi pideval täiustamisel. Panin tähele, et igas uues stseenis, kus meik peaks juba suhteliselt kulunud näima ja nägu pigem rokane ning trööbatud, oli aga hoopis uus kiht huulepulka lisatud, silmavärv taas korrigeeritud ja jumestus helkis. Ka riided, vaatamata läbielatule, olid stiilsed ja passisid ümber naise kurvide nagu valatult. Rebides katki oma pulmakleidi, suutis meie kangelanna luua endale võrratult seksika hobo chick kleidikese. Kogu kupatuse peale võib konstantselt pihku itsitada, kuid mida iganes, sest filmil oli klassikalise absurdse romcomi maitse täitsa olemas. Nähtu pani muigama ja tundus, et on oma puudustest ja ebausutavusest, isegi žanri kontekstis, täiesti teadlik ja ei püüagi teeselda, et on midagi mega kvaliteetset, pakkudes rahvale ägedat ajuvaba meelelahutust, mida nood meeleldi ootavad. Midagi, mida ei võta linateos ise ja ei võta tõsiselt ka vaataja. Mainima peab koloriidseid kõrvaltegelasi, pruutpaari krapsakaid ja kelmikaid vanemate paare ning muid humoorikaid ja igat pidi opakaid tegelinskeid. Kusjuures, Lenny Kravitz, kordan, Lenny Kravitz mängib loos Jennifer Lopezi kunagist, kuid nüüdseks hüljatud, pealtnäha perfektset kallimat. Kaugeltki mitte maailma muutev linateos, kuid minul oli kinos päris lõbus sellel tohuvabaohul end kaasa lennutada lasta.
------------------------------
Pealkiri: Kurbuse kolmnurk
Originaalpealkiri: Triangle of Sadness
Kinodes alates: 23.09.2022
Millal nähtud: 27.12.2022
Minu hinnang: 4/5
Ka rikkad nutavad. Või siis mitte, sest hierarhia on igatpidi hoolitsenud selle eest, et nad jäävad kaasaegses tsivilisatsioonis alati peale. Välja arvatud siis, kui väljutakse selle jäigast ja soosivast raamistikust. Põhimõtteliselt, näitab antud film, et kategooriliselt erinev keskkond võib otsustada kes jääb peale ning pöörata võimutasakaalu tagurpidi. Bossist saab alluv ja teenijast saab kunn. Mis kasu on sinu miljarditest ja kalliskividest, kui sa ei oska metsikus looduses endale süüa hankida või katusealust ehitada? Suurepärane lugu illustreerimaks Maslow püramiidi, mis paneb paika inimvajaduste hierarhia. Vesi, toit, turvalisus, seksuaalvajadus, jne trumpavad ekstreemsetes olukordades alati ja kaheldamatult nt eneseteostuse soovi. Tegu on intrigeeriva, kuid, lõppkokkuvõttes, mitte eriti šokeeriva või ettenägematu vaatlusega inimpsühholoogia ja -käitumise sügavatesse soppidesse. Illustreeris linateos seda tavapärast ja tüüpilist, aga just rabavalt, groteskselt ja vaatajast reaktsiooni välja ehmatavalt. See aspekt tegi loo eriliseks, kuigi pigem vastukarva käivaks. Rikkurite karistamatust, elitismi ja ignorantsust ei viitsi just eriti vaadata, kuid kui ka alluvad tippu tõustes samasugusteks muutuvad, siis ei taha seda arengut kohe ekstra näha, sest kas tõesti oleme me kõik tegelikult ühesugused? Kas miljardärina oleksin ise ka üks enda ninast mitte kaugemale nägev mölakas? Kuidagi roosad-prillid-eemaldavana oli tõdemus, et vahet ei ole, kui saad võimaluse olla jõuaks, siis oled ja käitud ka vastavalt. Ei loe, mis sa ise arvad, et sul hinges ja mis väärtused. Ja lõpuks upume kõik oma okse ja fekaalide sisse! Inimkonna tulevik on tume ja me oleme selle koleda finaali vist ära teeninud. Film oli struktuurilt jagatud kolme ossa ning fookuses oli noor modellidest paarike, kes küll olid kord sümpaatsed ja siis jälle mitte, ning taas meeldivad ja äkitselt enam mitte, jne. Kõige enam jäi kripeldama avatud lõpp. Mis siis ikkagi edasi juhtus? Kuidas see kõik lõpplahenduse leidis? Kas tegelased murdsid stereotüübi ja inimlikkus oma headuses ning hoolivuses võitis?
-------------------------------
Pealkiri: Kolm soovi Tuhkatriinule
Originaalpealkiri: Tre nøtter til Askepott
Kinodes alates: 18.11.2022
Millal nähtud: 17.11.2022
Minu hinnang: 3.5/5
1973. aasta samanimelist klassikat olen näinud küll ja küll ning mõnikord on hea meel tõdeda, et uusversioon on töös, millestki, mida siiralt rõõmuga suurel ekraanil tahaksin kaeda. Muinasjutud on nummid ja garanteerivad mõnusa emotsiooni. Lihtsad, õpetlikud ja puhas ajalugu. Kui traditsionaalne jutt saab mõningad värsked elemendid juurde, nagu antud looga on toimitud, siis on tulemus vaid sedavõrd toredam. Antud versioonis ei leidu midagi ekstravagantselt uut, kuid kaunis Norra maastik ja lumi, lumi ning veel kord lumi, pakuvad võluvat taustamaastikku armsale romantikaliinile. Tuhkatriinu on, nagu alati, lahke ja hooliv, kuid on ta ka sõnakam ja julgem, vaieldes vastu printsile ning tekitades tollele paraja peavalu oma ootamatu käitumisega. Variandid konkreetsest muinasloost, kus peategelane on esitatud ekstravertsemana on mu lemmikud. Parim versioon naisest oli Drew Barrymore filmis "Ever After". Kuid ka minu jaoks pigem lauljannana tuntud, Astrid, omas piisavalt südikust ja krapsakust, kuigi olles eelnevast mitu kraadi malbem ja tagasihoidlikum. Loo kulminatsioon oli originaalist tsipake erinev ja palju seiklusrohkem, mis oli tervitatava vaheldus. Süžee oli tunduvalt aktiivsem kui algmaterjal. Alati on Tuhkatriinu lugudes meeldiv kui noored üksteist rohkem tundma õpivad, kui ainult esmane ja viimane kohtumine enne pulmi ballil. Asjalikumat üksteisega harjumist pakub ka antud versioon, kuigi, peab tunnistama, tõsiasi, et suudlus ära jäi, muutis lõpu kuidagi lahjemaks. Kokkuvõttes, ilus, õdus ja nunnu meelelahutus soojas kinos, vaadates valgeid lumiseid mägesid.
------------------------------
Pealkiri: Teekond emaga
Originaalpealkiri: Á Ferð með Mömmu
Kinodes alates: 16.12.2022
Millal nähtud: 01.01.2023
Minu hinnang: 4/5
See on üks kummaline lugu. Ta tekitas minus masendust, kuid tõi esile trööstituse kõrval lootust ning usku, et vabadus on reaalselt käega katsutav. Kui piisavalt palju tahta, siis ka kinni krabatav. Peategelast kammitses tema dominantne ema, kellele mees oli ohjad andnud kogu oma elu üle. Isegi pärast surma oli sisse kodeeritud, et tuleb kõik surnu soovid täita, pole tähtis kui tülikas või veider. Pinge lapse ja surnud vanema laiba vahel (kes teispoolsusest ikka veel käske jagab -- mehe allasurutud emotsioonide vaikselt välja imbumas fantaasia vili) teekonnal, sõites mööda Islandi lagedat ja laiuvat maad, aina tõusis ning tõusis. Välja tulid saladused, et kui kaugele mamma oma poja kramplikult kinni hoidmiseks oli tegelikult läinud. Kulminatsiooniks oli otsekui plahvatusega vabanemine köidikuist, mis manifesteerus mitte üksnes mentaalselt vaid just füüsiliselt. Pärast seda tuli uus hingamine ning tähtis ei olnud kus mees lõpuks oli, vaid, et ta oli vaimselt vaba. Peategelase kõledat ja klaustrofoobset elu peegeldas ideaalselt saare võrratu maastik, mis kuigi suur, tühi ja lai, tekitas mehes enamgi veel lõksus oleku tunnet. Omades ainukese siira sõbrana koera, kelle saatus mingil viisil oma peremehe oma vastu reflekteerib, olid mõlemad eri nurkade alt vabaduse otsingul. Kutsu oli kamule toeks viimse hetkeni kui inimene teda vajas. Kui see psühholoogiliselt kahte omavahel kinni siduv liin lahtus, said paar teineteisele head soovides üksteisele vastupidises suunas liikuda. Olen eriti tundlik loomade läbielamiste suhtes ning ma ei tea, kas oleksin filmi vaatama läinud, kui oleksin paljut selle ülilojaalse pauka katsumustest eelnevalt kuulnud. Siiski, lõpp hea kõik hea, finaalis olid mõlemad just seal, kus nad said olla nemad ise. Üks hingamata pidevalt oma ema nimel, teine oma peremehe. Visuaalselt mulle linateos väga meeldis, kuigi värvigammaks valiti must-valge, mis on mõnes mõttes juba klišee, et millelegi ekstra stiili ja sügavust lisada. Siin ei häirinud see mind eriti ja pigem toetas valik narratiivi ning genereeris vastavat meeleolu. Lugu võis vahepeal, siiski, venida ning häguseks jäid mitmed aspektid nähtavas, kas toimuv oli unenägu või ilmsi, ning see seltskond, kes vahelduva eduga välja kargas ja viimase stseeni täitis, vajas ka diibimat lahti muukimist, mida ma tundeküllase teekonna lõpetavatel hetkedel väga enam ei viitsinud teha.
-----------------------------
Pealkiri: I Wanna Dance With Somebody
Originaalpealkiri: I Wanna Dance With Somebody
Kinodes alates: 23.12.2022
Millal nähtud: 27.12.2022
Minu hinnang: 3/5
Whitney Houstoni 80ndade poplaulud on siiani mul suured lemmikud, mida eelistan tema veel tuntumatele hilisematele paladele. Ja üks asi millega linateos suurepäraselt hakkama sai olid just need muusikalised hetked ja legendaarsete etteastete taasesitused. Need tehti järele võimsalt ja emotsionaalselt, kiskudes mind kaasa elama. Kostüümid, soengud, õhkkond ja Naomi Ackie hoiak ja maneerid on kõik aplausi ära teeninud. Kui rääkida laulja elu illustreerimisest, siis jättis film mulje kui wikipeedia ülevaade. Üks märkimisväärne sündmus järgnes teisele, ilma ühtegi juhtunut reaalselt seedimata, arendamata ja näitamata täisväärtuslikult nende mõju naisele ning tolle tõusule ja langusele. Selline kihutamine ühenda-punktid viisil elimineeris loost suurema massi emotsionaalset kaalu ja empaatiat, mida naine tegelikult oleks enam pidanud äratama ja ära ka teenis. Selline lähenemine jättis pealiskaudse ja tsipa laisa mulje. Selle asemel, et kogu elulugu võrdselt täita igast etappidega, oleks ehk efektiivsem olnud mõnele pikemalt peatuma jääda ning mõni episood vast üldse välja jätta. Samas, Whitney suhted tema sõbranna, kes ka üheaegselt kallim, ja isaga olid enam vähem rahuldavalt esitatud, et mõista nende mastaapset rolli naise saatuse vormimises. Linateos oli otsekui kollaaž laulja parimatest ja madalamatest hetkedest, mis mõjus suhteliselt adekvaatse tervikuna, kuid millel puudus tundeline sidusus. Me lihtsalt lappasime kärmelt kellegi elu raamatut, süvenemata mõnda lehte intensiivsemalt. Sellest tulenevalt toimis film üpris katkendlikult. Mitte ükski sündmus ei tule tagantjärele enam koheselt meelde, sest pea iga naise elu seik, millele ekraaniaega loovutati, oli samal tasemel, funktsiooni ja kaaluga, kui iga järgmine. Lugu takerdus tempo ja liialt ambitsioonika käsikirja taha. Õnneks, näitlemine oli hea, glamuuri oli piisavalt, ilusat ja koledat ka. Whitney, vaatamata oma probleemidele, oli sümpaatne ja tema üldist fännide vastu sõbralikkust toodi filmis mitmeid kordi esile. Lõppes kõik muidugi traagiliselt, kuigi sellegi sündmuse suutis üldine foon linateoses kuidagi kraadi võrra maha tõmmata ja teiste toimumistega samale levelile vähendada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar