Teater: "12 vihast meest" ja "Aja oma atra läbi koolnute kontide"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: 12 vihast meest

Teater: Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Näitlejad: Hendrik Toompere, Raimo Pass, Andres Puustusmaa, Jan Uuspõld, Viire Valdma, Jüri Tiidus, Christopher Rajaveer, Harriet Toompere, Martin Veinmann, Merle Palmiste, Karmo Nigula, Markus Luik, Jüri Antsmaa
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 04.03.2023
Millal nähtud: 02.02.2024
Minu hinnang: 4.5/5

Kaksteist vihast meest lähevad baari. "Süüdi!", ütles üks. "Süüdi!", ütles teine. "Süüdi!", ütles kolmas. Kuni kaheteistkümnenda meheni. Ja kui loodeti, et täna saavad otsustajad varakult õhtule, leidus üks neist, kes julges vastuvoolu ujuda. Julges ilmselges kahelda, kasutada kriitilist mõtlemist, süveneda, analüüsida ja näha laiemat pilti. Julges vastu astuda traditsionaalsetele ja enamuste domineerivatele narratiividele, mis lämmatavad ümberringse ja lubavad lokata eelarvamustel, subjektiivsusel ning tuimal kaasanoogutamisel. Piisab vaid ühest, et kurssi muuta. Üks doominotükk lükkab pikali kogu hunniku. Lavastus tirib esile nii palju emotsiooni, frustratsiooni ja lootust ning on üks kaasahaaravamaid etendusi viimase aasta jooksul. Tekib hasart, et kuidas ja kas õnnestub 1/11 muuta 12/0iks. Nähtu on paeluv ja põnev ning tõmbab vaevatult kaasa elama, kuigi mõned alternatiivsed seletused toimunule, et süüalust vabastada, olid natuke kaheldava väärtusega ja otsekui tagumikust tõmmatud. Kohati ei olnud aga seletused üldse tähtsad, vaid huvi oli numbrikaalukausi muutmisel. Samas, kas krimilugudes siis ikka peab kõik alati usutav olema. Isegi Agatha Christie on mõnikord eriti totakalt keerulisi ja ebatõenäolisi põhjendusi mütsist välja tõmmanud. Kvaliteetset mõrvamüsteeriumi laval näha on alati äge, kuigi antud lavastus tegelikult otseselt klassikaliseks detektiivilooks ei kvalifitseeru. Ta aga pakub kõike seda, mida üks köitev krimka peaks nautijale võimaldama. Kes tegi, kas tegi, miks tegi, kuidas tegi... Ja ports rohkem ja vähem koloriidseid tegelasi otsustamas kellegi süü ja süütuse, elu ja surma üle. Inimesed, kes, teoorias, peaksid olema erapooletud, kuid seda kohe kindlasti ei ole. Kõigi nende elud, arvamused, kogemused ja usud mängivad nende valiku juures võtmerolli. Nad ei peagi üldse vihased olema, nagu pealkiri eeldab, piisab vaid ühe isiku vimmast, eelarvamusest, valust, pettumusest, väärikuse haavamisest ja kättemaksuhimust -- olgu ohver ja haavaja kes tahes -- ja juba ei ole arutlus objektiivne. 

Kas tegi siis või ei teinud? Minu jaoks on alati äärmiselt põnev oma halle ajurakukesi stimuleerida ja aktiivselt kaasa mõelda, kui võimalus antakse. Panna kokku vihjed, tuletada võimalikke stsenaariume ja püüda pusle lahendada. Antud näidendis ei ole tulemus aga tegelikult eesmärk iseenesest, vaid keskenduti sellele, et mida inimesed usuvad, kuidas neid mõjutada ja kuidas saab mustast valge ja valgest must. Lugu räägib manipuleerimisest. Olgu siis baasiks faktid, väljamõeldis, emotsioonid, loogika või ebaratsionaalsus. Lihtsama vastupanu teed minna ei ole hea, nagu alguses kogu otsus kippus kalduma, kuid kas on igati asjalik ka olukord, kus algusseis on lõpuks hoopis vastupidine. Kui objektiivseks või subjektiivseks sellist olukorda saab nimetada? Kas tundub üldse õige, et inimesed, kes ei ole valdkonna professionaalid, otsustavad kellegi saatuse üle. Või ongi see ainuõige, sest neil, teoorias, just ei ole arvamust kallutavaid teadmisi. Minu jaoks on USA vandemeeste süsteem alati üks suur müstika olnud ja ma siiralt ei saa aru, et kuidas see psühholoogiliselt ikkagi toimib. Inimesed on tohutult kergesti mõjutatavad ning nende arvamusi ei ole komplitseeritud muutuma panna, mida antud tükk suurepäraselt illustreerib. Mis on õigus ja õige tegelikult isegi ei mängi rolli, loeb see, mida inimene usub või tahab uskuda. Psühholoogilises sfääris pakub lugu ohtralt mida analüüsida ja diskuteerida. Nt kaasajooksmine, masside tasakaal ja grupifenomenid. Kuidas inimesed ikka alati enamusega kipuvad ühinema, kuidas keegi üldiselt ei soovi suuremale hulgale vastu astuda, kuidas inimesed mahutavad oma arvamused enamuste nägemuse raamidesse, kuidas massipsühhoos on reaalne ning inimesed tahavad ikka alati olla enamuse poolel, sest seal on turvaline ning tunned, et kui ikka suurem hulk arvab nii, ju siis on see ka õige. Kui nüüd küüniliseks minna, siis kas võib loo kohta öelda, et õiglus võidutses? Triumfi saavutas pigem veenvam ja usutavam arugmenteerija. Samas, inimesed on ju ikkagi baastasemel head (vähemalt, seda tahaks uskuda) ning võitis lihtsalt usk heatahtlikusesse. Teisalt, võitis ehk vaid naiivsus ja kaotas lihtsalt ilmselge pahatahtlikkus. Kuid, kas ikka? Lisaks, arvestades USA konteksti ja loo ajastust, võib vaadelda veel ka rassi, töölisklassi, immigratsiooni ning muid riigile iseloomulikke valukohti ja dilemmasid. Moraalselt on etenduses tegu äärmiselt keerulise küsimuse ja sellega kaasnevate teemadega ning sellepärast see näidend nii paeluv ning äge ongi.

Kaksteist meest ei olnudki seekord vaid mehed, mis mulle väga peale läks ja värskendavalt mõjus. Tähtis oli sisu ja sõnum, mitte keha. Meeste seas oli ka naisnäitlejaid, nt süüaluse eest võitleja, kaheksas vandekohtunik, Harriet Toompere kehastuses (lisaks veel Viire Valdma ja Merle Palmiste). Tema entusiasm ja selgesõnaline põhjendamine, ratsionaalsus, analüüsimine ja oma argumentide esitamine haaras isegi mind enda poolele, vaatamata sellele, et oleksin nii ehk naa olnud "süütu" leeris. Temast õhkas empaatiat ja hoolivust, mida ehk võimendas tugevamalt tajuma naisenergia. Talle vastu astus agressiivne, dominantne, tõsine ja allasurutud vimmast pulbitsev Andres Puustusmaa, kes mängis vandekohtunikku, kes oli kogu oma ihu ja hingega poolt, et süüalune ilma mingi diskussioonita koheselt surmapingile saata. Kaks vastanduvatel spektritel asetsevat tegelast olid mõlemad ühel tasemel, kord üks peal, kord teine, suutes pakkuda kuni lõpuni välja tasavägist võitlust. Ka kõik teised näitlejad tegid soliidsed esitused, sest keeruline on ehk silma paista kui trupp on nii suuremahuline ning tempo on kiire ja dünaamiline, ning nagu pingpongi pallimäng. Iga karakter sai ennast demonstreerida ja kõik suutsid end näidata eraldiseisvate ning selgejooneliste tegelastena, kel oma mõtted, minevik ja olemus. Kes rohkem, kes vähem. Ehk vinguks natuke selle üle, et visuaalne pilt oli tohutult hall ja üksluine, kuid ei saa väita, et selline valik ei oleks äärmiselt asjakohane. Samas, aitas see üksluisus esile tõsta ja toetas keskendumist kogu sellele elektrist pakatavale särtsakusel ja pingele, mida õhkas igast lavanurgast, sõnast ja kehakeelest. Tegu on tohutult köitva näidendiga, mida nautisin täiega, ning mis pakkus tõeliselt põnevat näitlejamängu ja süžeed, pani intensiivselt kaasa mõtlema ning viskas õhku mitmeid ja mitmeid raskeid küsimusi. Nagu hea krimilugu, aga parem. 

--------------------------------------

Pealkiri: Aja oma atra läbi koolnute kontide

Teater: Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Näitlejad: Kersti Heinloo, Ivo Uukkivi, Markus Luik, Jüri Tiidus, Tiit Sukk, Amanda Hermiine Künnapas, Laine Mägi, Raimo Pass, Tõnu Kark, Christopher Rajaveer, Martin Veinmann, Jüri Antsmaa
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 13.04.2024
Millal nähtud: 13.11.2024
Minu hinnang: 3.5/5

"Ökotriller" lavastuse tutvustuses pani kõrvu kikitama ja kulme kergitama ning sundis piletid krabama, sest krimi ja põnevik Eesti lavadel on alaesindatud. Selle žanri näiteid kogeks hea meelega enam meie teatrites ning, olles sõbrannaga fännid, sai õhinas oodatud värsket närvikõdi ja äraarvamismängu. Kusjuures, plaanisin juba pikalt konkreetset Olga Tokarczuki raamatut lugeda, millel lugu põhineb, kuid mingi muu lugemisvara tuli pidevalt vahele. Natuke vähe tähelepanu sai pööratud aga sõnale "öko" ning see aspekt tükist, kuigi köitev, asjakohane ja, maailma hetke kontekstis, tänuväärne, tegi kompoti üpris ebameeldivaks. Mitte selles mõttes, et nähtu oleks kvaliteedilt, sõnumilt või sisult kuidagi nadi, vaid, no tõesti, ei taha ma vaadata etendusi kus loomi notitakse, iseäranis kellegi kalleid kutsusid. Või, nagu peategelane neid nimetas, "minu tüdrukud". Oeh, kui vastik maitse oli suus ja mõru tunne südames. Tegu on väga valuliku looga loomasõpradele ning eks see selle üks eesmärke olegi. Inimesed suhtuvad hooletult, raiskavalt ja julmalt enda ümberringsesse loodusesse, loomadesse ja rohelusse. Hävitades valimatult ning tehes tapmisest meelelahutushobi. Puudub igasugune empaatia ning tunnetakse end kui maailma peremehed kõigi ja kõige üle, mitte kuid võrdväärsed partnerid planeedi omamises. Loos on kriiskav ja karjuv teema loodushoid ja selle hävitamine, üllatavalt, mitte kliimasoojenemise fookusest, vaid pigem lihtsamal ja maalähedasemal viisil, n-ö rohujuuretasandil. Ei ole vaja suuri tööstusi, raiskamist, linnasid, masse ja rahaahnust, et meie ümberringsele ohtralt kahju tekitada. Seda on võimalik ka väikses inimtühjas külakeses keskel eimiskit ning täiesti tavaliste inimeste poolt. See lähenemine oli värskendav, intiimne ja süngem kui laialt ning ülevoolavalt käsitletud kliimasoojenemise teema. Viimasega võib keeruline olla kontakti leida, sest seda kommunikeeritakse kõrgtasemel, millegagi ja millegina, mis ei ole alati käega katsutav ja hoomatav. Antud tüki lahkamismeetod on palju konkreetsem, arusaadavam ning vahetum. Oli otsene tegu ja tagajärg. Otsesed pahalased ja karistajad. Valikutel oli otsene mõju. Selline lähenemine loodushoidu ja inimeste purustavasse jõusse toimis tänu sellele palju hirmutavalt ning ahastama panevalt. Sa said aru, et mis toimub, miks ja mille pärast on see kõik košmaarne. Tükk oli sellise lämmatava ja lootusetu õhustiku tekitamises äärmiselt efektiivne. Vaatad pealt ja oled jõuetu midagi muutma. Vähemalt legaalselt ja mittekriminaalselt mitte. 

Aga loodus ei lahku lavalt ilma võitluseta. Siin tulebki mängu krimka ja, lisaks, paranormaalne ja müstiline aspekt loos. Suured tegijad jahimehed hakkavad üksteise järel otsi andma ning kõik tõendusmaterjal viitab sellele, et tegu on sarimõrvadega ja toime panijateks loomad, iseäranis kitsed. Kas loomkond on lõpuks otsustanud kätte maksta ja omalt poolt inimestele vastu astuda? Hammas hamba vastu. Seda salapärast olukorda hakkab lahendama etenduse kangelanna, Janina (Kersti Heinloo), kes on nagu üks ebamaine lillelaps, kuid kohati õhkab temastki süngust ja midagi, mida on parem ehk karta. Naine hoolib ümberringsest ja on abivalmis ning toetav oma vähestele sõpradele, kuid ka võõrastele. Iseäranis lõbus oli teadlase, Borose (Tiit Sukk), külaskäik, kus üpris trööstitu atmosfäär muutus lustlikuks ja isegi koomiliseks, kui tegelased ennast lõbusalt pilve tõmbasid. See oli kentsakas ja kuidagi ülejäänud õhustikust eraldatuna tunduv seik, kuid, samas, passis kenasti üldisesse konteksti. Veidralt asjakohasena lohutut atmosfääri ajas lõhkuda veel humoorikas küladoktor (Christopher Rajaveer), kes ühtlasi hale, kuid ka imetlusväärne. Janinal on side loodusega, ta püüab seda mõista, hoida ja tunneb selle vastu aukartust. Kuid teda jälgides kipitab kuklas kahtlus, et kõik ei ole nii süütu ja lapselik kui esmapilgul tundub. Või ikka on? Ja kurjade enesekaitse kavatsustega on ikkagi emake loodus? Loosse on kaasatud inimesele mõistmatud suuremad jõud, looduse vägi, mis läbi kitsede justkui tegutseb ja kahejalgseid niidab. Antakse mõista, et need võivad olla kummitused, hinged, manifesteeringud, midagi fantaasiamaailmast, salapärased ja tabamatud. Mis ikkagi toimub? Kas mehed surevad loomulikku surma -- karma -- või on ikka müstilised käed mängus. Või siis on kõige taga ikka ja alati inimesed endid? Lahendus oli kohati üllatav, kuid, teisalt, igati oodatav. Tähelepanu kõrvalejuhtimise taktikad -- tahtlikud või lihtsalt kvaliteetselt esitatud looming -- , kahtluste hajutamine, vastandamine, karakteriareng ning hea ja halva omavahel diskreetselt võitlusesse panemine, suutis kõik jälgi peita ja natukeseks ära petta. Kogu avalikustamine ja sellele eelnev oli meisterlikult üles ehitatud ning esitatud. Nagu ma ütlesin, ootamatu, kuid tegelikult täiesti loogiline.

Lavakujundus etenduses oli suurepärane, sest aitas luua ideaalse õhustiku sellisele salapärasele ja halvaendelisele foonile. Dekoratsioonid koos sumeda ja pimedamapoolse valgustusega lõid tunde, et nagu olekski publiku ees sünge metsatukk, mis paigutus just looduse ja inimasumi vahepealsele veerele. Üks samm kaugemale ja oled juba laane sügavustes. Üks samm tagasi ja oled jahimeeste revolvri ees. Kumb parem variant on, ei oskagi öelda. Selline sigrimigri, Janina kasvuhoone, taustal terendamas lõputu metsikus -- vahepeal uitasid seal inimesed, kel kitse maskid koos sarveega peas, nagu kummitused -- , igavesena tunduv talvine keskkond, päikse minimaalsus. See kõik aitas kaasa loomaks sellist teravat, ärevust täis ja isegi ebaturvalist tunnet saalis, mis hiilgavalt passis tüki sisuga ja sellega, mida ta edasi anda soovis. Kersti Heinloo peategelasena oli suure südamega, kuid seal põues oli tumedaid laike. Ta suutis tegelast esitada kui kõige ehedamat halli, kui kedagi, keda ei suuda vast paljud mõista, kuid, samas, kedagi, keda paljud just suudavad mõista. Selline teistsugune ja eraldatud, mõnikord omas maailmas, otsekui paralleeldimensioonis, kuid ikkagi osa seltskonnast. Kahe maailma vahel, nagu metsas peidus looduse lembeline nõid. Teiste tegelaste rollid olid kohati veidrad, kuid mahutusid kenasti loo kentsakasse olemusse, nt nagu mainitud Tiit Suka esitatud, Boros. Samas, nt Amanda Hermiine Künnapase karakter ei tahtnud eriti loo konteksti passida ning mõjus kuidagi liiga modernselt ja justkui mõnest teisest reaalsusest. Samamoodi oli William Blake'iga. Jah, ma saan aru, et tegu oli igati teemakohase luulega, kuid Ida-Euroopa metsamüstika ja Inglise poeet Blake, minu jaoks ei klappinud, ja tema pidev tsiteerimine ning kaasamine mõjus sunnituna, kuidagi tõusiklikuna ja täiesti ebavajalikuna. Ilma mehe loominguta oli sõnum niigi selge. Ta oli ka üks põhjuseid, miks tükk kippus vahetevahel uimerdama, ebavajalikult filosofeerima või siis lisama liiga palju kihte, mis tõesti ei andnud enam midagi lisaks, peale raskuse ja liigse kunstipärasuse. Vaatamata nendele kriitikanootidele, oli etendus tegelikult tohutult efektne, meeldejääv ja märk ajju igavaseks. Õpetlik, ennustav ja hoiatav. Kui vaid keegi neid ähvardusi ja hoiatusi päris elus tõsiselt võtaks. 

Raamat: Noortekate eri "Neljas tiib" ja "Pärimismängud"

Tervitus!

Uut aastat alustame raamatutega. 

Pealkiri: Neljas tiib

Autor: Rebecca Yarros
Kirjastus: Helios Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 2.5/5

No nii, kas ma saan jälle fännidelt digitaalselt vastu hambaid, kui tunnistan, et, noh, oli ja nagu ei olnud ka. Okei raamat, kuid ei mitte midagi ennenägematut, fantastilist või seda tohutut kiidulaulu ära teeninut. Vähemalt minu tagasihoidlikust arvamusest lähtudes. Ma saan aru, et miks on teos sellist rahvusvahelist menu pälvinud, kuid minu silmis oli ta suhteliselt tavaline järjekordne fantaasia-romantika. Ehk üks suurimaid probleeme looga mul oligi, et ta ei paistnud kuidagi silma teistest samalaadsetest, ja ei jätnud just originaalset muljet. Mul on tunne, et ma olen midagi taolist juba lugenud, nt YA žanris. Vast vähemate seksistseenidega, kuid kõik oli nagu juba kogetud-nähtud. Ma, loomulikult, ei eelda, et iga raamat peab olema midagi sellist, mida keegi varem ei ole paberile pannud -- see on peaaegu, et võimatu -- , kuid kogu kombo lihtsalt ei mõjunud värskelt või põnevalt. Palju silma kargavaid klišeesid oli. Raamat oli, siiski, üldiselt, adekvaatne ja kindlasti mingi kraadini nauditav, kuid ta jäi minu silmis siiski keskpäraseks. Mingid asjad oli üle, mingid asjad jäid alla. Kokku moodustus tugev kolm.

Vast teine pigistav vingumiskoht oli mul peategelane, Violet, kes oli nii tüüpiliselt tüüpiline ja tohutult nüri ning igav kangelanna mustrist: vaatamata sellele, et ta on väike, nõrk ja, no ma ei tea, ei olnud ta alati ka kõige teravam pliiats, teeb ta kõigile ära. Kõigile! Ja saab mingi mega giga võimsa draakoni, on haruldane, saab mingid mega giga võimed, saab kõige võimsama tüübi omale moosipoisiks, muidugi, on ta tugevate vanemate laps, tegijatest õe-venda väike õeke, kõik tahavad teda tappa, sest ta on nii vinge ja on kadedad, jne jne jne. Ta on lihtsalt nii nii nii eriline, et kogu maailm keerleb ainult tema ümber. Naise suhtumine oli, lisaks, nii turris ja ebameeldiv, selline nähvits, et keeruline oli sümpaatiat genereerida. Ma isegi ei suutnud talle kaasa tunda kui ta jälle mingi käe, vm murdis, sest oli ilmselge, et tema on A ja O ning keegi ikka ta päästab. Noh, boonuspunktid selle eest, et vahel päästis ta ennast ise ka. Tubli, istu, hinne: kaks miinus. Ma oleks meelsamini lugenud vist ükskõik millisest ülejäänud tegelasest (va Dain) ja just kedagi teist fookuses näinud, vähemalt oleks midagi teistsugust ja etteaimamatut kogenud. Isegi Xaden oli paeluvam kui Violet. Vaatamata sellele, et ka tema kannatas tüüpilisuse stambi all, sest oma karakteridisaini poolest võiks ta ära vahetada ükskõik millise samalaadse tall-dark-handsome-brooding-misunderstood kangelasega. Kurvastuseks, ma ei tundnud väga keemiat Violeti ja Xaden vahel ning need arvukad seksistseenid olid külmad ning kliinilised. Natuke ebamugav oli ning lugesin neid diagonaalis. Aga, Liam oli nunnu ja oleks hea meelega enam lugenud pigem Xanderi sõpradest, nt tema sugulasest Bodhist. 

Süžee kannatab samuti Violeti all ja ilma temata ehk saaks seda täitsa toredaks nimetada. Mitte erakordseks, vaid heaks, mis on täitsa soliidne tulemus. Maailmaloomine oli huvitav ning sisaldas intrigeerivaid elemente. Ei midagi suurepärast, kuid, taaskord, mida pakuti oli täitsa mõnsa. Mis mulle võib-olla kõige enam meeldis, olid draakonid ja seda subjektiivsetel põhjustel. Loomad on ägedad. Kuid, jällegi, on ennegi fantaasiakirjanduses vahvaid draakoneid olnud. Üliarmas ja tohutult põnev oli väike kuldne draakon, kes vist oli kõigist mitu korda köitvam. Draakonite seksiisu jagamine oma inimpartneritega oli aga natuke silmi pööritama panev. Veider oli kohati väga modernne tekst, stiil ja tegelaste käitumine. Nt keskmise sõrme näitamine kuidagi üldse ei passinud konteksti. Samuti, oli võõrastav Violeti konstantne Xadeni järgi ilastamine, et ta on kuum ja seksikas. Aga, mulle väga meeldis puänt lõpus. Kuna ma ei lugenud raamatut vist niivõrd intensiivselt, siis ei näinud ma seda võimalust ette ja see oli tõesti ohoo-moment, mis mulle peale läks. Viimases veerandis leidis aset ka üks südant härdaks tegev situatsioon, mis suutis minust isegi emotsiooni välja pressida. Ehk siis, leidus mitmeid aspekte, mis loos õnnestusid ja mulle üllatuse valmistasid või tundepuhangu esile tirisid. Teisalt, mulle paljuski tundus, et autor tappis tegelasi lambist ning lihtsalt võttena, et näidata, et see pole lastelugu ning, et lisada tõsiseltvõetavust ja kaalu. Mis tal osati õnnestus ja osati mitte, sest toimis sunnituna.

Suur kiitus Heliosele, et nad haarasid sabast trendist, kus raamatutele tehakse kaunid ja piltidega äärised. Kevadel Berliinis raamatupoode külastades avastasin, et saksakeelsetel teostel on paljudel võrratult kaunid, värvilised ja lahedate piltidega äärised. Ingliskeelses kirjanduses seda võtet nii tihti ette ei tule, seega, loodan, et trendi jätkatakse Eestis ja eestikeelse kirjandusega. Kuigi, eks need imelised äärised tõsta raamatute hinda. Siiski, ilus vaadata ju, ja kohe sunnib ostma! Raamatu sisu kohalt, jättis lugu vajaka ning jääb segaseks, et mis selle ikkagi kõigist teistest nii erakordseks on teinud, et teos nii meeletult populaarne on. Ta on, lisaks, üpris mahukas, kuid õnneks jookseb päris lobedalt, iseäranis, kui lugeda teatud asju üle rea. Jah, okei lugu, kuid minu vankumatut poolehoidu ei võitnud. Eriti, arvestades, et olen ingliskeeles lugenud suurel hulgas samalaadseid teoseid. Ehk on konkreetse raamatu edu võtmepõhjuseks ajastus, mood ja tiktok? Kes teab, kuid, kellele meeldis, siis mul on hea meel, ja kellele ei meeldinud, siis nii on. 

Muide, kiitus veel Heliosele, et nad mõne noorteka otsustasid tõlkida, sest viimastel aastatel ei jõua just palju maailmas populaarset YA ja noorte kirjandust enam eesti keelde. Mingi hetk sai haip läbi ja ei olnud enam finantsiliselt vist mõistlik. Niikuinii loetakse ju hoopis ingliskeeles... Tänud riski ja esiletoomist väärt turunduskampaania eest! Keeruline oli mitte märgata, et "Neljas tiib" on nüüd kodukeele versioonis ilmunud. Loodan, et tulemused peegeldavad ka sissetulekutes. Hea töö!

-----------------------------------------

Pealkiri: Pärimismängud

Autor: Jennifer Lynn Barnes
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Ma ei kannata armukolmnurki või haarem tüüpi lugusid (hunnik poisse ja üks tüdruk või kari tüdrukud ja üks poiss). Aga loo idee oli niivõrd intrigeeriv, et otsustasin, vaatamata oma eelarvamustele ja reservatsioonile, raamatule võimaluse anda. Tõsiasi, et tundmatule tüdrukule pärandatakse hiigelvarandus, samal ajal kui rikkurist perekonnale jäävad sandikopikad, tõotas põnevat seiklus- ja mõistatamismängu, et mis salapärased põhjused sellisel vangerdusel võiks küll olla. Kurvastuseks, tuleb tõdeda, et kuna tegu on sarjaga, siis, loomulikult, ei avaldatud esimeses osas seda kõige suuremat müsteeriumi ning jäi ikkagi selgusetuks, et miks just Avery selle n-ö lotovõidu sai. No, jah, eks autor peab ju lugejad kuidagi teist osa kätte võtma meelitama. Mingeid vihjeid, üllatusi ja arenguid saladuste lahendamiseks küll õhku visati, kuid tekkis enam küsimusi kui vastuseid. Peab aga tunnistama, et osad suunad, et kuhu niitide harutamine liikus, olid üpris intrigeerivad ning potentsiaali ägedateks seletusteks leidus tublisti. Aga, jah, midagi põhjapanevat veel oodata ei maksa ning vaja on kannatust ja võtta kätte järjed, et kogu saladustepundar lahti harutada. 

Mõistatuste pool, aspekt, mis oli ka üks põhjus, et miks raamatu haarasin, jäi, kahjuks, nõrgaks. Selle taha komistavad paljud autorid, kes oma teostes püüavad eriti nutikad olla ning fookuse igast saladuste lahtimuukimisele suunavad. Tihtipeale ei ole need mõistatused just eriti loogilised või andekad või mõistlikult usutavad ning suur osa tegelaste edust nende läbi närimisel on tingitud juhuse või kokkusattumuse või iseenesest mõistetavuse või, kõige tüütum, autori suunamisest, mitte karakterite enda teadmistest või tarkusest. Päris elus nt ei usuks ma eales, et asjad niimoodi oleks kulgenud, sest arengud ei olnud just orgaanilised või raudkindlad. Palju tundus olevat huupi panemist ja juhuslikke õigeid valikuid lugematutest variantidest. Igatahes, väidetavad mõistatused ja mängud ning lahendajate oskused ja nende oskuste demonstreerimine ei paistnud just kõige kõrgema kaliibriga olevat ning ei veennud alati oma geniaalsuses. Avery kohta oli juttu, et ta on jube tark ja neli venda ka, kuid mulle sellist järjepidevat ja vankumatut muljet ei jäänud. Palju oli ütlemist mitte näitamist -- näita läbi olukordade, et keegi on tark, mitte ära ütle, et keegi seda on. See, et tüdruk mingi füüsika kodutöö suurepäraselt sooritas ei näita veel midagi. Aga, noh, asi aeti ära ning kohati oli päris põnev jälgida, et kuhu süžee tegelasi suunab ning miks ja kuidas.

Minu õnneks ei olnud armukolmnurga draama eriti intensiivne ning pigem kalduti ühe konkreetse poisi poole. Eks järgedes vast mine see suhte sasipundar segasemaks, kuid esimeses osas oli suhteliselt selge, et kes kangelanna romantiline paariline on. Nad olid üpris nunnud koos ning keemiat seal kindlasti leidus. Oli tore, et kõik neli venda olid selgelt erisugused ning kõigil oli oma (varjatud) agenda, plaanid ja soovid. Ka teised tegelased olid üpris asjalikud ja huvitavad, nt jurist, turvamees ja poiste ema. Emily teema kuidagi aga ei passinud ülejäänud süžeesse ja tundus sunnituna, et tekitada ängi ja kunstlikku melodraamat peategelase suhetesse poistega. Avery ise oli minu jaoks kõige nõrgem karakter loos, sest tema puhul oli palju just seda näita, mitte ära ütle joont. Ta pidi olema eriti terav pliiats, kuid oli liiga palju situatsioone kus ta ei suutnud seda tõestada. Samas, ega see olukord, kus ta ennast leidis, oli ikka üle mõistuse uskumatu ning eks kõigil vast tekiks sünapsides mingid lühised, kui äkitselt avastad, et ei olegi kodutu, vaid oled nüüd miljardär. Adumata, et miks sina? Peategelase õde ja tolle jama eksiga oli kuidagi liiga klišee ning oleks huvitavam olnud kui Avery oleks sinna ussipesasse üksindu pidanud minema, ilma konstantselt toimetulekumehhanismina muffineid vaaritava õeta. 

Põhimõtteliselt, süžee idee ja kondikava on äärmiselt paeluvad ning mind siiralt huvitav, et miks ikka Avery ja mis seos tal miljardäri ning tolle perega tegelikult on. Loo kontseptsioon on selle tugev punkt. Tüdruku suhted poistega olid erisugused ja huvitavad ning põnev oleks lugeda, et kuidas need edasi arenevad. Raudselt on siin palju luukeresid kapis situatsioone tulemas ja kaikaid kodaratesse viskamist. Loodan, et armukolmnurka ei lisandu veel ühte nurka ühe venna näol. See oleks liig ja kohatu, kuid kunagi ei tea ette. Et lugusid venitada ja vürtsikust lisada on autorid noortekates igast imelikke otsuseid teinud. Avery ise on kangelannana kuidagi kesine veel, kuid ehk temagi loo kulgedes arene. Kokkuvõtvalt, ma arvan, et võtan järje ikka kätte, ainuüksi, et teada saada, et milles kogu diil. Samas, ma saaks seda vastust lihtsalt internetist googeldada ka. Ei, vist ikka loen edasi. 

Teater: "Päikesepoisid" ja "Kõik minu emast"

Tervitus!

Kaks ühes Vanemuisest.

Pealkiri: Päikesepoisid
Lavastaja: Robert Annus
Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Veiko Porkanen, Marika Barabanštšikova, Aivar Kallaste, Iris Viru, Martin Tikk
Teater: Vanemuine
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 30.09.2023
Millal nähtud: 23.05.2024 (Draamateatris)
Minu hinnang: 2.5/5

Jummel! No see lavastus on küll kas halvasti aegunud või inimesed ja maailm üleliia muutunud. Ma ei kujuta ette kuidas kogu see kompott tänapäeval mõnusa ja reaalselt naljaka huumorina kvalifitseeruks. Okei, kui tegu oleks tragikomöödia või helgemate nootidega draamaga, siis ma vast nii kriitiline ei oleks, kuid žanriks on vaieldamatult pandud "komöödia". Juba näidendi esimestel minutitel leidis aset n-ö kild: vesi keeb vilistades ja mees arvab, et see on telefon -- see mage nali seadis fooni kogu etenduseks, mis ei olnud just paljulubav ennustus. Selline kaheldava väärtusega nõme nali pani mind juba eos alla andma. Ja ega paremaks väga ei läinud ka. Üks tegelastest ütles üks hetk, et kõik k-tähega asjad on naljakad. No, eks nad andsid selgelt mõista, et mida arvata huumorist selles tükis ja vihjasid selle tasemele, kus originaalpealkirjas, "The Sunshine Boys", ei leidunud ju ühtegi k-tähte. Eestikeelses pealkirjas on k-täht täitsa olemas, kuid see on juba keelest tulenev juhus. Kuigi, nagu minu puhul komöödiaid vaadates ennegi ette tulnud, oli saalist ikkagi naeru kuulda, mitte vähe, kuid, õnneks, ka mitte ülemäära, et arvaksin, et ma olen ainuke kellele selline vaimuvaene koomika peale ei lähe. Lavastuse sisu ja toon jättis mulje kui millestki aegunust ja vanamoodsast, igal tasemel. Võib-olla sellepärast minu ümberringsed tunduvalt eakamad prouad ja härrad leidsidki nähtavaga kergemini kontakti ja suutsid ka rõõmu tunda. Samas, noh, näidend ei olegi ju modernne tükk ning üks kesksetest teemadest tegelikult ongi aja möödumine ning asjade muutumine. Seda kontseptsiooni põhjalikumalt lahata oleks olnud palju paeluvam kui mingeid totakaid kilde ja teksti punnitada. Kuigi, jah, see lõppakord oli päris humoorikas ning suutis mind isegi muhelema panna. Peamiselt sellepärast, et oli ootamatu. 

Ma ei ole ilmselgelt selle lavastuse sihtrühm, sest kõik mida Hannes Kaljujärve tegelaskuju, Willie, tegi või ütles, ajas mind aina enam vihasemaks ning torkis aina tugevamalt mu tagumikku. Võib-olla kunagi olid sellised vanad vastikud jurakad mingis kontekstis koomilised ja isegi muhedad, kuid sellist kibestumust ja nõmedat suhtumist ei kohta laval väga tihti. Mulle tulevad kohe meelde Draamateatri "Mõnus maatükk" ja 1993. aasta film "Grumpy Old Men", kus sama vaibiga jõmakad mu enesekontrolli proovile panid. Kuid, saab ka teistmood. Nt Rakvere Teatri tükk "Kõike head, vana toriseja", kus peategelane, samast puust mees, suutis vaatamata kõigele mõjuda sümpaatselt, heatahtlikult ja minu poolehoidu võitvalt. Ja oli siiralt humoorikas. Willie oli otse ja selgelt öeldes, üks nõmedik, kes rikkus kogu näidendi kogemuse. Kas normaalne inimene käitub nt oma abivalmi vennapojaga niimoodi (või üldse kellegagi enda ümber)? Ta ajas pidevalt tolle laste nimesid sassi, unustas ja mõjus kui hunnik hoolimatust, ebaviisakust, enesekesksust ning mühaklikkust. Vennapoeg oli tema vastu nii hea, nii kannatlik, kuid sai tänuks vaid tänamatust. Willie oli mees, kes oli maailmas pettunud ja ei omanud grammigi täiskasvanulikku emotsionaalset kontrolli, et seda suhtumist natukegi vaka all hoida. Jah, võib ju väita, et ta oli seniilne ja kannatas mäluhäirete all, kuid mingid asjad püsisid tal nagu viis kopikat peas. Aga vot, vennapoja laste nimed kohe üldse mitte. See lihtsalt ei jätnud temast meeldivat muljet. Õnneks, Aivar Tommingas, Alina, nii kratsivalt ebameeldiv ei olnud ning suutis oma paarilist isegi täitsa adekvaatselt tasakaalustada. Ühelt poolt on Willie suhtumine mõistetav. Mehele mõjus Ali lahkumine ühisest komöödia duost jalgealuse äkilise alt tõmbamise ja identiteedi kaotusena. Ta ei saanud sellest isiklikust traagikat mitte kunagi üle. Seega, kui lavastus oleks pigem draama, ehk oleks enam saanud fokuseerida just Willie kurvale reaalsusele ning psühholoogilise aspektile, mis tegelikult oli kaasakiskuv ja huvitav nurk, mida potentsiaalselt esitada. Mulle, lisaks, tundus kohatu tema õnnetu elu üle naerda, läbi koomika, mis ei olnud isegi muigama ajav. 

Parimad aastad on möödas, maailm on hoopis teine kui oma hiilgehetkedest mäletad, kuid sina oled ikka seesama, elad ikka vanas reaalsuses ja igatsed taga seda mis oli, oskamata lasta lahti ning edasi liikuda. Nukker, köitev ja sügav. See alaliinina toimuv teema lisas süžeesse emotsiooni ning mitmetahulisust. Kahjuks, valis tükk opaka suuna. Samas, peab tõdema, et osa loost, kus mehed koostöös taaslavastavad oma ühe populaarsema sketši, oli isegi päris lõbus. Selline bennyhillilik, sõge, aga vahva. Ma isegi elasin kaasa ja muutusin tüki suhtes soojemaks. Miks see aga nii lühikeseks jäi ja nii järsu noodiga finaali leidis? Jällegi, ei sobinud huumor ja päris elu, millest viimane väga kurblik. Iseäranis, kui lugu pidi ju ikkagi komöödia olemas. Kahte asja korraga alati ei saa. Õnneks lõppes kõik helgel noodil. Sketši puhul jäi aga kohe silma selle oma aja ära elanud õhkkond, sest no ei saanud tähele panemata jääda naise roll seal. Vaatamata mu suurele kriitikale, oli lavastus ise tehniliselt ja esitustelt siiski tasemel. Näitlejad andsid endast parima ning kahe peategelasest mehe, eriti Hannes Kaljujärve, kohta ei saa ühtegi halba sõna öeldud. Mees ilmselgelt oli väga veenev ja meisterlik oma rollis kui suutis minus sellist ärritust välja tirida. Aga, jah, kõik see minu arvamust ei korrigeerinud ja, seekord, pean tunnistama, et näidend ja mina lihtsalt ei klappinud ega leidnud ühist keelt. Pakutud huumor ei olnud sellest killast, mis mulle head meelt teeks, pigem vastupidi. Jätkuvad mu otsinud, et leida mõnda tõesti mahlast ja mõnsat komöödiat Eesti teatrite lavadelt. See on kukkunud välja, kohati, otsekui võimatu missioon.

-----------------------------------------------------

Pealkiri: Kõik minu emast
Lavastaja: Ain Mäeots
Näitlejad: Maria Annus, Linda Porkanen, Piret Laurimaa, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Lena Barbara Luhse, Kaia Skoblov, Robert Annus, Reimo Sagor, Karl Kristjan Puusepp
Teater: Vanemuine
Kestus: 3h 20 min
Esietendus: 29.01.2022
Millal nähtud: 10.12.2024 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 4/5

Ma ei ole näinud orginaalset Pedro Almodóvari filmi ning vist mitte ühtegi tema muud linateost (tunnistan pea püsti -- ei ole kõnetanud), kuid kahtlustan, et suurel linal ei oleks pakett mulle niivõrd meeldinud kui laval. Algupärasel lool (lähtudes treilerist ja klippidest) on tunda kihti kunstilisust, edevust, punnitamist ja enesetähtsustust, ning ta püüab, kas teadlikult või alateadlikult, olla kuidagi eriline ja šokeeriv ja originaalne ja stiilne ja väärt, et mind, kummalisel kombel, veidi häirib. Nt tõsiasi, et noor poiss fännab Tennessee Williamsi etendust. Olgu põhjus kuulsa näitleja rollisoorituses või mitte. Ja nt fakt, et lavastuses on kokku pandud nunn ja HIV. Eesmärk on vist jahmatada ning vastandeid kasutades "leidlik" ja edgey olla. Lavastus võtab aga selle potentsiaalse "artsy arrogantne" fooni tuntavalt maha ja keerab madalamaks. Etendusel on vahetum kontakt ja ühisruum, mis võimaldab looga enam sidet leida ja energiat jagada, mis teeb kogu kompoti vähem "kunstiks" ja rohkem inimlikuks. Aspektid, mis mind oleks ehk filmi puhul kriipinud, toimivad näidendi puhul mahedalt ning meeldivalt. Aga aitab spekulatsioonidest. Tegu on omapärase etendusega, mis fokuseerib erinevatele naistele, erinevatele armastustele ning erinevatele elusaatustele, mis kõik kentsakalt ristuvad, suuresti ühe nõmeda "mehe", Lola, pärast, luues tihke sideme naiste vahel ja sidudes nad igaveseks kokku. Leinav ema, segaduses ema, transvestiit, nunn ja paar näitlejannat astuvad baari -- tegelikult lihtsalt kohtuvad ning muudavad üksteise elu, olles teineteisele toeks, takistuseks ja vihates või armastades seda, kuni tüki lõpuni müstilist, teist transvestiiti, kes tahtmatult vastutab selle eest, et naised ühise meeskonnana on jõudud sinna, kus nad seisavad. Peab tunnistama, et see kontseptsioon oli, ühelt poolt, unikaalne, teiselt poolt, läbileierdatult igav. Saatuse poolt kokku sattunud naiskonda on nähtud ennegi, kuid vast mitte ühe transvestiidi tegutsemise tagajärjena. 

Lavastuses leidub ohtralt mida lahata, sest iga tegelane toob endaga kaasa hulga eri teemasid, valusid ja võlusid. Siis paigutub eri kombinatsioonidele veel mitu vaate- ja arutlemisnurka ning lõpuks laotatakse kogu seltskonnale ja nende omavahelisele sidemele veel eri kihte. Etendusel on oma ühine sõnum, mis ehk mitmetahuline, kuid põhimõtteliselt väidab üht: leppimine on võti. Leppimine minevikuga, iseendaga, teistega, raskustega, asjadega, mida sa ei saa muuta, asjadega, mida sa saad muuta. Tähtis on ka endale tunnistada, et elu pakub alati võimalusi midagi heastada, midagi leevendada, teisi abistada, ennast abistada ning viib sind alati kokku nende inimestega, kellest sul just sel hetkel kõige enam kasu, või kes sind sel hetkel enim vajavad. Enda südame avamine, valu seedimine ja olukorra aktsepteerimine -- mis iganes siis mureks ka ei oleks. Lein ja leppimine, kas siis kellegi või millegi surma puhul, kellegi või millegi kaotamise puhul. Suureks ühisnimetajaks on, lisaks,naiste omavaheline solidaarsus, kokkuhoid ja empaatia. Huvitavalt mõtestatakse isa rolli ja mehi naiste elus üleüldiselt. Süžees ei omanud ükski vastassugupoole esindaja mingit erilist tähtsust, välja arvatud siis mainitud Lola ning noor Esteban, kes vajas isa ja väga soovis teada saada, et kes ja kus ta on. Mehed olid otsekui suunatud kõrvalistesse, kuid siiski märkimisväärsetesse, positsioonidesse, kus nad olid kas takistused, probleemid, mingi asja vallandajad, mingi asja lahendajad, koorem naistele, rõõm naistele. Mitte kunagi aktiivsed teekonnas, alati pigem passiivsed. Isegi Lola oli algselt mees, kes pigem tahtis olla naine. Kas Manuelal oli aga õigus poega isast eemal hoida? Kas ta tegi õigesti? Kas ta tegi valesti? Sama olukord oleks lõpus äärepealt uuesti kordunud, kuid sel korral otsustas Manuela vastupidiselt toimida. Naised ei saa ilma meesteta ja vastupidi. Üleüldse keskenduti veel sellele, et inimestel on keeruline lahti lasta ja nad võivad hoopis nagu kivi jala ümber millegi negatiivsega pigem uppuda kui see tegur endast eemaldada. Olgu selleks raskuses siis ühele poole kaldu suhe, kas kallima, pereliikme või sõbra vahel, või lihtsalt mingid mõttemallid, igatsus või vajakajäämine, nt isa kohaloleku puudus.

Oli selge, et tegu oli pigem filmimeediumiks sobilikuma süžeega, sest sellist eklektilist ja ühest kohast siia ja sinna jooksmist ning tegevuskohtade liikumist tuli ette keskmisest näidendist rohkem. Iseenesest, kogu sigrimigri loo jälgimist ei seganud ning tehniliselt oli kõik kenasti lahendatud, kuid liigne dünaamika ei mõju alati kõige etemini ja ei lase tihti vaatajal keskenduda. Pidevalt peab end ümber seadistama ning uue keskkonnaga harjuma. Ka tegelasi oli fookuses üpris palju ning nõudis aega, et kõigiga kontakt luua ning nende kohalolekuga koduneda. Eriti kui ühed jooksid pidevalt sisse, teised jälle välja. Samas, karakterite ampluaa oli lai ning iga üks leiab vast mõne kellega sidet moodustada või kes võiks sümpatiseerida. Tegelased olid eraldi isiksused, neljadimensioonilised ja usutavate olemustega. Välja arvatud see nunn, vot tema teatud loogikast ja valikutest ma alati sotti ei saanud. Näitlejatest jäid enim silma Maria Annus, kes oli oma rollis malbe ja naiselik, kuid sügav kui kõige põhjatum järv ning tugevam kui kõige murdumatum raud -- tõeline ema -- ja Piret Laurimaa, kes suutis olla nagu tõeline diiva, kellel pehme ja soe süda. Absoluutse publiku ja minu poolehoiu teenis ära aga Agrado, Ragne Pekarevi esituses. Ma jumaldan sind, sa oled mu kangelanna, sa oled kaunitar, sa oled geenius, sa oled parim tegelane, keda ma juba ammu laval olen näinud. Omamoodi klišee, üle võlli koomiline ja otsekui karikatuur, kuid sellesse ehedasse ja elujaatavasse transvestiiti muudmoodi suhtuda ei ole võimalik. Suurepärane rollisooritus -- see kobistav ja kohmakas kõnd, see puterdav tekst -- humoorikas, südamlik ja omapärane. Naised tegid tugeva grupiesituse, nii kohaoleku kui emotsionaalse rusikalöögi poolest, ning mul oli kohati nt taustal ilutsevast Reimo Sagori tegelaskujust isegi kahju. Kokkuvõttes, ühelt küljelt, ideaalne lugu teatrilavale, teiselt küljelt, mitte just kõige parim süžee teatrilava formaati. Emotsioonid ja sügavalt tähendusrikas sisu on aga garanteeritud ning soliidne karakterimäng on vaid boonuseks.

Raamat: Krimi eri "Toateenija", "Londoni jõed", "Mõrv Dolphini hotellis" ja "Hauakaevaja raamat"

Tervitus!

Jälle kirjandust.

Pealkiri: Hauakaevaja raamat

Autor: Oliver Pötzsch
Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Minu üks top 3 lemmik pealinn Euroopas on Viin. Selle atmosfäär, ajalugu, kultuur, ülesehitus, jne jne passivad minuga ideaalselt. Sama efekti pakkus ka antud krimka, mis mind natuke üllatas. Ei osanud oodata, et raamat nii usutavalt ja piisavalt detailselt annab edasi linna olemust, ilma, et loetav muutuks taustakirjelduste palaganiks või, vastupidi, ei omaks küllaldaselt kohalikke viiteid, et reaalselt tajuda, et tegevus leiab aset konkreetselt Viinis. Kindlasti on teose üks kiitmist väärt aspekte selle oskus edasi anda just seda linna ning transportida lugeja 19. sajandi lõpu just sellesse metropoli. Mingid detailid olid natuke üle usutava piir ja mõjusid võltspeibupartidena, nagu Straussi teema kaasamine, kuid, kokkuvõttes, passisid need kenasti loo konteksti ja atmosfääri. Põnev, kuigi masendav, oli lugeda juutide diskrimineerimisest, mis teame, et eskaleerub vaikselt ning kulmineerub II Maailmasõja ajal. Peategelane on nimelt rahaka juudipere poeg ning tõsiasi, et ta on juut, nt tekitab teatud kolleegides niivõrd tugevat vastumeelt, et pidurdatakse mehe uuenduslikke uurimismeetodeid ning lihtsalt visatakse konstantselt kaikaid kodarasse. Kuidas see konkreetne liin kahe mehe vahel tipneb, oli aga huvitav, sest kas tõesti on siin üldse mingit debatt, et kas hullem on toetada juuti või hullem on kui mõrvarid pääsevad puhtalt ja karistuseta? Tegelased loos olid kõike muud kui sirgjoonelised ja üdini etteaimatavad oma käitumises.

Süžee oli suhteliselt tihe ja tegevus- ning tegelasrohke. Erinevaid looliine oli palju ning mõrvade lõngakera oli matsakas, mida siis erinevaid tupikseise kohates ja uusi vihjeidpidi lahti harutati. Punktist A jõuti punkti Z ja oli täitsa ettenägematu, et raamat algab nii, eeldades ühtesid teemasid, ja suubub hoopis mastaapsemasse ning mingil määral hoopis teistesse jälkusvaldkondadesse. Pealkirjas mainitud hauakaevaja oli võtmekarakter, kuid tegelikult toimis ta suuresti põhisüžeest eraldi, mingite kindlate kokkupuutepunktidega kahe vahel. Mehe liin orvutüdrukuga, kuigi südamlik ja armas, tundus enamuse osa romaanist otsekui eraldiseisva loona. Puänte aga leidus viimases veerandis mitmeid, mis kõik aspektid raamatus ikkagi terviklikuks kokku sidus. Kriitikana võib mainida, et üks hetk tundus, et esines liiga palju kokkusattumusi ning linnas on justkui ained mõned tuhanded elanikud, mitte sadu tuhanded. Oli momente, kus jäi mulje, et iga suvaline tüüp igal nurgal teadis midagi ja oli tapmistega seotu. Liiga mugavad ja lihtsaks tehtud tabada olid mõned arengud ja lahendused. Vaatamata sellele, on tegu ühe parema detektiivilooga mida pikalt lugenud. Loen krimkasid palju ning enamused ei suuda enam passiivsust elavdada. Raamatus oli ohtralt ajalugu, kurjust ning headust, koloriidseid tegelasi, huvitavaid pöördeid ja seoseid, endale kaasa elama julgustav peategelane ja isegi romantikat. Ning, muidugi, Viini ennast võiks ka täitsa üheks tegelaseks lugeda. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Toateenija

Autor: Nita Prose
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Järjekordne raamat, mis on tohutult fookust ja kiitust pälvinud. See, et ta Goodreadsis mingi aasta parimaks valitud põnevik oli, ei ole ilmtingimata kvaliteedimärk, sest võistlus on pigem turundusettevõtmine, kus kroonitakse see, kes kõige enam suudab tähelepanu köita ja pildis keksida -- iseasi, kas valijad üldse on seda lugenud või lihtsalt vaatavad, et voh, seda kaant olen näinud igal pool, ju siis on vinge lugu ka kaante vahel. Eestiski on raamat menu leidnud ja mingi hetk oli teos isegi raamatupoodides välja müüdud. Igatahes, vingats nagu ma olen, tekitab loo populaarsus minus natuke hämmingut. Mitte, et ta kehv oleks, kuid liigitaksin ta enda lugemiskogemustes kuskile tsipa paremaks kui keskmine. Aga esmalt positiivseid aspekte. Teatud valikud ja detailid teoses mõjusid kuidagi uuenduslikult või siis mitte nii üleleierdatult. Üleüldse toimis lugu tervikuna kuidagi värskelt, kuigi hotellidesse paigutunud müsteeriume on ennegi olnud. See, et peategelane, Molly, ei olnud mingi lahe ja tegija krimitalent, ta oli tavaline toateenija, et mitte tema ei kasutanud teisi ära vaid teda kasutati ära, et ta üks hetk ise lõksu püüti ja kurjategijaks tembeldati, jne. Naine ei lahendanud mõrva kui eraldiseisev kõrvaltvaataja, nagu enamus detektiivilugudes, vaid ta oli otseselt seotud, haavatav ja ohus. Mõnevõrra huvitav oli jälgida, et kes ikka tegi, miks ja kuidas kogu sasipundar lahti harutati ning siis jälle kenasti kokku pandi ja finaaliks lips peale seoti. Mingi hetk läks totakaks aga, noh, lõpp hea kõik hea. Romantikaliin mind ei paelunud, esimene oli nõme ja lapsik, teine oli kuidagi liiga mugav ja nagu taevast kukkunud.

Mis mind aga teravalt häiris oli fakt, et peategelane oli ilmselgelt autismi spektril. Kuid mitte ükski tegelane ei suutnud ühte ja ühte kokku panna ning naist peeti kas veidraks, juhmiks, kahtlaseks, ebatähtsaks, kedagi keda tõrjuda või haletseda või ära kasutada. Loos tuli ette päris haritud ja potentsiaalselt intelligentseid inimesi, kes, loogikast lähtudes, oleks pidanud midagi märkama, kuid mitte keegi ei kahtlustanud autismi. Sellest ei olnud kordagi juttu. Ma ehk olen naiivne ja võib-olla ülehindan inimeste silmaringi laiust, kuid kas autism ei ole mitte tänapäeval laialt kaetud, arutletud ja igati tavaline teadmine inimeste eripärade mõistmise juures? Kas autor meelega tegi oma tegelased kuidagi lollimaks ja kitsarinnalisteks, et narratiivselt oleks "põnevam" või miks valida ignorantsus ja eirata teemat, mis tantsib ja laulab su ees kaerajaani ilma riieteta ning valjult. Või alahindas autor oma lugejaskonda hoopis? Tegu ei olnud ju süžeega, mis paigutub kuskile keskaega, vaid ju ikkagi tänapäeva. Eriti need politsei ülekuulamised panid kukalt kratsima, seal oleks küll keegi midagi pidanud kahtlustama. Jääb täiesti arusaamatuks aga nii veider oli, et Mollyle tehti ülekohut sellega, et pigem võeti teda kui kedagi imelikku ja ebameeldivat, kui et aduda selle eripärasuse põhjust ning käituda temaga teadlikumalt ja, loomulikult, inimlikumalt. Mitte et subjektiivsest standardist kõrvale kalduvate inimestega, kes ei ole autismi spektril, võiks omakorda kuidagi inetult käituda. Ehk püüdis autor oma valikuga teadlikult tähelepanu pöörata sellele, et kedagi tema olemusest lähtudes ei tohiks halvasti kohelda, vaatamata sellele, mis on eripära allikas? Ja tegelikult vahet ei ole, et kas Molly on autismi spektril või mitte? Küsimused, küsimused. Igatahes, tegemist on igati okei krimkaga.

-----------------------------------------

Pealkiri: Mõrvad Dolphini hotellis

Autor: Helena Dixon
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Loos olid minu jaoks huvitavad aspektid need, mis niiväga mõrvadega otseselt seotud ei olnudki. Peategelase, Kitty, ema kadumise müsteerium ja naise tärkav potentsiaalne romanss hotelli uue turvapealikuga. Tapmised olid otsekui taustaks ning andsid võimalusi mainitud kahte teemat edasi arendada. Sellise üpris lühikese ja õhukese loo kohta mahtus nendele lehtedele ohtralt eri teemasid ja tegemisi, mis tegi raamatu sisukaks. Samas, suutis see olla ka kuidagi õhuline ja kohati liiga pealiskaudne. Äkki kirjeldaks siis lugu nii, et palju asju toimus, mis oli põnev, kuid kõike liiga ülevaatlikult, kärmelt ja korraga, mis ei aidanud loetavat alati tõsiselt võtta. Tegelased ka ei käitunud alati nii nagu eeldaks, et ollakse kui keegi ümberringi tapab ja ohus võid olla sa ise. Osade otsuste ratsionaalsust ei olnud võimalik just kõrgelt hinnata. Seda kõike aitas korvata ema salapärase kadumise liin, mis üks hetk tundus ka mõrvadega kuidagi seotud, mis õnneks andis süžeele enam sidusust, ning Kitty enda krapsakas iseloom, mis lasknud tal muutuda igavaks. Aga, mida siis ikka öelda. Tegu on kiire, põgusa ja, nendes parameetrites oleva krimka kohta, täitsa adekvaatne teos, mis algab ruttu ja lõppeb ruttu.

---------------------------------------

Pealkiri: Londoni jõed

Autor: Ben Aaronovich 
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Äärmiselt paljulubavalt kõlas reklaamlause: “Mis juhtuks kui Gandalf otsustaks politseinikuks saada?” Nii äge ju! Selliseid paranormaalseid krimkasid ei ole mu kätte eriti tihti sattunud. Reaalsus aga ei olnud päris see, mida vaimusilmas ette manasin. Välja arvatud see, et, jah, süžees oli ohtralt elemente, mis iseloomulikud fantaasiakirjandusele, oli Gandalfist siiski asi kaugel. Noh, võlurid olid, kuid Gandalfiga käib kaasas kindel arusaam ühest võlurist ning "Sõrmuste isanda" imidž ja stiil. Ei saa väita, et a la Harry Potter ja Smurfide Gargamel on omavahel ära vahetatavad, sellepärast, et mõlemad jagavad tiitlit "võlur". Mingi hetk märkasin, et eriti noorte (young adult) kirjanduses kasutatakse ülemäära aktiivselt promos n-ö mutantideks tembeldamise võtteid. Nt see raamat on nagu miks “Süü on tähtedel” ja “Näljamängudest” (“The Fault in Our Stars” meets “The Hunger Games”). Neid kombosid on leiutatud lugematul arvul ja tihti on siis seda “mutant” teost lugedes tunne, et see, kes selle kirjelduse pliiatsist välja ilmes, ei ole vist kunagi lugenud ei “Süü on tähtedel” või “Näljamänge”. Igatahes, peaksin olema juba teadlik ja skeptiline sellise reklaami suhtes, kuid, vot näed, jälle langesin orki. Mitte et lugemiskogemus, muidugi, kehv oleks olnud, kuid võtsin teose ette teatud pildiga juba silme ees. Pildiga, mis ei ligilähedalegi realiseerinud.

Lugu räägib Londoni politseis töötavast Peterist, kes näeb pealt mõrva, mida kaine mõistusega seletada ei ole võimalik. Siit hakkab süžee hargnema, sest tuleb välja, et eksisteerib salapärane politseiosakond, mis uurib just selliseid ebanormaalseid juhtumeid, ja meie kangelasel on suurepärased eeldused meeskonnaga liitumiseks, sest tal on võime näha seda, mis tavasilmale nähtamatu. Maailmaloomises tutvustati ja pandi idanema põnevaid lähenemisi, mida kindlasti järgnevates osades laiendatakse ning lahatakse. Kihvt oli teaduse laadse filtri kasutamine maagia seletamiseks ning omapärane lähenemine kahe otsekui paralleelmaailma eksisteerimisele. Mõrvamüsteeriumi ise oli üpris brutaalne ning muhekrimit siit oodata ei maksa. Päris karmilt tapetakse ning keegi ei ole kaitstud, ole noor, vana või kes iganes. Kes tegi ja miks, oli aga päris intrigeeriv. Lahendus ei olnud ilmselge ja juba sada korda detektiivilugudes kogetud-nähtud valemi järgi -- seda suuresti tänu unikaalsele urban fantaasia keskkonna piirideta võimalustele. Ka meeldisid mulle ajaloolised elemendid. Lugesin teisi arvustusi ja raamatut kiidetakse palju selle huumori ja Londoni fiilingu autentse edasiandmise poolest, kuid mind jätsid need aspektid külmaks. Ei olnud loetu minu jaoks koomiline ja ei kõigutanud ka linn ning selle n-ö hingeelu illustreerimine. Lisaks, ma ei olnud vaimustuses peategelasest, kes kuidagi lapsik teatud aspektides (naised) ja ikkagi igav.

Põhiprobleem seisnes aga selles, et raamat oli nagu kaks eraldiseisvat lugu ühes, mis koos ideaalelt ei põimunud. Kohati oli keeruline aru saada, et miks on vaja üht või teist -- detektiiviloo pool ja kogu jõevaimude saaga. Need kaks liini küll ristusid, kuid kokku liikumised ei olnud orgaanilised ning tundusid liiga põgusad ja sunnitud või konkreetselt deux ex machina. Hädavajalikum oli krimiliin, kuid ilma nende jõevaimude teemata ei oleks lugu tegelikult nii märkimisväärselt originaalne. Siiski, ma ei saanud kohati üldse aru, et mis teema nende jõevaimudega oli. Nad kohati nagu üldse ei passinud ülejäänud fooniga, tundus, et üks hetk lugesin hoopis muud teost kui minut tagasi, ning nende tutvustamisele ja jagelemistele kulutati tohutult aega. Võttes viimase komponendi ära, oleks raamat, lisaks, mõistlikuma pikkusega olnud. Igatahes, oli mitmeid aspekte, mille poolest lugu hiilgas, kuid oli ka asju, mis pigem segadusse ajasid, silmi pööritama panid või lihtsalt minuga ei resoneerunud. Kindlasti pakub lugu aga huvitavat vaadet krimkadele ja Londoni fännidele. 

Teater: "Madissoni maakonna sillad"

Tervitus!

Ja vahelduseks teatrist.

Pealkiri: Madissoni maakonna sillad

Lavastaja: Artjom Garejev
Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Liisa Aibel, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Imre Õunapuu
Teater: Rakvere Teater
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 26.01.2024
Millal nähtud: 20.05.2024 (Vene Teatris)
Minu hinnang: 3/5

Oi, selle arvamuse eest saan raudselt vett ja vilet, kuid no ei saa taevani kiita midagi, mis mind juba esimesel vaatusel pani mõtlema, et tahaks koju tuttu minna. Midagi, mis pani mind silmi pööritama, sest oli imal ja liiga suur doos lääget igavest armastust sellesse suvalisse argipäeva õhtusse. Midagi, mis pani publiku lõpus võimsa aplausi saatel ovatsiooniks püsti tõusma ja mitmed saalis nutma. Samal ajal mõtlesin mina aga koguaeg enda peas, et saa juba läbi, saa juba läbi, saa juba läbi. Ma ei olnud võimeline näidendiga kontakti saavutama ning, kuigi ma objektiivselt saan selle sõnumist, sisust ja võlus aru, ei läinud see mulle grammigi korda, sest ületas minu melodraama lävendi ja lihtsalt toimis klišeelikult, läilalt ja ebaautentselt. Aga, noh, tuleb välja, et ülejäänud publiku maitsele oli pakutu just otse sihtmärki, mis ongi ju tegelikult tähtis. See, et saalis oli üks skeptiline vingats, kes ei olnud võimeline uskuma, et mingid suvakad kohtuvad ja -- pauhhdi! -- igavene armastus, ei tähenda, et tegu ei ole tükiga, mis publikut puudutab. Looga, mis on täis nostalgiat, melanhooliat ja ohtralt kibemagusat potentsiaali ning kaotatud võimaluste igatsust.

Tõmban aga nüüd korraks oma isikliku emotsiooni maha ja püüan vaadelda näidendit objektiivsemalt. Mäletan, et mu emale film jubedalt meeldis ning üldiselt on sel ümber positiivne foon. Põhineb kogu süžee aga samanimelisel romaanil ning loost on isegi muusikal valminud. Keeruline on just seda viimast varianti ette kujutada, sest pigem on materjali eelised selle lihtsakoelisus ja ängistav tundeküllasus, mis muusikali energilise meeleoluga väga ei klapi. Muidugi, juhul kui kõik palad ei olnud sentimentaalsusest nõretavad ballaadid, kuid sellise repertuaariga versioon oleks liiga üheülbaline. Peamine on see, et erinevate meediumite vahendusel on Francesca ja Roberti romanss publiku poolt menu pälvinud. Iseenesest, on idee ju romantiline, igihaljas ning inimlik. Ikka kohtutakse õige inimesega valel hetkel. Ikka lastakse võimalused käest ja ei julgeta teha enda jaoks egoistlikke, kuid paremaid otsuseid. Ikka ja jälle elatakse minevikus ning igatsetakse taga seda, mis oleks võinud olla. Lugu tähistab kõiki neid kahetsusi, unistusi ning kauneid, aga üürikesi hetki, kus tundsime, et maailmas on äkitselt kõik paika loksunud. Hetked, mis kaovad liiga kiirelt ning upuvad halli argipäeva kohustustesse. Tüki ülimalt kurblik, kuid siiski omamoodi lootusrikas õhkkond annavad edasi erinevaid sõnumeid, mida kõrva taha panna. Õpi teiste kogemustest, mitte enda vigadest. Naudi olevikku ja ära ela minevikus. Enda tuleviku õnnesepp oled sa ise. Käest lahti lastud šanssi ei pruugi eales uuesti tulla. Kunagi ei ole õige aeg, seega, lihtsalt tee asi ära! On komplitseeritud valida turvalisuse, kindluse ja kohusetunde ning kire, ebakindluse ja lõputute võimaluste vahel. Tegu on pinneapealselt vaadates äärmiselt sirgjoonelise süžee ja üldse mitte originaalse looga, kuid sisse vaadates, leidub arutlemiseks ja lahti mõtestamiseks mitmeid aegumatuid teemasid. Teoses võib tabada eri moraale ja kujundada eri nägemusi, et mis on õige ning mis on vale. Kas Fransesca oled pidanud mehega põgenema või tegi siiski parima valiku? Parima valiku kelle poolt vaadates? Mis on üldse õige otsus ja mis on halb otsus? Kas tasub emotsioonide ajendil kõik eelnev hävitada ja uuele, ning igati tundmatule, teele astuda?

Koduperenaine, Francesca, kohtub juhuslikult oma koduõuel Robertit, meest, kellega jutt hakkab voolama ning järgneva nelja päeva jooksul areneb romanss, mis kulmineerub elu armastusega. Ja lahkuminekuga. Taustal ja raamistikuks toimub tegevus paralleelselt ka tulevikus, või siis olevikus, kus naine, pärast enda surma, oma viimases kirjas lastele, avaldab selle imelise suve lembeloo ning soovib, et lapsed austaksid tema palvet mitte abikaasa juurde maetud saada, vaid enda tuha heitmist märgiliselt sillalt alla. Sillalt, mida Robert otsima tuli ning kuhu nad koos jalutasid. Samal ajal kiindudes ja armudes. Kahtlustan, et üks põhjuseid, miks näidend minuga ei resoneerunud on tõsiasi, et paari romanss ei olnud usutav. Ta ei mõjunud orgaaniliselt ja usutavalt. Kas asi on originaalis endas või siis ei suutnud konkreetne tükk ning näitlejad mulle seda kõikehõlmavat armastust veenvalt maha müüa, jääb ebaselgeks. Ma ei tundnud erakordset keemiat ei tekstist, situatsioonist, tegelastest ega keskkonnast. Äkki ajasid karakterid sassi armastuse ja seksi? Armastuse ja üksilduse? Armastuse ja mõistmise? Minu jaoks ei olnud tõsiselt võetav, et see, mida laval esitleti, pidi olema romantiline hingesugulus, mis nt viis olukorrani, kus mees ei maganud kunagi enam ühegi teise naisega. Teisalt, tõsiasja, et lühikesed, kuid markantsed kohtumised ja kontaktid võivad muuta kellegi otsuseid, elu kulgu ja saatust, on igati reaalne. Idee oli suurepärane, kuid teostus ei suutnud mind üdini endaga ühte leeri haarata. 

Lavastuses oli midagi ootamatult modernset, mis rääkis loo kasuks, sest aitas fookusteemadel mõjuda ekstra ajatult. Seda vanamoodsamalt ja veidramalt toimisid seigad, kus naine räägib sellest, et oli II Maailmasõja järgsest enda abielust tingituna jõudunud Ameerikasse Itaaliast. Neile oli sõda alles nagu eile, mulle tundub see ajalugu. Francesca oli täitsa tavaline koduperenaine ning Ülle Lichtfeldt jättis karakterile vastupidiselt kuidagi suurema kui see roll võimaldas naise mulje. Näitleja on palju karismaatilisem, seksikam ning kaasaegsem, kui mulle tundus, et see tegelaskuju vajaks. Tarvo Sõmer, samamoodi, kuidagi ei tahtnud Roberti rolli passida ning midagi nende kahe vahel ei klappinud. Seda möödarääkimist võis märgata ka naise ja mehe vahelises keemias. Kas rollid ongi kuidagi igavad ja puised, või lihtsalt ei suutnud ma nende tegelaste lihtsuse võlu adekvaatselt tajuda ja hinnata? Samas, seda tavaelu maagiat ja argipäevast ilus, täitsa tüüpiliste inimeste vahendusel võibki loo põhi müügipunktiks pidada. Minu jaoks võimendas see lihtsus aga kaasnenud melodraamat ja läilat kõrvalmaitset. Seda enam jätsid kohatu mulje seksistseenid, mis oma esitluses ja tausta valikutega kuidagi imelikult, asjakohatult ja isegi groteskselt mõjusid. 

Võib-olla palju köitvam, kuid kahtlemata alahinnatum ja kõrvalisem, looliin tükis oli hoopis see, mis keskendus Francesca lastele. Mõlemal olid omad dilemmad ja potentsiaalsed pöördepunktid, millede suunad olid palju paeluvamad. Minevik on juba olnud, seda ei muuda, kuid nemad saaksid oma saatuse kurssi vahetada veel küll. Kas tütar otsustab panna ennast esimesele kohale pärast ema kahetsustest kuuldes? Ka temal oli üks ahelaks lapse olemasolu. Kas nad kordavad oma ema traagikat ja tegemata otsuseid? Huvitav oli jälgida laste mõtteid ja reaktsiooni ema salapärasele topeltelule ning kuidas avalikustamine neid endid muudab. Kas muudab? Mõlema eri perioodi esitamisel tekkis põnev kontrast, kus laste osad olid kuidagi hallid, mornid ja elutud, kuid mineviku seigad näisid päikeselised, energilised ja täis lootust ning avatud uksi. Samas, tegelikult oli ju vastupidi, vähemalt ajalises mõttes. Vaieldamatult oli loo fookus siiski Francescal ja Robertil ning nad domineerisid kogu süžee kulgu. Nende saatus oli intrigeeriv, kuid tegelased ise jäid minu jaoks kuidagi plassiks ja värvituks, mis ei lasknud mul nendega hõlpsalt kontakti leida ning paari väidetavast suurest armastusest hoolida ja kaasa haarata lasta. Sellises mahus nagu minu ümber olevad vaatajad tundsid, pisaraid poetades ning vaimustunult aplausi ajal püsti tõustes. Ma, muidugi, tõusin, kuid eks massiga peabki kaasas käima. Eriti kui näis, et publikule siiralt lavastus hinge läks. Tegu ei ole, siiski, aga näidendiga, mis minu maitsele meelepärane. Äkki olin tol õhtul lihtsalt liiga turris ja väsinud, puudus õige meeleolu. Kah võimalik. 

Raamat: Moodne aeg sarja eri "Muutuda: meetod" ja "Mangroovi ületamine"

Tervitus!

Veel raamatuid.

Pealkiri: Mangroovi ületamine
Autor: Maryse Condé
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Teoorias ei oleks mulle raamat üldse meeldida tohtinud. Pole enam ammu kokku puutunud sellise seltskonnaga, kelle suhtumine, käitumine, ideaalid ja väärtused, lausa öökima ajavad. Teos kubiseb tegelastest, situatsioonidest ja ühiskonnast, mis on läbi imbunud rassismist, misogüüniast, hierarhiast, konservatismist, seksuaalsuse ekspluateerimisest/allasurumisest, võõravihast, patriarhaadist, kadedusest, vaenulikkusest ja pahatahtlikkusest. Muutus ja areng ei tule aga kõne allagi, sest, noh, kõik uuenduslik tähendab ju seda, et püütakse olla nagu tõusikud -- nagu valged. Sellisele käitumisele vaatab kogukond ju kõõrdi. Ehe näide oli telereklaam, et äri edendada -- kohe kriitika lendas, kui keegi julges, sest see ju mingi valgete teema, ning jumala pärast, keegi ei tohi ju etteantud traditsioonilistest raamidest väljuda. Keegi ei tohi ju teistest parem olla. Ja niimoodi aeg möödub ja toodab põlvkonnast põlvkonda edasi katkiseid inimesi, kes marineerivad selles äärmiselt toksilises keskkonnas, taasluues kahjulikke kombeid ja mõttemustreid. Sellele rabelemisele ja köidikutest pääsemisele viitab ka pealkiri. Mangroovi juurte tohuvabaohust, mis esindab endas kogukonda painavat möödanikku ja kõntsa, välja murdmine ei ole lihtne.

Hämmastaval kombel, vaatamata tohutult keerulistele ja valulistele teemadele, ei muserdanud mind loetu ülemäära. Mitte et ma ei oleks kõike tõsiselt võtta suutnud ja empaatiat ning vastikut tundud, kuid raamat on kirjutatud viisil, mis pigem jälgis neid inimesi ja kirjeldab, hukka mõistmata, tegelaste motiive ja reaalsust. Tekstis ei ole tunda üleliigset ebaratsionaalset emotsionaalsust või n-ö päästikute ära kasutamist, et lugejat käima tõmmata. Jah, teos on täis ülekohut ja ebaausust, kuid seda esitades ei olnud eesmärk mind provotseerida, vaid lihtsalt konstateerida fakti ja demonstreerida päris elu. Mulle väga meeldis kuidas ma suutsin hoida distantsi loetuga, kuid samas, ennast puudutada lasin. Ebameeldivatest teemadest saab kirjutad ja lugeda ka ilma, et võimaldad sel endast võimu võtta ja ebamõistlikult negatiivselt mõjutada lubad. Raamat ei tekitaud kõhtu rasket tunnet, kuigi oli raskesti seeditav. Loomulikult, oli proosa ka väga poeetiline ja osavalt kirja pandud, kuigi mulle selline aspekt läheb vähe korda, sest keskendun pigem öeldu sisule, mitte sellele, et kuidas see on öeldud. 

Kultuurilises, sotsiaalses ja ajaloolises mõttes on lugu põnev ja hariv. Mida keskmine eestlane Guadeloupest, sealsest värvikast elanikkonnast või Prantsuse koloniaalminevikust ikka teab? Üllatas, et kui mitmekesine saarestiku rahvas on ja kui tohutult on seal eri konflikte, tehislikke n-ö piire ja halba verd erinevate gruppide vahel. Kolonisaatorite järeltulijatest saab veel aru, et miks nende suunas mõttelised odad lendavad, aga et ka India sisserändajad, Aafrika orjad ja Haiti töö immigrandid valemisse mahuvad, oli huvitav. See oli ikka valus, et kui palju vaenu kõigi nende seltskondade vahel eksisteerib, rääkimata siis mitte etnilistest ristumiskohtadest nagu naised versus mehed, vanad versus noored, rikkad versus vaesed, jne. Veider oli lugeda, et pea iga tegelase juures sai mainitud, et kui hele või tume tema nahk on, mida heledam seda kuidagi ülistatum, ning et see tooni intensiivsus on niivõrd põhjapanev ümberringsete soosingu saavutamisel ühel või teisel viisil. Mis mind aga jalust maha ei võtnud, kuid mille aktsepteerituse tase natuke ootamatuna mõjus, oli suhtumine vaimsesse puudesse (vaenulikult) ja intsesti (neutraalselt). Iseenesestmõistetavalt oli just naine süüdi, et lapsel tekkis ajuverejooks ja ta tavapäraselt ei arenenud, ning mitte keegi ei pilguta eriti silma kui õde-venda üksteisega rohkemgi kui ainult koos magavad. 

Lugu ise on suhteliselt sirgjooneline. Esimeses peatükis leitakse surnud mees. Siis hakkab raamat tutvustama eri perspektiive eri tegelaste pilgu läbi sellest salapärasest võõrast mehest, kes nende kogukonda ennast mõni aeg tagasi sisse seadis. Tal tekkis mingisugune kokkupuude pea kõigi ümberringsete inimestega, mis suuresti jagunes vihkamiseks või siis eri viisidel fastsinatsiooniks. Kes ta oli, kust ta tuli, miks ta sinna jõudis, kas keegi mõrvas ta või oli see enesetapp -- ridade vahelt saab vihjeid, kuid selget pilti kunagi ei koondugi. Kuigi mehel oli oma minevik, hädad ja eesmärgid, funktsioneeris ta suuresti kui võimendi või vahend, mille läbi teised said enda lugu rääkida, enda traumasid ja muresid projitseerida, enda vabaduse-piiratuse reaalsust kompida, ennast temaga võrrelda, tema peal välja elada või temast inspireerida lasta. Iseäranis märkimisväärne oli kuidas otseselt või kaudselt mõjutas mees just naisi, kes paljud oma sektsioonis lõpus väljendasid ideid, et on valmis n-ö mangroovist välja murdma, või on juba valguse käes, ning plaanivad priidena kohe-kohe esimesed sammud astuda. Muidugi, lugeja ei saagi teada, et kas see naistel õnnestub, arvestades kuidas nõiaringi on keeruline lõhkuda, kuid lootusekiired paisatakse õhku küll. Värvikas seltskond, kes oma vaatevinkliga sõna sai kattis kõiki eri kihte, sugusid, positsioone, vanuseid ning seisundeid kogukonnas. Ja olgem ausad, kellelgi neist ei ole elu meelakkumine olnud, kuid enim läks hinge puudega poisi peatükk. 

Kokkuvõttes, võib öelda, et ma ei nautinud seda teost ja ma ei saa väita, et raamat mulle tüüpilises mõttes peale läks. Ta aga meeldis mulle, ma õppisin palju, ma avardasin silmaringi ja ma elasin kaasa, kuid ma ei loeks seda enam kunagi uuesti. See on mõnes mõttes ilus teos, samas, tohutult inetu. Sada protsenti on lugu aga ehe ja päris. Nagu narratiivne dokumentaal, kuid palju intiimsem. Peab veel kord kiitma autorit, kes suutis niivõrd jubedad teemad niivõrd meeletus koguses panna ühte raamatusse, ilma, et raamat metafooriliselt tonn oma raskuselt kaaluks. Raamat oli õhuline ja kerge, isegi kui nukker, ränk ja katsumusrohke.

 

--------------------------------------------------

Pealkiri: Muutuda: meetod
Autor: Édouard Louis
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

Lugesin seda raamatut ainult sellepärast, et kolleeg on sellest vaimustuses ning tegi isegi Areeni jaoks autoriga intervjuu. Ma ei oleks vist muul põhjusel teost kätte võtnud, sest tegu on üpris raskesti seeditava lugemisega, kuid, mul on hea meel, et selle siiski läbi närisin. On võimatu, et raamat ei tekita tugevaid emotsioone. See on siia lausa sisse kodeeritud ja garanteeritud. Mis tüüpi tundeid, aga võib varieeruda. Minus tekitas lugu vastakaid mõtteid ning leidus aspekte, millele tõstan poolehoiuks kaks kätte üles, kuid, ma ei saa üle ega ümber kõrvalmaitsest, et kogu kupatuses on midagi silmakirjalikku ning enda, rohkemal või vähemal määral, ebaeetilise ja egoistliku käitumise õigustust. Tegu on huvitava formaadiga, kus autor jutustab autobiograafilise loo sellisel tsipake ilukirjanduslikul viisil. Ta lahkab oma elu lapsepõlvest kuni kirjutamise hetkeni. Vahepeal adresseerib ta nt oma isa, otsekui kõnetades teda ja suunates lugu just talle. Raamatus leidub fotosid autorist ning erinevaid tekstistiile, nt autori intervjuu iseendaga. Teos ei ole ka alati ajas ja teemas lineaarne ning toimuvad kõrvalepõiked, sisse on pikitud vahepalad ning kõik muu, mis aitab autoril oma sõnumit paremini edasi anda. Tegu on ootamatult kiirelt jooksva raamatuga, mis üllatavalt kergesti loetav ning teksti poolest väga õhuline. Mul on tunne, et teos on nagu eneseanalüüsi päevik või siis teraapiline ülevaade oma elule, kas siis selleks, et lugeja mõistaks mehe elukäiku, või siis, et ta ise reflekteeriks ja aduks või isegi, teadlikult või alateadlikult, vabandaks välja enda valikuid. Äärmiselt ebatavaline, kuid paeluv lähenemine, mis annab ohtralt diskussioonimaterjali.

Kogu lugu keskendub autori eesmärgile mudakihist eliidi hulka tõusta. Eristuda oma perest ja kogukonnast. Mees on lausa fanaatiline selle teekonna eduka saavutamise nimel. Ta ei kohku tagasi millestki. Ja, olgem ausad, tema loogikat ja ihalemist ei ole raske mõista. Autor on sündinud absoluutsesse vaesusesse ning tema elukaar on paika pandud juba sünniga. Mitte midagi temast ei tule ning sureb ta täpselt seal samas mülkas. On miski, mis sunnib meest aga alternatiivset saatust otsima. Mulle endale tundus, et see oli fakt, et ta oli gei. See vist oli see viimane tilk karikas, mis kuidagi sundis autorit etteantud rajalt eemale, sest isegi omas kontekstis tegi omasooliste eelistamine teda veelgi madalamaks klassiks. Isegi seal põhjakihis oli tema hierarhialt viimasel astmel. Sellistes ekstreemsetes tingimustes käivitub alateadlikult evolutsiooniline eksistentsiaalse ohu instinkt ning ehk oligi see just see tõuge, mis teda uuele teekonnale lükkas. Ta hakkab end vaikselt maa alt välja kraapima ning võtmetähtsusega on haridus, õiged kaaslased, enda kurssi viimine kino, lugemise ja kultuuriga, ning käitumise, maneeride ning kõne muutmine. See oli hämmastav, et kuidas ta modifitseeris kõike, alates enda naerust kuni riieteni. Selline pühendumus ja meeleheide oli aukartustäratav. Kõik sai suuresti võimalikuks tänu sellele, et mehe ellu jõudsid õiged inimesed, need, kes teda toetasid, oma teadmisi jagasid ja julgustasid. Siin tekkiski mul ninakirtsutus, sest, olgem ausad, kas teadlikult või alateadlikult, kasutas ta neid isikuid ära. Osasid intellektuaalselt, osasid materiaalselt. Samas, kui ta ei oleks sealt madalast klassist, oleksid paljud need teadmised ja võimalused talle garanteeritult iseenesest mõistetavad ja me ei vaataks seda kui ära kasutamist. On ju normaalne, et käiakse kinos, loetakse raamatuid, minnakse ülikooli, õiged kontaktid aitavad edasi jõuda, jne, kuid autori maailmas ei olnud see tüüpiline, mis tekitabki tehisliku moraalse konflikti.

Oli huvitav, et isegi kui mees jõudis tippu, ei tundnud ta ennast alati ikkagi koduselt ning see füüsiline ja mentaalne barjäär eri klasside vahel, mis juba emapiimaga kaasa antakse, püsis mingil määral edasi. Ehk siis, kas üldse on võimalik oma sünnikeskkonnast eemalduda ja liikuda teise klassi? Täienisti vist mitte, sest mingeid asju ei ole võimalik õppida, vaid neid tarbitakse ja võetakse üle oma vanematelt, ümberringsest, õhust enese teadmata ning automaatselt. Ja nii sulgub ja keerlebki nõiaring ning kasvavad uued rikkad ja uued vaesed, kes jäävad lõksu sinna kuhu nad on sattunud. Jõukeeled on aga gruppidel erinevad. Rikkad hoiavad vaeseid vaestena ning kogu süsteem on loodud neid oma eraldatud nurgas kinni pidamiseks. Autor nimetab seda vägivallaks ning on võtnud enda eesmärgiks seda ahistavat raamistikku avalikustada ja murda. Õilis siht, kuid kas ikka on, kui oled ise juba n-ö kurjamite hulgas? Kas see muudab sind ja sa ei taju enam, et oled tegelikult ise nüüd privileegide pruukija? Kahe otsaga asi. Autor tahtis saada eliidiks, kes hoiavad vaeseid n-ö vangis, kuid see ei ole, subjektiivselt vaadates, just sümpaatne soov. Õiglane, muidugi, kuid mitte õilis. Ta soovib nüüd lõhkuda struktuure seestpoolt, sest olles kohases grupis, saad sa seda ka hävitada. Kuid, kui realistlik see on? Kumb oli enne, kana (soov lõhkuda, et aidata ühiskonda) või muna (soov lõhkuda, et aidata ennast)? Mees on nüüd ju ise domineeriva jõuklassi liige ja naudib kõiki neid hüvesid, mida heidab ette rikastele. Miks ta peaks tahtma sellest süsteemis loobuda? Teisalt, see on ju igati okei, et ta sinna nüüd kuulub ja miks ei peaks ta nautima kõike, mis sellega kaasneb? Siin on mingi intrigeeriv huvide, eetika, moraali, õigluse, vm, konflikt. Siin on mingi kübe silmakirjalikkust, enesekesksust ja tõusiklikkust. Ja, samas, ei ole ka. Raamat pani mind juurdlema selle üle, et kuidas ma ise saan aru neist mõistetest ning kas olen isegi süsteemist ajupestud. Mehe vajadusi ja tegusid ei saa pahaks panna, sest, ideaalses maailmas, peaksid kõigile kõik teed üheselt valla olema ning võimalused avatud. Miks tema peaks puudust kannatama, sest on sündinud vähem soodsatesse tingimustesse. Miks peaks keegi vaataks kõõrdi kui ta ei taha leppida status quo-ga ja igatseb endale midagi paremat. See on ju väga inimlik. Ja äkki on kogu tõusiklikkuse teema loodud rikaste poolt, et vaesed tunneksid end halvasti kui ihkavad midagi enamat? Ja pöörduksid üksteise vastu. Arutlemis- ja mõtlemisainet on siin ohtralt. 

Tegu on tohutult köitva teosega, mis pani mõtlema ja viskas õhku komplektseid ning mitmetahulisi küsimusi, milledele ei ole õigeid või valesid vastuseid. See raamat pani mind kahtlema, et kuidas ma ise teatud asju näen ja kas ma ehk olen "probleemi" osa või mitte. Mulle aga ei meeldinud sellepärast see raamat, sest ta on siia rõhuvasse ja halli novembrisse lihtsalt liiga rakse ning komplitseeritud. Samas, on suurepärane, et kuidas autor suudab ennast niivõrd julgelt ja häbita peegeldada ning analüüsida. Kuigi, ma ei usu, et ta oma motivatsioonidest alati avatud kaartidega rääkis ning arvan, et tegu on mõneti ikka teosega, kus ta püüab end rahustada, ennast välja vabandada ja ennast õigustada. Natuke lugejat manipuleerida. Teadlikult või mitte. Mis ei ole ju midagi halba. Autorit on baastasandil hõlbus mõista ja tema paljud valikud tunduvad igati adutavad. Sa tunned mehel kaasa. See, mida ta räägib, on ju sulatõsi. Maailm nii toimibki. Tema lihtsalt otsustas süsteemile vastassuunas rühkida ja osutab ebavõrdsusele ning ebaõiglusele tähelepanu. Samas, kas see, et sa oled rikaste ja kuulsatega maganud on asi mida taga ajada? Njah. Kokkuvõttes, kes tahab end proovile panna, midagi teistsugust lugeda ning huvitavat materjali oma ajurakkudele pakkuda, siis täitsa tasub teos kätte võtta. Kuigi, kordan, ei olnud see just minule meelepärane ja tavapärane lektüür. 

Teater: "Libarebased"

Tervitus!

Uuest Kellerteatri etendusest. 

Pealkiri: Libarebased
Lavastaja: Kristina Paškevičius
Näitlejad: Ülle Kaljuste, Liis Haab, Tuuli Maarja Möller
Teater: Kellerteater
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 12.05.2024
Millal nähtud: 26.10.2024
Minu hinnang: 3.5/5

Libarebased ehk üheksasabaga rebased ei ole tegelikult ilmtingimata halbade kavatsustega. Nad on mütoloogilised olendid, kelle suunitlus ei ole paika pandud. On häid, on pahatahtlikke. On neid, kes toovad õnne, on neid kellega kaasneb õnnetus. Usinad trikitajad ja väga intelligentsed on nad aga kindlasti. Nad on osavad kujumuutjad ning armastavad end tihti peita just kauni naise nahka, tekitades ümberringi palju üleannetust või lihtsalt segadust. Nad võrgutavad ja võivad kuningriike hävitada. Libarebased asuvad kahe maailma vahel -- nagu inimesed, kuid midagi hoopis ebamaist. Metsikud, nagu loomad, keda ei saa taltsutada, tehes mida tahavad, on nad paeluvad ja tüütud -- justkui harilikud  rebased inimsilmale ikka. Antud lavastuses, esmapilgul, fokuseeriti nende loomuse tumedamale poolele, nende hävitavavale jõule, nende enesekesksusele, nende igavuse tunde ohule. Kuid nagu mütoloogia viitab, ei ole kõik alati nii must ja valge. Mõnikord halb on halb, paha on hoopis hea ja üdini häid ei olegi olemas. 

Etenduses astuvad lavale kolm naist. Üks noor, üks keskel ja üks iidne. Kõigil on omad igatsused, plaanid, saladused ja saatus, mis on üksteisega tihedalt seotud. Rohkema avaldamine paljastaks liialt süžeest, mis on pinnalt näha niigi suhteliselt õhuke. Jah, kuigi pealiskaudse all pulbitsevad igahaljad teemad ning analüüsida on lavastuses ohtralt, ei ole tükk aga klassikalises mõttes väga sisutihe. Palju leidub meta tasandit, ridade vahelt lugemist ning just meelelist aspekti. Eriti visuaalset ning helilist. Tempokust, tegevusrohkust, sirgjooneliselt dialoogi ja traditsionaalset süžeearengut oodata, siiski, ei maksa. Lähtutakse Jaapani minimalismist, folkloorist ning esteetikast, mis nõuab kultuurile võõrastelt ehk natuke enam kohanemist ning aega mõistmiseks. Tuleb olla kannatlik ning pikad, otsekui tühjad, minutid on autentse fooni loomiseks, mitte niisama vaataja kannatuse proovile panekuks. Kui üks rebane mitmeid minuteid vaikselt teed valab ja joob, siis uuesti, võib see sisutu venitamisena näida. Kõigel on aga oma eesmärk ja traditsionaalne alge, et miks nii ja miks see. Võib lasta ennast lihtsalt Jaapani ebatavalisel ning kaugel maagial kaasa haarata lasta, jättes maha eelarvamused ja liigsed küsimused. 

Lool on oma algus ja lõpp, vähemalt osatine ning mõnele tegelasele. Karakterid ei pea vaatajale meeldima, kuid etenduse finaalis ehk suudab publik neid ning nende motivatsiooni enam aduda. Kui kõik on öeldud ja tehtud, ei ole need rebased üldsegi mitte nii erinevad meist, tavalistest inimestest. Ja ei ole ka surelikud neist müstilistest olenditest, samuti, põrmugi teistsugused. Tegelaste puhul moodustub lavale otsekui kolmnurk, kus üks tipp on kaaslasest olemuselt täpselt sama kaugel ja lähedal kui teine. Nende naiste dünaamika on üpris intrigeeriv. Kes domineerib, kes allub, kes võidab, kes kaotab. Samas, jäi lõpuni segaseks, et kas keegi tegelikult ikka teist üle mängis või mitte. Interpretatsiooni küsimus. Kahtlemata on just see keemia ja vastandumine kolmiku vahel loo peamine tugibaas. Konkreetne süžee on teisejärguline. Lavastus põhineb nende naiste korrapärastel ning kaootilistel emotsioonidel ja soovidel. Publikule pakub tegelaste, mõne rohkem kui teise, lahti harutamine kindlasti mõtteainet ning intensiivset ajutegevust. 

Kolmikut kehastavad autentselt ja asjakohaselt Ülle Kaljuste, Liis Haab ja Tuuli Maarja Möller. Esimene on tõeline matriarh, famme fatale, ennast kontrolliv, kogenud ja palju näinud egoistlik iidne jõud. Teine on kahe maailma vahel, ebakindel, igatsev, emotsionaalne ja lämmatavalt emalik. Kolmas on noor ja impulsiivne, energiline ja julge, trotsi ja võitlust täis ning elutundmatu. Kõik nad on eri etappidel oma elukaarel, kõik omamoodi haavatavad. Näitlejad suutsid neid erinevaid energiaid suurepäraselt edasi anda. Tuuli Maarja Möller oli ehk natuke toores, kuid seda muljet karakter tegelikult oma raamistikus kenasti võimaldas ja talus. Liis Haab vist ei vanane kunagi, olles nooruslik, kuid siiski elunäinud. Just tema tegelaskuju paistis kõige hapram, kuid kas ikka oli? Kui teised kaks olid pigem suurejoonelisemad oma plaanides ja tegudes omas kontekstis, siis Liis Haab oli enda karakteri teinud inimlikumaks. Kellekski, kes tahtis lihtsaid asju ja kes oli tegelane, kellega enam kontakti võis saavutada. Ebamaine, kuid käega katsutav. Ülle Kaljuste oli, nagu eeldadagi, suurem kui elu, vaoshoitult ülevoolav ja kurjakuulutavalt domineeriv. Kuid pime oma enesekesksuse varjus. Näitlejatöö on kiiduväärt ning eriti jäi nüansirohkusega silma Liis Haab.

Tegu on rohkem meelelise suunitlusega etendusega kui ehk kodumaine publik on harjunud. Palju on seiku, kus midagi otseselt ei toimu või leiab aset minimaalset, nt põranda pühkimine. Lisaks Jaapani omapärasele folkloorile, on kaasatud mitmeid muid kultuurile omaseid võtteid ja vahendeid. Nt praktiseerib noorim kolmikust eri võitluskunste, kasutab eri relvi, nagu puidust katana, ning kehastab naissõdalast. Vanim kolmikust armastab teha teetseremooniat ning luua gongimuusikat. Keskmine viib läbi shibari sidumistehnikat nööriga. Kõiki neid visuaalseid ja helilisi aspekte on päris hüpnootiline kuulata, jälgida ja endasse haarata. Kogu kombo koostöös Jaapani fiilingu ja filosoofiaga moodustab üpris erilise kogemuse ja sidusa terviku. Olles ise Jaapaniga keskmisest enam sina peal, ei üllatanud või teinud kohmetuks mind ükski mainitud ettevõtmine või üldine lähenemine. Lihtsalt paeluv oli kogeda kodulaval midagi tavapärasest repertuaarist niivõrd eksootilist ja teistsugust. Selline üpris võõrast kultuurist läbiimbunud etendus oma mängukavasse võtta oli omamoodi julge ja riskantne samm. Loodan, et see tasub end teatrile ära.