neljapäev, 29. november 2018

Kino: PÖFF 2018 (5) "Lajko: mustlane kosmoses"

Tervitus!

Ja taas PÖFFilt!

Pealkiri: Lajko: mustlane kosmoses
Originaalpealkiri: Lajko: Cigány az ürben
Programm: Foorum
Riik: Ungari
Kestus: 1h 30 min
Millal nähtud: 25.11.2018
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Ma teadsin, et ma tahan antud filmi näha kohe kui olin pealkirja lugenud, sest see lõhnas tugevalt kunagise PÖFFi programmi "Vitamiinilaks" repertuaari järgi. Üldiselt on PÖFFil ülekaalus trööstitud reaalsust ning inimkonna eri kitsaskohti nina alla hõõruvad teosed, kuid olukorda tasakaalustamaks on vaja ka helgemaid ning humoorikamaid filmivaheldusi. Just seda tundusid pakkuvat Lajko seiklused kosmoses või siis sinna pääsemisel -- seda muidugi üdini musta huumori kastmes ja kohati vast isegi masendavamas võtmes kui mõni tragöödia.

Film vajutas minus lisaks mitmeid muid õigeid nuppe. Ühine Nõukogudeaegne minevik andis niivõrd kuivõrd võimaluse näha sama perioodi, kuid Ungari vaates, ning tunda n-ö rõõmu sisenaljade ja detailide üle, mida suudavad hinnata vaid riikide kodanikud, kes on selles perioodis elanud. Alustades Brežnevist ja tema kulmudest ning lõpetades kutsu Laikaga. Kes, nagu välja tuleb, ei olnudki tegelikult esimene edukas kosmoselendur -- selleks oli hoopis mustlane Lajko, hüüdnimeka Laika. Mehe kinnisidee kosmosesse lendamisel viis juba varajases eas selleni, et mees poisina välipeldikut raketina kasutada proovides, ema selle abil kogemata taevasse õhku lasi -- koos hunniku fekaaliga. Film algas sõna otseses mõttes pauguga. 

Mis järgnes oli pahupidi pööratud allajääja lugu, kus vaatajana oli suur soov mehele kaasa elada, et ta võidaks n-ö võistluse ja ta lennutataks kosmosesse, kuid teisalt, tähendas see tõenäoliselt tema otsa. Lajko ei olnud nimelt ainuke kandidaat ja ohtliku teerajajast katsejänes Juri Gagarinile -- kes oli muide täitsa olemas ja tegelane antud loos -- , vaid neid "priviligeeritud" kosmosereisiks oli veel. Ja oli olnud juba lademetes enne käesolevaid, kelledel kõigil kole lõpp. Otse loomulikult oli viimnegi kui kandidaat mingil moel süsteemi vaenlane: Mongoolia munk, jäänuk natside ideaalsest aaria rassis loomingust ning, üllatus üllatus, eestlasest kontrarevolutsionäär. Viimane ajas äratundmisrõõmust ja absurdsusest naerma kui Brežnevit pommivööga õhtu püüdis lasta ning hõiskas tugeva aktsendiga eesti keeles "Vaba Eesti!". Lisaks, muutsid tegelaskonda värvikamaks Lajko enda arvates hurmurist ja päevavargast isa, Lajko geist kasuisa, Brežnev, kes ka täitsa olemas ja tegelane antud loos oli ning hulgaliselt Nõukogudeaegset nostalgiat. See periood on nüüd tagasi vaadates koomiline ja õudne samaaegselt ja, nagu näha, kõnetab inimesi jätkuvalt.

Vaatamata intrigeerivale, veidralt kodusele ning originaalsele süžeefookusele, ei küündinud antud linateos minu silmis eelmise aasta PÖFFi tippteose "Stalini surm" tasemele, ei huumorilt, tegelaste väljajoonistamiselt, absurdilt, tegevuse reaalsusmaitselt, ja paljult muult. Ühist oli neil märkimisväärselt, kuid toon, lähenemine ja sügavus olid täitsa üksteisest mööda. Näiteks, ma sain aru, et Lajko oli ühesuunalise eesmärgiga mees, kes mõnes mõttes peegeldas Nõukogude aegseid inimesi -- vaoshoitud ja emotsioonitu -- , kuid seesmiselt mässav. Siiski, olgem ausad, ta ei olnud oma monotoonsusega just kõige kaasahaaravam ning kergesti vaatajaga kontakti leidev peategelane. Sellest tulenevalt tekkis filmis ajavahemikke, mis olid veidi uimerdavad ja igavad. Minu rõõmustuseks aga kompenseeriti neid põuaperioode tihtipeale ka geniaalselt koomiliste seikadega nagu sakslasest kandidaadi lugu tema loomisest ja mitmetest õdedest, keda natsid disainisid erinevate jaburate võimetega. Mulle, ootamatult, imponeeris ka filmi lõppseis, mis oli üllatav, kuid ideaalselt sobiv punkt loole, mis tegelikult ei saaks kunagi õnnelikult lõppeda. Masendusetunnet see minusse aga ei istutatund, sest Lajko ise ei olnud masendunud -- otse vastupidi.

Kokkuvõttes, filmi kontseptsioon oli hiilgav, teostus veidi logises, kuid ühe paraja vitamiinilaksu sain ma kohe kindlasti -- ning see oli ka antud loole poolteise tunni pühendamise eesmärk!

esmaspäev, 26. november 2018

Kino: PÖFF 2018 (2) "F20", "Vangis Michael" ja "Suvi 84"

Tervitus!

Seekord ülevaated PÖFFi alafestivalilt Just Film!

Pealkiri: F20
Originaalpealkiri: F20
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Horvaatia
Kestus: 1h 30 min
Millal nähtud: 20.11.2018
Minu hinnang: 2.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Linastub veel N 29.11!

Tänapäeval, kus psüühilised haigused on pidevas avalikus diskussioonis ning nende üle arutlemine või nende põdemine ei ole enam tabu ega häbiasi, jäi mulle natuke segaseks antud loo eesmärk. Kas haigus, kui närvekõditava thrilleri ja vägivalla vallandaja ning edasivedaja. Või, haigus kui hoiatus, et kui psüühilise vaegusega isikuid kohelda kui vatis -- eriti delikaatselt -- , neid isoleerida või isegi eeldatavat haigust peale suruda, siis on võimalik väljund reaalne oht ümbritsevatele. Esimene variant pakkust odavat pinget täis tiinekate draamat. Teise variandi puhul jäi tulemuseks pealiskaudne ja liialt ühesuunaline lähenemine niivõrd komplektsesse teemasse nagu skisofreenia. Mõlemad versioonid ei panustanud midagi uut, väärt või kaasahaaravat. Või oli loo moraaliks hoopis teadatuntud ja läbileierdatud: isal on alati õigus; ära usalda esimest armastust; hoia eemale veidratest kenadest poistest; liiga palju videomänge ei ole psüühikale hea, jne. Eelnevad on kõik stabiilsed alused asjalikule sisule, kuid midagi asist seekord ei realiseeritud. Samas, ega midagi konkreetselt jubedalt valesti ka ei läinud, tegu on lihtsalt okei põnevikuga, milles puudus aga originaalsus ning omanäolisus. 



-------------------------------------

Pealkiri: Vangis Michael
Originaalpealkiri: Michael Inside
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Iirimaa
Kestus: 1h 36 min
Millal nähtud: 24.11.2018
Minu hinnang: 4/5
pilt piletilevi.ee kodulehelt

Ma ei eeldanud mõnda üliõnneliku lõpuga muinasjuttu, kuid midagi niivõrd realistlikku ning nördima panevalt usutavat ma ka ei osanud oodata. Tahaksin öelda, et mulle film üldse ei passinud, sest midagi nõnda trööstitut ja minu õiglustunnet mutta trampivat pole ammu enam näinud. Samas, olen sunnitud lugu imetlema selle inetuses, ilustamatuses ning karmile reaalsusele truuks jäämises. Dublinis on linnaosasid, kus generatsioon generatsioonilt ollakse ühes ja samas kriminaalses lõksus, millest välja murda on kui loteriivõit ning samm sammult sügavamale uppuda on igapäevane tõenäosus. Igas peres on keegi vangis või siis olnud vangis ning käbid ei kuku kännust kaugele. Korra komistades, kipub kukkumisi aga aina tihemini tulema ning ühe langemine on kui doomino, mis haarab kaasa ka süütud lähedased. Just viimasele keskenduti iseäranis antud filmis. Isegi kui lootus ja pääsemine on näpuotsa juures, ei luba sotsiaalne keskkond ühtegi põgenikku. 

Filmi stiil, õhkkond, tempo ning üldine lähenemine meenutasid dokumentaalfilmi -- nähtav tundus tõetruu ning nagu oleks vaataja tegevustel vahetu kaaslane. Kaamera fookus paigutus suuresti ka peategelase, 18-aastase Michaeli, näole, et peegeldada emotsioone ja läbielamist poisi ilmetes ning silmades. Vähesega suutis noor näitleja väga paljutki edasi anda -- hirmu, häbi, segadust, lootusetust, kurbust. Keeruline oleks olnud poisile mitte kaasa elada, sest tegu ei olnud südames ju siiski paadunud pätiga, vaid oma keskkonnast tuleneva surve ja eluolu ohvriga, kes korra lõksu jäädes, ei suutnud sealt enam pääseda, sest iga põgenemiskatse surus nagu vesiliiv vaid aina sügavamale. Tõmmates kaasa ka kõik ümberkaudsed. Film pakkus omamoodi põgusat pilguheitu ka vanglaellu ja sealsele ellujäämisvõitlusele, mis alati tundub kui suur katsumus, millele järgneb vabanemine vangist pääsemise näol. Nagu aga loos selgus, siis tõeline karistus algab alles vangla uste taga. Valgelt lehelt ei alusta keegi, pigem on leht veel räpasem. Ning just see on noorele, mõtlematu teo tagajärjel vanglasse sattunule, tihtipeale allakäigu trepi esimene samm -- mitte vanglas olek, vaid sealt pääsemine.



------------------------------------

Pealkiri: Suvi 84
Originaalpealkiri: Summer of 84
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Kanada, Ameerika Ühendriigid
Kestus: 1h 55 min
Millal nähtud: 26.11.2018
Minu hinnang: 3.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Nostalgia missugune! 80ndad muutuvad aina popimaks oma meeldejääva popkultuuri, esteetika ning atmosfääriga. Selle kiirrongi sappa on end haakinud näiteks "Stranger Things", "Ready Player One", jpt. Film tuletas mulle igatipidi meelde selle kümnendi laste- ja teismeliste filme, mis natuke tõsisema kesega. Natuke nagu "Gremlins", seda loomulikult ilma killer karvapallideta, kuid niisama ühe tavalise killeriga. Ja, muidugi, toimus tegevus Ameerika ühes pealtnäha vaikses äärelinnas, kus peategelase sõnade järgi, aga kõige jubedamad, veidramad ning ootamatud asjad juhtuvadki. On ka teada, et kui midagi otsima minna, siis just selle võibki leida ning antud loos koperdab poiste nelik sarimõrvari otsa, keda nad ise liialt agaralt välja peibutasid ning liialt palju sabast tõmbasid. Pluss punktid, et tulemus oli realistlik -- sünge, aga palju usutavam kui enamus samalaadseid lugusid selleks võimelised oleksid.

Ma ei hinnanud loo juures tõsiasju, et poisid tegid sarimõrvarist otsekui mängu, kohati toetuti ülearu 80ndate nostalgia faktorile, esines mitmeid süžeeauke, ohtralt võeti kasutusele lihtsaid ja odavaid ehmatus-momente, osa filmist muutus päris õudukaks -- kas tõesti on tegu linateosega noortele? Teisalt, mulle meeldisid tegelaste omavahelised suhted, vaevatu poiste huumor, filmi õhkkond ja muusika, krimimüsteerium, pinge mis suutis end ikka üpris teravaks kruttida, ning puänt -- mis seisnes selle, et puänti tegelikult ei olnud. Ning lõpp, mis mulle subjektiivselt öeldes, peale ei läinud, kuid mis objektiivselt öeldes, oli täiesti ootamatu ja, seega, minupoolne kiitus -- kui arvad, et asi on läbi, siis mõtle uuesti! Asi pole kunagi läbi!



neljapäev, 22. november 2018

Kino: PÖFF 2018 (3) - "(I)Slämm"

Tere filmihuvilised!


PÖFF on aktiivselt käimas ja ka meie Liisiga kahekesi oleme võimaluste piires filme vaatamas käinud.

Kuna ma esimestel PÖFFi päevadel ise kinno ei saanud minna, siis kasutasin PÖFFi pressile ligipääsetava videoteegi suurepärast valikut. Esimeseks filmiks valisin PÖFFi põhivõistlusprogrammis osaleva Austraalia ja Prantsusmaa filmi (I)Slämm (originaalpealkiri on Slam).

Siin on minu mõtted vaadatu kohta.


(I)Slämm/Slam
PÖFFI põhivõistlusprogrammi fototeegist
Pealkiri: (I)Slämm
Originaalpealkiri: Slam
Žanr: Thriller, põnevik
Märksõnad: Ksenofoobia, armastus, vägivald, religioon
Programm: Põhivõistlusprogrammm
Riik: Austraalia, Prantsusmaa
Režissöör: Partho Sen-Gupta
OsadesAdam Bakri, Rachael Blake, Rebecca Breeds, Darina Al Joundi, Danielle Horvat
Kestus: 116 minutit
Esilinastus: Maailmaesilinastus 27.11.2018
Millal nähtud: 20.11.2018
Kus nähtud: PÖFFi videoteek
Minu hinnang: 5/5





(I)Slämm on film eelarvamustest, vihast, kadedusest, usust, sisserändajatest, kirglikust luulest ja armastusest.

Sisu:

Film algab stseeniga, kus noor hidžaabi riietatud palestiina päritolu arustraalia naine esitab kirglikult, silmade põledes ja oma hinge avades SLAMi nimelisel luuleõhtul oma luuletusi. Ameena luule annab mõista, et ta on pettunud ja kibestunud ja arvatavasti otsib oma tegelikke, palestiina juuri.

Järgmisel hetkel saab filmi peategelane Ricky (Tarik) Nasser oma emalt telefonikõne, kes teatab, et Ameena ei ole õhtul koju tulnud. Rickyl ei jäägi muud üle, kui teeb politseile avalduse kadunud isiku leidmiseks. Politseinik, Joanne, kes asub asja uurima, on aga oma pagasiga. Tema poeg sai surma välismissioonil terroristide tõttu. Esialgne mulje Joannest on kui läbipõlenud naisest, kes eriti Ameena otsimisega vaeva ei taha näha, aga loo arenedes see muutub.

Sündmused eskaleeruvad, kui uudistest teatatakse, et Süürias tulistati alla Austraalia piloot, kes võeti islamistide poolt elusalt kinni. Nagu teada, on hirmudel põhinev massipsühhoos kiire kasvama.

Rick on sunnitud Ameena elusse üha rohkem süvenema.Ta käib Ameena korteris, kust ta avastab islamiste toetavaid materjale ja ühiskonnakriitilist kirjandust. Kahtlus poeb vaikselt ka Ricky hinge ja tema idülliline äärelinnaelu mureneb. Ajakirjanikud jooksevad tema majale ja perele tormi nii, et asi lõpeb Ricky vangistamisega. Ricky äi peab sekkuma ja palub Rickyl teha ainuõiget asja oma pere jaoks. Ricky ütleb pressikonverentsil oma kadunud õest lahti, teadmata, mis ta õega tegelikult üldse juhtus. Ricky ema mõistab samal ajal Ricky vaikselt hukka, et ta nii kergelt oma perekonnast, juurtest loobub ja oma algupära unustab.

Paralleelselt areneb ka Joanne'i lugu. Kui Ameenat hakatakse kahtlustama islamistidega ühinemises ja Süüriasse lennus, sekkuvad tema tagaotsitava juhtumisse ka muud organid, kes tahavad patuoinast. Peale selle lisandub loole Joanne'i eksmees, kes tahab leida tagasiteed Joanne südamesse.

Kokku tuleb üks suur sündmuste pundar, mille harutamine on ksenofoobia tõttu keeruline ja mis viib üllatusrikka ja kõheda lõpplahenduseni. Ameena leitakse.


(I)Slämm/Slam
PÖFFi põhivõistluse fototeegist

Mis meeldis:

Filmi tempo on põneviku kohta aeglane, aga pinevus hakkab kasvama üsna filmi alguses. Tegemist ei ole tüüpilise põnevikust märulifilmiga, kus verd lendab ja konte murtakse. Pigem on tegemist psühholoogilise põnevikuga, kus väikesed detailid tekitavad kõhedust. Detailidel on üldse suur roll filmis. Näiteks stseenides, kus kas Ricky või politseinik Joanne autos sõidavad, tuleb raadios alati uudiseid, mis on filmi süžeega seotud: austraallasest piloodi allatulistamine Süürias, intervjuud ja arvamuslood islamistide kohta. Filmi autor annab kaudselt teada, et tegevus jõuab üsna kiiresti terrorismiteemadeni välja, seda enam et Ameenat selles kahtlustatakse, ka ilma faktide ja tõenditeta.

Kontrast, mis tekkis Ricky abikaasa pere ja Ricky pere vahel oli intrigeeriv. Ilmselt on Ricky proovinud sulanduda nii palju austraalia traditsioonidesse, arusaamadesse ja tavadesse kui võimalik, ta on teinud kõik selleks, et  tema naine ja naise perekond õnnelikud oleksid. Ricky pere, õigemini, see, mis on pärast Palestiinast põgenemist sellest alles jäänud, on teiste tavadega, nad on kokku puutunud sõja ja tragöödiaga ja mis kõige tähtsam, nad austavad islami traditsioone.

Filmi pealkiri oli samuti tabav. Kui sõnale slam i-täht ette panna, muutub kogu tähendus, mis tekitab ka küsimuse, mis jääb filmitegijate poolt vastamata, et kui ekstremistlik Ameena siiski oli. Kas üldse oli või oli luule tema jaoks lihtsalt oma kultuuri ja valu ja oma rahva tragöödiate väljendusviis?

Mulle väga meeldis, kuidas Ricky filmi lõpus oma õe luulet SLAMil esitab, see pani filmile võimsa ja emotsionaalse punkti.

Osatäitjad:

Minu südame võitsid ilma vähimagi kahtluseta peategelase Ricky rolli mängiv Adam Bakri ja politseiniku Joanne rolli mängiv Rahcael Blake. Ricky oli mitmetahuline, mitmekihiline ja Adam Bakri oskas imeliselt välja tuua Ricky sisemise lõhestatuse kahe kultuuri ja kahe perekonna vahel. Rachael Blake tegi suurepärase töö Joanne'ga, kelles ta tõi filmi alguses välja sügava sisemise valu lapse surma tõttu ja filmi lõpus oli just tema see, kes kandis edasi armastust ja lootust.
Ameenat kehastaval Danielle Horvatil oli väike aga kandev roll, milles oli kirglikkust ja usutavust.

Kokkuvõtvalt:

Partho Sen-Gupta on loonud põneva ja huvitava küsimusi esitava loo, kus ta on loominguliselt sidunud erinevaid päevakajalisi teemasid nagu usk ja religioon tavalise inimlikkusega, meie nõrkuste, eelarvamuste ja vigadega.

Kuna filmi maailmaesilinastus on 27. novembril Tallinnas, siis soovitan soojalt seda võimalust kasutada ja filmi vaatama minna. Elamus on garanteeritud!

Filmi näeb PÖFFi raames Tallinnas, 27 novembril kell 20:45 ja 1. detsembril kell 18:30. Tartus linastub (I)Slämm 28. novembril kell 21:00. Filmi kohta leiab lisainfot SIIT.





kolmapäev, 21. november 2018

Kino: PÖFF 2018 (1) "Igaviku väravas" ja "Eirates gravitatsiooni"

Tervitus!

Esimesed ülevaated 2018. aasta PÖFFilt!

Pealkiri: Igaviku väravas
Originaalpealkiri: At Eternity's Gate
Programm: Signatuurid
Riik: Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa
Kestus: 1h 50 min
Millal nähtud: 19.11.2018
Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Linastub veel L 23.11 ja P 02.12!

Mulle ei meeldi depressiivsed filmid -- kohe üldse mitte. Ma ei taha näha kinos, mis on mulle meelelahutus, midagi morjendavat. Või siis vähemalt ei taha ma näha midagi, mis mind muserdab ja seda väga hallides toonides, ülirealistlikult, päriselu inetust tõetruult peegeldades ning, otsekoheselt öeldud, koledalt. Ma leebun oma reegli vastu aga siis kui masendav lugu on kaunilt esitatud, värviküllane, ilma räpasuse ja rokata ning esteetiline nii silmadele kui kõrvadele vaadata ja kuulata. Just selline suutis vaatamata oma kurvale kesksele teemale olla antud film. Vincent van Gogh on nälgiva ja traagilise saatusega kunstniku etalon. Oma eluajal vääritimõistetud, mitte hinnatud ja kõrvale heidetud -- kunstnik, kes fenomenaalse populaarsuse saavutas alles pärast enda surma. Püüdes mitte hollywoodiseerida ning konkreetselt ka lähtematerjali dokumentaalfilmilaadseks mitte muuta, on tulemus lummav, omanäoline ja meeldesööbiv.

Film püüab vaataja transportida kunstniku keerukasse mõttemaailma ning elukonteksti. Kaamera liigub kohati lausa van Goghi seljas või osana temast, võimaldades lähedase pilgu mehe tegemistesse, pilkudesse, kehakeelde ning isikusse. Pidevalt tundsin end kui mehe kõrval, ees, taga, süles, kukil -- osana temast. Hulgaliselt kaadreid pani vaataja ümbrust kaema kui otse kunstniku silmade läbi. Autentsema mulje jätmiseks kasutati paljuski rappuvat ja ebastabiilset kaamerat, mis aga mingi hetk hakkas mu silmadele väsitavalt mõjuma. Vajaliku efekti saamiseks oli see siiski vajalik. Vastupidiselt kaootilisele kaameraliikumisele, mis osati illustreeris van Goghi meeltesegadust ja elavat siseelu, tasakaalustati kaost selguse ja sihikindlusega. Viimast esines siis, kui mees maalis. Näiteks, pikk ja stabiilne kaader keskendus ühele kuulsatest saabastega maalide valmimisele. Mulle tohutult meeldisid need püsivad pilgud fokuseerides maalimisele või loodusele, sest koos muusikaga mõjusid need lõõgastavalt ning meeldivalt hüpnotiseerivalt. Staatilisemad kaadrid pühendati ka kurikuulsale kõrva lõikamisele, kus rahulik ning pealtnäha selge mõistuse juures kunstnik püüab arstile seletada selle teo tagamaid.

Film püüdis võimalikult intiimselt puurida pilku kunstniku sisemaailma ning see õnnestus hiilgavalt. Iseasi, kas teda lähedalt tundes, meest ka mõista on võimalik. Tundsin, et sain temast aru, kuid siiski ei adunud teda, tema tegutsemisi ja valikuid. Ilmselgelt, mõjutasid van Goghi muuhulgas psühholoogilised vaevused, karm keskkond ja aeg, jne, kuid vaatamata sellele, et ta ennast ootamatult hästi ise nägi, tundis ja enda tegemisi, arusaamu ning motivaatoreid lahti seletada oskas, jäi ta mulle siiski mõistmatuks ning salapäraseks. Jutt selge ja isegi loogiline, kuid tegelikult mitte -- just selline nagu ta väitis olevat Shakespeare, kelle loomingut talle meeldis lugeda just teksti salapärasuse tõttu -- kõik ei ole alati nii nagu esmapilgul paistab, teksti taga võib hoopis midagi muud mõeldud olla. Iseäranis hästi illustreeris seda mõtet van Goghi vestlus preestriga (suurepärane kuskil kümne minutiline cameo Mads Mikkelsenilt), et miks mees maalib, selle seos jumalaga ja kas tema looming on ilus või kole -- preester püüdis, kui ratsionaalne mees, väga delikaatselt kunstnikule mõista enda, et viimase maalid on ju koledad ning kuidas saab van Gogh väita, et tal on jumala anne, kui see mida ta teeb on inetu. Siin tuli esile ka kunstniku teoseid kurbkaunilt seletav tõdemus: "Äkki on mu kunst mõeldud tulevatele põlvkondadele ja nemad näevad seda hinnata." Film kubises sügavatest vestlustest ja monoloogidest, mis ei olnud aga kunstlikult ja sunnitult diip, vaid mõjusid antud kontekstis seletavalt, toetavalt ning arusaadavalt.

Veel tõstan esile nukrameelse, kuid hurmava muusika, mis van Goghi jalutuskäike talle kallis looduses ning tegemisi saatis. Meeldiv oli jälgida kuulsate maalide ja nende inspiratsioonile -- kas loodus või inimesed -- valmimisele pühendatud seiku. Samuti, näisid filmis kasutatud ohtral hulgal kunstniku maalid äärmiselt tõepärased ning nagu päris. Põneva faktorina mainin ka, et film ei järginud tuimalt teadatuntud fakte mehe eluloost, vaid pakkus enda poolt alternatiive ning intrigeerivaid lahendusi tegelikkusele seal, kus neil võis täitsa reaalne statistiline võimalus olla. Näiteks, van Goghi väidetav enesetapp, ei olnud antud loos üldsegi enesetapp. Viimasena, esitan kiidusõnad Willem Dafoele, kes oli haavatav, inimlik ja ootamatult tõetruu traagiline van Gogh. Tegu on kindlasti ühe kohustusliku filmiga selle aasta PÖFFil!


----------------------------------------------

Pealkiri: Eirates gravitatsiooni
Originaalpealkiri: Free Solo
Programm: Eesti Olümpiakomitee Spordifilmide programm
Riik: Ameerika Ühendriigid
Kestus: 1h 37 min
Millal nähtud: 20.11.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Ma kardan kõrgusi ja ei hakka mitte iialgi aru saama, miks inimesed ronimisel -- ja seda ILMA igasugu turvavahenditega -- riskivad oma eluga. Üks vale hingetõmme ja on lõpp. Üks vale liigutus ja on lõpp. Üks libisemine ja on lõpp. Üks tuuleiil ja on lõpp... Aga, ma ei peagi kõigist aru saama ning, nagu ka dokumentaalist välja tuli, seletas kuulsa ronija ning antud linateose fookuses oleva, Alex Honnoldi, pidevat adrenaliini laksu vajadust ning aina võimsama väljakutse soovi, tema aju MRT. Selle põhjal selgus, et seal kus tavainimesel hakkaks ohufunktsioon tööle, on mehel vaja tugevamat stiimulit kui keskmisel kaaskodanikul. Lihtne ja selge -- asi seisneb erinevustes bioloogias, keemias ning füsioloogias. Kinosaali turvaliselt istmelt on aga päris põnev selliste hulljulgete seiklustele kaasa elada. Isegi kui tegu on dokumentaaliga, siis oli instinktiivselt teada, et ega mees selle jooksul otsi vast anna, ehk siis, nautisin kauneid vaateid, kaadreid ning pinget, mis kohati oli keha krampitõmbavam kui mõni kvaliteetne thriller. Tõesti, ma tõmbusin täitsa pingesse kui lõppvaatus käes!

Nähtu keerleb eelmainitud kuulsa ja, heas mõttes, täitsa segase mägironija ümber, kes elab selle nimel, et erinevaid mägesid neid ronides vallutada ja seda ilma turvavarustuseta. Töö- ja abivahenditeks ainult käed, jalad, musklid ja seljal rippuv kott talki. Keskendutakse tema konkreetse hetke eesmärgile alistada kurikuulus El Capitan, mis asub Yosemite looduspargis, Californias. Eelmänguks ettevalmistused, tagasilöögid, vigastused, pidev harjutamine, harjutamine ja harjutamine, et instinktiivset ja intiimselt tundma õppida mäe igat tahku, kallet ja detaili. Põhishowks mäe ronimine ilma abivahenditeta. Eeltöö on ajarohke, teguderohke ning planeerimisrohke. Inimesele, kes ronimisest mõhkugi ei taipa, oli päris põnev elada kaasa ning aru saada, kui mahukat ettevalmistust üks säärane meeletu ettevõtmine tegelikult vajab. Alex pidi iga väiksemagi detaili, igas väiksemaski etapis ronimisel meelde söövitama: aste risti, sõrm kinni, jalatõste kõrvale, käsi paremale, vasaku jala samm tagasi... See oli hämmastav millise detailsusega oli vaja töötada -- ma ei olnud seda mitte kunagi sellisena ette kujutanud. Andes mõista ka mehe ettevõtmiste tõsidust, mainiti ka mitmeid mitmeid tegijaid mägironijaid, kes on oma armastatud tegevust viljeledes oma elu kaotanud. 

Püüdes muuta seda inimvõimeid ületavat meest siiski inimeseks, keskendus dokumentaal ka tema suhtele värske tüdruksõbraga, sõpradest kaasronijatega ja filmimismeeskonnaga. Lisaks siis tema minevikule ja perele, mis osati seletas, miks ta on nagu ta on. Pean tõdema, et kohati oli Alexi iseloom isegi paeluvam kui tema ettevõtmised. Sarkastiline, brutaalselt aus, natuke sotsiaalselt kogenematu, suu peale kukkunud ning siiralt humoorikas vend! Kilde loopis ta nagu kuulipildujast ja seda nii vaevatult. Küsimusele, kas ronimine või tüdruksõber, ei pilgutanud ta silmagi ja vastas "ronimine". Saalis oli pidevalt kuulda naeru mehe järjekordse avameelse märkuse üle. Tema kommentaar külmkapi ostmisel: "See on... sügav" ajab siiani itsitama. Kuigi mehe suhtumine võis tema kauavaevatud tüdrukule, Sannile, üpris frustreeriv olla, paistsid nad üksteist piisavalt mõistvat ja aktsepteerivat, et nende suhe toimis. Iseasi, kui kauaks veel... Kuni järgmise ajuvaba ronimisplaanini?

Lõpetuks, mainin veel loomulikult hingematvalt kauneid kaadreid loodusest, mägedest ja ronimisest, viimast väga huvitavate nurkade alt. Visuaalselt oli tegu suurepärase dokumentaaliga. Liiga lihtne oli ka ennast unustada ning tunda, et oled Alexiga mäel enda eluga riskimas. Kokkuvõttes, igati soliidne dokumentaal, isepärase isiku surmapõlgavast tegutsemisest põnevas tegevusalas!

neljapäev, 1. november 2018

Teater: "Orpheus allilmas"

Tervitus!

Ja seekord teatrist!

Pealkiri: Orpheus allilmas 
Teater: Ugala (külalisena Rahvusooper Estonias)
Lavastaja: Ingomar Vihmar (Endla)
Näitlejad: Triinu Meriste, Rait Õunapuu, Adeele Sepp või Laura Peterson, Andres Noormets, Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Jaana Kena, Kata-Riina Luide, Luule Komissarov, Vilma Luik, Vallo Kirs ja Peeter Jürgens
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 18.11.2017
Millal nähtud: 23.04.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Tennessee Williams on autor, kes suudab mind nii tugevalt frustreerida ja endast välja viia, et see on päris haruldane. Tema näidendites toimuv ebaausus, ülekohtus ja traagika, on nii efektiivselt vormitud ja esitatud, et mind piinavad tema lood üpris pikalt pärast teatrist lahkumist. Sama lugu on ka uusima versiooniga ühest tema näidendist "Orpheus allilmas". Elu on ebaaus ja n-ö pahad võidavad, ning vähesed autorid suudavad seda nii valulikult, lihtsate vahendite ja üledramatiseerimata välja tuua kui Tennessee Williams ning tema repertuaar. Tal on ka hämmastav võime tuua lootus ja pääsemise päikesetõus inimeste sõrmede kaugusele ning siis ühe sõrmenipsuga julmalt hävitada tegelased täienisti kas vaimselt ja/või füüsiliselt. Kui ühte antud autori näidendid garanteerivad, siis ängi täis õnnetust ning oma paarikas tunniks maailma headusesse usu kaotamist. Vot nii võimsaid emotsionaalseid rusikalööke otse kõhtu pakuvad tema näidendid mulle.

Etendust vaadates teadsin ja pelgasin vaikimisi, et millal küll kõik nihu kisub, sest süstikuid oli ohtralt ning pahaaimamatud peategelased kekslesid liialt hooletult lahvatusohtlike olukordade ja isikute keskel. Pean tunnistama, et kulminatsioon seekord oli iseäranis järsk, raskesti seeditav ja ekstreemne. Isegi teades, et midagi peatselt plahvatab, ei oodanud ma sellist jäledat usu kaotamist inimkonda. Südame ajas pahaks rõve labrakas pärast tragöödiat ning sellist jälkust. Näidend oli täis üht või teistpidi õnnetuid, lõksus või kibestunud hingi, kuid minu kurvastuseks müüsid paljud viimsegi endast maha, et eemaldada need, kes suutsid leida prao põgenemiseks sellest mudamülkast. Linn täis väiklasi, kadedaid, allasurutud, õelaid, võõravihaseid, egotsentrilisi ning haavatuid ja elus pettunud inimolevusi. Vaatamata sellele, kui ebaausalt saatus kedagi kohtleb, on igaüks siiski enda valikute eest vastutav ning need konkreetsed otsused viivad tegelased loodetavasti põrgu. Kuigi emotsionaalselt äärmiselt muserdavad, olid viimased 15 minutit etendusest meelde sööbivad, võimsad ning tõhusad loo eesmärgi ja traagilise reaalsuse kinnitamisel.

Peategelaseks oli ootamatult sümpaatne, asjalik ning igatpidi minu poolehoidu võitev Lady. Naine, kes oli üksik ja omamoodi kibestunud ning, kes abiellus ülepeakaela õnnetute emotsioonide küüsis olles mehega, keda ta tegelikult vihkas, suutis siiski mind oma viimase šanssiga õnnele endale varvasteni kaasa elama panna. Ta ei olnud kaugeltki perfektne, kuid tema valmisolek sellest lämmatavast linnast välja murda ning käituda risti vastupidi sellele, mida peeti aktsepteeritavaks, oli tegelase edu võtmeks. Peale selle, oli Lady niikuinii omamoodi võõras, sest tema itaallasest taust töötas selles verepuhtust hindavas lõuna osariigis asuvas kolkas aktiivselt tema vastu. Lady oli sarkastiline, otsekohene, järk, aus, teravmeelne, töökas ning tõsine. Mulle tohutult meeldis Triinu Meriste kangelanna rollis. Kombinatsioon nooruslikkusest ja eluväsimusest ning tugevusest ja haprusest koos, olid suurepäraselt esitatud ning ma tõesti nautisin naise suhtumist, kõnepruuki, miimikat, liikumist, žeste ning olemust. Olgem ka ausad, näitlejanna nägi imetlusväärselt hea välja. Pikalt arvasin, et tegu on maksimum 30ndates eluaastates krapsaka, kena ja saleda näitlejannaga ning peas tekkis konflikt tegelase vanuse ja näitlejanna vanuse vahel. Inisemiseks aga polnud mingit alust. Iseäranis stiilne ja efektselt mõjus oli millegipärast veel ka tegelase välimus: poisipea, triibuline särk, skinny teksad ja baleriinad.

Kolkalinna sattunud ning status quo'd rikkuv vabahingest muusik, Val, ei loonud tormi veeklaasi mitte ainult väikelinnas, vaid tegi seda samuti Lady seisva veena eksisteerivas elus. Samas, kui kõik teised nägid mehes võõrkeha, mis oli algul veidi tüütu asjade seisukorra rikkuja, ning peatselt faktor, mis tuleb jõuga eemaldada, võttis naine selle muutuse tooja käed avali vastu. Lady ei olnud oma küla negatiivsusest veel nii läbi marineeritud ning janunes teha teistele rasket valikut ja sealt pääseda, mis ülejäänudele näis äraütlemata keeruline. Val sümboliseeris muutust ja põgenemist ühele, ohtu mugavale ja tuttavale aga teistele. Ladys äratas mees lootuse, armastuse, kire ja võimaluse uueks eluks -- võib-olla kõigist enam just viimase. Val ise oli tegelikult hea mees -- hingeline, hooliv, abivalmis, heatahtlik -- inimene, kes soovis leida sügavamat mõtet elule. Ta oli musikaalne, filosoofiline ja tundeline rändaja ning väikekolka elanikest peajagu üle nii vaimselt kui füüsiliselt. Ka muidugi mitte perfektne, kuid just kõike seda mis linnarahva eluuskumustele vastu käis. Rait Õunapuu, oleksin tahtnud, et oleks tsipa kõrgemakraadiliselt poeetilisem ja õrnahingelisem hurmur, kuid tal õnnetus olla heas koguses salapärane ja otsekui teisest maailmast -- vähemalt loo kontekstis -- , et mind oma esitusega veenda.

Tehniliselt poolelt, hindasin ma näidendis voolavat, tihedat ja värvikat dialoogi, mis oli sügav, kuid selge, arusaadav ning kergelt jälgitav. Kohe üldse ei sobinud mulle aga lavakujundus ning seda pigem just Estonia lava pärast. Kinnikaetud lavaaugul tegevust väga ei toimunud ning seega oli tegevus paigutunud liiga kaugele lava tagumisse otsa ning, isegi esimeses reas istudes, jäi toimuv kuidagi ülearu eemale. Samuti, oli lava liiga mahukas ning lugu uppus kuidagi selle sisse ära. Enam mõjusam oleks olnud vahetum, pisem ja intiimsem etenduse paik -- ehk ta Ugala saalis seda vast ka oli. Lisaks, kuigi meeldejääv ning emotsionaalselt puudutav näidend, oli konkreetne autori teos ülemäära trööstitu ning see varjutas mulle teatri, kui meelelahutuse pakkuja, funktsiooni. Veendusin, et jätkuvalt, suudab ühe vähese näitekirjanikuna mu sisemist tasakaalu nii ohtralt paigast puksida vaid Tennessee Williams.



teisipäev, 9. oktoober 2018

Teater: NuQ Treff 2017 "Kõhurääkijate kongress", "Vaadates õhu liikumist", "Keskkond" ja "Savist võetud"

Tervitus!

Minu kurvastuseks toimub üks omanäolisemaid ning põnevamaid festivale, NuQ Treff, nüüdsest üle aasta. 2018. mais/juunis seda ei toimunud. Tuletamaks meelde kui ägedaid etendusi seal võib kohata ning ettevalmistuseks 2019. aasta Treffile, siis tegin kokkuvõtted paarist kogemusest eelmise aasta ülilahedast repertuaarist.


Pealkiri: Kõhurääkijate kongress

Esitaja: Gisele Vienne, Dennis Cooper, Puppentheater Halle (Saksamaa)
Kestus: 2h 00 min
Millal nähtud: 03.06.2017

pilt nuku.ee kodulehelt
Treff annab ainulaadse võimaluse nautida etenduse liike ning eripäraste oskustega artiste, keda Eestis naljalt niisama ei ette ei tule. Kõhurääkijad on kindlasti ühed kuulsamaid neist mainitud iseäralikest talentidest, keda meie lavadel iga päev ei kohta. Tahtsin seega juba põhimõtte pärast nende festivali etteaste ära näha, kuigi tahes tahtmata on nad mulle alati veidi kõhedust tekitavad. Etenduse tooniks ja sisuks ei valitud aga antud žanri viljelejate tüüpsuunda -- lustakas ja humoorikas lasteetendus -- vaid kogeda sai psühholoogiliselt rasket, sügavat ning isegi sünget pilguheitu kõhurääkijate hingemaailma.

Kõiksugu karvased ja sulelised kõhurääkidad kogunevad iga-aastasele kongressile Ameerikas. Seltskond on kirev, hõlmates isikuid ühest spektri otsast teise. Kuigi kõik näisid esimesest pilguheitest teatud kraadini ekstsentrilised, algas kohtumine ju süütult, nagu võiks eeldada, et ühiste omapäraste huvidega inimeste iga-aastane kohtumine võiks minna. Oli neid, kes hoidsid omaette, oli viisakaid, oli okkalisemaid, oli neid, kes kippusid olema ülevoolavad, oli vanu tuttavaid ja igasugu kombinatsioone veel. Kuulda sai small-talki ning tutvuti, millega keegi on viimasest kohtumisest saadik tegelenud ning kuhu jõudnud. Üheksa kõhurääkijat oma käeotsa paigutatavate enese pikendustena nukkude näol istusid laval üksteise kõrval toolidel, näod publiku poole. Tekkis tunne nagu vaataja oleks osa kongressist või siis tahtmatu pealtvaataja nende vestlustele. Selline paigutus pani tähelepanust, mis publikule osaks sai, toolis natuke nihelema. Või mõjus see ainult minule nii, sest istusin esimeses reas. Olgu kuidas oli, tundsin end olevat vahetus kontaktis kõhurääkijate ning nende, kas nunnude, veidrate, eimidagiütlevate või lausa eemalepeletavate, nukkudega.


Aga nagu pea iga peoga, kipub alguse viisakas stabiilsus käest minema, eriti kui mängu tuleb alkohol või kui vanad vimmad, hõõrumised või ebakindlused esile kerkivad. Ja küll nende tegelinskite sisud olid juba sügavad, põhjatult sügavad, täis traumasid, saladusi, hirme, kadedust ja mida kõike veel. Kõhurääkijad kohe kindlasti antud etenduses ei süvendanud arusaama kui veidrikest ja rõõmsameelsetest artistidest, kel lihtsalt omapärane hobi, mida ignorantsena pealiskaudselt võiks eeldada. Tükk pigem lõi kuvandi, et kõhurääkijad põgenevad, kas enda või maailma eest oma nukkude taha peitu, ning viimased on kui kaitserüü, kas oleviku, mineviku või tuleviku eest. Nukud olid otsekui kas isikute versioonid endist, kes nad olla tahaksid või ei taha. Etenduse kulgedes, tuli välja, et igal ühel neist oli oma, kas kerge kiiks või kompleksne trauma. Asi läks üks hetk päris masendavaks ning kombinatsioon lõbusatest nukkudes ja nende kohati üdini õnnetutest inimpartneritest tekitas kentsaka õhkkonna saali.

Mulle meeldis ka fakt, et jäin peaaegu uskuma, et need tegelased ning nende poolt avaldatu oli päris ning mitte väljamõeldud dialoog -- või oli ikka? Kohati olin veendunud, et tegu ei olnud etendusega vaid reaalses elus pilguheitega kongressile ja seal toimuvale nagu jutusaade, mis üks hetk käest läheb. Kokkuvõttes, originaalne, silmi avardav ning meelde sööbiv!

------------------------------------------------

Pealkiri: Savist võetud

Esitaja: Thalias Kompagnons (Saksamaa)
Kestus: 0h 35 min
Millal nähtud: 03.06.2017
pilt nuku.ee kodulehelt

Taaskord istusin keset nublusid ja nende vanemaid, et osa saada esmajoones lastele mõeldud etendusest, kuid mis mind kui täiskasvanut ka piisavalt intrigeeris, et kohale meelitada. Publiku ees oli mees ja käntsakas lamedaks silutud savi. Koheselt aga hakkas see savi saama järjepidevat hagu selle kujutusvõimerikka ning lohakalt osava mehe käes, selle sisutiheda pooletunni jooksul. Igasugu kujud, milled mees pidevalt valmis vorpis, ei olnud just perfektsete mõõtude, külgede ja väljanägemisega -- otse vastupidi. Pigem oli etteastes pilkuhoidev see, kuidas kord sündis kamakast söök, siis äkki printsess, järgmisena õunastruudel, ootamatult koletis, üllatuseks aiake, nüüd jõgi ja mida kõike veel. Üleminekud olid sundimatud ja kärmed. Loodud kujutused aga kiired tulema ja seejärel vaevatult moonduma millekski hoopis muuks. Lahe oli nuputada, et mis nüüd küll kerkib ja siis üks hetk -- heureka! -- see on ju loss. 


Kogu etteaste kattis mees kaootilise, savi olemust peegeldava, ühelt teemalt teisele hüppava, muinasjutuga, olles ise selline pisut kasimatu ning onu Raivolikult soe ja vahva jutuvestja. Mulle väga sümpatiseeris kui mugavalt mees ennast lastega tundis, kui ühel lainel ta nendega tundus olevat ja kui armsalt ta nendega suhtles. Seda nii enne etenduse algust, kui selle jooksul ja ka pärast. Ilmselgelt oli suhtumine vastastikune, sest mitmed lapsed jäid pärast etendust küsimusi esitama, niisama vadistama ja savi uudistama. Lapsed oli väga agarad suhtlema, küsima ja vastama -- seda ka inglise keeles!


------------------------------------------


Pealkiri: Vaadates õhu liikumist

Esitaja: L’Insolite Mecanique (Prantsusmaa)
Kestus: 0h 35 min
Millal nähtud: 02.06.2017

pilt nuku.ee kodulehelt
Antud etenduse vastu on mul veidi vastakad tunded. Esiteks, mis mulle tohutult meeldis selle maagiline, salapärane ja ootusärevusest rõkkav õhkkond, mis kogu etteaste jooksul saalis ringles. Publik lubati ühtse grupina pimedasse ruumi, kus üks haaval liiguti erinevate esituspaikade juurde kui need samm-sammult publikule ja kohtvalgusele avaldati. Iga peatuse juurde kuulus ühe kihvti mehaaniliselt liikuva masinavärgist jubina või eluka ellu äratamine. Küll olid need rohmakad ja liikusid loiult mööda maad, siis jälle olid need kerged ja liuglevad, liikudes mööda nööri õhus. Teisi sai vänta ringeldes tegutsema panna või auruga kärmelt keerlema sundida. Kõike seda saatis sisule ja metallist tegelinskitele passiv krapsakas elav muusika. Ning, mis põhiline, kogu toimuvaga käis lisaks kaasas ka tekst -- prantsuse keelne tihe ja pidev jutt.

Lava taga sai endale võtta etenduse n-ö kava või siis kuuldava tõlke lehe, millel olid pildid lavamehaanika objektidest. Esimesena kirjas on ka palve olla ruumi sisenedes ja seal liikudes ettevaatlik ning kõndida ainult mööda maas olevat joont, sest elukad on ootamatult haprad ja mõnele peale astudes, on show läbi. Järgnes kaks A4 lehte eesti keelset juttu, seletamaks lahti, mida etenduse ajal pidevalt näitlejanna poolt võõrkeeles vadistatakse. See tekst andis ka aimuse lahtirulluva toonist -- krutskeid täis, lustakas ning veidi veider!

Kuuldavas oli tegu otsekui tagasivaatega vanema tüdruku poolt mälestustesse lapsepõlves, kus sisu ei tundu alati realistlik ja seostatud, kuid on omane rikka kujutusvõimega ning seiklushimulisele põngerjale. Tüdruku jutuvada sisaldab tema püüdlusi lendama õppida, ema ujuma õppimise saagat, ülevaadet pesupäevast, õdede-vendade üles lugemist ja hulgaliselt muud mis pähe torkas. Seda kõike raamis, lisades dimensioone, ringi ukerdavad masinad, mis sobival hetkel, kas näitlejanna või muul nutikal viisil ellu äratatati. Lemmikuks jäi mul aga kõige vähem põnevam neist, mis oli ka vast kõige vähem konstruktormasina mõõtu. Nimelt oli õhus ühest otsast teise tõmmatud krussis traat ning selle kõrval küünalt lükates, moodustas keerdus traat seinale varjuna arusaadava ja loetava prantsuse keelse teksti.

Kõike eelnevat arvesse võttes, valmistas mulle etendus veidi pettumuse. Ma ei teadnud mida ma nii väga ootasin, ilmselgelt midagi hämmastavamat ning enam ohooo-momente, kuid ma ei vaimustunud nähtust. Kõik oli kihvt ja meeldejääv, kuid tegu ei olnud antud Treffil minu lemmikuma visuaalteatriga, mida mõnes mõttes eeldasin, sest kiiremini müüdi piletid välja just antud etendusele. See muidugi ei tohiks olla millegi aluseks, kuid selline mulje mulle jäi. Siiski, oli tegu vahva kogemusega!

------------------------------------------


Pealkiri: Keskkond

Esitaja: Renaud Herbin (Prantsusmaa)
Keskkond: 0h 30 min
Millal nähtud: 03.06.2017
pilt nuku.ee kodulehelt

Publik palutakse hämarasse saali, mille ühes nurgas on kahetasandiline metallist silinderjas neljale sambale toetav n-ö lava. Publik paigutab end ümber riistapuu maha istuma või kaugemale seisma. Nukukunstnik ronib ülesse, teisele tasandile. Publiku silmapiirile jääb esimene tasand, millel tundub olevat nagu sile kiht märga musta liiva. Teiselt tasandilt hõljub alla nööridega juhitav luukerelik, kulunud ja õnnetu näiv nukk. Ülejäänud pool tundi püüab nukk välja pääseda sellest lämmatavast mustast august, mis tundub nagu kaev ning millest on lõppkokkuvõttes võimatu pääseda. Ja nii see elukurnatud ja võitlusest tühjaks imetud nukk sinna musta liiva kihi alla vajub ja upub. 

Ma pole ammu enam midagi nüüd trööstitut näinud, mis ei jäta grammigi ruumi ühelegi valguskiirele. Peegeldades tänapäeva ängistavat, julma ja endasse uputavat maailma, ühiskonda ning pidevaid muresid ja füüsilist ning hingelist hävingut, ei ole kellelgi pääsu. Eemaldades roosad prillid ning pilgu pidevatelt tähelepanu eemale tõmbavatelt manipulatsiooni vahenditelt mis elu ümbritsevad, siis tundus nähtav liiga reaalne, et seda sümboolse interpretatsioonina mitte tõena võtta. Mulle mõjus etteaste väsitavalt ning morjendavalt, kuid samas õigetele teemadele mõtteid suunavalt. Samuti, ei saa mainimata jätta etteaste meisterlikkust ja iseäranis nukunäitleja oskuslikust nii vähesega nii paljut välja näidata ning nukku nii hingestavalt tegutsema panna, seda kasvõi mõne tillukese liigutusega. Pärast seda etendust oli mul vaja sooja teed ning tükki kooki, milled ka koheselt endale hankisin!


neljapäev, 27. september 2018

Mai ja juuni etendusi (2): Tants, maalikunst ja muinasjutt

Tervitus!

Ja veel kaks etendust kevad/suvest!

Etendus: Maal, mis tantsib
Korraldaja: Goltsman Ballett
Asukoht: Helios Hall (Monet2Klimt)
Kestus: 0h 45 min
Millal nähtud: 16.05.2018


pilt ticketbest.ee kodulehelt
Olen mitu mitu korda külastanud Monet2Klimt kunstietendust, mis mõjub mulle oma võimsate visuaalide ja kauni muusikaga lõõgastavana ja ilumeelte desserdina. Paigutada sellesse lummava sisuga saali, maalidele ning muusikale lisaks, tantsu, tundub esmapilgul idee ootamatu, kuid peatselt igati loogiline ja loomulik jätk juba toimuvale. Juurde tuuakse veel üks kunstitasand. 

Klimt on minu jaoks veider, maagiline, omapärane, kiiksuga, hüpnotiseeriv, meelihaarav ning teistest maailmas. Samalaadset joont hoidsid ka tantsunumbrid, mis kunstniku maalid taustal esitamise ajal publikule ette jõudsid. Ma isegi ei nimetaks neid väga tantsudeks, pigem isegi performance'iks ning lihtsalt maalide õhkkonna füüsiliseks illustratsiooniks. 

Monet'i on minu jaoks kaunis, rahustav, lihtne, pehme, soe, looduskeskne ja meeldivalt esteetiline. Ka siin hoiti  füüsilisel tasandil sarnast teemat, kuigi oli mitmeid seiku, kus tantsupõrand oli tühi ning nautida sai vaid maale ja muusikat. Mitte, et sellest ei piisaks meeleheaks. Kõige enam üllatas mind aga Van Goghiga paigutatud repertuaar, kelle looming on minu jaoks tihti täitsa mööda või täpselt pihta. Siinkohal passisid ilusad ballettinumbrid veel sillerdava päikeseloojanguga või romantiliste kirsiõitega taustal ideaalselt. 45 minuti jooksul sai näha veel nii modernset tantsu kui ka paaristantsu.

Antud tantsulavastust soovitan aga pigem neile, kes on juba Monet2Klimt multimeedianäitust külastanud. Kui minna täitsa esimest korda ning püüda täisväärtuslikult hoomata ja nautida kõiki tasandeid -- maal, muusika ja tants -- siis läheb ettevõtmine sigrimigriks. Olles mitte võimeline keskenduma rohkem kui ühele või, maksimum, kahele kunstitasandile, võib efekt nõrgeneda, sest näha, tunda ja kogeda on tõesti hulganisti. Kui aga on näitust juba külastatud ning on soov järgmisele väisamisele veidi värskust ja uudsust juurde lisada, siis on interdistsiplinaarne "Maal, mis tantsib" perfektne edasiminek.


pilt ticketbest.ee kodulehelt
pilt ticketbest.ee kodulehelt

------------------------------------------------------

Pealkiri: Tuhkatriinu (Matthew Bourne'i tantsulavastus)

Teater: Sadler’s Wells Theatre (ülekanne Cinamon Kosmoses)
Kestus: 1h 50 min
Millal nähtud: 07.06.2018


pilet forumcinemas.ee kodulehelt
Olles Youtube'is näinud Matthew Bourne'i n-ö revolutsioonilist versiooni balletist "Luikede järv", kus luiged on hoopis mehed, ja siiralt nautinud seda teadatuntud lugu samas, kuid teisalt, täiesti uues kuues, teadsin juba automaatselt ette, et ka mehe omanäoline "Tuhkatriinu" leiab mu poolehoiu. Ma ei pidanud pettuma, etendus oli võrratu. Taas oli mul ülihea meel, et Kosmos võttis kavasse seda tükki suurel ekraanil näidata.

Käesolev versioon läbi leierdatud muinasjutust tõusis esile ning eristus originaalist mitmetel põhjustel. Värske ja, julgen öelda, geniaalse, uhiuue vahetuse oli teinud keskkond, kus loo kontekstiks seekord II Maailmasõja aegne Blitzi nimega tuntud pommitamise all kannatav London. Tuhkatriinu oli seekord ratastooli aheldatud sõjaveterani tütar, kelle kodus võimutses võõrasema ja viimase peolembelised lapsed. Printsi kingadesse paigutus sarmikas RAF (Royal Air Force) piloot, Harry, kes antud versioonis vist kannatas isegi enam kui kangelanna. Londoni kõrgseltskond ning rahvas elas ja pidutses edasi, isegi kui kontinendil lõõmas sõda, mis iga hetk saareriiki laienemas. Tuhkatriinu pere seadis end valmis Mayfairi praasnikule minekuks. Sinna leidis tee ka tulevane armastajapaar, esmalt siis eraldi. Pidu aga tabab pommirünnak ning glamuursest lokaalist saab hunnik puitu, kivi ja tuld. Häving ning järgnev kaos linnas olid sarnased Tuhkatriinu ballilt lahkumisele ning sellele järgnenud otsingule. Sisult nii erinevad, kuid samas nii lihtsasti paralleele võimaldavad. Segadus ning paanika linnas toodi hiilgavalt esile ning see pingeline keskkond tegi noore paari üksteise leidmise soovi veel meeleheitlikumalt tundeküllasemaks. Nad mitte ei tahtnud lihtsalt üksteist uuesti leida, vaid nad vajasid seda. Lõppkokkuvõttes, mitte ainult prints n-ö ei päästnud selles versioonis Tuhkatriinut, vaid ka viimane päästis printsi.



pilt forumcinemas.ee kodulehlt
Sõjaga kaasnevad ka haavad, traumad ja surmad ning etendus jäi ka siinkohal oma keskkonnale truuks. Mulle tohutult meeldis, et käesolev "prints" ei olnud üks veatu ideaal, mille poole jooksta, vaid ta oli tavaline mees, kes kannatas, kuid kelle teele sattus leevendus ning tervenemine armastuse näol. Pole saladus, et posttraumaatiline stressihäire lokkas II Maailmasõja ajal, kuid seda ei diagnoosita, võtud tõsiselt ega ravitud vastavalt. Pöörates tähelepanu kõigi nende sõdurite ning sõjakoldes kannatanute emotsionaalsetele läbielamistele, piinleb ka Tuhkatriinu nägus piloot PTSH all. Esimene kohtumine ei olnud neil ka peol, vaid mees satub meeltesegaduses naise koduuksele, kus viimane teist rahustab ja lohutab. Saatus viib nad aga lahku ning järgmine kohtumine on juba šikil peol. Pea ümber side ning pidevas kimbatuses, otsib mees oma kallimat üle kogu linna. Kohates prostituute kui niisama kähmlejaid, ning originaalmuinasjutule vastupidiselt, ei soovi keegi teda aidata. Tulemuseks on hoopis läbipeksmine. Mehe teekond kulmineerub haiglas elektriravil, mis mõjus kui ebameeldiv šokk ka vaatajale.

Oma kogu olemuselt on etendus süngem ja tõsisem kui klassikaline Disney "Tuhkatriinu". Seevastu, aga kaalukam, sügavam ning tihedakoelisem. Samuti, lähevad tegelased vaatajale enam korda, sest kannatus kutsub ju kaasaelajaid ja kaasatundjaid. Tänu realistlikumale keskkonnale ei olnud teada-tuntud muinasjutt seekord ka nii imal ja võlts. Kuigi maagiat oli omajagu, näiteks haldja asemel glamuurses valges ülikonnas ja valgete juustega, astus üles meessoost ingel, kes armastajaid pidevalt õigele suunale juhatas. Suhe paari vahel läks mul antud versioonis enam korda ning nende esimesest pilgust tekkiv side ja külgetõmme oli usutav ning väga romantiline. Koheselt oli aru saada, et tegu oli hingesugulastega, mida toetas kahe tegelase omavaheline keemia, kehakeel ning pilgud -- kiitus tantsijatele autentse lembeõhkkonna loomisel! Nende loo tegigi iseäranis romantiliseks traagiline keskkond ning paari läbielamised. Seda enam rahuldust pakkuv oli reis rongiga päikeseloojangusse etenduse lõpp-punktina.



pilt forumcinemas.ee kodulehelt
Tegu oli tantsulavastusega ning mainimata ei saa jätta ka hiilgavaid etteasteid ning tantsunumbreid. Koreograafia oli meeldejääv, omanägu, värske ja töötas süžeega koos ning süžee jaoks. Üleliia lihtsalt kauneid tantse silmailuks ette ei tulnud, vaid igal etteastel oli eesmärk ning funktsioon loos. Minu erilisteks lemmikuteks olid kolm numbrit. Esimene neist oli Tuhkatriinu duett oma kujuteldava printsiga, keda algselt mängis rullikutel mannekeennukk. Üks hetk hakkas naise kujutusvõime mõjuma ja nukk muutus ka reaalselt inimesest printsiks. Viimane jäi aga edasi nurgeliste ja jäikade liigutustega nukulikult kulgema. Tegu oli vahva, lõbusa ja vallatu tantsuga. 

Minu teine lemmik oli kombinatsioon erinevatest etteastetest n-ö ballil, tipnedes keskse paari omavahelise esmase duetiga. Inimeste virr-varr ning üksteisele uudistavaid ja igatsevaid pilke viskavad Tuhkatriinu ja tema piloot, samal ajal kui võõrasema meest agaralt ise taga ajas, lõi tempoka ja meeleoluka pildi uhkest peost. Naer enne ohtralt nuttu. Väikesed detailid nagu naise populaarsus meeste seas ja seda illustreeriv tants, kus Tuhkatriinuga keerutas jalga reas lausa mitu innukat meest korraga, aitasid luua leidlikke ja lahedaid alternatiive klassikalistele tantsusammudele. Ka peoseltskonna peatselt järgnev purju jäämine ja selles tulenev uisapäisa hooletu tantsustiil oli uudne ja põnev looarendus. Kolmandaks meeldejäävaimaks etteasteks oli piloodi ja Tuhkatriinu emotsionaalne järelm koosveedetud ööle sumedas magamistoas. Vat see oli üks intiimne, tundeline ja seksikas tants. Mees oma maikas ja traksidega pükstes ning naine napis negližees, moodustasid imekauni paari koos võrratu koreograafiaga. 


Kahtlemata on tegu ühe mu lemmikuma versiooniga teadatuntud Tuhkatriinu loost. Etendus ei kopeerinud seda mida juba sadu kordi on tehtud, vaid võttis lähtematerjali ja lõi midagi uut ja huvitavat. Ja sügavalt meeldejäävalt. Ilus muinasjutt, seekord siis realistlikus ja intensiivses kuues, mis mõjusid originaalile kui külm elustav dušš. Palun veel Matthew Bourne'i etenduste ülekandeid! Tal on ju veel mitmeid etendusi pakkuda, nagu "Uinuv kaunitar", "The Red Shoes", "Nutcracker!", "The Car Man" ja muidugi kuulus "Luikede järv" jpm.