Kino: "Hing anumas", "Salaagent" ja "Operatsioon "Antropoid""

Tervitus!

Ja veel põgusad ülevaated filmimaailmast!

Pealkiri: Hing anumas

Originaalpealkiri: Ghost in the Shell

Režissöör: Rupert Sanders

Näitlejad: Scarlett Johansson, Juliette Binoche, Michael Pitt, Pilou Asbaek, Takeshi Kitano, Rila Fukushima

Žanr: Sci-fi, action

Kestus: 1h 47 min

Kinodes alates: 07.04.2017

Nähtud: 06.04.2017

Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Olen anime ja manga imelise maailmaga üpris kursis. Eksin sinna isegi vahetevahel ära, kuid "Ghost in the Shell" on üks lugu millest ma ei tea midagi ja mis mind niiväga ei paelu ka. Kuna tunnen kohustust anime live-action ekraniseeringud ikkagi toetuse mõttes alati ära näha, siis taaskord leidsin end kinost. Kas aga originaal ongi oma aja ära elanud või ei suutnud antud versioon loo võlusid niivõrd erksalt esile tuua, jääb minu jaoks ebaselgeks. Üks on aga kindel, peale visuaalse paketi, võib sisu kohta öelda vaid: juba varem nähtud-tehtud.

Esimene sissejuhatav stseen, kus Scarlett Johanssoni tegelaskuju luuakse ja ta oma nähtamatu kostüümiga pahalaste hulgas puhta vuugi teeb ning kõhedalt kauneid geišasid notib, oli efektne ja tähelepanu naelutav avapauk. Edaspidi aga läks kõik allamäge, sest isegi loo kulminatsioon ei suutnud taasluua esimese madina mõju. Pigem oli lõpp tormakas ning sel hetkel oli nähtu mind juba niivõrd külmaks jätnud, et mul oli toimuvast ükskõik. Ja ega tegijad enam vaeva ka näinud, sest kompotti visati kuidagi kohatu ämblikrobot ja ootamatud sidemed ootamatute tegelaste vahel, mis sel hetkel enam soovitud kujul sügavust ei lisanud. Olgem ausad, kui oleks puudunud värviline, futuristlik ja omapärane disain, siis oleks süžee tüüpiline B kategooria krimi sci-fi üllitis. Isegi n-ö puändid olid mõnevõrra varem etteaimatavad või siis ei olnud need piisavalt sidusad ja originaalsed, et terviklikumat ja intrigeerivamat süžee kulgemist luua.

Ma teen kahtlemata sellele kultusanimele ülekohut, kuid vähemalt filmiversioon ei suutnud mind aru saama panna selle vastu tuntavast entusiasmist. Enamus aspekte olid adekvaatselt esitatud ning kuigi Scarlet Johannoson oli peategelase rollis tsipa puine ja kohmakas, oli tema etteaste igati okei. Vaatamata sellele oli film kokkuvõttes kesine, äärmiselt kesine.

--------------------------------------------------

Pealkiri: Operatsioon "Antropoid"

Originaalpealkiri: Anthropoid

Režissöör: Sean Ellis

Näitlejad: Cillian Murphy, Jamie Dornan, Toby Jones, Charlotte Le Bon

Žanr: Ajalooline, biograafia, thriller

Kestus: 2h 00 min

Kinodes alates: 02.12.2016

Nähtud: 22.12.2016

Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Viimasel ajal olen end avastanud usinalt lugemast Teise maailmasõjaaegset tõsielukirjandust ning iseäranis ootan juulis kinno maanduvat Christopher Nolani "Dunkirki". "Antrophoid", küll tunduvalt väiksematasandilisem ja spetsiifilisem film nii sündmuse mastaabilt kui teostuselt, suutis aga realistlikult ja toimuvale kaasa elamist soodustavalt edasi anda seda erakordset sündmust tuhandete hulgast inimajaloo ühe jõledaima perioodi vältel. Film põhines tõsielul toimunul ning kaks peategelast, keda kehastasid Cillian Murphy ja Jamie Dornan, on siiani nii Tšehhis kui Slovakkias kangelased.

Suurem osa filmist keskendus planeerimisele. Londonist saadetud tšehh ja slovakk, koostöös peaaegu täienisti mahasurutud Tšehhoslovakkia vastupanuliikumisega, planeerisid kõrgeastmelise Natsi Saksamaa militaarjuhi atentaati. Komistuskohti oli rohkem kui stabiilseid faktoreid, kuid Jozef Gabčík ja Jan Kubiš olid oma missioonis piisavalt vankumatud. Malendite paika panemise kõrval said arendust ka meeste tegelaskujud ja seda just tänu kõrvalkarakteritele, kes andsid paarile kihte, iseloomu ja võimaldasid vaatajatega tihedamat kontakti luua. Inimsuhted, kübeke romantikat ja kamraadlus ühise vaenlase vastu olid selgelt ja tugevalt esindatud. Ei puudunud ka iseenesest mõistetavad hirmud, kahtlused ning nii moraalsed kui füüsilised tagasilöögid. Miinusena tooksin välja, et antud osa loost venis veidi pikaks ning sellest tulenevalt muutus nähtu mõnevõrra venivaks, üksluiskes ning võttis iseäranis pika proloogi mõõtmed. Samuti, kippus kogu operatsiooni käsitlemine filmis olema liialt lihtsustatud.

Viimane veerand filmist oli aga intensiivne ja tegevusrohke -- kuuliderahe oli tihe. Tagajärjed kõigile, nii kaudsetele kui otsestele, kaasosalistele olid aga brutaalsed. Operatsiooni osalised varjusid katedraali, kus ka viimane vastuhakk toimus. See oli ka seik, kus lugu tervenisti ellu ärkas ja oma pingelise ja muserdava reaalsusega mind pahviks lõi. Eelnev, veidi aegsaloomuline eelmäng päädis plahvatusliku kulminatsiooniga. Teadmata, kuidas lugu päriselus lõppes, hoidsin pöidlaid ja lootust viimaste minutiteni.

-------------------------------------------------

Pealkiri: Salaagent

Originaalpealkiri: Unlocked

Režissöör: Michael Apted

Näitlejad: Noomi Rapace, Orlando Bloom, Toni Collette, Michael Douglas, John Malkovich

Žanr: Thriller, action

Kestus: 1h 38 min

Kinodes alates: 05.05.2017

Nähtud: 06.05.2017

Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt

Hmmm, kui ma praegu mõtlen, et mis mulle antud filmist meelde jäi, siis jään vastuse võlgu, sest tegu on viimase aja ühe keskpäraseima ja kergesti unustatava linateosega mida ma näinud. Mitte miski ei tõusnud esile, midagi värsket ja uuenduslikku ma ei märganud, mingeid erilisi süžeekäike või karakterite esitamisi mulle meelde ei jäänud. Okei, võib-olla Orlando Bloom jäi silma selle poolest, et kehastas oma tavapärase hea kuti asemel kaheldava väärtusega jorssi. Tüüpiline krimi-thriller, kus peategelane satub eluohtlikusse konflikti, kus suur hulk inimelusid on mängus ja ei ole kindel, keda usaldada ja keda mitte. Kahtlustada tuleb kõiki ja nugade selga löömisi tule ette omajagu. Kõik variandid ja võtted olid aga juba varasemate žanrikaaslaste üllitustes ära katsetatud ning üllatusi ei olnud. Päris eepiliseks läbikukkumiseks ma seda aga ei nimetaks, kuid selle loomise eesmärki sean kahtluse alla küll. Miks on nii palju andekaid näitlejaid niivõrd eimidagiütlevas teoses? Kui aus olla siis ma ei oskagi midagi muud selle filmi kohta öelda. See on kõik.

Kino: "Palmid lumes", "Lubadus" ja "Puhkuse pantvangid"

Tervitus!

Seekord kiired ülevaated kinost!

Pealkiri: Palmid lumes
Originaalpealkiri: Palmeras en la nieve
Režissöör: Fernando González Molina

Näitlejad: Mario Casas, Adriana Ugarte, Macarena García

Žanr: Ajalooline, draama

Kestus: 2h 43 min

Nähtud: 08.04.2017

Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt

Ma eeldan, et tegijad lootsid luua midagi eepilist, ajatut ja romantilist, kuid olgem ausad, seda ülilääget, ülituhmi ja ülipikka üllitist oli vähemalt minul suht vaevaline vaadata. Ei suutnud mus hoolivust ega huvi sütitada lausa piinarikkalt ühetahuliste ja klišeelike tegelaste ja imala ning püüdmispunnitusest näost punase süžee vastu ei grandioossed ja eksootilised võtteplatsid, intrigeeriv ajalooline kontekst, sündmuste põlvkondadevaheline ulatus ega keskne katsumusterohke armulugu.

Peategelane oli mehine, kuid õrnahingeline kompu ja naine oli vaevatud, kuid üllas kaunike -- nad oli koos väsitavalt ja tüütult üksluised. Samamoodi oli ka nende n-ö emotsioonidega üksteise vastu. Miks, kuidas, millal need tekkisid? Ei ole just põnev jälgida romanssi kahe papp-postri vahel. Tuntavalt oli puudus ehedast tundeküllusest ja elustavast draamast. Üldiselt, olin ka pidevalt segaduses tegelaste käitumise taga oleva loogika pärast, mis oli kohati nii olematu või ajuvaba, et vehkisin juba esimese pooltunni peal allaandmiseks valget lippu. Osa loost, mis toimus kaasajas oli kordades etem, kuid need seigad mõjusid liialt üürikestena.

Põhimõtteliselt, olid ideed ambitsioonikad ning kõikvõimalikud eepilise armuloo detailid visati kompotti ning mitmed tabasid ka märki, kuid kogu kooslus lihtsalt ei mõjunud nagu oodatud ning mul oli meeletult igav kinos pea kolm (!!!!!) tundi konutada. Olen ka teadatuntud kinopiripill, kuid vot see väidetav pisarakiskuja jättis mu silmad kuivaks ja pigem leidus neis unerähma. Hispaania üks 2016. aasta vaadatuimaid filme?! Väidetavalt samal tasemel kui "Tuulest viidud"?! Kohe kaugeltki mitte!

--------------------------------------------------

Pealkiri: Puhkuse pantvangid

Originaalpealkiri: Snatched
Režissöör: Jonathan Levine

Näitlejad: Amy Schumer, Goldie Hawn, Ike Barinholtz, Tom Bateman, Wanda Sykes, Joan Cusack

Žanr: Komöödia

Kestus: 1h 31 min
Kinodes alates: 19.05.2017

Nähtud: 20.05.2017

Minu hinnang: 1.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Lähen enamjaolt alati avatud ja hea meelega totakaid komöödiaid vaatama. Mõnikord tasuvad nad riski ära, teised korrad aga tunnen, et mind on paar tundi vaimselt ahistatud. Antud filmi puhul langes liisk viimasele – tegu ei olnud just suurema asja meeltlahutava napaka komöödiaga. Pigem visati päris potentsiaalsele kesksele ideele külge igasugu jama ning loodeti, et midagi jääb külge. Muidugi, igast uugabuugat kinni tõesti jäi, kuid kas need tükid ka asjalikud olid ning eesmärgist lähtudes toimisid, siis siinkohal ma siiralt kahtlen. Ehk siis, ei olnud tulemus just eriti vaimukas, pigem leidus lademetes piinlikku WC-huumorit, mis minul kahjuks õigeid nuppe ei vajutanud.

Amy Schumer ei ole oma repertuaariga kunagi minu silmis hiilanud ja oma pideva labase ning ajunapi chicki imagoga mõjus ta seekord juba lõikavalt tüütuna. Samuti, oli alati igihaljana näiv Goldie Hawn sedapuhku luitunud, väsinud ja värvitu. Kunagise ja tänapäeva komöödiagigandi loodetav oimetuks lööv kombo jäi saavutamata. Oleks siis vähemalt nalja saanud, jalaga-tagumikku või mitte, kuid nähtu ei pigistanud minust grammigi itsitust välja.

Kui ma praegu mõtlen, et kas mingigi eriti ere seik filmist meelde tuleb, siis kahjuks kujutan ette vaid stseeni kus Amy Schumeri tegelaskujul paelussi kõrist lihakäntsakaga välja meelitati ja siis välja tiriti. See oli ekstra rõvedalt jälk. Kõige muu osas on peas tühjus. Samas, positiivne on see, et pärast selle filmi nägemist tunduvad kõik muud vähegi kesised suvekomöödiad nagu meistriteosed. Ja, muidugi, Tom Bateman, kuigi jubedalt mannetus varvas-Hollywoodi-uksest-sisse-saamise rollis, oli silmailu pakkuvana karvaselt kompu. Sellest võib järeldada, et mulle on suhteliselt kerge meele järgi olla, kuid isegi nii madalat piiri ei suutnud see kotitäis puuksu ületada. 

-------------------------------------------------

Pealkiri: Lubadus

Originaalpealkiri: The Promise
Režissöör: Terry George

Näitlejad: Oscar Isaac, Charlotte Le Bon, Christian Bale

Žanr: Ajalooline, draama

Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 19.05.2017

Nähtud: 20.05.2017

Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

See oleks võinud vägev olla. See oleks võinud võimas olla. See oleks võinud emotsionaalselt laastav ja samas ülendav olla. See oleks võinud olla kõike ja veel enamgi. Kahjuks, aga ei suutnud mind kaugeks ja umbmääraseks jäänud armukolmnurk kuidagi endaga kaasa elama tirida. Tulenevalt lähedase kontakti puudumisest peategelastega ning nadist fookuses olevast romansist, ei jaksanud mind lugu piisavalt käima kütta.

Ajalooliseks kontekstiks olev armeenlaste genotsiid türklaste poolt on kahtlemata traagiline kui ka kõnekas seik Esimese maailmasõjaaegsest olukorrast, mida film suhteliselt brutaalselt ja tagasi hoidmata demonstreeris. Käsitleda selle rahva õnnetut saatust laguneva Osmanite impeeriumi all ning selle ajaloo varjukülje päevavalgele toomine oli igati kiiduväärt ettevõtmine. Eriti arvestades vastuolusid selle toimumise tunnistamise osas Türgi poolt. Neid õudusi illustreerivad stseenid ja loodud rõhuv õhkkond oli realistlikult, kuid siiski maitsekalt esitatud. Visuaalselt ja kesksest teemast lähtudes oli kahtlemata tegu ajaloolise suureeposega. Ainuüksi see juba garanteeris, et film tegelikult õnnestus.

Lisades siia aga poolküpse armukolmnurga, siis nagu veeuputusest, said kahju ka kõik teised korterid majas (loe: süžeeliinid ja aspektid linateoses). Kaks osapoolt ei klappinud, sest üks oli niivõrd sügavalt mõjus ja trööstitu, teine aga lahja ning pealiskaudne. Rõhk oli aga viimasel, mis vähendas ülejäänu toimet. Arvestades ka näitlejate võimekust, oleks võidud enam keskenduda karakterite vormimisele ja detailsemale väljajoonistamisele, mitte kire-, omapärasuse- ja konfliktivabale lembeloole. Kolmik (ja üks hetk nelik) oli omavahel nii leplik, et nende isekeskis ringlemist oli ääretult igav jälgida. Ka süžee kippus vahetevahel koperdama. Ehk siis, teemavalik ja visuaalne teostus oli suurepärane, karakterite arendus ja kandev armuliin aga viletsad.

Teater: "Kaheteistkümnes öö" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Seekord teatrist kinosaalis!

Pealkiri: Kaheteistkümnes öö
Originaalpealkiri: Twelfth Night
Teater: London National Theatre (Coca-Cola Plazas)
Kestus: 3h 30 min
Millal nähtud: 06.04.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

No publikule see igatahes läks väga peale. Otseülekande teatrisaalis plaksutati pidevalt keset etendust, rõkati naerust ning särisev energia lava ja vaatajaskonna vahel on selgelt olemas. Ka kinosaalis tundus, et rahvale meeldis. Samas arvan, et minu kõrval olev üliagar vaataja oleks plaksutanud ja naerust huilanud isegi "Titanicut" vaadates siis kui laev upub. Sellele lisaks, on kriitiline vastukaja näidendile olnud üpris positiivne. Minu puhul oli aga pigem tegu ühe vähemõnnestunuma Shakespeare’i komöödiaga mida näinud. Seega, olen veidi segaduses ülistavatest reaktsioonidest. Väidetavalt on seda isegi kutsutud "Kaheteistkümnenda öö" parimaks eal lavaversiooniks?! Ma ei kavatsegi eitada, et sisse oli poogitud hiilgavaid etteasteid ja lahendusi, kuid minu poolt hinnatud aspektid logisesid nii mis vähe.

Tegu on ühe mulle meelepärasema Shakespeare’i komöödiaga, kus mu lemmikliiniks ikkagi kaksikud ning nende armuvõlud ja –valud. Minu suureks nördimuseks aga muutis käesolev produktsioon kõik tegevusjooned sekundaarseks Malvolio, või siis uue nimega Malvolia, kõrval. Fookus suunati igavaima, tüütuima ning mind alati külmaks jätvale tegelasele ning temale suunatud vingerpussile. Otse loomulikult, olen ma talle alati kaasa tundnud, kuna meeletu ebaõiglus, mis karakterile osaks sai on vastuvõetamatu pahatahtlik käitumine. Siin versioonis aga sai ta vähemalt tehniliselt oma ülekaaluga kõigile teistele koha kätte näidatud ja kättemaks õnnestus. Kätte maksti aga mulle, kui süütule pealtvaatajale. Näidendi juures kõiges (reklaamikampaania, jne), peale ametlikult pealkirja vahetamise, oli tegu Malvolia ümber keerleva etendusega. Oleks võidud siis juba astuda viimane lisasamm ning tüki nimi ära muuta, kas näiteks "Malvolia ja teised", "Vaese Malvolia kiusamine" või "Ülekohus, unistused ja puritaanlus – Malvolia". Kuigi tegelase ümbermängimine mehest naiseks oli päris leidlik lüke ja näidendi kontekstis täisa toimis, häiris mind, et naise tegemised varjasid muud süžeeliinid ning mõjusid väga pikaldaste ja rohkearvulistena võrreldes teiste teemadega.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Tamsin Greig Malvoliana oli aga vaieldamatult lausa geniaalne, kuid kuna tegelane oli mulle niivõrd ebahuvitav ning tema käekäigust väga sügavalt ei hooli, ei suutnud ma naise stseene niiväga nautida kui oleks soovinud. Enim kurvaks tegi mind, et paljud minule ühel või teisel põhjusel huvipakkuvad tegelased olid kui kohustuslikud kõrvalkarakterid, kellele ka kübeke aega visati, kuna ilma nendega poleks lugu ise terviklik. Oleks süžee võimaluse andnud, oleks vist kõik peale Malvolia ja tema tegutsemistele ülivajalikud tegelased eemaldatud. Mehe (loe: naise) originaalroll niivõrd prominentne küll eal ei olnud.

Tänu Malvolia tähtsustamisele ja rambivalgusesse paigutamisele, kaotas antud versioon ka hulgaliselt mõju ja tundeküllasust, mida originaalis tõid esile ja jagasid publikule teised tegelased ning nende üleelamised. Ehk siis, ei tundunud Viola ja Sebastiani taaskohtumine niivõrd emotsionaalse ja õnnerikas, mis minu silmis on alati olnud üks tüki haripunkte. Nemad ju kõik tegevused enda saabumisega käima lükkasid ning üksteise leidmisega kauni lõpu garanteerisid. Lisaks, suudeti intrigeeriv Antonio selles versioonis kogu tohuvabaohu sisse täitsa ära kaotada. Ma juba unustasin vahepeal, et ta eksisteerib. Mitmed suhted, mis mulle alati köitvad paistnud, kas haihtusid, õrnenesid või kaotasid võitluse Malvolia halaga võrreldes. Näiteks, Olivia-Viola, Viola-Orsino, Antonio-Sebastian. Rahvas aga muudkui plaksutas ja elas tuntavalt kaasa Malvolia stseenide ajal ning tundsin end kui teises dimensioonis, kus ma selle maailma toimimise kohta sottigi ei saa. Pean muidugi ütlema, et stseen kus Malvolia leidis kirja ja seda luges oli seekord näidendi tipphetk. Nii palju emotsioone nii vaoshoitud isikult ja nii humoorikalt ette kantud Tamsin Greigi poolt oli muidugi vaimustav. See eest, stseen kus ta ilmus välja lauldes kollastest sukkades ja harlekiini kostüümis oli liig ja mõjus labasena – seda rohkem kui seik vajas.

Armusegadus, kaksikud keskpunktis, tuletab mulle alati meelde "Suveöö unenäo" korralagedust, kus üks armastab teist, see aga esimest ei taha, teine armastab aga hoopis kolmandat, kuid viimane soovib aga hoopis esimest, jne. Mulle on alati aga veidi umbmääraseks jäänud tõsiasi, et kes lõpuseisus ikka keda tegelikult armastab. See ebakonkreetsus tuuakse siin näidendis aga eriti erksalt esile. Näiteks, tundus finaalis Olivia pilk lipsavat pigem Violale, kui viimase kaksikvennale, kellega naine abiellus, ning ka Orsino ajab õde-venda finaalis täitsa sassi ja musitab hoopis Sebastiani. Samuti oli iseäranis hallivärviline Sebastiani ja Antonio side. Selline lähenemine kinnistas minu varasemat arusaama grupi laialivalguvatest tunnetest ja mul oli hea meel, et seda külge puudutati.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Vaatamata mainitud ebaselgusele, olid Viola ja Orsino nagu alati, eriti nunnud koos – suhted mis algavad sõprusega on mulle alati meelepärased. Mees oli seekord arrogantsem, oma emotsioonidega avatum ning end maailma nabaks pidavale, kuid kohmakale teismelisele poisile sarnaselt sümpaatsem, kuid sellevõrra ka koomilisem kui tavapäraselt. Viola omakorda oli süütum, ehedam ja lihtsakoelisem. Kahjuks, kippusid teda aga teised iseäranis ülevoolavad tegelased lämmatama. Olivia ja Sebastiani suhe, mis kuigi omamoodi armas, on alati olnud veidi kaheldava väärtusega ning seekord väljendas mees naise ootamatut tähelepanu talle esimesel kohtumisel ideaalselt: pöörates näo publiku poole ning tehes suuga "WTF!" Aga eelneva juures, olgem ausad, oli neliku hulgast kõige enam keemiat hoopis Olivia ja Viola vahel. Kuigi, alati humoorikad, olid nende omavahelised stseenid sedapuhku eriti vaimukad. Olivia, oma põletava otsekohesuse ja pealetükkivusega ning Viola, alter egona Cesario, segaduses suurte silmadega põgeneva kitsekesena, oli tõesti mõnus kombinatsioon. Arvan aga, et pärast paari enamusi kohtumisi, ja eriti basseini seika, oleks Violal igati õigus esitada teisele lähenemiskeeld või ahistamissüüdistus.

Romantilisele patsahkamile oli lisatud ka omajagu tragöödiat, kurbust ja melanhooliat. Ning üleüldse on viimased selgelt tuntavad jooned kogu etenduses. Kõik tegelased otsivad midagi ja kannatavad mineviku või oleviku murede küüsis. Antud tükk aga võtab veidi lihtsameelsema suuna ja nähtu totakatooniline varjund pimestab näidendi tõsisemaid elemente. Oli seiku kus selline lähenemine õnnestus, nagu Orsino eriti entusiastlik "YES!" kui ta sai teada, et Viola on naine, kuid tehes mõndadest tegelastest täielikud tolvanid (nt. Festest sai suvaline mamuulja) ja keerates kõike ning kõiki mitmekümne kraadi võrra üle võlli, mulle grammigi ei meeldinud. Lisades siia minu silmis maitsetud, kahtlase retrojoone ja veidrate värvivalikutega kostüümid, näiteks oli Violal põhimõtteliselt seljas põlle-moodi kartulikott, siis eelnev kombinatsioonina tegi lõpp-produkti igatpidi odavamaks. Vähemalt oli ringlev lava kontekstiga sobivalt dünaamiline.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Sugu, mehe ja naise rollid ning nendevaheline liikuvus on alati olnud tüki keskpunktis. Võtame kasvõi Viola, keda originaalis, Shakespeare’i ajal, mängiti alati mehe poolt, kes siis tegelasena pidi mängima naist, kes teeskles, et on mees. See aga on vaid üks aspekt ning esiplaanil on ka tunded ja nende n-ö soopimedus. Antoniol on kiindumus Sebastiani vastu ning, tulenevalt Malvolio karakteri muutmisest mehest naiseks, tekkis ka tema emotsioonidel Olivia vastu juurde teine tahk. Üleüldse andsid uued muudatused juurde kihte ja vastuolulisi teemasid. Kui Malvolia rääkis Oliviaga abielus olekust, siis oli esmalt veider tõdeda, et tegu on näidendiga Elizabeth I aegadest. See küll rõhutas armastuse piirideta olemust ning mainitud soovoolavust, kuid kui midagi liialt toonitada, võib see mingi hetk ka negatiivselt mõjuda. Minu jaoks oli seekord selleks piiripunktiks gay bar, kus Antonio Sebastianiga kohtumise kokku leppis ning kus esines kohalik drag queen. Värvikas ja energiast pakatav stseen kahtlemata, kuid minule tundus sel etapil asi juba sunnituna ja üleliia sihipäralikuna.

Kokkuvõttes: Kuigi paisits, et antud versioonis mitmetel tegelastel pandi kruvid logisema, kiputi esile tõstma süžeeliine ning tegelasi, kes mulle ei sümpatiseerinud, samal ajal surudes nurkadesse teisi, võeti keskpunktis olevaid teemasid ning suruti neid eriti suurtes doosides vaatajal kurgust alla, on baas (näidend ise) ju tegelikult esmaklassiline. Õnneks, leidus seekord ka piisavalt värskeid ja nutikaid lahendusi!

Teater: "See kõik on tema" Rakvere Teater

Tere!

Veel üks äge lavastus Rakvere Teatrist -  "See kõik on tema" arvustus.

Pealkiri: "See kõik on tema"
Autor: Andrei Ivanov
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Helen Rekkor (külalisena)
Žanr: draama
Näitlejad: Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu
Esietendus: 13. jaanuar 2017
Millal nähtud: 20. märts 2017 Vene Teatris
Minu hinnang: 5/5

Foto: Gabriela Liivamägi

Sisu:

ETTEVAATUST, spoilerid!

Valgevene näitekirjaniku Andrei Ivnovi (mitte segi ajada meie enda Eesti samanimelise kirjanikuga!) kirjutatud ja Rakvere Teatris Helen Rekkori poolt lavastatud "See kõik on tema" on üks paremaid kaasaegseid tükke, mida ma viimasel ajal näinud olen.

Laval on kaks inimest: ema (Tiina Mälberg) ja tema teismeline poeg (Imre Õunapuu). See väike perekond elab täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris ja elavad täiesti tavalist elu. Välja arvatud see, et selle tavalise pere isa on hiljuti surnud ja jätnud nii emasse kui ka poega oma suure ja sügava jälje. Nii ema, kui ka poeg elavad seda kaotust üle raskelt. Ema ei oska enam oma teismelise pojaga suhelda ja mingitki kontakti leida. Poeg ei oska oma kaotusvaluga midagi peale hakata, ei seda emotsioone näidata ega tea, kuidas ka oma emaga suhelda, et eluga edasi minna.

Foto: Gabriela Liivamägi

Nii nad seal elavad, oma täiesti tavalist elu, täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris. Korteris, kus ema veedab tunde oma toas, et rääkida telefonis kellelegi sellest, kui valus ja raske tal on, kuidas ta ei oska ilma oma meheta elada ja kuidas poeg teda absoluutselt ei mõista. Poeg teises toas, valab oma valu välja kas ema peale karjudes või suhtleb oma ainukese sõbraga käies temaga ühes mahajäetud vabrikuhoones punkris elu üle filosofeerimas või siis mängib arvutimänge, passib netis või kuulab muusikat.

Ühel hetkel päris tüki alguses hakkab valus neid vaadata, sest nad on nii õnnetud ja üksikud. Emast hakkab hale, sest ta on oma valus nii saamatu ja abitu ja ei oska kuidagi oma eluga edasi liikuda. Ja poeg ka ei mõista. Kohe üldse ei mõista, teeb vaid seatempe: lõikab tükkideks isa allesjäänud pintsaku, milles isa suri ja pistab sellele vannitoas lihtsalt tule otsa või leiab ema magamistoast dildo ja pistab selle uhkelt seisma magamistoa kapil olevasse linnupuuri. (Olgu siinjuures öeldud, et ema tõi pojale kingiks linnu, et poeg end nii üksikuna ei tunneks, aga see lind leidis endale kahjuks külma ja õnnetu lõpu). Ja nii see dildo seal linnupuuris üksikult küünla asemel uhkelt seisis ema kojutulekuni ja ema kaotas igasuguse enesevalitsuse, tormas poja tuppa ja läks talle lihtsalt kallale.

Nad ei räägi, nad ei suhtle, nad lihtsalt karjuvad üksteise peale.

Foto: Gabiela Liivamägi

Kuna poeg kellegagi peale ühe sõbra ei suhtle, kardab ema, et tema poeg on peale kõikide muude probleemide ka veel homoseksuaalne. Et oma kahtlustele jaole saada, teeb ta endale Facebookis võltskonto ja loob endale teismelise tüdruku aliase Toffi ning lisab oma poja, kelle nimi on Facebookis Toweri Ronk, endale sõbraks.

Järsku võtab lavastus täiesti uue suuna ja tempo. Toffi ja Toweri Ronk hakkavad esialgu arglikult suhtlema ja üsna kiiresti saavad nendest mitte ainult sõbrad ja usaldusalused, vaid Toweri Ronk armub Toffisse, sest Toffi mõistab teda, saab temast aru, ka tema on üksik ja vajab mõistmist. Toffile meeldivad Toweri Ronga sügavalt emotsionaalsed luuletused ja Toweri Rongale meeldib Toffi siirus ja ausus. Tegelikult on asi selles, et ema soovib kogu hingega poega mõista.

Foto: Gabriela Liivamägi

Reaalses, Facebookist väljaspool, paranevad ka ema ja poja suhted. Samm sammu haaval on nad võimelised üksteist tolereerima ja ka mõned normaalsed laused üksteisega vahetama, sest poeg on leidnud oma hingesugulase Toffi näol ja ema on hakanud mõistma oma poega Towri Ronga näol.

Selge on see, et ka kõige hoolikamalt varjatud saladus ei jää saladuseks. Peagi pärast netis armastuse avaldamist Toffile avastab poeg, kes Toffi tegelikult on ja sellel on üsna ettearvamatud tagajärjed.

Mis mulle mõjus ja meeldis:

Kõigepealt, tükk käsitles mitut eraldiseisvat teemat, mis mind puudutasid ja mis olid sellesse lavastusse osavalt kokku põimitud.

Alustaks siis kõige keerulisemaga nendest - ema ja poja vahelisest suhtest, mis saab alguse üsna süütust ema ideest, teada saada, kas ta poeg on homoseksuaalne või mitte ja lõppeb sellega, et poeg, teadmata, kes Toffi tegelikult on, armub sügavalt oma enda emasse. Ma usun, et nii mõndagi konservatiivsemat teatrikülalist võis see häirida, et kuidas üks ema saab oma lapsele sellist asja teha, et valetab, teeb konto ja laseb oma lapsel endasse veel võltsprofiili kaudu ära armuda. Olen isegi lugenud paari arvustust, kus ema teguviisi peetakse haigeks ja valeks. Kuna ma ise olen ka poisslapse (kellel on küll veel paar aastat aega puberteedini) ema, siis ega ma seda teguviisi isiklikult õigeks ei pea. Aga see polegi antud hetkel kõige olulisem. Palju olulisem on minu arvates antud lavastuse juures see, missugust efekti tahtis saavutada nii kirjanik, kui ka lavastaja oma looga. Mind pani see mõtlema ja juurdlema selle üle, et kui reaalses elus võib inimestel olla väga raske oma emotsioone ja tundeid ja mõtteid teisele inimesele edastada, olla aus ja siiras, siis internet võtab inimestelt maha kõik erinevad müürid ja takistused ning laseb neil olla nemad ise. Selles on muidugi ka lugematul arvul ohtusid, sest täpselt samamoodi nagu inimene saab internetis olla anonüümselt ja siiralt tema ise, siis saavad inimesed pahatahtlikkult olla internetis kes iganes nad soovivad ja teha seda nii, et teine osapool ei tea nende tegelikust identiteedist mitte midagi.

Foto: Gabriela Liivamägi

Vaatamata asjaolule, kas ema tegu on õige või vale, siis nende omavaheline suhe internetis toob märgatavad muudatused mõlema ellu. Ema veedab mõõtmatul hulgal öötunde varahommikuni, et pojaga suhelda, ta õpib oma poega uuesti tundma ja mis veel tähtsam, ta õpib ennast uuesti tundma, õpib läbi oma poja, kuidas leinast üle saada ja uuesti elama hakata. Siin võib kindlasti vaielda ja arutleda, et kas see on just see õige viis, kuidas üks ema peaks käituma, kasvama ja arenema, aga ometigi just see laval toimub. Ja see toimib.

Tiina Mälberg emana just seda laval teebki: ta muutub halavast ja näägutavast vanamutikesest, kellel elus mitte midagi pole peale leina, uueks inimeseks - naiseks, kes lööb pojaga internetis suheldes ja iseenast avastades särama. Ta leiab täiesti uue hingamise. Mis sest, et ta teab, et see on vale. Egoistlik, arvate? Võib olla. Aga väga hästi ja usutavalt esitatud karakter.

Imre Õunapuu teismelise pojana kandis kogu maailma emotsionaalset valu ja raskust oma õlgadel. Küll oli teda ilusalt valus vaadata ja meenutada, kui raske on teismelise tundlik elu, kus kõiki asju elatakse läbi kolmekordse sügavusega ja intensiivselt, kus nii keeruline on kõikidest oma tunnetest ja mõtetest rääkida, eriti veel näost näkku ja eriti veel oma emaga. Temas oli nagu kaks isikut ühes: poeg, kes emaga suhtles ja Toweri Ronk, kes Toffiga suhtles. Viimane siis oli siiram, ausam, haavatavam ja mõistetavam.

Mulle meeldis, kuidas kasutati erinevaid vahendeid, kuidas tervet lugu lahti harutati - läbi telefonikõnede ja läbi Facebooki. Suur osa loost endast areneb läbi telefonikõnede, kas siis ema kõned sõbrannale, oma emale või tööandjale või siis poja kõned oma sõbrale - enamus taustainformatsiooni muutub arusaadavaks just läbi nende monoloogide. Teine suhtluskanal oli Facebook ja seda esitati visuaalseid vahendeid kasutades minu arvates geniaalselt, kasutades selleks videoefekte, Facebooki messenger'i tekstivestluse seinale kuvades. Ma nautisin, kuidas läbi videoefektide oli näha nii Toffi kui ka Toweri Ronga kehakeel ja et samaaegselt sai jälgida ka nende vestlust. Väga kaasaegselt ja ägedalt lahendatud!

Foto: Gabriela Liivamägi

Ma vaatasin lavastust Vene Teatri väikeses saalis, mis tekitas selle etenduse jaoks vajaliku ja sobiva intiimse õhkkonna. Iga emotsioon, miimika, liigutus, hingamine oli pisemate detailideni näha ning kuulda ja see lõi mulje nagusa oleksidki vaatajana tegelaste juures korteris. 

Paar sõna publikust, kelle seas oli ka kõrgemas eas vaatajaskonda. See oli minu arvates rõõmustav. Pausi ajal uurisid nad huviga lavastuse kava, kus oli kasulikku informatsiooni neile, kes igapäevaselt internetiga ja online suhtlusega kokku ei puutu - nii sõnaseletusi, teismelise aju saladusi kui ka teismeliste arvamusi sotsiaalmeedia kohta. Etenduse ajal oli näha ka, kuidas nii mõnigi vanem inimene reageeris silmnähtavalt sellele, mida laval esitati ja olgu siinkohal öeldud, et keelekasutus on selles lavastuses üsna mahlane ja vürtsikas. 

Lemmikstseen: 

Poeg kirjutab Toffile laulu ja ema kuuleb kogemata poja toa ukse taga pealt, kuidas poeg laulab Toffist. 

Kokkuvõttes:

"See kõik on tema" on kaasaegne, hoogne ja emotsionaalne lavastus, mida soovitan kindlasti vaatama minna. Lavastus sobib igas vanuses inimestele. Noortele, sest enamus lavastuses olnud teemasid puudutavad teismelisi. Lapsevanemad, võtke oma teismelised teatrisse kaasa ja minge vaatama ja juhul kui lapsed teiega koos teatrisse ei soovi minna, siis minge vaatamata sellele- elamuse saate nii või teisiti! Külmaks ei jäta see tükk kohe kindlasti kedagi.

Rohkem infot lavastuse ja etenduste aegade kohta leiab SIIT. Lavastust mängitakse sel hooajal mai lõpuni. 

Lavastuse treiler:

Ilusaid teatrielamusi!

Teater: "Küllus" Rakvere Teatris

Tere!

Seekord teatrilavadelt: Rakvere Teatri lavavastus "Küllus".

Pealkiri: Küllus. Metsiku Lääne naised

Foto: Siim Vahur

Autor: Beth Henley
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Filipp Los (Venemaa)
Žanr: Vestern, draama
Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Eduard Salmistu
Esietendus: 20. jaanuar 2017
Millal nähtud: 20. jaanuar 2017
Minu hinnang: 5/5




Filipp Losi lavastatud "Küllus" viib meid läbi mitmekümneaastase teekonna alates 1860. aastate Metsiku Lääne aegade Ameerikasse, Missouri osariiki Wyomingusse, aga ometigi käsitleb ta teemasid, mis on aegumatud - kuidas ühiskond piirab inimesi ja nende valikuid, kuidas inimene ise piirab oma valikuid, mis on õnn, kui kiiresti võib õnn muutuda, kas ühe õnnetus on teise inimese õnn, kas ja kuidas võib kannatus muutuda õnneks. Sõprus, armastus, rikkus - kõiki neid teemasid käsitletakse läbi 4 peategelase, läbi kahe paari teekonna.

Sisu:

Lavastus algab stseeniga rongijaamas, kus kohtuvad kaks naist: Bess ja Macon. Bess on ilus, naiselik, rõõmsameelne, aga tagasihoidlik kelle kõige suurem soov oma teha oma abikaasa õnnelikuks. Macon on poisilik, seiklushuviline noor naine, kes püüdleb pealtnäha ainult ühe asja poole - vabaduse poole, Maconi unistuseks on olla kullaotsija ja maadeavastaja, et hiljem oma pöörastest seiklustest raamatuid kirjutada. Bess ja Macon ei saaks olla erinevamad, aga ometigi on neil üks suur ühisosa - nad mõlemad on kuulutuste kaudu leitud pruudid, kes ootavad rongijaamas oma tulevaste meestega esimest kohtumist.

Foto: Siim Vahur

Peale esmakohtumist peategelastega näidatakse Bessi ja Maconi elu läbi mitme aastakümne. Vaataja näeb, kuidas muutuvad Bess ja Macon, mis on saanud nende suurest sõprusest, kuidas nende suured ootused, olgu see siis Bessi unistus hakata heaks naiseks või Maconi unistus olla maadeavastaja ja seikleja, muutuvad - elu teeb oma töö. Ei ole ei Bessi mees Jack kena ja vooruslik abikaasa, kellest Bess lavastuse alguse õhkas ega ka Maconi mees William paslik abikaasa seiklejahingest Maconile.

Elu muudab mõlemat naist kiiresti ja kardinaalselt. Bessi julm ja jõhker kohtlemine Jacki poolt jätab Bessile kustumatu jälje ja tema naiivsus ja rõõmsameelsus, mida oli lavastuse alguses lausa õõvastav vaadata, muudab Bessi madalamaks kui muru, temast on saanud nagu räsitud kassipoeg, kes on oma peremehe käest korduvalt ja igapäevaselt peksa saanud. Maconist saab rikas majaperenaine, kes ei suuda kuidagi loobuda oma dollaritest ja rikkusest ja kelle ahnus teeb temast reetliku, võimuka ja ebameeldiva proua, kellele ei lähe kuidagi korda oma sõbra Bessi kannatused.

Foto: Siim Vahur

Rollid on muutunud. Bess ihkab vabadust ja Macon jätkuvalt rikkust. Bess röövitakse indiaanlaste poolt ja ta kaob pikaks ajaks, et siis uuesti välja ilmuda – teistsuguse, enesekindla, uhke, kangekaelse ja mis kõige tähtsam – vabana. Kuna Bess on üks vähestest naistest, kes indiaanlaste juurest eluga pääseb, tuntakse tema vastu huvi ja täna sellele õnnestub Bessil lahti murda nii oma mehest, orjusest ja saavutada kõik see, millest Macon nende tutvuse alguses unistas – sõltumatuse ja vabaduse. Maconi vastu saatus nii helde ei ole. Staatusest kahe käe ja kümne küünega kinnihoidmine viivad Maconi valusate kaotusteni.

Näitlejatööd:

Ülle Lichtfeldt oli suurepärane ja see, kuidas ta lavastuse jooksul Bessi mängides lasi Bessil kasvada ja areneda, seda oli imeline jälgida. Lavastuse alguses näitas ta meile Bessi argliku väikese valge hiirena, kelle unistused peksti tuhandeks killuks veel enne, kui ta jõudis end oma uues kodus korralikult sisse seada. Lichtfeldti kehakeel, tema hoiakud, rüht, liikumine, kõnemaneer, need kõik peegeldasid viimistletud täpsusega seda, milline oli Bessi teekond. Eriti meeldejääv oli minu jaoks stseen, kus Bess istub ketti panduna nurgas – stoiliselt, kuninglikult, püstipäi, uhkelt. Lichtfeldti igast rakust õhkab välja vaimset üleolekut kõikidest raskustest, mis talle on osaks langenud nii indiaanlaste kui ka oma enda lähedaste poolt ja seda kõike ilma sõnagi lausumata. Selle stseeni kohta võib öelda, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Väga äge!

Foto: Siim Vahur

Anneli Rahkema Maconina tasakaalustas lavapartnerina Ülle Lichtfeldti tuues mängu lavastuse alguses oma ülevoolavuse ja särtsakuse ning hiljem juba jõuka daamina üleolevuse, ülbuse ning hiljem läbikukkumise ja kaotuste tõttu nõrga, abitu, pettunud Maconi.

Ma ei taha öelda, et Tarvo Sõmer Williami või Margus Grosnõi Jackina oleksid olnud kuidagi kehvemad, aga kuna lavastuse põhirõhk oli just Bessil ja Maconil ning nendevahelisel suhtel, siis seetõttu naised ka selles lavastuses särasid rohkem. Williamit mänginud Sõmer oli sümpaatne Willina, mulle ta hirmsasti meeldis. Ja kellele Will ei peakski meeldima, sest ta oli selline tõsine maa sool, kes kogu südamest proovis olla oma naise meele järgi, teha kõike, isegi siis, kui Maconil enam suurt huvi oma mehe vastu polnud, et Maconil oleks see, mida ta vajab. Sõmer tõi läbi Williami ka muidu tõsisesse tükki portsu huumorit. Margus Grosnõi tõi Jackis välja tema vastandlikkuse ükskõiksuse Bessi suhtes ja kire Maconi vastu, tema alandlikkuse Bessi ees, kui Bess tuntuse saavutas.

Kokkuvõtvalt, „Külluse“ näitlejate ansambel oli suurepärane ja tekitas minus kui vaatajas soovi nendele kaasa elada, kõigile isemoodi. Nad ei jätnud vaatajat ükskõikseks ja see on minu arvates ühe hea lavastuse juures üks olulisemaid asju. Ei ole midagi hullemat, kui sa vaatad mingit tükki ja ta ei tekita sinus ühtegi emotsiooni, ei head ega halba!

Lavakujundus, muusika ja kava:

Foto: Siim Vahur

Lavakujundus oli lihtne ja tabav. Seinad, värav, kui vaja ka üksik laud ja pink ja toolid, mis tekitas ajastukohase tunde. Ei midagi priiskavat ega külluslikku. Lavakujunduses oli kasutatud oskuslikult kasutatud ka visuaalseid efekte. Aastate möödumist projekteeriti aastanumbrite kaudu lavale ja lava tagaseina kasutati ära ka imeilusa tähistaeva loomiseks või üleüldise tausta loomiseks, et vaatajal tekiks arusaam, kus täpsemalt tegevus toimub ja millal. Kenasti läbimõeldud.

Mis puutub lavastuse muusikasse, siis mulle meeldis, et kasutati ühte üksikut kitarristi, kes sealsamas, lava kõrval live’s mängis. Lihtne ja mõjuv. Kananaha tekitas ihule lavastuses kõlanud iiri rahvalaul „Down in the Valley“, mis kõlab Bessi suus lavastuse alguses nii kauni ja lootusrikkana ja hiljem, lavastuse lõpus uuesti ja teistmoodi juba Silja Miksi ja Aleksandra Saare esituses.

Tahaks tähelepanu pöörata ka lavastuse kavale, mis andis mitmesugust ja kasulikku informatsiooni mitte ainult näitekirjaniku Beth Henley kohta, vaid ka vajalikku taustainformatsiooni nii Metsiku Lääne, Ameerika kodusõja, kuutlutse kaudu leitud pruutide, lakota indiaanlaste ja nende tätoveeringute kohta.

Lemmiktsitaat:
"Mu mees saatis mulle jõulukaardi.... lehma nimel." (Tähn)

Kokkuvõtvalt:

Filipp Losi lavastatud „Küllus“ köitis mind esimestest stseenidest kuni aplausi lõppemise ja teatrist välja jalutamiseni. Mina olin üsna lummatud. Miks? Algmaterjal, ehk siis lugu ise oli kaasahaarav ja emotsioone tekitav, näitlejad suutsid mind oma vangistusse haarata ja ei lasknud mind enne lahti, kui tükk läbi sai. Ja siis ma juba vabatahtlikult ei tahtnud sellest tükist lahti lasta.

Minge vaatama!

Etendused toimuvad kuni mai lõpuni ja lisainformatsiooni lavastuse aegade kui ka lavastuse enda kohta saab SIIT.

Siin on ka väike videoklipp.

Ilusaid teatrielamusi!

Kino: "Kong: Pealuu saar" ja "Ilus planeet IMAX 3D"

Tervitus!

Ja veel kinost!

Pealkiri: Kong: Pealuu saar

Originaalpealkiri: Kong: Skull Island

Režissöör: Jordan Vogt-Roberts

Näitlejad: Tom Hiddleston, Brie Larson, Samuel L. Jackson, Toby Kebbell, John Goodman, John C. Reilly, Tian Jing

Žanr: Seiklus, action, fantaasia

Kestus: 1h 58 min

Kinodes alates: 10.03.2017

Nähtud: 11.03.2017

Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Minu jaoks on King Kongi lugu alati väga nukker näinud: oma kodust röövitakse loomake ja siis võõras keskkonnas, kui tal tekib stress, hakatakse teda tümitama. Seega, käesolev versioon sellest vaprast ahvlasest, oli mu esimene kokkupuude temaga suurel linal. Ja, kuigi mind ärritas arrogantsete inimeste üleolev mentaliteet, siis oma koduväljakul tegi Kong neile kõvasti säru. Olgem ausad, ma hoidsin pigem pöidlaid viimasele kui võõrasse kohta sissetunginud kaosesalgale. Minu poolehoidu inimtegelaste vastu vähendas ka see, et nad olid nagu papist, õrnast ja õhukesest papist. Puudus silmapaistev iseloom, reaalne vajadus süžees (mõned sõdurid ja teadlased – miks nad üldse seal olid?), nad oli pungil karjuvaid klišeesid, tegelasi oli mugandatud vastavalt näitlejale mitte loo loogikale ja vajadustele (Tom Hiddleston -- ma ei suutnud seda rikkur upper-middle class härrasmeest ette kujutada džunglis end hubaselt tundva macho sõjaväelisena, ainuüksi aktsent pani mind tundma, et ta peaks pigem olema "Downton Abbeys" mitte King Kongi filmis), jne. Mu unistus seanssi jooksul oli, et Kong ja John C. Reilly karakter, kes oli kõigist mõistlikum, lahedam, veidram ja lugupidavam ümberringse keskkonna ja reeglite vastu, oleks loomaga oma tiimi teinud ja ülejäänud sissetungijad saarelt minema kihutanud. Või oleks lugu ainult nende ümber keerelnud ja need ülejäänud mõtetud 2D tegelased oleks haihtunud. Kumbagi minu kurvastuseks ei juhtunud.

Vaatamata mannetute tegelaste patsahkamile ja suhteliselt primitiivsele süžeele (võõrad võõral maal põgenemismissioonil) olid visuaalsed efektid aga päris muljetavaldavad. Kong oli tohutult reaalne ja võimsalt majesteetlik. Võib isegi öelda, et temas oli rohkem karismat ja iseloomu kui 95% inimtegelastel. Välja arvatud John C. Reilly loomulikult, kes oli kõigist üle. Viimase puhul oli kummaline, et kohati isegi tundus tema tegelase nupust nikastanud huumor ja olek kohatu, kuid lõppkokkuvõttes toimis see kontekstis hiilgavalt, võimaldades veidi helgemat ja lustakamat õhkkonda. Samuel L. Jackson suudab pea igas rollis jääda edukalt ikkagi iseendaks -- tema nõks näitlemismaailmas, ilmselgelt. Siin aga oli tema tegelane üpris intrigeeriv või vähemalt prooviti talle kihte tekitada. Mulle meeldis kuidas karakteri n-ö sõjasõltuvus arenes niivõrd ekstreemselt, kuniks kaotas oma põikpäisusega igasugu mõistuse kaineduse. Tal oli vähemalt konkreetne funktsioon, mitte nagu Brie Larsoniga, Tian Jingil või isegi John Goodmanil, kes oli naeruväärselt alakasutatud. Ja veel, viimane kätš Kongi ja nende imelike sisalike vahel oli päris vinge! Suurepärane ajudeta meelelahutus!

--------------------------------------------------

Pealkiri: Ilus planeet IMAX 3D

Originaalpealkiri: A Beautiful Planet IMAX 3D

Režissöör: Toni Myers 

Žanr: Dokumentaal

Kestus: 0h 46 min

Nähtud: 21.01.2017

Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

Olen suur IMAX dokumentaalide fänn ja olen näinud Kosmose repertuaaris olevast pea kõike pakutavat. Käesoleva uusima väljalaske kohta ütleksin aga pigem, et jätke vahele ja minge vaadake parem kumbagit veealuse maailma dokumentaalidest (kui need veel nägemata), mis on fantastilised. "Ilus planeet" ei olnud muidugi nadi, kuid see jäi oma sõsaratele tunduvalt alla ning sellel ebaõnnestumisel oli minu silmis üks konkreetne põhjus. Nimelt, hakiti võrratud vaated kosmosest planeedile -- vaated mille pärast ma kinno üldse läksingi -- pilguheidetega kosmoselaeva meeskonna igapäeva ellu. Jah, kahtlemata on null-gravitatsiooniga pisikeses ja kitsas punkris, keset ei midagit, toimetevaid isikuid vaadata silmiavardav ja põnev, kuid sõnatuks tegevad kaugvaated meie kaunile planeedile põrmustasid viimaste igavavõitu tegemiste jälgimise. Mind ei huvita grammigi kuidas keegi oma pead peseb, olgu siis ebatavalistes tingimustes või mitte, kui ma saan imetleda meie universumi ja looduse maagilisust. 

Iseäranis uskumatud oli kaadrid maale, kui kogunesid massiivsed tormikeerised, mis katsid lausa mandreid ja millede keskele paiknesid kõhedad tormitsentrumid, ning lausa suu ammuli ajavad olid kaugvaated äikesele, mis nagu vilgas elektri ämblik äkki tekkis ja siis jälle kadus. Nähtu sümmeetria ja harmoonia oli väga kihvt. Kõrgelt ja kaugelt oli näha ka meie valgusreostuse seisundit, mis nägi küll visuaalselt võluv välja, kuid samas hirmutav, sest alasid, kus valgust vähe või üldse mitte, oli suures vähemuses. Need oli stseenid, mis mind kinno tõid ja pahviks lõid, ning kahjuks jäi neid natuke väheks, sest mastaapsetele ja vägevatele piltidele poogiti vahele -- sajalt kilomeetrilt tunnis pidurina -- inimesi. Kosmoses on kõvasti rohkem mida jälgida kui jälle neid kahejalgseid ja nende tegemisi jõllitada! Jennifer Lawrence jutustajana oli ka kuidagi suvaline valik ja ma ei arva, et ta just ideaalne oleks seda kosmoseseiklust oma häälega saatma. Ehk siis, oli tegu geniaalse ideega IMAX 3D dokumentaaliks, kuid seda potentsiaali osati raisati sellega, et näidati mida on teised 3D dokumentaalid suurele ekraanile juba toonud ("Kosmosejaam IMAX 3D") ja, no tõesti -- võrdluses kaunis planeet ja mõned inimesed plekk-karbis -- kumb on paeluvam teema? Vastus on ilmselge.