Jälle kirjandust.
Pealkiri: Hauakaevaja raamat
Minu üks top 3 lemmik pealinn Euroopas on Viin. Selle atmosfäär, ajalugu, kultuur, ülesehitus, jne jne passivad minuga ideaalselt. Sama efekti pakkus ka antud krimka, mis mind natuke üllatas. Ei osanud oodata, et raamat nii usutavalt ja piisavalt detailselt annab edasi linna olemust, ilma, et loetav muutuks taustakirjelduste palaganiks või, vastupidi, ei omaks küllaldaselt kohalikke viiteid, et reaalselt tajuda, et tegevus leiab aset konkreetselt Viinis. Kindlasti on teose üks kiitmist väärt aspekte selle oskus edasi anda just seda linna ning transportida lugeja 19. sajandi lõpu just sellesse metropoli. Mingid detailid olid natuke üle usutava piir ja mõjusid võltspeibupartidena, nagu Straussi teema kaasamine, kuid, kokkuvõttes, passisid need kenasti loo konteksti ja atmosfääri. Põnev, kuigi masendav, oli lugeda juutide diskrimineerimisest, mis teame, et eskaleerub vaikselt ning kulmineerub II Maailmasõja ajal. Peategelane on nimelt rahaka juudipere poeg ning tõsiasi, et ta on juut, nt tekitab teatud kolleegides niivõrd tugevat vastumeelt, et pidurdatakse mehe uuenduslikke uurimismeetodeid ning lihtsalt visatakse konstantselt kaikaid kodarasse. Kuidas see konkreetne liin kahe mehe vahel tipneb, oli aga huvitav, sest kas tõesti on siin üldse mingit debatt, et kas hullem on toetada juuti või hullem on kui mõrvarid pääsevad puhtalt ja karistuseta? Tegelased loos olid kõike muud kui sirgjoonelised ja üdini etteaimatavad oma käitumises.
Järjekordne raamat, mis on tohutult fookust ja kiitust pälvinud. See, et ta Goodreadsis mingi aasta parimaks valitud põnevik oli, ei ole ilmtingimata kvaliteedimärk, sest võistlus on pigem turundusettevõtmine, kus kroonitakse see, kes kõige enam suudab tähelepanu köita ja pildis keksida -- iseasi, kas valijad üldse on seda lugenud või lihtsalt vaatavad, et voh, seda kaant olen näinud igal pool, ju siis on vinge lugu ka kaante vahel. Eestiski on raamat menu leidnud ja mingi hetk oli teos isegi raamatupoodides välja müüdud. Igatahes, vingats nagu ma olen, tekitab loo populaarsus minus natuke hämmingut. Mitte, et ta kehv oleks, kuid liigitaksin ta enda lugemiskogemustes kuskile tsipa paremaks kui keskmine. Aga esmalt positiivseid aspekte. Teatud valikud ja detailid teoses mõjusid kuidagi uuenduslikult või siis mitte nii üleleierdatult. Üleüldse toimis lugu tervikuna kuidagi värskelt, kuigi hotellidesse paigutunud müsteeriume on ennegi olnud. See, et peategelane, Molly, ei olnud mingi lahe ja tegija krimitalent, ta oli tavaline toateenija, et mitte tema ei kasutanud teisi ära vaid teda kasutati ära, et ta üks hetk ise lõksu püüti ja kurjategijaks tembeldati, jne. Naine ei lahendanud mõrva kui eraldiseisev kõrvaltvaataja, nagu enamus detektiivilugudes, vaid ta oli otseselt seotud, haavatav ja ohus. Mõnevõrra huvitav oli jälgida, et kes ikka tegi, miks ja kuidas kogu sasipundar lahti harutati ning siis jälle kenasti kokku pandi ja finaaliks lips peale seoti. Mingi hetk läks totakaks aga, noh, lõpp hea kõik hea. Romantikaliin mind ei paelunud, esimene oli nõme ja lapsik, teine oli kuidagi liiga mugav ja nagu taevast kukkunud.
Loos olid minu jaoks huvitavad aspektid need, mis niiväga mõrvadega otseselt seotud ei olnudki. Peategelase, Kitty, ema kadumise müsteerium ja naise tärkav potentsiaalne romanss hotelli uue turvapealikuga. Tapmised olid otsekui taustaks ning andsid võimalusi mainitud kahte teemat edasi arendada. Sellise üpris lühikese ja õhukese loo kohta mahtus nendele lehtedele ohtralt eri teemasid ja tegemisi, mis tegi raamatu sisukaks. Samas, suutis see olla ka kuidagi õhuline ja kohati liiga pealiskaudne. Äkki kirjeldaks siis lugu nii, et palju asju toimus, mis oli põnev, kuid kõike liiga ülevaatlikult, kärmelt ja korraga, mis ei aidanud loetavat alati tõsiselt võtta. Tegelased ka ei käitunud alati nii nagu eeldaks, et ollakse kui keegi ümberringi tapab ja ohus võid olla sa ise. Osade otsuste ratsionaalsust ei olnud võimalik just kõrgelt hinnata. Seda kõike aitas korvata ema salapärase kadumise liin, mis üks hetk tundus ka mõrvadega kuidagi seotud, mis õnneks andis süžeele enam sidusust, ning Kitty enda krapsakas iseloom, mis lasknud tal muutuda igavaks. Aga, mida siis ikka öelda. Tegu on kiire, põgusa ja, nendes parameetrites oleva krimka kohta, täitsa adekvaatne teos, mis algab ruttu ja lõppeb ruttu.
Äärmiselt paljulubavalt kõlas reklaamlause: “Mis juhtuks kui Gandalf otsustaks politseinikuks saada?” Nii äge ju! Selliseid paranormaalseid krimkasid ei ole mu kätte eriti tihti sattunud. Reaalsus aga ei olnud päris see, mida vaimusilmas ette manasin. Välja arvatud see, et, jah, süžees oli ohtralt elemente, mis iseloomulikud fantaasiakirjandusele, oli Gandalfist siiski asi kaugel. Noh, võlurid olid, kuid Gandalfiga käib kaasas kindel arusaam ühest võlurist ning "Sõrmuste isanda" imidž ja stiil. Ei saa väita, et a la Harry Potter ja Smurfide Gargamel on omavahel ära vahetatavad, sellepärast, et mõlemad jagavad tiitlit "võlur". Mingi hetk märkasin, et eriti noorte (young adult) kirjanduses kasutatakse ülemäära aktiivselt promos n-ö mutantideks tembeldamise võtteid. Nt see raamat on nagu miks “Süü on tähtedel” ja “Näljamängudest” (“The Fault in Our Stars” meets “The Hunger Games”). Neid kombosid on leiutatud lugematul arvul ja tihti on siis seda “mutant” teost lugedes tunne, et see, kes selle kirjelduse pliiatsist välja ilmes, ei ole vist kunagi lugenud ei “Süü on tähtedel” või “Näljamänge”. Igatahes, peaksin olema juba teadlik ja skeptiline sellise reklaami suhtes, kuid, vot näed, jälle langesin orki. Mitte et lugemiskogemus, muidugi, kehv oleks olnud, kuid võtsin teose ette teatud pildiga juba silme ees. Pildiga, mis ei ligilähedalegi realiseerinud.
Lugu räägib Londoni politseis töötavast Peterist, kes näeb pealt mõrva, mida kaine mõistusega seletada ei ole võimalik. Siit hakkab süžee hargnema, sest tuleb välja, et eksisteerib salapärane politseiosakond, mis uurib just selliseid ebanormaalseid juhtumeid, ja meie kangelasel on suurepärased eeldused meeskonnaga liitumiseks, sest tal on võime näha seda, mis tavasilmale nähtamatu. Maailmaloomises tutvustati ja pandi idanema põnevaid lähenemisi, mida kindlasti järgnevates osades laiendatakse ning lahatakse. Kihvt oli teaduse laadse filtri kasutamine maagia seletamiseks ning omapärane lähenemine kahe otsekui paralleelmaailma eksisteerimisele. Mõrvamüsteeriumi ise oli üpris brutaalne ning muhekrimit siit oodata ei maksa. Päris karmilt tapetakse ning keegi ei ole kaitstud, ole noor, vana või kes iganes. Kes tegi ja miks, oli aga päris intrigeeriv. Lahendus ei olnud ilmselge ja juba sada korda detektiivilugudes kogetud-nähtud valemi järgi -- seda suuresti tänu unikaalsele urban fantaasia keskkonna piirideta võimalustele. Ka meeldisid mulle ajaloolised elemendid. Lugesin teisi arvustusi ja raamatut kiidetakse palju selle huumori ja Londoni fiilingu autentse edasiandmise poolest, kuid mind jätsid need aspektid külmaks. Ei olnud loetu minu jaoks koomiline ja ei kõigutanud ka linn ning selle n-ö hingeelu illustreerimine. Lisaks, ma ei olnud vaimustuses peategelasest, kes kuidagi lapsik teatud aspektides (naised) ja ikkagi igav.
Põhiprobleem seisnes aga selles, et raamat oli nagu kaks eraldiseisvat lugu ühes, mis koos ideaalelt ei põimunud. Kohati oli keeruline aru saada, et miks on vaja üht või teist -- detektiiviloo pool ja kogu jõevaimude saaga. Need kaks liini küll ristusid, kuid kokku liikumised ei olnud orgaanilised ning tundusid liiga põgusad ja sunnitud või konkreetselt deux ex machina. Hädavajalikum oli krimiliin, kuid ilma nende jõevaimude teemata ei oleks lugu tegelikult nii märkimisväärselt originaalne. Siiski, ma ei saanud kohati üldse aru, et mis teema nende jõevaimudega oli. Nad kohati nagu üldse ei passinud ülejäänud fooniga, tundus, et üks hetk lugesin hoopis muud teost kui minut tagasi, ning nende tutvustamisele ja jagelemistele kulutati tohutult aega. Võttes viimase komponendi ära, oleks raamat, lisaks, mõistlikuma pikkusega olnud. Igatahes, oli mitmeid aspekte, mille poolest lugu hiilgas, kuid oli ka asju, mis pigem segadusse ajasid, silmi pööritama panid või lihtsalt minuga ei resoneerunud. Kindlasti pakub lugu aga huvitavat vaadet krimkadele ja Londoni fännidele.
Pealkiri: Hauakaevaja raamat
Autor: Oliver Pötzsch
Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5
Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5
Süžee oli suhteliselt tihe ja tegevus- ning tegelasrohke. Erinevaid looliine oli palju ning mõrvade lõngakera oli matsakas, mida siis erinevaid tupikseise kohates ja uusi vihjeidpidi lahti harutati. Punktist A jõuti punkti Z ja oli täitsa ettenägematu, et raamat algab nii, eeldades ühtesid teemasid, ja suubub hoopis mastaapsemasse ning mingil määral hoopis teistesse jälkusvaldkondadesse. Pealkirjas mainitud hauakaevaja oli võtmekarakter, kuid tegelikult toimis ta suuresti põhisüžeest eraldi, mingite kindlate kokkupuutepunktidega kahe vahel. Mehe liin orvutüdrukuga, kuigi südamlik ja armas, tundus enamuse osa romaanist otsekui eraldiseisva loona. Puänte aga leidus viimases veerandis mitmeid, mis kõik aspektid raamatus ikkagi terviklikuks kokku sidus. Kriitikana võib mainida, et üks hetk tundus, et esines liiga palju kokkusattumusi ning linnas on justkui ained mõned tuhanded elanikud, mitte sadu tuhanded. Oli momente, kus jäi mulje, et iga suvaline tüüp igal nurgal teadis midagi ja oli tapmistega seotu. Liiga mugavad ja lihtsaks tehtud tabada olid mõned arengud ja lahendused. Vaatamata sellele, on tegu ühe parema detektiivilooga mida pikalt lugenud. Loen krimkasid palju ning enamused ei suuda enam passiivsust elavdada. Raamatus oli ohtralt ajalugu, kurjust ning headust, koloriidseid tegelasi, huvitavaid pöördeid ja seoseid, endale kaasa elama julgustav peategelane ja isegi romantikat. Ning, muidugi, Viini ennast võiks ka täitsa üheks tegelaseks lugeda.
-----------------------------------------
Pealkiri: Toateenija
Autor: Nita Prose
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5
Mis mind aga teravalt häiris oli fakt, et peategelane oli ilmselgelt autismi spektril. Kuid mitte ükski tegelane ei suutnud ühte ja ühte kokku panna ning naist peeti kas veidraks, juhmiks, kahtlaseks, ebatähtsaks, kedagi keda tõrjuda või haletseda või ära kasutada. Loos tuli ette päris haritud ja potentsiaalselt intelligentseid inimesi, kes, loogikast lähtudes, oleks pidanud midagi märkama, kuid mitte keegi ei kahtlustanud autismi. Sellest ei olnud kordagi juttu. Ma ehk olen naiivne ja võib-olla ülehindan inimeste silmaringi laiust, kuid kas autism ei ole mitte tänapäeval laialt kaetud, arutletud ja igati tavaline teadmine inimeste eripärade mõistmise juures? Kas autor meelega tegi oma tegelased kuidagi lollimaks ja kitsarinnalisteks, et narratiivselt oleks "põnevam" või miks valida ignorantsus ja eirata teemat, mis tantsib ja laulab su ees kaerajaani ilma riieteta ning valjult. Või alahindas autor oma lugejaskonda hoopis? Tegu ei olnud ju süžeega, mis paigutub kuskile keskaega, vaid ju ikkagi tänapäeva. Eriti need politsei ülekuulamised panid kukalt kratsima, seal oleks küll keegi midagi pidanud kahtlustama. Jääb täiesti arusaamatuks aga nii veider oli, et Mollyle tehti ülekohut sellega, et pigem võeti teda kui kedagi imelikku ja ebameeldivat, kui et aduda selle eripärasuse põhjust ning käituda temaga teadlikumalt ja, loomulikult, inimlikumalt. Mitte et subjektiivsest standardist kõrvale kalduvate inimestega, kes ei ole autismi spektril, võiks omakorda kuidagi inetult käituda. Ehk püüdis autor oma valikuga teadlikult tähelepanu pöörata sellele, et kedagi tema olemusest lähtudes ei tohiks halvasti kohelda, vaatamata sellele, mis on eripära allikas? Ja tegelikult vahet ei ole, et kas Molly on autismi spektril või mitte? Küsimused, küsimused. Igatahes, tegemist on igati okei krimkaga.
-----------------------------------------
Pealkiri: Mõrvad Dolphini hotellis
Autor: Helena Dixon
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5
---------------------------------------
Pealkiri: Londoni jõed
Autor: Ben Aaronovich
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5
Lugu räägib Londoni politseis töötavast Peterist, kes näeb pealt mõrva, mida kaine mõistusega seletada ei ole võimalik. Siit hakkab süžee hargnema, sest tuleb välja, et eksisteerib salapärane politseiosakond, mis uurib just selliseid ebanormaalseid juhtumeid, ja meie kangelasel on suurepärased eeldused meeskonnaga liitumiseks, sest tal on võime näha seda, mis tavasilmale nähtamatu. Maailmaloomises tutvustati ja pandi idanema põnevaid lähenemisi, mida kindlasti järgnevates osades laiendatakse ning lahatakse. Kihvt oli teaduse laadse filtri kasutamine maagia seletamiseks ning omapärane lähenemine kahe otsekui paralleelmaailma eksisteerimisele. Mõrvamüsteeriumi ise oli üpris brutaalne ning muhekrimit siit oodata ei maksa. Päris karmilt tapetakse ning keegi ei ole kaitstud, ole noor, vana või kes iganes. Kes tegi ja miks, oli aga päris intrigeeriv. Lahendus ei olnud ilmselge ja juba sada korda detektiivilugudes kogetud-nähtud valemi järgi -- seda suuresti tänu unikaalsele urban fantaasia keskkonna piirideta võimalustele. Ka meeldisid mulle ajaloolised elemendid. Lugesin teisi arvustusi ja raamatut kiidetakse palju selle huumori ja Londoni fiilingu autentse edasiandmise poolest, kuid mind jätsid need aspektid külmaks. Ei olnud loetu minu jaoks koomiline ja ei kõigutanud ka linn ning selle n-ö hingeelu illustreerimine. Lisaks, ma ei olnud vaimustuses peategelasest, kes kuidagi lapsik teatud aspektides (naised) ja ikkagi igav.
Põhiprobleem seisnes aga selles, et raamat oli nagu kaks eraldiseisvat lugu ühes, mis koos ideaalelt ei põimunud. Kohati oli keeruline aru saada, et miks on vaja üht või teist -- detektiiviloo pool ja kogu jõevaimude saaga. Need kaks liini küll ristusid, kuid kokku liikumised ei olnud orgaanilised ning tundusid liiga põgusad ja sunnitud või konkreetselt deux ex machina. Hädavajalikum oli krimiliin, kuid ilma nende jõevaimude teemata ei oleks lugu tegelikult nii märkimisväärselt originaalne. Siiski, ma ei saanud kohati üldse aru, et mis teema nende jõevaimudega oli. Nad kohati nagu üldse ei passinud ülejäänud fooniga, tundus, et üks hetk lugesin hoopis muud teost kui minut tagasi, ning nende tutvustamisele ja jagelemistele kulutati tohutult aega. Võttes viimase komponendi ära, oleks raamat, lisaks, mõistlikuma pikkusega olnud. Igatahes, oli mitmeid aspekte, mille poolest lugu hiilgas, kuid oli ka asju, mis pigem segadusse ajasid, silmi pööritama panid või lihtsalt minuga ei resoneerunud. Kindlasti pakub lugu aga huvitavat vaadet krimkadele ja Londoni fännidele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar