Neljapäev, 27. jaanuar 2022

Teater (online): "Armunud alkeemik" ja "Canterville'i kummitus"

Tervitus!

Seekord teatrit interneti vahendusel.

Pealkiri: Armunud alkeemik
Teater: Kellerteater
Lavastaja: Vahur Keller
Näitlejad: Meelis Kubo
Kestus: 0h 50 min
Esietendus: 17.11.2019
Salvestatud: 01.04.2020
Link: https://kellerteater.ee/lavastused/armunud-alkeemik
Minu hinnang: 3/5



Mõned etendused ei passi ekraani raamidesse ja "Armunud alkeemik" on kahtlemata üks neist. Ma tundsin, et liialt palju selle erilist õhustikku koos maagia ja salapäraga läks kaduma, kui istusin päikesevalgust täis kodus diivanil, selle asemel, et tossikesest amatöör alkeemikuga ühte ruumi jagada. Mulle tohutult meeldis Kellerteatri "Mõrvad Rue Morgue'il" ja suure osa selle menukast mõjust võlgnen ma vaieldamatult tõsiasjale, et nägin seda esimesest reast, kus mind tegevusest lahutas vaid käepikkune ulatus. Ma olin osa näitemängust, mis oli interaktiivne ja kaasahaarav. Sama suunitlusega on ka käesolev tükk. See vajab vahetut kontakti toimuvaga ning publiku ja lava sidusust. Teisalt, need on kompromissid ja järeleandmised mida peab tegema kui elada praeguses olukorras ning ennast suuremates inimhulkades mitte kõige mugavamalt tundes. Eks see oli mu enda valik: kas vaadata näitemängu tol hetkel arvuti vahendusel või seda üldse mitte näha. Valik on ilmselge.

Näidendi keskmes on talenditu ja kobakäpast ühe kuulsa alkeemiku agar austaja, kelle palav armastus imetletud teatrilaulja vastu paneb meest võtma alkeemia maailmas drastilisi ja julgeid samme. Et ikka ja jälle põruda ning ootamatute tagasilöökide otsa komistada. Kõrgem võim (kas kokkuvõttes heade või pahade eesmärkidega!? Tõenäoliselt halbade ning, boonusena, selleks, et vaest vennikest kiusata) ei taha kuidagi, et mees oma unistuse täideviimise saavutaks. Ütlen kohe ausalt välja, et kuigi ma teatud tasandil tundsin peategelasele kaasa ning imetlesin tema järjekindlust, siis mu sümpaatiat ta ei võitnud, sest tunnete pealesurumine ei ole mulle ükskõik millises kontekstis meelepärane. Ehk siis, kas mees pidi olema n-ö kangelane allajääja suunitlusega loos -- draamas -- või narriks, kelle üle itsitada, a la, nagu keskaegne Mr Bean (või äkki, Baldrik Blackadderits, kas see oled sina!?) -- komöödias -- või oli tegu hirmulooga, kus ebaeetiliste eesmärkidega isik püüab kurjuse abil oma tahtmist saada -- õudukas. Aga äkki, hoopis, fantaasiaelementidega ajalooline lugu, kus vaataja saab pilgu heita alkeemikute salapärasesse maailma. Või ühtäkki oli tegu kummardusele kunagistele tummfilmidele? Tükk oli selles suhtes huvitav, et olenevalt mis vaatevinklile keskenduda, sellest muutus ka süžee iseloom ja jõutasakaal nende eri nägude vahel. Ja eks nähtu rohkemal või vähemal määral kõik need žanrid kokku oli. Pidev õhkkonna vaheldumine kerglase ja tõsise vahel oli meisterlikult esitatud. Näidendi otsekohene ja kohati alalolev mitmekülgsus oli omamoodi paeluv. Oleks vaid süžee kese ise ka veidi rohkemat kui äraleierdatud ühepoolne armastus.

Etenduse leivanumbriks on kahtlemata kõikvõimalikud võlutrikid ja illusioonid. Tegu oli otsekui ristsugutisega süžeega näidendist ning mustkunsti showst. Mõlemad täiendavad teist ja lõid sümbioosse terviku -- üks ei toimiks ilma teiseta, et saada täisväärtuslikku kogemust. Ette tuli lihtsamaid ja tuntud trikke nagu nt vedeliku valamine anumasse ja siis keeramine ümber ilma, et sisu välja voolaks. Mulle on alati meeldinud mõistatada, et kuidas üks või teine vigur korda saadetakse. Leidus selliseid ettevõtmisi, mida ma lahendada ei osanud. Ohtralt toimus, lisaks, muid värvikaid keemilisi reaktsioone ning füüsilisi silmamoondusi, mis kõik vaevatult aset leidsid ning aitasid orgaaniliselt luua justkui reaalse maagilise keskkonna. Lisades siia varjumängud, jäsemete näiline ära lõikamine ja muu lavaklassika, siis selliseid võlutrikke leidus julgelt pea iga minuti kohta üks. Terve kohvritäis oskusi, teadmisi ja illusioone oli ilmselgelt käiku läinud, et näidendile selline tihe kogus uskumatut külge pookida. Vahva oli ka kiire põige alkeemiakeldri pimedusest päris maailma, kus agar mees lööb oimetuks oma kallima teise imetleja ning ta oma maa-alusesse ruumi tirib. Tüki epiloogiks näidatakse seda stseeni tänavalt vaates ning, üllatus-üllatus, kogu näidendi tegevus ei toimu kuskil mujal kui Rahvusooper Estonia keldris. Selline taustainfo oli kihvt võimalus sulatada kokku veelgi autentsemalt näidendi maagiline ja reaalne pool.

Tüki toimumiskoht oli ideaalne ning passis suurepäraselt õhustikuga, mida püüti luua. Pime, rõske, veidi udune, hädiste valgusjoontega, mis päris ja võlts akendest keldrisse eksivad, ning kogu ruum täis igasugu müstilisi ja salapäraseid esemeid. Värvilised ja tossavad vedelikud, kirstukastid, küünlad, võltsveri jne -- mille kõige keskmes seisis kurjakuulutav raamat, mille sees elutsev pahalane vahepeal kõhedalt naerab, kui meie kangelane jälle oma plaanides läbi kukub. Loo keskmes paiknev armetu alkeemikuhakatis, Meelis Kubo kehastuses, oli hale tegelane, keda päris usutavalt vaatajani toodi oma ägisemise, oigamise ja käigsemise. Etenduses ei olnud kuulda ühtegi sõna, peale häälitsuste ja ümberringse heli. Siiski, kumas mehest läbi teatud kraad karismat, tegijalikkust ning lahedust. See ei aidanud 100% mind ära rääkida, et tegelane on läbi ja lõhki nannipunn ning vähendas selle, kui keskse fakti, mille ümber lugu on üles ehitatud, mõju. Kuigi keskkond kohapeal oli asjakohane ja vinge ning esitus hea, pean natuke tõrelema salvestuse heli kvaliteediga. Panin hääle põhja, kuid siiski oli see paljuski nõrk, taustamüre haarav ning mitte puhas. Aga, eks õppimiskohti leidub alati kui midagi uut korda saata.

Kokkuvõttes, kihvt, kaasahaarav ning meeldejääv. Teisalt, leidus mitmeid aspekte, mis jäid vajaka ning mis mulle peale ei läinud. Mitmed neist olid seotud tõsiasjaga, et tegemist oli salvestusega, mitte näost näkku kogemusega. Siiski, minu kiitus, et Kellerteater võttis vaevaks oma loomingut ka interneti vahendusel jagama. Enamus teatrid seda ei teinud ning tundsin sellest võimalusest väga puudust.



-------------------------------------------

Pealkiri: Canterville'i kummitus
Teater: Kellerteater
Lavastaja: Teele Uustani ja Sandra Lange
Näitlejad: Sandra Lange
Kestus: 0h 45 min
Esietendus: 25.01.2020
Salvestatud: 29.03.2020
Link: https://kellerteater.ee/lavastused/canterville-i-kummitus
Minu hinnang: 4/5



On etendusi, mis üllatuslikult koduarvutis vaatamiseks kenasti sobivad. Ja see oli üks neist. Või oli tegu lihtsalt muheda ja mõnusa meelelahutusega, mida isegi täiskasvanu suudab igati nautida. Olen kuulsa Canterville'i kummituse lugu ennegi teatrilaval kõikvõimalikes formaatides näinud ja kahtlesin, et kas antud tükk suudab midagi värsket ja omanäolist pakkuda. Edukaks suunaks sai tüki toon ja fookus: pigem humoorikas kui õudne ning keskmes hoopis vaim, mitte lapsed. Lisaks, sai kontekst uuenduskuuri ning süžeesse kaasati modernne pere ning toredad mobiiltelefonid, mis sajandite vanusele kummitusele eriti heidutust pakkusid. Ja takkapihta peitis lugu mitmeid õppetunde ja moraale lastele, mis olid suhteliselt aegumatud ning universaalsed. Igati soliidne ja toredalt õpetlik meelelahutus nii väikestele kui nende vanematele. Ja minusugustele, kes etendust juhuslikult kaema ära eksivad.

Kiusamine on taunitav ja pahatahtlik. Ükskõik mis kontekstis, ükskõik mis eesmärkidel. Kas nalja tegemise nime all või tegija enda probleemide matmiseks, miski ei tee teiste ebavõrdsesse positsiooni panemist kunagi õigeks. Just seda annab teravalt mõista kummitusekeskne lähenemine loosse. Kiusajale vastu hakkamine omakorda kiusamise näol on aga hall ala. Öeldakse ju, et kuidas küla koerale, nii koer külale, kuid kas selline suhtumine on alati põhjendatud? Seda liini tükk väga ei kompa, kuid ilmselgelt vihjatakse, et lapsed ei käitunud just heatahtlikult ning langesid kiirelt samale libedale teele, mida viljeles varasemalt vaim. Tähtis on aga tõdeda, et alati leidub keegi suurem, osavam, võimsam, targem. Keegi, kes ületab teise ning rollid vahetuvad. Ka see on omamoodi õppetund, mida loo ridade vahelt välja noppida. Samuti, mis toimis ühtedele ja mingit aega, ei pruugi sama efekti omada teistele. Aeg kulgeb ja sellega koos arusaamad ning suhtumised. Kui kummituse vana taktika enam ei toimi, oli too kimbatuses, sest ei suutnud kohaneda modernse aja inimestega, keda nii hõlpsasti ei hirmuta ning kes on näinud vist hullemat kui kulunud ja oma aja ära elanud trikke ja vempe. Moraal? Olge innovatiivsed ja uuendusmeelsed, ei tasu jääda loorberitele logelema. Mis aga kõige esiletõusvam tõdemus tükist, oli usk, et inimene (siinkohal kummitus, muidugi), ükskõik kui vana, suudab muutuda ja leida rahu ning andestust. Mõista, et mida ta korda saatnud oli, on vale ning leida kannatanu kogemustele empaatiat. Selleks on võib-olla vaja elumuutvat olukorda, mis eelneva peale pöörab, kuid kõik on võimalik. Eriti kui avastad ennast samas situatsioonis, millesse teisi varem sundisid. Minu meelest olid need kõik asjalikud ja kohati ilusad mõtted, mida etenduse lõppedes kaasa võtta või taas avastamiseks meelde tuletada. Need olid enamasti lihtsustatult esitatud, ehk, loodetavasti, mõtestasid neid moraale vastavalt enda jaoks lahti ka pisikesed vaatajad.

Tüki huumor ei olnud just kõrgkvaliteetne ja peen, kuid antud kontekstis ei olnud see üldsegi vajalik. Füüsilised ning visuaalsed naljad, mis just lastele peale lähevad, võivad täitsa koomilised olla ka täiskasvanule, kui ei minda väga labaseks ning need mõjuvad orgaaniliselt. Tunnistan, ma muigasin omajagu ning isegi hambad naeratuseks meelitas välja totakas, kuid ootamatult humoorikas Beethoveni "Ood rõõmule" kummituse paroodiaversioon, mida esitas viiejalaine hambuline kana. Naljad olid suuresti seotud joonistamisega. Nimelt illustreeris vaim oma õudusi ja ohvreid neist pilte maalides või portreedele oma "kunsti" lisades. Loomulikult, sai mõni tegelane suured ümmargused silmad ja hirmunud pilgu, mis oli päris koomiline. Oli lihtne, kuid selge ja nutikas kasutada just joonistamist, et teatud olukordi või toimumisi publikuni tuua. Üleüldse kasutati loo edasi andmisel hulganisti igasugu füüsilisi trikke, nt valguse ja varjude mängu, kategoriseerides nähtu objekti- ja nukuteatri tükiks. Iseäranis meeldis mulle raagus puu õigepunkemise visuaalne ja tehniline lahendus, mis on alati antud loo standard lõpp.

Etenduse eripäraks oli ka kummituse aktiivne suhtlemine vaatajaga. Pidevalt pöördus ta ekraani poole ja jagas oma mälestusi kunagise hiilgeaja hirmutööde kohta, kaebles ja kurtis, eputas ja küsis küsimusi. Oma ekspressiivse miimika ja kehakeelega oli tegelane nagu avatud raamat, kellele vaevatu kaasa tunda, kaasa elada või kelle üle nalja heita. Selline kontakt publikuga, ja eriti vast lastele, mõjus vahvalt ning kaasavalt. Kokkuvõttes, ei midagi fenomenaalset, kuid ootamatult sümpaatne, hubase olekuga, tähelepanuköitev ning head tuju ja empaatiat stimuleeriv lavastus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar