Mai ja juuni etendusi (2): Tants, maalikunst ja muinasjutt

Tervitus!

Ja veel kaks etendust kevad/suvest!

Etendus: Maal, mis tantsib
Korraldaja: Goltsman Ballett
Asukoht: Helios Hall (Monet2Klimt)
Kestus: 0h 45 min
Millal nähtud: 16.05.2018

pilt ticketbest.ee kodulehelt

Olen mitu mitu korda külastanud Monet2Klimt kunstietendust, mis mõjub mulle oma võimsate visuaalide ja kauni muusikaga lõõgastavana ja ilumeelte desserdina. Paigutada sellesse lummava sisuga saali, maalidele ning muusikale lisaks, tantsu, tundub esmapilgul idee ootamatu, kuid peatselt igati loogiline ja loomulik jätk juba toimuvale. Juurde tuuakse veel üks kunstitasand. 

Klimt on minu jaoks veider, maagiline, omapärane, kiiksuga, hüpnotiseeriv, meelihaarav ning teistest maailmas. Samalaadset joont hoidsid ka tantsunumbrid, mis kunstniku maalid taustal esitamise ajal publikule ette jõudsid. Ma isegi ei nimetaks neid väga tantsudeks, pigem isegi performance'iks ning lihtsalt maalide õhkkonna füüsiliseks illustratsiooniks. 

Monet'i on minu jaoks kaunis, rahustav, lihtne, pehme, soe, looduskeskne ja meeldivalt esteetiline. Ka siin hoiti  füüsilisel tasandil sarnast teemat, kuigi oli mitmeid seiku, kus tantsupõrand oli tühi ning nautida sai vaid maale ja muusikat. Mitte, et sellest ei piisaks meeleheaks. Kõige enam üllatas mind aga Van Goghiga paigutatud repertuaar, kelle looming on minu jaoks tihti täitsa mööda või täpselt pihta. Siinkohal passisid ilusad ballettinumbrid veel sillerdava päikeseloojanguga või romantiliste kirsiõitega taustal ideaalselt. 45 minuti jooksul sai näha veel nii modernset tantsu kui ka paaristantsu.

Antud tantsulavastust soovitan aga pigem neile, kes on juba Monet2Klimt multimeedianäitust külastanud. Kui minna täitsa esimest korda ning püüda täisväärtuslikult hoomata ja nautida kõiki tasandeid -- maal, muusika ja tants -- siis läheb ettevõtmine sigrimigriks. Olles mitte võimeline keskenduma rohkem kui ühele või, maksimum, kahele kunstitasandile, võib efekt nõrgeneda, sest näha, tunda ja kogeda on tõesti hulganisti. Kui aga on näitust juba külastatud ning on soov järgmisele väisamisele veidi värskust ja uudsust juurde lisada, siis on interdistsiplinaarne "Maal, mis tantsib" perfektne edasiminek.

pilt ticketbest.ee kodulehelt

pilt ticketbest.ee kodulehelt

------------------------------------------------------

Pealkiri: Tuhkatriinu (Matthew Bourne'i tantsulavastus)
Teater: Sadler’s Wells Theatre (ülekanne Cinamon Kosmoses)
Kestus: 1h 50 min
Millal nähtud: 07.06.2018

pilet forumcinemas.ee kodulehelt

Olles Youtube'is näinud Matthew Bourne'i n-ö revolutsioonilist versiooni balletist "Luikede järv", kus luiged on hoopis mehed, ja siiralt nautinud seda teadatuntud lugu samas, kuid teisalt, täiesti uues kuues, teadsin juba automaatselt ette, et ka mehe omanäoline "Tuhkatriinu" leiab mu poolehoiu. Ma ei pidanud pettuma, etendus oli võrratu. Taas oli mul ülihea meel, et Kosmos võttis kavasse seda tükki suurel ekraanil näidata.

Käesolev versioon läbi leierdatud muinasjutust tõusis esile ning eristus originaalist mitmetel põhjustel. Värske ja, julgen öelda, geniaalse, uhiuue vahetuse oli teinud keskkond, kus loo kontekstiks seekord II Maailmasõja aegne Blitzi nimega tuntud pommitamise all kannatav London. Tuhkatriinu oli seekord ratastooli aheldatud sõjaveterani tütar, kelle kodus võimutses võõrasema ja viimase peolembelised lapsed. Printsi kingadesse paigutus sarmikas RAF (Royal Air Force) piloot, Harry, kes antud versioonis vist kannatas isegi enam kui kangelanna. Londoni kõrgseltskond ning rahvas elas ja pidutses edasi, isegi kui kontinendil lõõmas sõda, mis iga hetk saareriiki laienemas. Tuhkatriinu pere seadis end valmis Mayfairi praasnikule minekuks. Sinna leidis tee ka tulevane armastajapaar, esmalt siis eraldi. Pidu aga tabab pommirünnak ning glamuursest lokaalist saab hunnik puitu, kivi ja tuld. Häving ning järgnev kaos linnas olid sarnased Tuhkatriinu ballilt lahkumisele ning sellele järgnenud otsingule. Sisult nii erinevad, kuid samas nii lihtsasti paralleele võimaldavad. Segadus ning paanika linnas toodi hiilgavalt esile ning see pingeline keskkond tegi noore paari üksteise leidmise soovi veel meeleheitlikumalt tundeküllasemaks. Nad mitte ei tahtnud lihtsalt üksteist uuesti leida, vaid nad vajasid seda. Lõppkokkuvõttes, mitte ainult prints n-ö ei päästnud selles versioonis Tuhkatriinut, vaid ka viimane päästis printsi.

pilt forumcinemas.ee kodulehlt

Sõjaga kaasnevad ka haavad, traumad ja surmad ning etendus jäi ka siinkohal oma keskkonnale truuks. Mulle tohutult meeldis, et käesolev "prints" ei olnud üks veatu ideaal, mille poole jooksta, vaid ta oli tavaline mees, kes kannatas, kuid kelle teele sattus leevendus ning tervenemine armastuse näol. Pole saladus, et posttraumaatiline stressihäire lokkas II Maailmasõja ajal, kuid seda ei diagnoosita, võtud tõsiselt ega ravitud vastavalt. Pöörates tähelepanu kõigi nende sõdurite ning sõjakoldes kannatanute emotsionaalsetele läbielamistele, piinleb ka Tuhkatriinu nägus piloot PTSH all. Esimene kohtumine ei olnud neil ka peol, vaid mees satub meeltesegaduses naise koduuksele, kus viimane teist rahustab ja lohutab. Saatus viib nad aga lahku ning järgmine kohtumine on juba šikil peol. Pea ümber side ning pidevas kimbatuses, otsib mees oma kallimat üle kogu linna. Kohates prostituute kui niisama kähmlejaid, ning originaalmuinasjutule vastupidiselt, ei soovi keegi teda aidata. Tulemuseks on hoopis läbipeksmine. Mehe teekond kulmineerub haiglas elektriravil, mis mõjus kui ebameeldiv šokk ka vaatajale.

Oma kogu olemuselt on etendus süngem ja tõsisem kui klassikaline Disney "Tuhkatriinu". Seevastu, aga kaalukam, sügavam ning tihedakoelisem. Samuti, lähevad tegelased vaatajale enam korda, sest kannatus kutsub ju kaasaelajaid ja kaasatundjaid. Tänu realistlikumale keskkonnale ei olnud teada-tuntud muinasjutt seekord ka nii imal ja võlts. Kuigi maagiat oli omajagu, näiteks haldja asemel glamuurses valges ülikonnas ja valgete juustega, astus üles meessoost ingel, kes armastajaid pidevalt õigele suunale juhatas. Suhe paari vahel läks mul antud versioonis enam korda ning nende esimesest pilgust tekkiv side ja külgetõmme oli usutav ning väga romantiline. Koheselt oli aru saada, et tegu oli hingesugulastega, mida toetas kahe tegelase omavaheline keemia, kehakeel ning pilgud -- kiitus tantsijatele autentse lembeõhkkonna loomisel! Nende loo tegigi iseäranis romantiliseks traagiline keskkond ning paari läbielamised. Seda enam rahuldust pakkuv oli reis rongiga päikeseloojangusse etenduse lõpp-punktina.

pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Tegu oli tantsulavastusega ning mainimata ei saa jätta ka hiilgavaid etteasteid ning tantsunumbreid. Koreograafia oli meeldejääv, omanägu, värske ja töötas süžeega koos ning süžee jaoks. Üleliia lihtsalt kauneid tantse silmailuks ette ei tulnud, vaid igal etteastel oli eesmärk ning funktsioon loos. Minu erilisteks lemmikuteks olid kolm numbrit. Esimene neist oli Tuhkatriinu duett oma kujuteldava printsiga, keda algselt mängis rullikutel mannekeennukk. Üks hetk hakkas naise kujutusvõime mõjuma ja nukk muutus ka reaalselt inimesest printsiks. Viimane jäi aga edasi nurgeliste ja jäikade liigutustega nukulikult kulgema. Tegu oli vahva, lõbusa ja vallatu tantsuga. 

Minu teine lemmik oli kombinatsioon erinevatest etteastetest n-ö ballil, tipnedes keskse paari omavahelise esmase duetiga. Inimeste virr-varr ning üksteisele uudistavaid ja igatsevaid pilke viskavad Tuhkatriinu ja tema piloot, samal ajal kui võõrasema meest agaralt ise taga ajas, lõi tempoka ja meeleoluka pildi uhkest peost. Naer enne ohtralt nuttu. Väikesed detailid nagu naise populaarsus meeste seas ja seda illustreeriv tants, kus Tuhkatriinuga keerutas jalga reas lausa mitu innukat meest korraga, aitasid luua leidlikke ja lahedaid alternatiive klassikalistele tantsusammudele. Ka peoseltskonna peatselt järgnev purju jäämine ja selles tulenev uisapäisa hooletu tantsustiil oli uudne ja põnev looarendus. Kolmandaks meeldejäävaimaks etteasteks oli piloodi ja Tuhkatriinu emotsionaalne järelm koosveedetud ööle sumedas magamistoas. Vat see oli üks intiimne, tundeline ja seksikas tants. Mees oma maikas ja traksidega pükstes ning naine napis negližees, moodustasid imekauni paari koos võrratu koreograafiaga. 

Kahtlemata on tegu ühe mu lemmikuma versiooniga teadatuntud Tuhkatriinu loost. Etendus ei kopeerinud seda mida juba sadu kordi on tehtud, vaid võttis lähtematerjali ja lõi midagi uut ja huvitavat. Ja sügavalt meeldejäävalt. Ilus muinasjutt, seekord siis realistlikus ja intensiivses kuues, mis mõjusid originaalile kui külm elustav dušš. Palun veel Matthew Bourne'i etenduste ülekandeid! Tal on ju veel mitmeid etendusi pakkuda, nagu "Uinuv kaunitar", "The Red Shoes", "Nutcracker!", "The Car Man" ja muidugi kuulus "Luikede järv" jpm.

Multimeedianäitus "Monet2Klimt"

Siiani selle aasta kõige vingem näitus!

Näitus: Multimeedianäitus "From Monet2Klimt"
Näituse kestus: kuni 31 detsember 2017
Asukoht: Helios Kino, Sauna 1, Tallinn
Meie hinnang: 5/5

Gustav Klimt "Hope I"

Sulgege hetkeks silmad (OK, lugege enne, mida ma kirjutan ja siis pange silmad kinni ning laske kujutlusvõimel lennata!) ja kujutage endale ette situatsiooni, kus teil seotakse silmad kinni inimese poolt, keda te usaldate, viiakse tundmatusse ja teile teadmata kahtlasesse kohta vanalinnas ja teil pole õrna aimugi, mis toimuma hakkab. Teie meeled on ärksad, süda põksub ja ootusärevus kasvab kuni hetkeni, mil te olete kohal!

Esimese asjana kuulete te imeilusat klassikalist muusikat. Te teate täpselt, kelle heliloominguga on tegemist ja helid sööstavad teile halastamatult hinge, puudutades ja hellitades teie kuulmismeeli. Juba ainuüksi muusikast piisaks. Teil tõusevad ihukarvad püsti ja te olete veidike segaduses, sest te ei saa täpselt aru, mis toimub.

Kui teil side silme eest võetakse või te lihtsalt avate silmad, avastate end keset maagilist maailma olles 360 kraadiliselt ümbritsetud Claude Monet, Vincent van Gogh ja Gustav Klimti maalidega. Ja mitte lihtsalt seinal rippuvate ja seisvate klassikaliste maalidega, vaid videotehnikaga manipuleeritud kunstiga, mis liigub. Dünaamiliselt. Koos kauni muusikaga. 

Te unustate ära selle, et teil on võib-olla kusagile kiire, et teil on kohustused, et teil on igapäevamured. Te olete saabunud muinasjutumaailmasse, kus jutuvestjateks on kunstnikud ja heliloojad, kus maalid ärkavad ellu ja kus sihtkohaks on ... ilu.

Tere tulemast multimeedianäitusele "From Monet2Klimt"!

Just nii algas "Monet2Klimt" multimeedia näitus minu jaoks. Ainult selle vahega, et mul ei olnud silmad ei kinni ega seotud. Ma teadsin, et ma lähen vaatama multimeedianäitust ja teadsin, et üks kunstnikest, kelle teoseid näitusel näidatakse on mu lemmikimpressionist Claude Monet. Teine vahe oli see, et ma olen Heliose kinos, kus antud näitus toimub, ka eelnevalt käinud. Ja näitusele sattusin ma tänu kaasblogijale, kellele näituse reklaam oli kusagilt silma jäänud. 

Kõigepealt avanes muusika saatel Claude Monet imeline lilli-, aedasid-, tiike- ja Pariisi vaateid täis maailm. Maalidest olid esindatud, vähemalt need, mis ma ära tundsin, sellised kunstniku tuntumad teosed nagu Parc Moceau, Poppies, Woman with the Parasol: Madame Monet and Her Son, Bain a la Grenouillere, Le Bassin Aux Nympheas, The Japanese Footbridge, The Water Lily Pond, Water Lillies, The Artist's Garden at Giverny ja paljud teised, mida ma ei teadnud.

Vincent van Goghi maalidest olid esindatud The Starry Night, Irises, Bedroom in Arles, Cafe Terrace at Night, Wheat Field with Cypresses, Wheat Field with Crows, Beach at Schevening in Stormy Weather, Starry Night Over the Rhone ja teised tuntud teosed.

Mis mulle eriti näituse juures meeldis oli see, kuidas erinevad maalid olid üksteisega seotud kauniks tervikuks, kus maale eksponeeriti küll kaugvaates, küll toodi iga pisemgi pintslitõmme nähtavaks suures ja detailses plaanis, et tekkis tunne, nagu sa oleksid ise pildi sees, keset kõike seda ilu.

Gustav Klimt oli nendest kolmest kunstikust minu jaoks isiklikult kõige vähem tuntum, just selles mõttes, et ma olen pealiskaudselt tema tuntumate tööde ja stiiliga üldiselt kursis, aga tema maalide näitusi ma varem ei ole näinud. Nii Monet kui ka van Goghi on mul õnnestunud erinevates maailmaosades käidud näitustel näha, aga Klimtiga puutusin otseselt kokku esmakordselt.




Klimti maalidest olid esindatud The Kiss, Portrait of Adele Bloch-Bauer, Judith and the Head of  Holofernes, Death and Life, The Three Ages of Woman, Hope I, Hope II, Lady with Hat and Feather Boa. Klimti osa näitusel oli kõige dramaatilisem, nii maalide mõttes kui ka muusika mõttes, samuti oli ta nii Monet kui ka van Gogh'iga võrreldes süngem ja samas mõjusam.

Igale kunstnikule oli pühendatud kokku 15 minutit, nii et terve näituse kogemiseks peab varuma vähemalt 45 minutit. Kuna tegemist on multimeedianäitusega, siis ei ole show jaoks pandud konkreetseid aegasid, vaid kohal olles näitust vaadates saab iga vaataja aru, millal ta on tervet näitust kogenud. Iga kunstniku osa näitusest alustatakse sissejuhatusega, nii on lihtsalt ja selgelt ka kunstivõhikutele arusaadavaks tehtud, et kelle maale parasjagu näidatakse. Videoinstallatsioon algab lihtsalt uuesti, nii et vahet ei ole, mis hetkel te uksest sisenete.

Muusikaliste teoste hulka, mida selle 45 minuti jooksul kuulda sai, olid näiteks Bachi kontsert D-minooris, Beethoveni "Ood rõõmule", Chopini "Nocturne", Brahmsi "Lullaby No 4", Bachi "Prelude and Fugue No. 1 in C-major", Smetana "Die Moldau", millesse oli osavalt miksitud ka märksa kaasaegsemad teosed spetsiaalsete helide tekitamiseks nagu Demented Sound Mafia "Still In My Mind", Harmonic Resonance'i "Workers". Muusika oli geniaalselt sünkroonis ja harmooniliselt põimitud kokku liikuvate maalidega.

Kuna ma soovisin ise täiel rinnal näitust nautida, siis tegin ainult lühikesi mõneteiskümnesekundilisi klippe, et natukenegi anda edasi seda, mida näitusel kogeda saab. Samuti, kuna ma esimesel korral olin täiesti lummatud, siis külastasin näitust veel teist korda ja kuna näituse lahtiolekuaega on pikendatud detsembri lõpuni, siis karta on, et satun sinna kolmandatki korda.

Kokkuvõttes, üks kaasaegsemaid, innovaatilisemaid, kaunemaid, positiivsemaid ja ilusamaid elamusi, mida ma olen kunstinäitustel üldse kogenud! "From Monet2Klimt" sobib eriliselt hästi meie pimedatesse, süngetesse ja vihmastesse sügisilmadesse ja ma luban teile, et kui te Helios kinost väljute, siis väljute sealt parematena, kergematena, õnnelikumatena. Ta annab teile tõelise ja vägeva emotsionaalse elamuse!

Minge vaatama!