pühapäev, 15. jaanuar 2023

Teater: "Enigma variatsioonid"

Tervitus!

Ja uuesti teatrist.

Pealkiri: Enigma variatsioonid
Teater: Linnateater
Lavastaja: Artjom Garajev
Näitlejad: Egon Nuter ja Andrus Vaarik
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 14.12.2019
Millal nähtud: 10.11.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Tegu on pesueht näitega lavastusest millest sul pole alguses aimugi kuidas kõik kulmineerub. Arvad, et liigud ühes suunas, kuid avastad ennast finaalis hoopis uugabuugas. Teekonna vältel koged väsimatul hulgal käände ja järske pöördeid ning kogu areng paneb hämmastusest mõtlema, et kuidas me küll äkki nüüd siia välja jõudsime. Jah, on loogiline eeldada, lähtudes loo kirjeldusest, et lavastus pakub mitmeid puänte, kuid kui sujuvalt ning orgaaniliselt neid lademetes publikule näkku heidetakse, ei olnud täienisti etteennustatav. Üllataval kombel, ei olnud sellise ootamatuste rahe juures millegi üle teravalt kaevata, kuigi tavapäraselt võib selline suund mõjuda väsitavalt, sest kahe tegelase omavaheline dünaamika aitas nii taltsutada, kui ka õli tulle visata, just õigetel hetkedel, et infolaadung ei muutuks ülekoormavaks. Tükk kuulub, lisaks, nende hulka, mille kohta võiks vaataja võimalikult vähe saali sisenedes teada, et süžee kulgemisest enim kulmukergitusi ning ohoo-momente välja kiskuda ja neid siiralt emotsionaalselt läbi elada. Samas, kui sügavalt järele mõelda, siis ei ole üleliia komplitseeritud mõned puändid eelnevalt või jooksvalt lahti muukida ning ette ennustada. Publikus leidus kindlasti neid, kes üht või teist suutsid ära arvata. Kas mõni ka kogu kremplile näpu peale pani, see on kaheldav, kuid publikule pakkus näidend soliidset nuputamismängu, kui vaid natuke oma halle rakukesi teotahteliselt vaatamisse kaasata. Miks mitte lavastust kategoriseerida passiivselt aktiivseks.

Etendus koosnes suuresti kolmest komponendist ning ühest kõiki ja kõike hõlmavast taustalisest kohalolekust. Teguriteks olid näitlejadünaamika, mis kattis tegelaste omavahelise suhte, kontakti publikuga ja meeste seose selle ühendava faktoriga, keerdkäigud, mille alla paigutub süžee, selle voolamine ja hunnikuga üllatushetki, ning keskkond, ruumi näol, selle detailidest kuni üldise õhkkonnani saalis. Igat ühte valitses algselt salapärane energia, keskne teema -- isik -- , kelle ümber lugu tegelikult keerleb. Lavastuse olemus, algus, eesmärk, lõpp-punkt, süda, hing ja meeleolu, mis ühendab mehed, täidab kogu hoone ning juhib väiksematki faktorit nähtavas ning tuntavas. Kusjuures, see tõsiasi avaldab ennast vaikselt, kergitab loori ja haarab kontrolli. Keski, kelle eksistentsi alguses eriti kõikehõlmavaks ei pidanudki. Siit tekkis ka ebatraditsionaalne kana versus muna argument. Kas tõeline loo tuum oli meeste vaheline tahtlik ja tahtmatu side, mis sai alguse neist ja suubus illustreerivateks seletusteks ühe kindla stiimuli suunas, või oli vastupidi, ning tähelepanu kandus tegeliku kese poole, milleks oli paarivaheline ootamatu ühine tegur? Kas liikumissuuna fookus oli ajas tagasi või ajas edasi? Hakates pihta ühest naisest ja liikudes meeste poole olevikku või tuletades meelde minevikku ning võttes sihi vanadesse aegadesse. Ehk mõlemad üheaegselt, kuid sellist mitmetasandilist ja vastaskursilikku süžeed ning selle lahti koorumist oli äärmiselt köitev jälgida. Eriti kuna lõpp oli elujõuliselt ja soojasüdamlikult hoopis tulevikku orienteeritud. 

Laval põrkusid kaks, pealtnäha, tohutult erinevat meest. Kuulus ja juubeldatud, kibestunud ja terava keelega, eraklik kirjanik, Abel Znorko, ning avatud, julge, vestlusaldis ja uudishimulik ajakirjanik, Erik Larsen. Viimasel on oma varjatud agenda ja teisel omad saladused -- fakte, mida on esimestest sekunditest tunda, kui mehed üksteisele otsa vaatavad, kuid esmalt ei oska arvatagi, et need esmamuljed ennast tüki jooksul täiesti uperkuuti keeravad. Algab kõik reserveeritult, üks umbusklik ja kõrvalelükkav, teine sinisilmne ja kohmakas. See emotsioonide virvarr, mis lahti rullub, aga vist kaasab lõppkokkuvõttes kõikvõimalikke tundeid, positiivseid ja negatiivseid, ning osapooled vahetavad sama tihti jõupositsioone ning vastanduvaid emotsioone, kui silmi pilgutatakse. Mehed põrgatavad oma meeleolusid ja tundeid üksteise vastu ning tegu on imelise karakteridünaamikaga, kus üks hetk peal esimene, siis teine. Suures osas on kaardid siiski Larseni käes ning tema on tuletiku bensiini nirinale viskaja, kust see siis samm sammult liigub lähemale Znorko olemuse kesele, kuni üks hetk plahvatab. Larsen annab infot tükikaupa ning laseb kaaslasel ise vihjete ja spetsiifiliste suunamisnügimistega jõuda soovitud järeldusteni. Ilmselgelt avastavad mehed, et on veel rohkemgi seotud kui nemad ja publik esialgu või isegi tüki edasi kulgedes võisid aimata. Nende vahel on tugev side. Kulminatsioonis toimub taas võimu kohtade vahetamine ning, mis saab edasi, on hoopis Znorko käest. Mida mees otsustab? Viimane seisukoht ei olnud iseenesestmõistetav, kuid finaal oli kui palsam paari ja vaataja hingele. 

Pole vaja vist rõhutada, et kahe tegelase võimekus tervet saali oma kohalolekuga katta ning omavahelise keemiaga uputada oli kohustuslik element lavastuse edukaks toimimiseks. Tehnilises mõttes koosneb tükk dialoogist ja füüsiliselt midagi eriti aktiivset ei toimu. See tähendab, et tekst ja need, kes seda edasi annavad, peavad jätma võimalikult kõikehõlmava mulje. Kaks veterannäitlejat sobivad rollidesse nagu rusikas silmaauku, sest sa usudki, et neil on aastakümneid pagasit, muresid, rõõme ning mingi salapärane ühendav elutee joon. Mehed kiirgavad naturaalset sügavust ning on kogunud piisavalt kortse, et luua õhkkond, kus laval ehk ongi päriselt paar elunäinud, kuid tohutult erinevat natuuri, kes võib-olla nii erinevad ei olegi, kes, lisaks, ei olegi üksteisele absoluutselt võõrad ning, kes vajad teineteist rohkem, kui tajuda oskavad. See impulss, mis nad kokku on toonud just sinna, just sellel hetkel, annab loole lisakihi, mis vaatab otsekui jumal meestele ülevalt alla, mõjutades otse ja konkreetselt toimuvat, samas, olles võimetu tegelikult midagi ise muutma või korda saatma. On ilmselge, et peale meeste on laval veel keegi, keegi nähtamatu, kuid kelle kohalolek ja eksisteerimine on kõige toimuva alguspunktiks. Kas ka lõpp-punktiks, see ei olnu enam selge, sest mingi hetk aja kulgemisel, see keegi tegelikult kaldus tahaplaanile ja lakkas peaaegu olemas, kuigi mehed seda veel pikalt ei adunud. Võib julgelt öelda, et tegu on mitte kahe tegelase näidendiga, vaid hoopis kolme -- kaks aktiivselt ning üks üheaegselt nii aktiivselt kui passiivselt.

Teemasid, mida lugu kaasab ja kajastab on omajagu huvitav jälgida. Psühholoogilises mõttes on paljut mida analüüsida ja lahti pakkida. Esile tõuseb nt üksildus ja inimkontakti puudus. See tühi tunne, isolatsioon, kas füüsiline või vaimne, ning võimetus või tahtmatus olukorda parandada. Tüki jooksul tekivad mitmed mõttes, nt palun, saa oma egost üle ja julge küsida abi, tunnistada, et vajad kedagi teist, kas seltsiks, vestluseks või elujagamiseks. Kedagi, kellega rääkida tühjast-tähjast igapäevateemadest, diskuteerida ja kogemusi jagada. Või siis, vastupidi, on võimas, kui julged inimesed võivad olla, et sidet kellegi teisega luua, kasvatada ja õitsele putitada. Positsioon, millel mehed alustavad, on otsekui sama, kuid lähenemised on kategooriliselt erinevad, vastandlikud. Mõlemal tundub olevat sama hingevalu ja igatsus, kuid üks tegutseb, võib-olla väga ebakonventsionaalsel viisil, teine hoiab end tagasi ja justkui karistab ennast või mängib machot, kellele kedagi kunagi pole vaja. Kahe tegelase mõttekäike ja nendele reageerimist oli põnev tähele panna. Vaatasid nagu psühholoogi sessiooni. Kohati oli tegu nagu sibula lahti koorimisega, kus üks kiht eemaldati teise järel ning mida sügavamale, seda enam hakkasid tegelikult nende motivatsioonist, hirmudest ja südamesoovidest aru saama. Ja nad ise ka, eriti see jurakas, keda oma põikpäisuse ja komplektsidega oli keeruline teisel lahti murda. Mõnikord oli lausa näha, kuidas rattad tegelaste peas rekordkiirusel ringlevad -- füüsiliselt ei toimu midagi, kuid peades leiab aset miljon asja korraga ja ülekuumenemine ei ole kaugel. Sealjuures oli mõnus tõdeda, et tegelikult ei olnud eesmärk üksteisele n-ö ära tegemises, vaid milleski enamas.

Tükk venis alguses, ei tahtnud eriti käima minna. Oli evidentne, et pealiskihi all podiseb mitmevilja puder, mille ümber keereldakse, kuid läks omajagu aega enne, kui tuumale lähemale nihkuti. Päris pikalt tundus, et muudkui keereldi ja keereldi laisal tempol. Üks moment näidendi teises pooles saadi venivillemlikust lähenemisest üle ning äkitselt pandi gaas põhja. Puänte loobiti keskmiselt iga viie minuti tagant. Liikumine ühhest äärmusest teise ei võimaldanud lool eriti tasakaalukalt toimida ja balanss oli paigast. Liiga palju üllatusi rikub nende efekti ning päris mitmed etendused on oma võlu selle tulemusel kahandanud. Kõik need avalikustamised ja keerdkäigud olid kahtlemata asjalikud, loogilised ning huvitavad, kuid hulk oleks võinud olla hõredam. Õnneks, ei jäänud muljet, et autor soovis meelega šokeerida, pigem tundus, et ta püüdis demonstreerida oma oskusi vaataja ootamatustega oimetuks löömises. Taaskord, kogu kompott kokku oli igati esinduslik, kuid jaotuskava andis tsipake soovida, sest viimases kolmveerandis oli liiga kõrge konsistents puänte. Selline hoog ei andnud aega neid seedida ja süžeeliikumise nutikust vastavalt tunnustada. Kõik lahtised niidiotsad tõmmati, aga suhteliselt rahuldavalt kokku, kuigi kuklasse jäi idanema mõte, et kas ehk see müstiline kolmas kõike toimuvat mingil moel ise kokku ei küpsetanud ja päriselt ette plaaninud. Mõnes mõttes, algas tükk püssipauguga ja finaali jõudis samamoodi, mis oli veider viis kummalist tüüpi kiindumuse näitamiseks. Püss võis antud kontekstis sümboliseerida mitmeid asju, nt meeste hingepiinade algust ja lõppu. 

Tegu on lavastusega, kus näitlejad kannavad kogu tükki ning puuduvad igast vigurid või tähelepanu kõrval juhtivad faktorid. Kui mehed suudavad karaktereid usutavalt edasi anda, siis toimib ka kogu kupatus tervenisti ise. Omamoodi psühholoogiline näidend, siis romantiline, üks hetk põnev, äkitselt filosoofiline, kuid naljakal kombel elujaatav ja kätt välja sirutav. Üle kivide ja kändude isegi head tuju tekitav ja usku ligimestesse taastav. Lihtne etendus, emotsionaalne etendus ja, ennekõike, inimlik etendus. Aa, ja, kuigi sai mainitud, et klassikalises mõttes väga palju laval ei toimu, siis oli kujundus ja dekoratsioonid suurepäraselt üles ehitatud, eriti üks spetsiifiline tegur, mille kallale Znorko üks moment viha ja kurbuse välja valab. Äärmiselt meeldejääv detail ja teostus!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar