Tere!
See nädalavahetus tõi päris palju üritusi. Eile käisin Jazzkaare Talvejazzi korraldatud kontserdil Kinos Sõprus. Siin on kontserdiarvustus. Mul õnnestus eile ka Andreas Varadyga intervjuu teha, aga sellest tuleb eraldi postitus.
Kontsert: Andreas Varady Trio
Žanr: Muusika, Jazz
Koht: Kinos Sõprus
Korraldaja: Jazzkaar, Talvejazz
Kestvus: 1 tund 30 minutit
Minu hinnang: 3/5
Alustan ausa ülestunnistusega, et mulle jazz meeldib, aga ma ei tea kaasaegsest jazz muusikast väga palju kuna olen olnud enamjaolt vanema jazzi kuulaja. Kui korraldajate poolt kutsuti kuulama, vaatama, siis Andreas Varady kohta taustainformatsiooni otsides ja temast lugedes soov kontserdile minna süvenes.
Mul on hea meel, et ma käisin.
Andreas Varady Trio koosneb kolmest liikmest: Andreas Varady (17), kes on arvatavasti selle trio kõige tuntum liige, kitarril, Adrian Varady (11) trummidel ja Bandi Varady basskitarril. Tegemist on kahe andeka noormehega ja nende isaga.
Trio alustas Andrease enda kirjutatud lugudega ja ma olin nagu kohale naelutatud ja ei suutnud oma silmi eemale tõmmata Andrease näppudelt, mis sõrmitsesid tema Benedetto kittarri kergelt ja näiliselt täiesti ilma igasuguse pingutuseta nii, et Benedetto, Andreas ja tema näpud olid nagu üks terviklikkus. Igasugune teadmatus ja kahtlus kadusid minust päris kiiresti - tegemist on kahtlemata ühe väga andeka noore kitarristiga. Esitatud lugudest oli minu lemmik Mister Diddle. Oma lugude vahele oli kontserdil kuulda ka tuntud jazzmuusikute lugusid, Ja mitte ainult jazzmuusikute lugusid. Trio esitas ka ühe Michael Jacksoni loo, mida nad olid proovinud soundchechki ajal ja hakanud lihtsalt katsetama selle loo rütmi ja tempoga.
Eraldi tahaks välja tuua ka trio kõige noorema liikme, Andrease väikevenna Adriani. Tema oli laval kõige säravam tegelane ja ausalt öeldes ei oleks kontsert ilma tema väljapaistvalt vahva ja natuke ulaka poisilikkusega olnud pooltki see, mis ta oli. Esiteks, on ta väga andekas trummar ja õnneks kasutati tema andekust erinevate trummisoolode kaudu kenasti ära. Teiseks, ta oli laval kolmest kõige elavam. Andreas oli enamjaolt tõsine ja väga muusikale fokuseeritud. Publikuga ta väga ei suhelnud ja selles osas on tal artisitina veel arenguruumi, aga Adrian seevastu naeratas, itsitas ja tagus trumme kohe hingega. Ma arvan, et ka teda ootab ees suurepärane tulevik, sest annet on tal kõvasti!
Trio liikmete omavahelist mitteverbaalset suhtlemist oli huvitav jälgida ja tunda andis ka see, et poisid on nii koos oma isa kui ka üksteisega aastaid mänginud ja see sünergia paistis välja: nad lugeid üksteise silmadest ja näoilmetest välja ka selle, kuidas muusika kulgema pidi, millal rütmi muuta, millal alustada ja millal lõpetada.
Bandi, basskitarrist ja poiste isa jäi laval tahaplaanile, ehkki ka tema kitarrimängu oskus oli suurepärane. Mulle jäi ta silma eelkõige sellega, et ta vaatas kogu aeg kella nagu sooviks, et esinemine juba ükskord otsa saaks ja nätsu mälumisega. Kumbki nendest tegevustest mulle ei meeldinud.
Kino Sõprus oli selliseks kontserdiks väga hea koht, sest saal on hubane ja väike ja tekitas äärmiselt intiimse õhkkonna kontserdil. Peale selle, kuna jazzmuusikale Eestis kuulajaid on, aga tegemist pole kõige kuulatuma ja vaadatuma žanriga, siis oli saal õige suurusega, ainult mõned üksikud tühjad kohad jäid vabaks. Mis puutub publikusse, siis oli publiku seas nii meie Eesti tuntuid kitarriste, jazzihuvilisi näitlejaid ja päris palju noori. Publiku seas tabas kõrv ka selle, et välismaalasi oli kontserdil päris palju ja tundus, et tegemist oli siinelavate tudengite või töötavate välismaalastega, kes olid uudishimust tulnud kaema maailmatuntud noort kitarristi. Oli neid, kes kuulasid esitatud muuikat aktiivselt kaasa elades ja oli ka neid, kes külma ja eestlasliku rahuga ja tundeid sissepoole hoidvalt oma rahulolu tagasihoidliult plaksutades oma tunnustust avaldasid. Publik oli kirju ja see kahtlemata rikastas elamust küll läbi vaimustushüüete kui ka läbi naerupahvakute.
Kokkuvõtvalt,kontsert oli hea ja tegemist oli kahtlemata väga andekate noorte muusikutega, keda ootab ees suur ja helge tulevik. Küll aga jäi neil puudu lavalisest kogemust ja publikuga suhtlemisest. Muusikaliselt oli tegemist toreda üritusega, aga üldmulje oli toores. Arenguruumi poistel veel lavalise küljega on.
Aitäh Talvejazzi korraldajatele! Jääme ootama uusi põnevaid jazzkontserte!
See nädalavahetus tõi päris palju üritusi. Eile käisin Jazzkaare Talvejazzi korraldatud kontserdil Kinos Sõprus. Siin on kontserdiarvustus. Mul õnnestus eile ka Andreas Varadyga intervjuu teha, aga sellest tuleb eraldi postitus.
Kontsert: Andreas Varady Trio
Žanr: Muusika, Jazz
Koht: Kinos Sõprus
Korraldaja: Jazzkaar, Talvejazz
Kestvus: 1 tund 30 minutit
Minu hinnang: 3/5
 |
| Foto: Rene Jakobson |
Alustan ausa ülestunnistusega, et mulle jazz meeldib, aga ma ei tea kaasaegsest jazz muusikast väga palju kuna olen olnud enamjaolt vanema jazzi kuulaja. Kui korraldajate poolt kutsuti kuulama, vaatama, siis Andreas Varady kohta taustainformatsiooni otsides ja temast lugedes soov kontserdile minna süvenes.
Mul on hea meel, et ma käisin.
Andreas Varady Trio koosneb kolmest liikmest: Andreas Varady (17), kes on arvatavasti selle trio kõige tuntum liige, kitarril, Adrian Varady (11) trummidel ja Bandi Varady basskitarril. Tegemist on kahe andeka noormehega ja nende isaga.
Trio alustas Andrease enda kirjutatud lugudega ja ma olin nagu kohale naelutatud ja ei suutnud oma silmi eemale tõmmata Andrease näppudelt, mis sõrmitsesid tema Benedetto kittarri kergelt ja näiliselt täiesti ilma igasuguse pingutuseta nii, et Benedetto, Andreas ja tema näpud olid nagu üks terviklikkus. Igasugune teadmatus ja kahtlus kadusid minust päris kiiresti - tegemist on kahtlemata ühe väga andeka noore kitarristiga. Esitatud lugudest oli minu lemmik Mister Diddle. Oma lugude vahele oli kontserdil kuulda ka tuntud jazzmuusikute lugusid, Ja mitte ainult jazzmuusikute lugusid. Trio esitas ka ühe Michael Jacksoni loo, mida nad olid proovinud soundchechki ajal ja hakanud lihtsalt katsetama selle loo rütmi ja tempoga.
Eraldi tahaks välja tuua ka trio kõige noorema liikme, Andrease väikevenna Adriani. Tema oli laval kõige säravam tegelane ja ausalt öeldes ei oleks kontsert ilma tema väljapaistvalt vahva ja natuke ulaka poisilikkusega olnud pooltki see, mis ta oli. Esiteks, on ta väga andekas trummar ja õnneks kasutati tema andekust erinevate trummisoolode kaudu kenasti ära. Teiseks, ta oli laval kolmest kõige elavam. Andreas oli enamjaolt tõsine ja väga muusikale fokuseeritud. Publikuga ta väga ei suhelnud ja selles osas on tal artisitina veel arenguruumi, aga Adrian seevastu naeratas, itsitas ja tagus trumme kohe hingega. Ma arvan, et ka teda ootab ees suurepärane tulevik, sest annet on tal kõvasti!
Trio liikmete omavahelist mitteverbaalset suhtlemist oli huvitav jälgida ja tunda andis ka see, et poisid on nii koos oma isa kui ka üksteisega aastaid mänginud ja see sünergia paistis välja: nad lugeid üksteise silmadest ja näoilmetest välja ka selle, kuidas muusika kulgema pidi, millal rütmi muuta, millal alustada ja millal lõpetada.
Bandi, basskitarrist ja poiste isa jäi laval tahaplaanile, ehkki ka tema kitarrimängu oskus oli suurepärane. Mulle jäi ta silma eelkõige sellega, et ta vaatas kogu aeg kella nagu sooviks, et esinemine juba ükskord otsa saaks ja nätsu mälumisega. Kumbki nendest tegevustest mulle ei meeldinud.
Kino Sõprus oli selliseks kontserdiks väga hea koht, sest saal on hubane ja väike ja tekitas äärmiselt intiimse õhkkonna kontserdil. Peale selle, kuna jazzmuusikale Eestis kuulajaid on, aga tegemist pole kõige kuulatuma ja vaadatuma žanriga, siis oli saal õige suurusega, ainult mõned üksikud tühjad kohad jäid vabaks. Mis puutub publikusse, siis oli publiku seas nii meie Eesti tuntuid kitarriste, jazzihuvilisi näitlejaid ja päris palju noori. Publiku seas tabas kõrv ka selle, et välismaalasi oli kontserdil päris palju ja tundus, et tegemist oli siinelavate tudengite või töötavate välismaalastega, kes olid uudishimust tulnud kaema maailmatuntud noort kitarristi. Oli neid, kes kuulasid esitatud muuikat aktiivselt kaasa elades ja oli ka neid, kes külma ja eestlasliku rahuga ja tundeid sissepoole hoidvalt oma rahulolu tagasihoidliult plaksutades oma tunnustust avaldasid. Publik oli kirju ja see kahtlemata rikastas elamust küll läbi vaimustushüüete kui ka läbi naerupahvakute.
Kokkuvõtvalt,kontsert oli hea ja tegemist oli kahtlemata väga andekate noorte muusikutega, keda ootab ees suur ja helge tulevik. Küll aga jäi neil puudu lavalisest kogemust ja publikuga suhtlemisest. Muusikaliselt oli tegemist toreda üritusega, aga üldmulje oli toores. Arenguruumi poistel veel lavalise küljega on.
Aitäh Talvejazzi korraldajatele! Jääme ootama uusi põnevaid jazzkontserte!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar