Raamat: "Väike nurgapood" ja "Wõlukunst. Septimus Heapi 1. raamat"

Tervitus!

Veel kaks raamatu ülevaadet.

Pealkiri: "Wõlukunst. Septimus Heapi 1. raamat"

Autor: Angie Sage

Kirjastus: Pegasus

Ilmumisaasta: 2010

Minu hinnang: 3.5/5

Mulle meeldib lugeda lasteraamatuid. Tänapäeval leidub nii palju uusi ja põnevaid jutustusi just neile ja noortele, mis ilmtingimata ei eelda lugejaks ainult konkreetset vanuselist sihtgruppi. Kui süžee kõnetab, siis miks mitte haarata kätte ükskõik, mis raamat, ükskõik kellele mõeldud, ükskõik millisest žanrist. Midagi antud loos mind enda juurde tõmbas ning sarja esimene osa saigi läbi töötatud. Kannatades ja võites Harry Potteri maania järgse võluriteemaliste lugude inspiratsiooni tuulest ja üleküllusest, on siin raamatus paljut, millest rõõmu tunda ning külgi, mis jäid vajaka. Iseäranis, kui võrrelda seda teiste samalaadsete lugudega, mida leidub lausa kulbiga. Toreda nädalase perioodi jooksul sain tutvuda Wõlukunsti maailmaga ning sealsete iseärasuste ja erisustega. Oli silmapaistvat, oli ka juba nähtud-tehtud elemente.

Nimikangelane, Septimus Heap, on seitsmenda poja seitsmes poeg, mis mitmes eri võluloos viitab märkimisväärsete maagiliste võimete olemasolule. Peategelane aga esimestel lehtedel hoopis sureb imikuna ning tähelepanu koondub leidlapsest tüdrukule, kes võtab Septimuse peres hukkunud poja koha. Tüdrukul on oma salapärane taust, nimelt on ta tapetud kuninganna tütar, keda hakkavad kaitsma kurja DomDanieli ja tema bande eest nii suur ja tähtis ebatavaline võlur, Marcia, kui kogu Septimuse arvukas pere ning muud värvikad tegelinskid. Kogu tohuvabaohusse kaasatakse kogemata lisaks üks pahalaste armee hädine sõdur, Poiss 412, ning seiklus võibki alata. Loomulikult on Septimuse surmaga seotud puänt läbinähtav ning üllatushetke ei paku, kuid mõnikord on tähtis retk ise, mitte sihtpunkt. Ja, olgem ausad, viimased lehed olid üpris südantsoojendavad ning raamat lõpetas just parajal hetkel, et sel emotsioonil oleks kaalu ja mõju. Ning, et lugeja võtaks kätte järje. Üks kihvt lisa, mida lõpuga seoses mainida on n-ö "mis neist hiljem sai" epiloog, kus autor lühikeste paragraafidega annab ülevaate, mis juhtus teatud tegelastega, kes aktiivselt või lõpupoole enam kesksete tegevustega seotud ei olnud. Sain nt südamerahu, et minu kallis Stanley ikka vastu pidas.

Fantaasiamaailm ise ei olnud midagi eriti unikaalset või omapärast, kuid teatud nutikaid elemente seal leidus. Nt surnute kummitused said elavatega suhelda ja ringi liigelda, kuid ainult neis kohtades, kus nad elu jooksul käinud olid. Või nt kilplutikad, ehk siis, purgis loodud putukatest sõjamehed. Omapärased ning sümpaatsed olid ka mitmed maagilised olevused. Sõnumirott Stanley ja saarmaslik Rabarulle olid kahtlemata mu suured lemmikud. Leidus mitmeid teisi taolisi tegelinskeid, kuid kohati tundus, et autor keskendus neile liialt, arvestades sellega, et nad ei mänginud erilist rolli süžees. Nt limased ja rõvedad makoogid, keda kirjeldati laialdaselt, kuid kes ei leidnud sellise mahu õigustamist oma otstarbes. Üleüldse kippus autor kohati liiasti aega kulutama paikadele, tegelastele ja detailidele, mis ei olnud erilise võtmetähtsusega. 

Igal võlumaailmal on oma viis, kuidas nõidusi või maagiat vallandada, kas siis võlukepid, loitsud, vm. Antud loos on selleks wõlumid, tekst, mida võib leida eri pinnal ning mida lugedes avaldub maagia. Iseenesest ju igati soliidne moodus, kuid mind häiris kuidas sõnad ja fraasid, mis olid seotud wõlumitega, olid raamatus rasvases kirjas. Jah, lastele võib see ju lugemist ning tekstist arusaamist hõlbustada, kuid mulle tundud see natuke lapsiku ja ebavajaliku n-ö abikarguna. Kui juba vinguda, siis kurdaks ka selle üle, et kurjam, DomDaniel, oli loos üheülbaline ning äärmiselt mage ja kližee. Ma ei oska midagi tema või tema eesmärkide kohta öelda, vaid et ta oli paha ja tahtis võimule. Äärmiselt igav. Samuti, kippus raamat keskel venima, sest tegelased olid suurema osa ajast tädi Zelda majas ning midagi eriti märkimisväärset või köitvat seal aset ei leidnud. Jah, oli asjalikke ning tähtsaid seiku, kuid kuidagi tuim keskmine osa oli teosel.

Nüüd aga jälle natuke roosilist. On neid, kes eelistavad raamatut lugedes selles ise kõike ette kujutada, vastavalt kirjeldusele. Mina hindan seda, kui mulle mõnikord poolele teele vastu tullakse ja antakse visuaalne indikatsioon, milline miski või keski ikkagi välja näeb. Kirjeldustega võivad autorid üle võlli minna või siis liialt sõnaaherad olla või tekitavad hoopis segadust. Antud raamatus oli iga peatüki numbri all pisike pildike mõnest järgnevas osas olevast tegelasest või detailist. Tänu sellele sain ma teada, et Rabarulle on selline saarmaslik elukas, mida ma lugedes niimoodi ette ei kujutanud. Kohe hoobilt tõusis minu silmis ka tema nunnufaktor ja poolehoid. Illustratsioonid ei olnud midagi ülearu vaimustavat, kuid nad olid omas kontekstis suureks boonuseks ning väikseks võluvaks lisaks. 

Tegelikult oli tegu ju toreda raamatuga. Tegelasi oli hulgi ning kõik nad olid omanäolised, loodud maailmal oli huvitavaid iseloomujooni ning potentsiaali põnevateks arenguteks tulevikus, leidus huumorit ja ka pingelisi hetki (kuigi toon kõikus liialt helge ja kuidagi väga sünge vahel) ning tähtsal kohal olid sellised kesksed teemad nagu perekond, olenemata sellest, kas ollakse veresugulased või mitte, ning võimaluse andmine neile, kes esmapilgul usaldust ei väärt. Täiskasvanuna nokiksin siit, vinguksin sealt ja ei oleks rahul selle-tollega. Samas, vaevalt, et lastele minu väljatoodu kuidagi korda läheb või lugemisrõõmu rikuks. Ehk siis, saaks paremini ja kindlasti leidub samast žanrist etemaid näiteid, kuid mulle raamat lõppkokkuvõttes meeldis.

--------------------------------------------

Pealkiri: Väike nurgapood

Autor: Nicola May

Kirjastus: Pegasus

Ilmumisaasta: 2020

Minu hinnang: 1.5/5

Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!

Olen hämmingus, sest raamatu menu on Eestis märkimisväärne. Olles pidevalt ostu toppides ja vahepeal isegi mõnes raamatupoes välja müüdud. Ootused olid mul ülikõrged -- raamat ise lausa katastroof. Okei, mitte üdini halb, kuid ma ei suuda kuidagi selle populaarsusest aru saada. Olles lugenud lugematul hulgal naistekaid, on see üks kehvemaid, mis mu kätte on sattunud. Ma ei saa valetada nagu oleks lugu soe, humoorikas ja võrratu -- kuidas seda kaanel kirjeldatakse. Igaühele loomulikult oma, kuid ma ei saa silma kinni pigistada selle karjuvatele probleemidele minu jaoks. Ja neid leidus hulgi.

Loo jutustamise stiil oli nii lihtne, et lihtsam enam olla ei saa. Ja see ei ole komplimendina mõeldud. Lausa lapsikuks nimetaks ma viisi kuidas raamatu on kirjutatud. Otsekui mustand, kuhu on nüüd vaja hakata liha luudele panema ning lugu ümber lisama. Liiga palju dialoogi ning liiga vähe kirjeldust. Igasugune kulminatsioon, üleehitus, pinge tekitamine -- kasvõi tegevuste adekvaatne kirjeldamine oli peaaegu, et olematu. Nt peategelane Rosa läheb Sebiga välja, mees püüab talle sõrmed sisse ajada, Rosa jookseb ära. Mida, mida? Mis juhtus, kus juhtus... -- ongi läbi? See pingeline ja traumeeriv olukord oli faktiliselt pool lehte teksti, suuresti dialoogi. Nt Lucas tülitseb Rosaga, äkki ilmub välja Josh, viskab teise mehe välja ja Rosa otsustab magama minna. Oot, oot? Loen paar eelmist lauset igaks juhuks uuesti, et aru saada, kes, kus ja mis. Seda olukorda kirjeldati taas poolel lehel oleva tekstiga. Nt üks tegelane suri äkki. Ma pidin uuesti seda osa lugema, sest ma ei saanud kohe arugi, et too oli otsa saanud, sest raamatus toimub pea kõik võtmetähtsusega (või isegi mitte võtmetähtsusega) vaid paari lause ja paari paragraafiga. Mul ei tekkinud dramaatiliste, tundeliste või kurbade hetkedega mitte mingisugust emotsioonilist seost, sest need tulid ja läksid, tulid ja läksid. Seda kõike ilma igasuguse pinge kruvimiseta, pausita, et seedida juhtunut või loogilise eskalatsioonita. Autor lihtsalt vuhises igast stseenist üle ja ma ei suutnud mitte midagi tõsiselt võtta ning ei hoolinud mitte kellestki või millestki selles loos. Kõik toimus nagu muuseas ja selline (alateadlik? teadlik? kogemata? meelega?) hoolimatus süžeesse ning tegelastesse ärritas mind tohutult. Ma ei taha lugeda n-ö telliskivi seina teksti, kuid natukegi rohkem vähelepanu detailidele ja kirjeldusele oleks päästnud liigsest pealiskaudsusest ja lapselikkusest. 

Raamatus ei leidunud ühtegi tegelast, kes mulle vähegi meeldib (ok, taksikutsu oli tore ja need pubi pidajad mehed ka), kuid kõik teised oli ühte või teistmoodi antipaatsed, isekad või lausa vastikud ning jälgid. Või lihtsalt karikatuurid ja sama sügava iseloomuga kui papist väljalõigatud inimesed. Muide, kas sinna külasse oli koondunud kogu ebameeldiv tegelaskond kogu Inglismaalt? Autor kippus ka keskenduma pigem tegelaste ühele või mitmele eripärale, mis ei olnud alati temast kena. Nt pidevalt meelde tuletamine, et Mary on paks või Queenie on selgeltnägemise ja kogu tolle maailma austaja (ja sellest tulenevalt natuke nõder). Rosa ise oli natuke kaootiline minu jaoks, et ma tast sotti saaks ning meeletult silmakirjalik ja isegi enesekeskne. Tema tohib kõigi enam vähem kobedate meestega magada, aga kui Josh leiab tüdruku, siis on Rosa solvunud. Armukestepidamine, vägistamine, autoga otsa sõitmine (nii inimestele kui loomadele), pidev petmine, alandamine, ringi tõmbamine -- millega kõike veel raamatu tegelased ei täitnud oma aega. Kogu seee asi ei läinud mulle peale, ei läinud mulle kohe üldse peale. 

Kas tõesti on nii vaevatu oma poodi avada? Oleksin rohkem tahtnud näha kuidas Rosa reaalselt higi ja verd välja laseb (metafooriliselt), et edu oleks magusam. Kõik aga õnnestus ilusti, iga probleem sai deus ex machina lahendatud. Taas kord, nii lapsikult lihtne oli see ettevõtmine inimese poolt, kes oli siiani suhteliselt lillelaps ning udupea. Pood oli, muidugi, vaid kõrvalabivahend ning draama teiste tegelastega pigem fookus. Samuti, see aastate tagune romanss ja need kirjad kurva lembelooga seoses mõjusid imalalt ning sunnitult. Ja jälle, nii lapsikult lihtsalt. Teisalt mulle isegi täitsa passis nende seos Rosaga ning põhjusega miks pood talle üldse pärandati ja kelle poolt. Samaoodi lapsikult lihtne oli kulminatsiooni kui Rosa ja tema lõplik valik üksteisele enda tundeid avaldavad. Siuh sauh ja juba abiellume? Kordan ja jäängi kordama: nii lapsikult lihtne.

Mul ei olegi tegelikult tuju rohkem seda lugu lahata. Mulle ei meeldinud, mulle ei sobinud ja minu poolehoidu ei võitnud. Jah, see oli kerge ja teoorias tore lugemine, kuid no ei leidnud see lugu minuga ühisest keelt. Vabandused, kui oled üks neist, kes sellest vaimustuses. Ma ei saa seekord kiidulauluga ühineda, kuigi tahaksin. Väga tahaksin.

Raamat: Georgette Heyer "Must lammas", "Sylvester", "Leidlik lord" ja "Frederica"

Tervitus!

Puhta juhuslikult avastasin enda jaoks Briti "naistekate" autori, Georgette Heyeri (1902-1974). Ostsin soodukaga aastaid tagasi tema eesti keelde tõlgitud raamatu "Saatana sigidik". Ma ei teagi miks ma selle ostsin, ju siis sellepärast, et soodushinnaga raamatute massiline kokku kühveldamine oma mu üks suurimaid n-ö patte. Täitsa kogemata võtsin selle üks hetk lugemiseks kätte. Üllatuslikult, mulle see tohutult meeldis. Kui hakkasin autori kohta juurde uurima, et miks ei ole varem ta mu huviorbiidile sattunud, sain teada, et ta on suhteliselt populaarne isegi tänapäeva lugejate hulgas. Nt jumaldab teda selline kuulsus nagu Stephen Fry. Siiski, ei ole ma tema teostele kunagi mitte kuskil mingit kajastust leidnud. Temast ei räägi keegi, tema teoseid ei eksponeerita kuskil -- teda nagu ei eksisteerikski. Või vähemalt, minu silma alla ei ole ükski Heyeri teos varem sattunud. See on müstika, sest ta on väga armastatud ning ta on kirjutanud suure hulga raamatuid (nt ainuüksi 32 romantika valdkonnas). 

Samas, tuleb välja, et tal ei ole alati sellist menu olnud. Tema tuntus ja hinnatus on erinevatel perioodidel tõusnud ning langenud. On aegu, kus ta on unustuste hõlmas ja kriitikud on teda paljuski ignoreerinud. Ja on aegu, kus ta on jälle tipus. Kindlasti võib asi olla ka selles, et ta on jäänud teiste sarnase loominguga autorite varju, kasvõi Jane Austeni, kes on, muide, Heyeril üks eeskujusid, või tänapäeva naistekate masside alla. Tema puhul on aga tähtis teada, et kuigi ta on kirjutanud nii lühijutte, ajaloolisi romaane, kaasaegseid teoseid kui detektiivilugusid, siis peetakse teda romantiliste ajalooliste naistekate n-ö esiemaks. Iseäranis just Briti regendi ajastu romantika eestvedajaks, mille žanris võib tänapäeval leida lugematul hulgal raamatuid. Heyeri stiili ja teoseid on, muide, oma loomingus imiteerinud ka kuulus roosariides suhkruvati romantika autor Barbara Cartland. Heyeri särtsakust ja vaevatut huumorit on aga raske kopeerida.

Miks mulle Heyeri pakutu peale läheb? Esiteks, ma ei hakka väitmagi, et ma ei loe suurima hea meelega romantilisi naistekaid. Otse vastupidi, need on tõelised endorfiinide allikad, kui on vaja aju välja lülitada ning end ühte lembeloo fantaasiamaailma uputada. Žanris on tohutult alaliike ning raamatute valik on lõpmatu. Enamasti eelistan kaasaegsete autorite teoseid, kuid mõnikord on soov lugeda midagi n-ö süütumat ja klassikalisemat, ilma pideva seksi ja tänapäeva realismita. Heyeri lood pakuvad just seda. Tema romaanid on õhulised, aga samas ka elegantsed ja krapsakad. Nad mõjuvad kergelt, kiirelt ja piisavalt tummiselt, et kõht oleks täis, aga raskustunnet ei teki. Tema lood on humoorikad -- tihtipeale just nipsaka ja iroonilise naljatamistüübiga -- , energilise dialoogiga, elavate tegelastega ning tempoka süžeega (enamjaolt). Äärmiselt hõlbus lugemine, mis jätab hea tuju ning sinna kulutatud ajast pole kunagi grammigi kahju. Otse vastupidi!

-----------------------------------------

Pealkiri: Must lammas

Kirjastus: Ajakirjade kirjastus

Ilmumisaasta: 2010

Minu hinnang: 3/5

Sisukokkuvõte:

Abigail Wendover, kahekümne kaheksa aastane «vanapiiga» on otsustanud takistada oma ilusat ja südikat vennatütart Fannyt kiindumast kena välimusega linnavurlesse ja häbiväärse mainega õnnekütti Stacy Calverleigh´sse. Miles Calverleigh, oma suguvõsa must lammas on pikalt Indias elanud, skandaalse minevikuga ja üldsegi mitte kombeka käitumisega kõige ärritavam inimene, keda Abby on iial kohanud. Kas neist kahest võivad saada liitlased, et kaitsta Abby vennatütart äärmiselt ebasobiva abielu eest?

Tegu ei ole autori loomingust ühe mu lemmikuga. Põhiprobleemiks oli liigne fookus loo n-ö kurikaelale. Oli keeruline aru saada, kes peategelane on, kas asjalik Abigail või õnnekütist kehkenpüks, Stacy, keda naine püüdis takistada võrgutamast ning ära põgenemast oma naiivse vennatütrega. Mulle pigem tundus, et viimane, sest mehele pühendati hulga rohkem lehekülgi kui ta oleks ära teeninud või vajadust või isegi huvi tegelasse võis olla äratatud. Mees oli libe kala ja tüütu, kuid tähelepanu sai ta tohutult. Seda sama rambivalgust oleks võinud pigem anda Stacy mõistatuslikule ning ebakonventsionaalsele onule, Milesile, kelle seiklustest ja minevikust oleksin hea meelega rohkem teada saanud. Tema salapärane aura, üdini aus ja otsekohene suhtumine ning igasugu jama ja kiibitsejate mitte talumine oli köitev (sellised kipuvad olema ka mitmed teised Heyeri kangelased). Eriti tore oli, lisaks, tema õrritav, narritav ja särtsakas suhte Abigailiga. Oleksin rohkem soovinud lugeda nendevahelisi dialooge ning tegemisi kui kuulnud Fanny naiivset heietamist, Selina kaeblemist ning Stacy pidevaid plaane leida endale rikas kaasa. Abigail ja Miles olid sümpaatne paar, kes olid oma tunnetes suhteliselt kiiresti üksteisega ausad ning ma kiidan Miles'i selle eest, et ta ei lasknud naisel ennast enda kohusetunde pärast pere kapriiside ja standartide jaoks ohverdada. See oli mehe poolt üheti isekas ja seksistlik tegu, teiselt poolt, omamoodi romantiline sellises ma-röövin-su-et-sinuga-abielluda kastmes.

Mulle ei imponeerinud keskmisest suurem hulk ebameeldivaid või ärritavaid kõrvaltegelasi (selliseid tegelasi on Heyeri teoses alati omajagu). Kogu Abigaili pere oli enesekeskne ning manipuleeriv. Naine oleks võinud kiiremini sirgemat selga neile näidata ning ennast kehtestada -- mida ta ilma Milesita poleks arvatavasti kunagi teinud. Kuigi ta oli krapsakas ja nutikas, lasi ta ennast kohati tuhvlialusena kohelda. Miles oli see, kes lasi naisel olla see kes ta on ning tõi ta ellu midagi muud peale oma pere vajaduste ja soovide ümber ringlemise. Vastukaaluks portsule vastukarva tegelastele, oli süžees aga toredaid keerdkäike ja liinide kokku tulemisi, mida ma oleksin pidanud vabalt läbi nägema, kuid mis jäid otsekui kahe silma vahale. Seega, leidus kulminatsioonis toredaid üllatusi ning Miles võib-olla ei olnud teiste abipalvetele ja muredele nii kurt kui ta seda välja näitas. Taas, ei saa ma mainimata jätta, et kui vaid raamatu keskne paar oleks rohkem tähelepanu saanud, kui lõpptulemus pakkus, oleks tulemus suurepärasem. Nende romanss oli üks Heyeri intrigeerivamaid, kuid täielik potentsiaal jäi saavutamata, sest vaja oli ju kõigile teistele Jüridele ja Maridele teksti treiata. Kokkuvõttes, jäi lugu natuke poolküpseks, keskenduti tegelastele ja süžee külgedele, mis mind kaasa ei tõmmanud ning liigne müra aitas osati summutada hiilgavat armulugu.

-----------------------------------------

Pealkiri: Sylvester
Kirjastus: Ajakirjade kirjastus
Ilmumisaasta: 2012
Minu hinnang: 3.5/5

Sisukokkuvõte:

Mees oli iga teise naise, aga mitte tema unistuste abikaasa. Salfordi hertsog Sylvester on elegantne poissmees, kel on oma tulevasele abikaasale ranged nõudmised – too peab olema kõrgestisündinud, intelligentne, elegantne ja ilus. Ja loomulikult peab ta oskama kõrgseltskonnas kombekalt käituda. Ent kui hertsogil soovitatakse võtta naiseks Phoebe Marlow, jahmatab meest poisiliku neiu põlglik suhtumine temasse. Kui Phoebe põgeneb, kujuneb nende kahe vahel olude sunnil välja ebatavaline sõprus. Neiu avastab, et hertsog ei olegi nii hirmus, kui ta alguses arvas, ja Sylvester leiab kogemata midagi, mida polnud julenud lootagi.

Seda teost peetakse üheks Heyeri klassikaks ja armastatumaks lugejate poolt. Ma ise sellest üleliia vaimustuses ei olnud, kuid mõistan miks just seda lugu kõrgelt hinnatakse. Tohuvabaohu täis süžee, melodraama, tegelased ning nendevahelised suhted olid üpris hästi balanseeritud. Mul ei tekkinud tunnet, et suures karakterite trobikonnas jääb peategelasest paar varju või keskendutakse mingitele suvalistele ebameeldivatele kõrvaltegelastele (mis Heyeri puhul võib täitsa juhtuda). Fookuses oli ikkagi Sylvester ja Phoebe, kuid üpris palju said tähelepanu ka nende suhted neile tähtsate isikutega, nt Phoebe puhul lapsepõlvesõbra, Tomiga. Kellega Sylvester, muide, kiirelt sõbrunes ja ühise keele leidis. Ma millegipärast väga nautisin nende klappi, kamraadlust ja ühist eesmärki Phoebe "kanseldamisel" ning kaitsmisel. 

Ka Sylversti ja Phoebe romantiline suhe kulges loomulikult ja usutavalt. Nad ei meeldinud üksteisele ning olid juba enne kohtumist negatiivselt meelestatud. Pärast igasugu seiklusi ja mitmeid valesti mõistmisi ning mööda rääkimisi õppisid nad teineteist paremini tundma. Nende eelarvamused ja uhkus sai ületatud (hmmm, kahtlaselt väga Austeni "Uhkus ja eelarvamuslik" kulgemine). Toredasti lahendatud oli paari lõplik kokku tulemine, mis oli samaaegselt nii dramaatiline, emotsionaalne kui romantiline. Taaskord (nagu Heyeri puhul viimase takistuse ületus tihti kombeks), soovis naine ennast ohverdada, kuna arvas, et mees teeb tema üle nalja ja ta ei ole viimast ära teeninud seoses kogu raamatu ja sealse tegelase, krahv Ugolino, ümber lahvatanud skandaaliga. Ilmselgelt oli Sylvester selle alla neelanud ning esialgsed vimma ja solvumise emotsioonid olid transformeerunud hoopis tugevaks kiindumuseks. Või oli mees Phoebe peale tohutult vihane just sellepärast, et hoolis juba naisest ning tundis ennast alt veetuna? No igatahes, nende konfrontatsioon ballisaalis tantsu ajal oli päris pingeline ja isegi omamoodi seksikas.

Ma ei saanud aru, miks Sylvesterit arrogantseks ja külmaks peeti. Põhjendus, et ta on viisakas kõigiga sellepärast, et teeb seda oma seisuse väärikuse pärast, mitte siirast tundest, ei pea vett. Vahetu ju ei ole, mees püüdis olla iga isikuga, ükskõik mis tolle taust, kombekas ja hooliv. Isegi kui mõnikord tuli tema pilk otsese märkusega õigesse kohta "lükata" ja konkreetselt mainida, et see on nüüd see hetk ja põhjus, kus näidata üles muret. Ei puudunud loos ka tavapärased Heyeri ebasümpaatsed kõrvaltegelased, nagu Sylvesteri vennanaine ja selle kosilane, ning Phoebe kasuema ja isa. Kõik nad oleks ühe tohlaka ära teeninud, võib-olla oleks see mõistuse koju toonud. Siiski, nad ei häirinud mind nii märkimisväärselt nagu seda on ette tulnud teistes autori raamatutes. Sylvesti lapsest vennapoja kohalt jään ma kahevahele, ta oli kohati nutikas ja nunnu, teisalt tujukas jõmpsikas. Igatahes, peamine oli see, et põhi paar ikkagi oma enda raamatus enamuse ajast rambivalguses sai olla. 

Negatiivsena tooksin veel välja, et kogu raamatu-segadus, mille Phoebe kirjutas ja kus ta ühe jõleda tegelase prototüübiks oli just Sylvesteri valinud (mõlemal olid ühist väga kõnekad kulmud), kuidagi ei tahtnud sulanduda ülejäänud süžeega piisavalt hästi kokku. Samas, oli see üks keskne looliin ja katalüsaator paljule toimuvale. Kokkuvõttes, mulle raamat meeldis (ükski Heyeri teos ei ole aga mulle kunagi mitte meeldinud), kuid autoril on paremaid lugusid, kõvasti paremaid.

----------------------------------------

Pealkiri: Leidlik lord

Kirjastus: Ajakirjade kirjastus

Ilmumisaasta: 2016

Minu hinnang: 4/5

Sisukokkuvõte:

Uljas põgenemine: Penelope Creed teeb kõik, et pääseda abiellumisest oma ebameeldiva nõoga. Ta põgeneb poisiks riietatuna Londonist, ent kukub – sõna otseses mõttes – sülle Sir Richard Wyndhamile, kes seisab samuti pöördelise otsuse lävel. Kangelaslik päästmine: Kui Sir Richard kohtub kena noore põgenikuga, teab ta, et ei saa lasta neiul üksinda ringi reisida ja pakub ennast tema kaitsjaks. Juhuslikult mõlgub Sir Richardil endalgi samal ajal põgenemine mõttes...

Selle teose näol oli tegu ühe lustaka ja lollaka seiklusloost segapudruga, kus ei puudunud kaelakeerööv, mõrv, põgenemine, tüütud sugulased, varmad kosilased, maskeerumine, möödarääkimised, valesti arusaamised ning, mis kõige tähtsa, ohtralt nalja. Heyeri lugudes on tavaline, et paljud koloriidsed tegelased toodavad samaaegselt mitmeid ristuvaid looliine ja korralagedust. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Siinkohal aga on autor gaasi põhja pannud, sest erinevaid lemberomaanide stampe ja muud pudi-padi on raamatusse visatud kulbiga. Rahakas ja hakkaja noor Penelope püüab põgeneda sundabielu eest ning otsida üles enda lapsepõlve kallim, kellega lubati suureks saades paarisellu astuda. Oma katsel kohtub ta aga tõelise keigari, Richardiga, keda kadestab tema laitmatu moe ja varanduse pärast kogu London. Mees võtab -- pärast nina täiesti umbe joomist -- kohtumist kui võimalust ka ise soovimatu abiellu surumise eest sääred teha ning neiut tema reisil saata. Naine riietub mehe hoolealusest sugulaseks poisiks ja rännak võib alata. Loomulikult ei lähe kõik nii libedalt ning paar segatakse igausu teiste tegelaste sekeldustesse. Nende kõrvalkarakterite vahel oli seekord kena tasakaal närvidele käivatel ja üht või teist moodi sümpaatsetel. Meeldisid mulle väga Richardi õde ja tema mees. Viimasele ütles Richard koomilises stseenis, mis mind itsitama pani: "Et tu, Brute?", kui too ei takistanud oma naist venda abieluranda sundimise eest. Verivärskete armastajate, Piers'i ja Lydia, puhul, kes parajas annuses segaduste tekitasid ning üks paar rumalaid kui lauajalgu olid, ei ole ma siiani selgusele jõudnud, et kas ma oleks tahtnud neid tugevalt raputada või hoopis tänada rohke kaose tekitamise eest.

Ma nautisin loos kõige enam selle humoorikat õhkkonda ja särtsakat dialoogi. Iseäranis Richardi poolt, kes oli sarkastiline, otsekohene ja mõnusalt tülpinud kõigest ning kõigist (nagu Heyeri kangelased kipuvad olema) -- ja seda midagi varjamata või endale hoidmata. Samas, ta ei mõjunud ülbelt või üleliia uhkelt. Tema pinnapealt kuivad, kuid seesmiselt mahlased väljaütlemised tegid tõesti nalja. Nt kaelakee varas, kes pärast kokkusattumust jagas Richardiga ööseks tuba, ning pärast tolle taskutest kaelakee mitte leidmist, püüdis vehkat teha toakaaslase muu tärniga -- Richard: "Te olete varakult üleval, mu sõber", varas: "Jah, ma ei taha ilusaid suvehommikuid maha magada. Hingan enne hommikusööki pisut värsket õhku. Küllap kohtume allkorrusel, härra, eks?", Richard: "Küllap vist. Aga kindluse mõttes, kui me kohtuma ei peaks, võtan oma nuusktubakatoosi ja monokli kohe tagasi.", varas: "Pagan võtaks, sedavõrd valvsat selli pole mina veel kohanud!" -- kogu see stseen omas kontekstis oli pööraselt naljakas. 

Ka Penelope ja Richardi vahelist edasi-tagasi põrkavat dialoogi oli lust lugeda ning kildu pandi omajagu, eriti kuna naine pidi varjama end poisina ning pidevalt oli oht, et keegi saab teada. Ja, loomulikult, saigi. Maskeering aga garanteeris igasugu kohmakaid ja ootamatuid situatsioone. Samas, ma ei tundud nende vahel piisavalt romantilist keemiat. See pool jäi huumori varju ning mõjus lõpus järsult ja ebaloomulikult, kui mees abieluettepaneku tegi. Lisaks, paari vanusevahe natuke võõrastas mind seekord (kuigi see ei ole Heyeri lugudes ebatavaline). Kokkuvõttes, on tegu hetkel mu ühe lemmiku Heyeri raamatuga ja seda pigem tempoka ja tegevustiheda süžee ning koomilise keskkonna loomise eest, kui romantilise poole kvaliteedist lähtudes. Viimane jäi, kahjuks, kesiseks.

---------------------------------------

Pealkiri: Frederica
Kirjastus: Ajakirjade kirjastus
Ilmumisaasta: 2014
Minu hinnang: 4/5

Sisukokkuvõte:

Frederica Merriville on saabunud koos oma õe ja kahe vennaga Londonisse säravat hooaega veetma, et anda noorele ja ilusale Charisile võimalus endale sobiv abikaasa leida. Frederica ise on sõnakas ja võluv neiu, kes on veendunud, et temal endal on juba liiga hilja abielluda – ta on juba kahekümne nelja aastane. Ent kui kauge “nõbu” lord Alverstoke neid Londoni seltskonda viib, avastab Frederica endalegi üllatuseks, et ta on armunud. Samal ajal on ka külm aristokraat Alverstoke lummatud nii Fredericast kui ka tema noortest üleannetutest vendadest.

Loo kangelane, Vernon, ehk markii Alverstoke, esimestel lehtedel endast head muljet ei jätnud. Jah, tema õed ka mitte, kuid mees paistis ekstra kiuslik ja tüdinenud. Sellised paha siga, sada häda tegelased ei kutsu just kaasa elama nende "raskele" elule. Loo kangelanna, Frederica, seevastu lõi endast esimesel kohtumisel pildi kui asjalikust ja sümpaatsest noorest naisest. Palju täiskasvanulikumast ning kohusetundlikumast võrreldes Heyeri paljude teiste naispeategelastega. Paistis, et paari klappimine saab olema sunnitud või siis, vastupidi, vastandid tõmbuvad tähe all. Viimane osutus, õnneks, tõeseks ning ma olin selle suunaga väga rahul. Paari kiindumus tekkis ökonoomiliselt ning pikema perioodi jooksul. Nad veetsid koos aega, õppisid üksteist tundma ning, kuigi kokkupuude oli algselt pigem olukorrast sunnitud ja isegi kohati vastumeelne, hakkas paar üksteisega koos oldud aega ning vestlusi hindama. Tekkis usaldus, üksteise peale lootmine, lojaalsus ning edaspidi juba sügavamad tunded. Ma tõesti hindasin antud paari juures just seda loomulikumat ning loogilisemat suhte arengut. Ei toimunud armumist paugupealt alguses ja ei tekkinud ka äkitselt täitsa lambist lõpus. Mulle tohutult meeldis, kuidas mees endaga aus oli ning tunnistas, et on armunud, kuid ei leidnud ainult õiget hetke millal seda ka naisele tunnistada. Ta oli taktitundeline, kuid samas endaga avameelne. Mees ei tundnud vajadust mängida machot ja lembetundeid maha salata. Häiris mind, vastukaaluks, aga natuke Frederica naiivsus. Ta oli praktiline, kahe jalaga maas, mõistlik ja realistlik, kuid naise lapsik suhtumine sellesse, et mis on olla armunud viimastel raamatu lehtedel, oli vastuolus sellega mida ma arvasin temast teadvat. Siiski, konkreetne Heyeri romanss oli märkimisväärselt hästi välja kukkunud.

Ootamatult armas, kuid humoorikas oli ka Vernoni suhe Frederica kahe noorema vennaga. Ja ulaka ja massiivse, kuid armastusväärse koeraga. Felix ja Jessamy tundsid ilmselgelt puudust meessoost eeskujust, kuigi neil oli perepeaks veel üks vend, neist vanem, Harry. Poisid leidsid ootamatult ja, Vernoni puhul igati ning täiesti vastumeelselt, omale mehes sõbra, eeskuju ning toetaja. Nad tüütasid toda ikka omajagu, eriti Felix, oma uudishimu ja lapseliku entusiasmiga igasugu tehnika, aurumasinate ning õhupallide vastu. Tundmata häbi või piinlikkust, et nad Vernoni jälle ja uuesti oma üleannetustesse, pahandustesse või seiklustesse tõmbasid. Selle läbi toimus sõbrunemine ja tekkis tugev side. Nad olid tõesti toredad koos, kuigi mees tundis ennast alguses kohmetuna ja poisid end tüütutena (välja arvatud, Felix, see ülivahva võrukael oli süüdimatu -- süüdimatult kihvt). Kus hea, seal ka halb. Frederica noorem õde, Charis, ja ametlik eestkostja vend, Harry, olid seevastu kaks tohlakat, kellele oleks tahtnud mõned ebatsensuursed sõnad poetada. Charis oma naiivsuse, vooruslikkuse ja tundlikkusega ületas piiri nende omaduste kogusega, mida ma välja kannatan, ning Harry oli lihtsalt isekas -- seda oli mõnes mõttes ka Charis. Kõigele lisaks, tüütud kosilased ning Vernoni paar nõmedat sugulast ja oligi kohal Heyeri standard ports ebameeldivaid tegelasi. Samas, suutsid neid tasakaalustada hulk meeldivad karaktereid, nt Vernoni sekretär. Kokkuvõttes, on kahtlemata tegu Heyeri ühe nauditavama, läbiküpsetatuma ning -mõelduma teosega, millel hea kulgemine, tore romanssi ja piisavalt tegelasi, kes minu poolehoidu võitsid.

Teater: "Hotell laibaga"

Tervitus!

Ja veel teatrist, mida õnnestus enne teist koroonalainet külastada.

Pealkiri: Hotell laibaga
Teater: Endla
Lavastaja: Enn Keerd
Näitlejad: Kadri Rämmeld, Helene Vannari, Carita Vaikjärv, Tambet Seling, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Indrek Taalmaa, Ireen Kennik

Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 07.03.2020
Millal nähtud: 17.09.2020
Minu hinnang: 2/5

"Krimi" ja "komöödia" -- kas märksõna mis mind automaatselt selle etenduse poole tõmbasid. Iseäranis, sest need mõlemad žanrid olid kokku klopsitud, et luua suurepärane meelelahutus just minu maitsele. Seda juba aprillis, kui pidi toimuma külalisetendus Tallinnas. Viimane jäi aga, muidugi, ära ning tekkis võimalus tükki selle koduteatris, Pärnus Endlas, kaeda. Olin eelnevalt ka klaasikese veini joonud ning minu valmisolek laval toimuvat nagu käsn sisse imeda ja ekstra tugevalt reageerida oli kõrge. Piisas vaid minimaalsest impulsist ja primitiivsest kogusest huumorist ning krimimüsteeriumist, et mind naerma panna ning, nagu üks kuulus detektiiv sõnas, et halle ajurakukesi pingsalt kaasa mõtlema utsitada. Kukkus aga eriti totakalt välja, sest vähemalt minule sobilikus hulgas ja maitsele ei leidunud näidendis ei lubatud "krimi" ega "komöödiat". Isegi veini eeltööst ei olnud mingit kasu. Istusin saalis ja püüdsin aru saada, kas asi on minus või teistes. Vist minus (ja sõbrannas, kes ka vaimustuses ei olnud).

Komöödia poolelt oli olemas soliidne baas. Värvikad tegelased ja potentsiaal suurele tohuvabaohule. Lisaks siis krimi element, mis veel enamgi ootamatuid ja koomilisi olukordi peaksid treima ning toimuvale vürtsi juurde andma. No kohe üldse ei saadud seda kokteili käima nii nagu ta oleks pidanud funktsioneerima! Võimaluste ärakasutamine jäi pinnapealseks ning nii tohutult mageduse- ja kližeemaitseliseks kompotiks, et oli natuke piinlik. Ei olnud naljakas, kohe üldse ei olnud naljakas. Pigem oli tulemus tüütu. Nt keskenduti tegelastes nende ühele konkreetsele kiiksule või iseloomuomadusele (mis ei ole tegelikult ju iseenesest halb otsus), a la, üks oli puhtusefriik, kes muudkui ainult küüris, teine oli esoteerika lillelaps ja kolmas tuulepeast pensionäär. Mitte midagi muud nende tegelaste juures ei olnud. Nad olid üksluised papist inimkujulised väljalõiked, millel puudus peale selle ühe konkreetse kiiksunumbri mingigi muu värv. Seega, nendega seotud naljade tegemine oli otsekui ühe ja sama trummi peksmine, uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti. Võib-olla esimesed paar korda oleks humoorikas, kuid põhimõtteliselt sama kildu sada korda veidi erinevas kuues teha ei tekita minus vaimustust. Kuigi, pean tunnistama, et ühe mimmist tegelase nimi, Pretty Wummen (filmist "Pretty Woman"), ajas muigama küll. 

Mõrvarite eneseabi klubi liikmed, kes soovivad nüüd koos pahandusi täis mineviku ja ikka ning jälle pinnale kerkivad tungid kedagi maha koksata selja taha jätta, otsustavad püsti panna eduka hotelli. Esimesed külalised lubavad selle plaani aga õige keeruliseks teha, sest asutuses kavatsevad peatuda grupi terapeut oma abikaasaga ning hotelliliidu inspektor, kellelt oodatakse suurepärast hinnangut ettevõtmisele viie tärni näol. Ja, muidugi, sekkub juba niigi stressirohkesse olukorda üks laip. Taaskord, potentsiaal on ju igati olemas, et kui mitte tegelaste najal, siis tänu lakkamatule tohuvabaohule, garanteeriks tükk hulgaliselt naeru. Mida minult aga jälle välja ei pigistatud, oli see naer. Jah, leidus piinlikke olukordi, jah, leidis aset ootamatuid olukordi, jah, tuli ette -- teoorias -- humoorikaid olukordi. See kõik, kahjuks, ei läinud käima, see ei olnud pidev, jäi liialt mugavuse piiridesse või korrutati ühte ja sama nalja (nt no mitu korda ma pean kuulma sellest, kuidas arvutada söögitoa ruutmeetreid). Otsekoheselt öeldes, ei julgetud või suudetud minna üle võlli. Just viimast oleks olnud vaja, et vaataja püütaks väsimatu tempoga ja pideva jandiga naerutsüklisse, millest on raske välja kukkuda. Mind ei tõmmatud toimuvaga kaasa, mul hakkas igav ja poolküps trall pigem ärritas.

Ka krimi poolel jäi näidendis vajaka. Ma ei oodanudki mõnda ekstra nutikat ja detailset mõrvamüsteeriumi labürinti mida lahendada, kuid pakutu jäi mannetuks. Esiteks, oli mõrvar suhteliselt koheselt tuvastatav. Ja üleüldse ei paistnud kurjami isiku selgeks tegemine eriti fookuses olevat, pigem oli selleks laiba peitmine inspektori eesti. Keegi konkreetselt seda mõrva lahendada ei püüdnud ja ei tundunud, et kellelegi see väga korda läks. Tänu sellele, ei olnud ka mul sellest sooja ega külma. Kuigi ma pean tunnistama, et mõrvatu isik oli mõnevõõra üllatav ning esimese valikuna ei oleks too mulle silma jäänud kui võimalik maha notitu. Mis mind aga imestama pani oli see, et saalis tundus olevat hulganisti neid kellele see krimi pool eriti kõrge pilotaažina paistis. Mu kõrval istus elegantne daam, kes kui mõrvar avalikustati, ohkas hämmeldunult: "Issand jumal!". Nagu ta oleks teada saanud, et tulnukad on olemas või kes tegelikult mõrvas Kennedy või kuulis lahendust mõnele muule siiani lahendamata maailma müsteeriumile. Ma ilmselgelt olen lugenud/vaadanud liiga palju krimkasid ja daam ei ole, vastupidiselt, üldse vist kunagi mõnda mõrvalugu näinud kui kulminatsioon talle nii šokeeriv oli. Ma kõlan nagu üleolev targutaja, kuid ma lihtsalt ei oska seda reaktsiooni seletada. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks just see ebahuvitavalt lahja avalikustamine peaks sellist vapustust esile kutsuma. Aga, samas, oli mul siiralt hea meel, et saalis leidus neid, kes tükki nautisid. Ja naeru ning tähelepanu publiku seas tõesti leidus. Lihtsalt mitte minu ja sõbranna isekohtadelt.

Väidetavalt oli näidend kirjutatud kaheksapäevalise loomelaagri käigus sama numbri autorite poolt. Ma ei ütle, et geniaalseid asju ei ole võimalik luua kasvõi ühe tunniga, kuid tõsiasi, et tükk on sellise protsessi tulemus lausa karjus näkku. Lohakas, pinnapealne, stampe täis ja pooltoores. Samas, trupp tegi mis suutis ning tundus, et neil on vähemalt laval tore. Ja, tundus, et ülejäänud publikule laias laastus meeldis, mis on ju põhiline. Ka oli tükk eelmise aasta Endla kõige menukam. Ju siis seal midagi on, mida minu silm ei tuvastanud. Nii kaua, aga kui rahvale toob rõõmu, siis laske käia ning edu!

Raamat: "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

Tervitus!

Vahelduseks raamatutemaailmast ja just krimi žanrist.

Pealkiri: Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus
Autor: Indrek Hargla

Kirjastus: Varrak

Välja andmise aasta: 2010

Minu hinnang: 4/5

See sari vaatab mulle otsa pea iga kord kui väisan raamatupoodi (ja ma käin seal tihti). Siis taas keegi sõpradest/tuttavatest mainib, et luges sarja uue osa läbi. Uudistes kajastatakse, et peatselt ootab fänne, mitte ainult üks, vaid lausa kolm Melchiori linateose versiooni esimestest raamatutest. Kui ikka söögi alla ja söögi peale sellest pidevalt kuuleb, siis otsustasin lõpuks isiklikult teada saada, kas haip on seda väärt ja mis mees see Melchior ikka on. Krimkasid eelistan vaadata, mitte lugeda, sest muidu kipuvad need mu silmis ühte eraldamatusse massi sulanduma. Samas, on sarja tegevuspaik ja aeg piisavalt eripärased, et hoida tähelepanu ning kõigist teistest žanri lugudest olla silmapaistev. Ja seda ta, kokkuvõttes, mitmel tasandil ka oli. Ta ei tekitanud minus vasika vaimustust, mida olen täheldanud teistes lugejates, kuid oma spetsiifilise niši ta juba niigi üle küllastunud žanris igatahes leidis. Küll neid inspektor A-sid ja B-sid on kõriauguni või siis amatöör detektiive nr 1, 2 ja 3 ning mida kõike veel. Vast ükski sari varem keskaegse (isegi tänapäevase) apteekri ümber keerelnud veel ei ole. Mis on tegelikult siiani mööda lastud võimalus olnud, sest mõrvad ja rohud/apteegid/meditsiin ju klapivad kui rusikas silmaauku. 

Kahtlemata on väljapaistvam faktor loo toimumiskoht ja periood. Võrratu Vanalinn, mis on keskaegse Tallinna sümboliks, on täis põnevat ning aukartust äratavat ajalugu, mida illustreerivad suhteliselt väiksele maalapile tihedalt täistuubitud kõikvõimalikud hooned, kirikud, teed, ärid ja eriline õhkkond. Erinevate võõrvõimude alla sunnitud Tallinn oli pikalt tuntud ja isegi edukas kaubalinn lääne ja ida vahel, otsekui ühe maailmaosa äärepostiks, millel oli nii raha, rahvast kui ambitsiooni pidevalt edasi areneda. Sinna sattusid erivaldkondade meistrid laiast ilmast (suuresti siiski aga germaani taustaga) ning koos loodi samm sammul seda üldist linnapilti, mida me praegu näeme. Kes ootab ohtralt ajalugu ning ümberringse kirjeldusi peab pettuma, sest tegu on siiski pigem kaasahaarava looga, mis paikneb keskaegses Tallinnas, mitte lugu keskaegsest Tallinnas, kus juhuslikult leiab aset mõrvamüsteerium. Mulle sobis see ideaalselt, sest kui tahan rohkem ajaloost teada, siis loen vastavat kirjandust. Ilukirjanduses eelistan Hargla lähenemist. 

Loomulikult, leidus piisavalt ka ajaloolist konteksti, reaalsete ajalooliste sündmustega süžee seostamist ja taustainfot nt Tallinna linna haldusorganisatoorsele poolele, kuid seda kõike oli just nii palju kui vaja, et lugu arusaadavalt ning selgelt lugejani tuua. Hindan seda väga kui autor ei löö mind oimetuks oma ajalooliste teadmistega seal, kus see oleks vaid eputamiseks ning tegelikult ei toeta süžee kaasahaaravamat jutustamist. Muidugi, ei saa kõike loetut võtta tõepähe, kuid sain teada mitmeid huvitavaid päris fakte ja seiku sellest perioodist. Õhinaga lugesin konkreetsetest asupaikadest ja tänavatest, mida sai mainitud ja kus mõni tegevus toimus või tegelane elas. Raamatuid lugedes on alati kihvt tõdeda, et "olen seal käinud, olen seal käinud!" Rataskaevu tänav oli pidevalt silme ees, sest Melchiori apteek ja eluase paiknes seal. Lugesin aga ridade vahelt, et sarja jooksul kolitakse sellega Raekoja platsile, sinna kus asub vanim ikka veel toimiv apteek Euroopas.

Loo jooksul puutub lugeja läbi Melchiori kokku erisuguste tegelastega, eri valdkondadest ja positsioonidega, kes Tallinnas sel ajal tegutsesid (nii Toompeal kui all linnas, mis olid eraldatud ning kus kehtis eri juriidiline õigusruum): ordumehed, linna rae personal, vaimulikud, gildide kaupmehed ja meistrid, ehitusmehed, isegi lauljate gildi liige, jne. Üllatuslikult, aga tegelikult mitte üllatuslikult, ei tule ette just palju Eesti soost tegelasi. Mis on ka arusaadav, sest nood ei olnud just vanas Tallinnas põhi kontingent ning ei olnud ju neil ka võimalust olla just nendel positsioonidel, mis krimiloos on võtmetähtsusega. Suurem osa karakteritest olid Saksa taustaga, mis tõi kaasa toredad, pikad ja pompoossed Saksa perekonnanimed, mida ma väga tihti ei viitsinud täienisti üldse väljagi lugeda. Näiteks, Clingestain võrdus lihtsalt "Clin", iga kord kui tema nime nägin. Tegelased oli suuresti priviligeeritumatest gruppidest, seega tavarahva igapäeva eluga tutvuda ei saanud. Selle üle on mul kohati hea meel, sest maarahva eluraskused võivad lugemiseks olla äärmiselt nürid (nt, "Tõde ja Õigus" -- ma ei ole esimese raamatu fänn). 

Värvika seltskonna omavahelisi läbikäimisi, võimutasakaale ja suhtedünaamikaid oli huvitav jälgida, samas, midagi eriti ebatavalist või ootamatut ei täheldanud. Tundus pigem, et põhiseltskond saab omavahel hiilgavalt läbi, mida illustreerisid natuke veidrad, kuid selle ajaperioodi kohta mitte mõeldamatud, õllemekkimise peod. Ei ole vaja vast märkida, et need olid popid kogunemised ning tänu menule muutusid nad tihti mõrvamüsteeriumi lahenduse kui edasiarengu tähtsateks sõlmedeks. Loomulikult, oli üks viimastest ka apteek, kuhu igast isikuid tihtipeale eksis (suuresti "tervislikku" napsi hankima, muidugi). Silmapaistvamad indiviidid olid, kahtlemata, Mustpeade gildi karismaatiline oldermann, Freisinger, moosekant, Kilian, imposantne komtuur, von Spanheim ja, muidugi, Melchior ise. Tegelased olid kergesti eristatavad, omanäolised, kindlate huvide, eesmärkide ning kiiksudega ja, tulenevalt nende olemustest, oli põnev nuputada, et kas siis kurikael oli.

Mõrvamüsteerium ise oli täis käänakuid ja pöördeid. Ma pean tunnistama, et ma võisin mõrvarit kahtlustada, nagu kõiki teisi tegelasi, kuid ma ei oleks osanud põhjendada, et miks just tema. Üks loo võlu ja, samaaegselt ka, valu oli see, et ma arvan, et mitte keegi peale autor ei oleks osanud seda krimilugu lahti harutada. Ei olnud piisavalt vihjeid või tausta, et toimuvat adekvaatselt kokku panna. Mulle see meeldis, sest tekitas kulminatsioonis, kui kõik päevavalgele tuli, tõelise "ohooo" momendi ja pakkust üllatust ja värkust. Samas, lootes alati võimalust ise kaasa lahendada, ei antud mulle seekord šanssi lähedalegi jõuda, sest põhikaardid olid lugeja poole seljaga. Samuti ei olnud lahendus liialt üheülbaline või sirgjooneline, vee sogaseks ajajaid oli palju ning, mis paistis selgem ja kindlam kui prillikivi, tegelikult seda ei olnud. Tore oli aga näha tüüpilist kurjami avalikustamise stseeni, milleks oli kõikide tegelaste kokku toomine ja Melchiori monoloog ning paar petvat valesüüdistust ka vahele poogitud. 

Kurjami identiteet ja tegutsemist põhjendavad väited, aga avasid Pandoora laeka ning lõid suurepärase pinnase tulevasteks intrigeerivateks müsteeriumiteks ning salapäraks Melchiori sarjas. Ma ei oodanud loost müstilisi või isegi fantaasia elemente, kuid neid tuli täitsa ette, lisades raamatule vürtsi. Oli segane, kas need faktorid olid seotud ebausuga või sellega, et tol ajal ei olnud ju teadus nii tasemel, et teatud asju lahti seletada, ehk siis, kalduti üleloomulike seletuste poole. Ning lugu peegeldab seda mõttesuunda. Samas, võib tegu olla tõesti teatud kraadini fantaasia žanri teosega. Mis iganes selle tagamaad, mina nautisin neid salapäraseid ja seletamatuid detaile väga. Paljud neist seostusid Tallinna teadatuntud müütide ja tähtsate hoonete, tegemiste või olemusega, nt pealkirjas figureeriv Oleviste kirik.

Miinusena tooksin välja Melchiori needuse. See jäi mulle arusaamatuks, sest tundub pigem kui paanikahäire või psühholoogilise tagamaaga ning, taas, selle aja inimesed, oskamata seletada lahti neid mentaalseid ja füsioloogilisi tegureid, võtsid arusaamatut kui needust. Aga eks seda teemat lahatakse järgnevates raamatutes kohe kindlasti veel. Samuti, oli loo algus veidi veniv ning kippus jätma sellist ühenda-numbrid samm-sammult klassikalise krimi maitset. Mul läks natuke aega enne kui suutsin end lasta toimuvast kaasa haarata ja sisse elasin. Natuke kuiv ja sunnitud avapauk. Õnneks, tõusis peatselt tempo ja minu enda tähelepanu köidatuse tase. Seega, võtan kindlasti ette järgmised raamatud sarjast. Kolm tulevat on juba ostetud ja ootavad raamaturiiulil.

Etendus: "Tramm nimega iha" ja "Linnukaupleja"

Tervitus!

Seekord lühidalt kahest Estonia etendusest!

Pealkiri: Tramm nimega iha (Nancy Meckleri ja Annabelle Lopez Ochoa ballett Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel)
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Nancy Meckler (Ameerika Ühendriigid/Suurbritannia)
Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 04.11.2017
Millal nähtud: 12.01.2019
Minu hinnang: 4/5

Jälle, teades liiga hästi, mis masendus ja äng mind ees ootab, külastasin, minu jaoks kurikuulsa, Tennessee Williamsi romaanil põhinevat balletti. Elu, kogu oma ebaaususes, ebaõigluses ja inetus isekuses -- just seda pakuvad autori lood rohkemgi kui rubla eest. Pluss, vaatajale kaasneb alati paras doos frustratsiooni ja jõuetustunnet. 

Jõuka ja aristokraatliku lõunaosariikide langus ja hiilgeaja möödumine peegeldab end õnnetu saatusega peategelase, Blanche'i, elukäigus. Algus oli ju ilus, abielu armastatud mehega ja soe ümbritsev perekond. Kuid, nagu klotsidest maja, kukkus kokku eelnev ideaalne elu -- sõna otseses mõttes, taustal olev pilt iidsest perekodust, Belle Reve'ist (tõlkes: ilus unelm), langes tükkideks. Neid samu klotse kasutati hiljem erinevateks lavakujunduse vajadusteks, nagu kummitaksid killud Blanche'i kunagisest elust teda ükskõik mida ta ei teeks ja kuhu ei läheks. Tema kunagisest elus on saanud tabamatu "ilus unelm", mis on nüüdseks käeulatusest igavesti väljas. Samamoodi lagunes ka naise abielu, kui tema mees hoopis teist sookaaslast ihaldama hakkas ja peatselt enesetapu tegi. Naine eksib ohtlikule teele. Kaotanud kõik, millest hoolib, hakkab ta semmima võõraste meestega. Kaotanud maine, reisib Blanche New Yorki, kus elab tema õde, koos tolle machomehest abikaasa, Stanleyga. Naine saab nautida veidi muretumat aega kalli õe seltsis, kuid õnn on üürike. Peatselt saab tema halb kuulsus ta kätte ning järgneb hukkamõist, eemaletõukamine ning võigas vastasseis agressiivse Stanleyga. Blanche'i viimane peatus on hullumajas, kus ta tegelikult lõpuks rahu leiab. Traagiline lugu ühest õnnetust naisest, kellega toimunu mind päris endast välja viis. Sellist masendust, sellisel tasemel suudab mind tundma panna ainult Tennessee Williams. 

Loo tõlgendamine ning adapteerumine balletiks oli imetlusväärne. Mulle siiralt meeldis kõik, alates lavakujundusest, muusikast, süžee kulgemisest, kuni põhilise, koreograafia ning õhkkonnani. Lavakujundus oli dünaamiline -- liikudes eri paikadest vaevatult ja kiirelt uuteks keskkondadeks. Süžee oli tihe, tempokas ning tähelepanu köitev. Nautisin enda üllatuseks tohutult muusikat. Mind harvem köidab ballettides muusika kui tants, kuid etenduse alguse kooslus Blanche'i soolist koos melanhoolse, kurblik-kauni meloodiaga võttis sõnatuks. Äärmiselt kaunis, kuid nukralt ja hellalt imeline oli näha naise tantsu oma nooruspõlve kallima ja tulevase abikaasaga. Iseäranis esimese vaatuse muusika oli just minu maitsele ning võrratult komponeeritud -- midagi selle tempos, toonis ja loodavas õhkkonnas koos füüsilisega, puudutas mind sügavalt. Muusika peegeldas tegevusi lõunaosariigis, mis oli mu lemmik osa, kuid suutis ennast viia ka New Yorkis toimuva lainele, mis nõudis elavamaid, modernsemaid ja äkilisemaid taustahelisid. 

Kui rääkida koreograafiast, siis klassikaline ballett on traditsionaalne ja sa tead täpselt mida oodata, kuid mida tänapäevasem etendus, seda julgem, laiahaardelisem ja üllatuslikum on tants. Vastupidiselt klassikale oli koreograafia loo sisule vastavalt kõvasti sensuaalsem ja isegi erootiline. Stanley ja tema naise leppimise stseen, mis lõppes paariga voodis, oli seksikaim kõigest, mida ma üheski tantsulavastuses kunagi näinud olen. Klassikaline balletti kontekstis skandaalne ning ennekuulmatu. Temperatuur ei tõusnud ainult laval vaid kogu saalis. Üleüldse tundus, et tantsijatele meeldib, vahelduseks reglementeeritud tantsule, emotsioonid ekstra toorelt ja piiranguteta välja lasta. Loo sisu ning tantsu sümbioosne klapp oli igatahes suurepärane. 

Kokkuvõttes, kuigi karjuvalt rõhuv ja masendav (ja see on ka üks põhjus, miks ma lihtsalt ei suuda kõrgemat hinnangut panna -- etenduse sisu oli natuke traumeeriv), oli selles "trammiõnnetuses" ohtralt ilu, mis kuigi raske seedida, mõjus mulle väga sügavalt. Ja, muidugi, on alati meeldiv ja teretulnud näha mõnda kaasaegsemat balletti hulga klassika keskel. Hea valik repertuaari, Estonia!

-----------------------------------------

Pealkiri: Linnukaupleja (Carl Zelleri operett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Marko Matvere
Kestus: 3h 15 min
Esietendus: 26.05.2017
Millal nähtud: 03.11.2018
Minu hinnang: 2.5/5

Ma ei ole näinud üleliia palju operette, kuid mu žanri lemmikutest, "Viini veri" ja "Silva", mis olid ka mu esimesed kokkupuuted sedatüüpi etendustega, on kõik järgnevad aste astmelt oma headuses minu silmis allapoole langenud. Kui "Savoy ball" oli 3.5/5st , "Tsirkusprintsess" 3/5st, siis pean, kurvastusega, tõdema, et antud operett liikus veel sammu madalamale, ehk siis, on tulemus 2.5/5st. Ma ei kogenud neid emotsioone, mida eelnevaid žanriõdesid või siis, kasvõi, muusikale vaadates tunnen. Igatpidi jäi vajaka. Muusikast, mis ei hellitanud kõrva, süžee, mis ei haaranud kaasa, tegelased, kes olid kuidagi igavavõitu ja ebasümpaatsed ning ei kutsunud neile pöidlaid hoidma, huumor, mis oli harv ja mitte minu maitsele. Samas, oli eelnevat kõike ikkagi adekvaatselt, aga mitte grammigi üle keskpärasuse. Sõbrannaga veetsime siiski toredalt aega ning meel sai lahutatud, kuid nähtu oleks võinud tsipakegi ambitsioonikam olla.

Ma eeldan, et mõnele uuemale operetti külastajale võib pakutu olla igati suurepärane, kuid mulle, kui võrdlusmomendi omajale, jäi mõjust napiks. Eriti kui lisada siia ka opereti n-ö hõimlase, "muusikali". Süžee oli väga omane žanrile, kus vaataja meelelahutuseks on kasutusele võetud suhteliselt klassikalised võtted, alustades armukolmnurgaga, või isegi neli-viisik nurgaga, ja lõpetades vale-identideedi segadusega. Fookus oli eri kombinatsioonidega just viimasel, mis muide igas olukorras ja kontekstis millegipärast vähemalt mulle alati humoorikat situatsioonikomöödiat suudab pakkuda. Selle süžeeliini valikuga võib väga harva auku astuda. Ka antud etenduses tuli selle käiku minekul ette omajagu tohuvabaohu. Kristel pidas kehkenpüksi vürstiks, Adam pidas vürstinnat talutüdrukuks, jne. Sellest tulenevaid naljakaid olukordi oli hulgi. Süžee oli, seega, üpris standardne, välja arvatud siis, et kesksetes rollides ei olnud operetile tüüpiliselt aadlikud ja rikkurid või talupojad, kellega hiljem tuleb välja, et et nad on hoopis kaua kadunud eliidid. Peategelaseks oli linnukaupleja, Adam, ja tema ihaldusobjekt, küla postiljon, Kristel. Muidugi oli märkimisväärne roll ka vürstinnal, kuid ta oli siiski pigem kõrvalosatäitja. Peab tunnistama, et alati on ju tore, et klassikalises ooperis, balletis või operettis saavad rambivalgust tavalised inimesed, mitte ainult siniverelised. Selle lähenemise poolest oli antud etendus kindlasti eesrindlik ja meeldejääv.

Tegelased ei tekitanud minus vaimustust. Iseäranis nõrk kangelane oli peategelane, Adam. Oli ta küll selline pigem klaas pool-täis kui poolt-tühi suhtumisega lihtne (liialt lihtsakoeline) ja heatahtlik (veidi ülemäära ullikeselt naiivne) mees, kuid ta jäi mulle üheülbaliseks. Üleüldse olid meessoo esindajad loos kuidagi viletsad -- kas täitsa lumpenid või lollid või ahned või ilmetud. Keeruline oli kellegile neist kaasa elada. Naised oli seevastu sirgema seljaga, särtsakamad ning asjalikumad karakterid ning nende kõrval näisid mehed veel armetumad. Kindlasti on paljudele vaatajatele etenduse tipp-hetkeks kaks professorit, kes täitsa lambist äkki välja ilmuvad ning kelledele pühendatakse loost märkimisäärne osa. Nad ei sulandunud iseäranis hästi ülejäänud süžeega ning lõhkusid selle sujuvust. Samas, elavdasid nad publikut ning tõid saali ning operetti hulgaliselt energiat. Loomulikult, ei ole ka üldsegi kasin, et neid kahte tolvanit kehastasid Jan Uuspõld ja Argo Aadli. Just nende meeste väljailmumine oli ootamatu, kuid tervitatav üllatus. Mehed olid tublid ja tundus, et naudivad tegelaste purjus trallitamist laval. Siiski, ei läinud mulle selline otsekui "odav" viis vürtsi ja huumorit lisada peale. Jah, nad olid koomilised, kuid nii ääretult tüütud. 

Kokkuvõttes, oli ja nagu ei olnud ka. Midagi konkreetselt halvasti ei olnud, kuid mind nähtu ei suutnud väga kõnetada või kaasa tõmmata. Igati hoogne ja lõbus meelelahutus, mu sõbranna nautis, kuid mind jättis natuke külmaks. Siiski, ma arvan, et enamustele on juba ainuüksi kahe kõlupea professori Jan Uuspõllu ja Argo Aadli esituses näha väärt sammud teatrisse võtta. Kuigi ka Helen Lokutat ning Jassi Zahharovit on alati tore laval näha.

Kino: PÖFF 2020 (6) "Püha isa" ja "Hüvasti, NSVL"

Tervitus!

Ja veel veebikino PÖFFilt!

Pealkiri: Püha isa
Originaalpealkiri: Tatăl nostru
Programm: DOC@PÖFF
Riik: Rumeenia
Kestus: 1h 25 min
Minu hinnang: 4/5

Filmi režissöör, filmija, monteerija, kinematograaf -- teisi sõnu, ühemehebänd -- , Andrei, on peatselt saamaks isaks. Tulevased vanemad on õnnelikud, mida ei saa öelda kõigi nende vanemate ja vanavanemate kohta. Peab tunnistama, et mõned reaktsioonid oli pentsikult ebameeldivad. Peatne issi aga põeb veidi oma tulevase vaimse valmisoleku üle last kasvatada, sest tema enda isa pidas vajalikuks mungaks hakata kui poiss ole veel vaid põngerjas. Võttes olukorda kui suurepärast võimalust natuke oma isa hingesoppi piiluda ning enda hirme rahustada, reisib Andrei isoleeritud Kreeka Athose mäe kloostrisse, kus elab umbes 25 munka. Üks neist on tema isa, kes on kõik maise seljataha jätnud. Mis ikkagi sundis meest maailmast eralduma ning enda naise, tütre ja poja maha jätma? Kas ta oli isekas või oli otsus põhjendatud? Kas pojal on õigus urgitseda, et vastuseid saada? Kas tulevik on kinni minevikus? Mis üldse tähendab olla isa? Otseseid vastuseid see omapäraselt kaunis ja vaimselt lõõgastav eneseotsing ei anna (kuigi selgust minevikku n-ö viimasel tunnil ikkagi antakse), kuid filmi lõpus võin kindla südamega öelda, et kõik asjaosalised on just seal kus nad olema peavad ning endaga rahu teinud.

Ei ole täpselt selge, miks ma oma pikast vaadatavate filmide nimekirjast just antud dokumentaali ühel rahulikul laupäevaõhtul valisin, sest isadus, lapsevanem olemaks ning religioon, ei ole just hetkel minule südamelähedased teemad. Siiski, midagi selles kõnetas ning olen tohutult õnnelik, et vaatamisotsuse vastu võtsin. Film suutis olla intiimne ja isiklik, samas mitte lääge või sunnitud. Sügavad hingehaavad ja eksistentsiaalsed teemad esitati niivõrd õhuliselt, et ma ei tundud end mattuvat ängi või raskete emotsioonide laadungi alla otsekui umbses, läppunud õhuga ja lämmatavas kloostris. Viimane ise oli hoopis peaaegu nagu sanatoorium neile, kes elust ühel või teisel põhjusel väsinud ning looduse ja lihtsuse (ja jumala) abiga taas joonele soovisid jõuda. Paik, kus aeg seisis. Kohati tundus, et vaatan lõunamaade puhkuse reklaamfilmi imelise looduse, lõbusate ujumispaikade, seiklusrikaste mägironimiste, eksootiliste puuvilja korjamise ning võimsate päikeseloojangutega. Polnud väga vaja nuputada, et miks otsustas Andrei isa just sinna minna, kuigi ilmselgelt olid põhjused tõsisemad kui soov kaunis looduskeskkonnas chillida.

Isa ja poeg veedavad kaua oodatud kvaliteetaega koos ning tundub, et lahknevust nende vahel pole kunagi olnudki. Andreid ennast tihti kaamera ette ei eksi, see eest oma isa hoiab ta pidevalt fookuses ning viib läbi mini intervjuusid ja filmib teda nii kaugelt vaates igapäevastes keskkondades ja tegemistes, kui koos veedetud hetkedel. Koos käivad nad ujumas, võtavad ette retke kõrgele lumise mäe tippu ning naudivad päikesetõuse ja loojanguid. Ka Andrei häält on harva kuulda, pigem on ta küsimuste esitaja, kuid pidevalt tema isa ja tolle vaadet maailmale oli tohutult lõõgastav ja teraapiline kuulda. Tema hääl mõjus sarnaselt kvaliteet ASMRile -- munk sobiks selleteemalisi videosid tegema. Mees ei kippunud aga kunagi otsekoheselt poja igasugu küsimustele vastama ning keerutas ja pööritas ning paiskas õhku igast "elutarkusi" nii, et vähe ei ole. Samas, kas on vaja alati igale küsimusele ja küsijale end avada? Vast mitte. Sest ka ilma emotsioonide ja südamesoppide saladuste välja "oksendamiseta" oli antud film käesoleva PÖFFi, kahtlemata, südamlikum, soojem ja igatpidi visuaalselt nauditavaim linatus, mida otsustasin kaeda.

----------------------------------------

Pealkiri: Hüvasti, NSVL
Originaalpealkiri: Hüvasti, NSVL
Programm: Debüütfilmide võistlusprogramm
Riik: Eesti, Soome
Kestus: 1h 31 min
Minu hinnang: 3/5

Tegu oli filmiga, mille ma esimesena oma vaadatavate PÖFFi linateoste nimekirja panin. Ootused olid kõrged, kukkumine, seega, ekstra valus. Ma olen siiani hämmingus, et mis siis küll valesti läks ja, taas, arvasin, et asi on jälle minu enda kiiksudes. Kolleegiga vesteldes tuli juhuslikult aga välja, et ka ta tema oli pettunud ning nimetas seda käesoleva aasta festivali suurimaks läbikukkumiseks. Ma ise nii drastiline ei oleks, kuid midagi jäi nähtus tõesti vajaka. Tunnen veidi süümepiinu oma arvamuse suhtes, sest üldsusele paistab film aga tohutult peale minevat ning valiti see ju ka festivali publikulemmikuks. Ehk siis, võib minu vaatenurka erandlikuks pidada.

Nõuka ajal on selline veider oreool peal, kuigi objektiivselt vaadatuna, oli see päris jõle aeg. Samas, sel on omamoodi sarmi, võluvat kurioossust ning lausa ikoonilisust. Ma olen just parajalt vana, et mäletada 80ndate lõppu ja 90ndate algust ning olen kogenud järgneva paarikümne aasta ekstreemset transformatsiooni. Just see periood oma kaootilisuse, värvikuse ja põrkuvate ning äärmuslike maailmavaadetes, oleviku ning tuleviku suhtes, annab ideaalse kasvupinna igasugu põnevate kurb-rõõmsate tohuvabaohu lugude esitamiseks, millega vaataja suudab vaevatult kontakti leida. Isegi need, kes ei ole ajastu inimesed. Eriti teretulnud on Nõukogude aja fookusega lood, mis ei ole depressiivsed, vaid pigem õhulised ja lootusrikkad. Antud filmi kontseptsioon on hullult kihvt, iseäranis, kuna kaasab rohkelt kõiksugu intrigeerivaid tahke sellest perioodist. Salapärane ning, üleüldse, kriminaalselt vähe tähelepanu leidev Sillamäe (jube põneva lähiajalooga linn ju), absurdnaljakas bürokraatia (sünnitusmajas), tankid, punkarid, koolivorm pioneerisalliga, moskvitšid, Lenini kujud, jne jne. Ja Eesti multikultuurne reaalsuse, kus eksisteerib ja süžeesse on sisse põimitud peale eestlaste ja venelaste ka ingerlased, tšetšeenid ja isegi üks taksojuhist tatarlane. Erilise koha on teeninud tõotatud maa, ehk Soome, ning sealsed võimalused, mida eestlased niutsuvalt taga igatsesid: Dumle, Suffeli vahvlišokolaad, Barbie, banaanid, Lapin Kulta õlu, tossud, Jenkki ning kõik muud söödavad ning mittesöödavad brändid. Visuaalset ja emotsionaalset äratundmisrõõmu sai kulbiga. Üleüldse, suutis linateos autentset õhkkonda luua ning fiiling, et oled back in the USSR oli kenasti paigas. Kohati tundus aga, et just liigne fookus detailidele ning nende ehesusele tegi hoopis süžee kaalu kergemaks.

Püüdsin välja mõelda, et mis oli ikkagi minu mittesümpatiseerimise tunde tekkimise põhifaktor. Jõudsin järeldusele, et see peitus peategelases, Johanneses, kes mõjus selles rollis otsekui maitsestamata jogurt. Sisutu, emotsioonitu ning mittemidagiütlev. Paistis, et ainuke asi, mis ta peas oli ning, mis teda kuidagi motiveeris, oli kutsuarmastus Vera vastu. Nii tuima (v.a. siis kui jutt käis kullakallist Verast) kangelast pole ma juba ammu kohanud ja poiss sai komistuskiviks sellele, miks ma ei suutnud, vaatamata autentsele, nähtuga mingit kontakti luua. Johannes oli kui must auk, mis tõmbas kõik ümbritseva laiavasse tühjusesse. Või siis, teisalt, otsekui nagu avatar, millele vaataja saab ennast proijtseerida, et nt taaskogeda Nõuka nostalgiat nooruses. Iseäranis valus oli peategelase valik ning lahjasus kui kõrvutada teda nt emaga. Miks ei võinud loo keskmeks olla see mässumeelne, piire ületav, iseseisev, oma tõekspidamiste eest võitlev, nagu Figaro, siin ja seal, aga, samas, armastav ema, kel lihtsalt ei õnnestunud saatuse tahtel alati oma poja kõrval olla. Ohverdades lapse heaks ohtralt ning võttes vastu valusaid otsuseid. Ülikoolist väljaviskamine, üksikuna vanemaks saamine, Soome tööle minemine, olid vaid mõned tema värvikad saavutused. Mulle sümpatiseeris ka Nika Savolaineni rolliesitus. Üks väheseid tegelasi, keda uskusin, kes pani kaasa elama ja, kellest oli välja lugeda siiraid emotsioone. Kes mõjus loomuliku, mitte karikatuurina. 

Rääkimata ka vanavanematest, keda mängisid legendaarsed Ülle Kaljuste ja Tõnu Oja. Kuidas on võimalik, et nemad, kogu oma karismas (Ülle Kaljuste) ja soojas iseloomukuses (Tõnu Oja), niivõrd summutatult mõjusid. Isegi Johannese olematu kohaloleku kõrval. Milline raiskamine. Samas, nii vanavanemad või, kasvõi, ullike onu Kolja (vat see oli muhe vend), oleks tuhat korda etemad peategelased olnud. Ma isegi juba kujutan ette kuidas onu Kolja oleks selle ajaperioodi kodumaine Forrest Gump. Taas, milline raiskamine. Johannese puhul polnud asi näitlemises või näitlejas, asi polnud süžees, asi polnud ka dialoogis või keskkonnas. Poisi karakter lihtsalt ei kõnetanud mind ning jättis külmaks oma sisutusega (v.a. niutsumine Vera järgi). Romanss tüdrukuga (ja viies ratas vankri all, Vera armukade vend, lisaks) ei tekitanud minus mingeid emotsioone peale õrna ärrituse. 

Nostalgia üksinda ei suutnud mind veenda. Krapsaks tempo, koloriidne keskkond, autentsed detailid, heatujuline õhkkond -- lool on hulganisti mida eeskujulikult ette näidata. Teisalt, jäi muide puudu ka huumorist, mis mind kasvõi muigama oleks pannud. Aga, lõppkokkuvõttes, ei saa kuidagi üle ega ümber Johannesest. Tema ja mina lihtsalt ei klappinud. Jutul lõpp!

Teater: "Isamaa pääsukesed"

Tervitus!

2020 käisin teatris vaid kolm korda... Mis on äärmiselt kurb, aga ma ei tundnud ennast enamus ajast suurtes massides väga turvaliselt. Loodame, et 2021 asi paraneb igal rindel.

Pealkiri: Isamaa pääsukesed

Teater: Draamateater
Lavastaja: Priit Pedajas

Autor: Andrus Kivirähk
Näitlejad: Ülle Kaljuste, Marta Laan, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Ester Pajusoo, Teele Pärn, Tiit Sukk, Christopher Rajaveer, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Tõnu Kark, Karmo Nigula
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 15.05.2018
Millal nähtud: 15.08.2020
Minu hinnang: 4/5

Ma ei teinud etenduse kohta eriti eeluurimist (peale pealkirja lugemise ja mõne foto nägemise), seega mul ei olnud aimugi mida oodata. Kuna suvel ei olnud ma etenduse hetkeni tegelikult mitte kuskil käinud (mitte ainult teatris, vaid reaalselt mitte kuskil meelelahutuslikus), siis pakkus sõbranna välja, et lähme Viinistule ja just seda tükki vaatama. Mõeldud, tehtud. Kaldusin oma kujutelmadega näidendist suunda, et tegu on masendava ja ängistava tüüpilise "eestlaste elu on raske" 100. aasta sünnipäeva valguses palaganiga, sellises ennastmõnitavas huumorikastmes. Pean tunnistama, et nähtu õnneks aga ei täitnud neid ootusi ning, tegelikult, oli tegu muheda ning parajas annuses melanhoolse tükiga, mis minu silmis omajagu meelepärane välja kukkus.

See, et näidendi pealispakendiks olev toon ei olnud ilmtingimata kurvamaiguline, ei tähenda aga, et objektiivselt ja ridadevahele vaadatuna, ei oleks tegu üpris trööstitu looga. Seda nii riigi olukorra kui tegelaste tasandil. On aasta 2017 ning Eesti iseseisvumisest on möödunud 100 aastat. Näitering "Virmaline" otsustab selle tähistamiseks etendada Vabadussõja teemalise tüki. Katkise WCga, lekkiva katuse ja ilmselgelt paremaid aegu näinud kultuurimajas, nimeta külakeses keset mittemiskit -- unustatud Eesti äärealadel -- , ei ole just palju võimalusi enda elu põnevalt elada ning sinna natukegi elurõõmu tuua. Kuus naist, kellel kõigil on erineva kraadiga keeruline taust ning hetkeseis, leiavad tuge üksteiselt ning koosveedetud ajast. Küla on tühjaks voolanud, peegeldades tänapäeva elu hääbuvates maapiirkondades. Kurb kingitus 100. aastat tähistavale riigile, teades, et elu suures osas sellest raskelt kättevõidetud maast on väljasuremisohus. Traagilisemad veelgi on naiste individuaalsed saatused, sest kuigi see, mis toimub geosotsiaalsel tasandil on katastroof ning selle hoomamine on abstraktsem, siis süvenemine naiste üksiklugudesse on inimliku faktoriga. Ehk siis, puudutavad need vahetud ja kurblikud elu vaatajat enam. 

Teisalt, on naiste elurõõm ja suhtumine inspireeriv ning paneb mind mõtlema, et mis vinguda igapäevase tühja-tähja pärast. Võtsin viit naist, Pilvit, Svetat, Merikest, Anu, Helgit ja Birgitit, kui eeskujusid, inimesed kellelt on õppida. Nemad on tegelikult mineviku ja oleviku Eesti alussambad. Nii kaua kui Eesti peale laiali on selliseid südikaid naisi, püsib ka riik, sest nemad usuvad sellesse. Vaatamata kõigele, millega pidevalt silmitsi seistakse ja mida elu vastu heidab, nemad hindavad ja hoiavad kodumaad. Võttis lausa natuke härdaks kui saalis olin ja naiste vaikset, kuid valju tegutsemist jälgisin. Pilvi, aktiivne kunstniku hing, kes toob näiteringi eestvedajana ning näitemängu autori ja lavastajana naised kokku. Sveta, kelle firmamärgiks on võidunud jänkusussid, aitab üdini ausate ja otsekoheste väljaütlemistega naisi maa peal hoida, pakub kuiva huumorit, ja esindab Eesti äärealade vähest Vene elanikkonda. Merike, krapsakas ja kärme kultuurimaja energialaks, kes seisab pidevalt selle eest, et naistel oleks hubane pelgupaik, kus kohtuda, kuigi maja vajab kõva remondikuuri. Ja, loomulikult, ristab pidevalt mõõka vallavanema, Kaarel Mägraga, kes kui libe kala ei võta vaevuks leida raha kultuurimaja katuse remondiks, rääkimata siis WC parandamisest. 

Anu, lapselikult avatud ja helge vanaproua, kes esindab vanemat põlvkonda ja nende naiivset usku tuleviku paremusse ning, kes jumaldab oma poega, kellest on saanud aga küla joodik. Anu elu, kuigi see ei olnud ülemäära õnnetu, pani mind enim kurvastama. See kuidas ta rääkis heldinult oma surnud mehest ja ajast kui ta pojaga rase oli ning, mis etenduse jooksul juhtub, mõjus mulle ootamatult nukralt. Helgi, naine, kes vajab hädasti närvilisse ellu puhkust ja rahu, sest kodus on põikpeast mees ja enesesse tõmbunud emo poeg. Birgit, noor lapseootel neiu, kelle mees töötab Soomes ning, kes esindab nooremat põlve ja nende reaalsust, olles ise igati hakkaja, kes vajadusel kasvatab lapse üles üksinda ja, samal ajal, hoolitseb ka kogu majapidamise eest. Kõigi naiste jaoks on kultuurimaja ja sealsed klubid (kuhu ainult nemad kuuluvadki) otsekui pelgupaik ning koht, kus hoida elus enda hinge, Eesti vaimu ja veeta aega kaaslastega, kes neid mõtteid jagavad.

Kui naised olid etenduse fookuses ja edasiviivaks jõuks, siis peegeldasid meestest tegelased kohati nende olukorda ühiskonnas, taas just pigem äärealadel. Nad olid eraldatud, endasse kapseldunud ja tahtmatult või tahtlikult pimedad ümbritsevale. Kergem oli põgeneda (ka vaimselt), eirata, vinguda või lihtsalt eksisteerida. Nad elasid otsekui teises maailmas, mis ei klappinud sugugi naiste omaga. Mõlemad grupid liikusid eri suundades ning pidasid tähtsaks eri asju. Meeste kohalt tundsin, et etendus tegi neile natuke liiga, sest naiste kõrval jätsid nad pigem tossikeste või ülearu egoistlike mulje. Samas, meeldis mulle, et ei unustatud ka maameestele pai teha, näiteks, viidates ühe n-ö kuldsetele kätele (tänu kellele see WC jätkuvalt ikka töötas) ning nende kannatusele, järjepidevusele ja isegi omamoodi lojaalsusele. Selline passiivsus meeskonna poolt on aga impulss, mis tekitab süžeesse põhi looliini. Nimelt, on näitetrupi uue tüki teemaks ju ikkagi Vabadussõda, kuid klubis on ainult naised. Päevakorrapunkt number üks: leida külast mehi, kes etendusega ühineks. Kohati hale, kohati koomiline, jääb siiski taas ikka daamide endi õlule rollid täita ja tükk publiku ette tuua. Vahepeal tulevad ja lähevad mõned meespere liikmed, kuid tubli Eesti naine riietub ennast meheks ja teeb asja lihtsalt ära. Nagu Vabadussõjaski, on vaja pealehakkamist ja eesmärki, mis tõesti loeb, ning siis ei jää mitte miski korda saatmata. Kus on vaja teha, seal leidub alati tegijaid. Samamoodi ka meeste puhul, sest esile kerkis kaks -- need ootamatud valikud -- , kes õigel hetkel tõusid püsti ja võtsid vastutuse. Ja üks, kes oma pepu upitamise nimel on valmis näitlemise tulle astuma. Mõnikord on tähtis tulemus, mitte motivatsiooni allikas.

Teades, et tegu on etendusega, kus huumoril oma koht, pelgasin iroonilisi ja halvustavaid nalju tegelaste ja eestlaste suunal -- liiga palju olen taolist tümitavat huumorit kohanud ja see on tüütult nördima panev. Näidendis on aga saavutatud orgaaniline klapp draama ja huumori vahel, mõlemat õiges koguses ning õiges sümbioosis. Huumori tüüp sobis mulle ideaalselt. See oli kerge, heatahtlik ning pigem füüsilist või visuaalset sorti. Näiteks, tegelaste kehakeel, välimus või iseärasused (Sveta sussid, Joosepi õla "tõmblus" ehk "jah"-sõna, Merikese suur taguots, jne). Enim naeru kisuti välja näidendis oleva näidendi proovidega, kus naised, võltsvuntsid ees ja koolinoorte lätud peas, püüavad etendada noori poisse. Igale dramaatilisele stseenile, üle kivide ja kändude läbitud, järgneb ühine patriootlik ja ennastsalgava sisuga laulujoru (just, joru). Tegu ju ikkagi muusikalist etendusega Vabadussõjast. Oli äärmiselt koomiline kui tõsiselt naised ennast näideldes võtsid ja kui naljakad nad välja nägid, kõlasid ning käitusid. Leidus ka kurblikku huumorit. Publik naeris lõkerdades Anu alkohoolikust poja, Valdeku, tempude üle kelleltki välja nuruda õlleraha, kuid minul oli seda lihtsalt nukker vaadata. Huumor tükis mõju eluliselt ja ehedalt, sest kombineeris kurvema ja rõõmsama poole ühe küla elust, ilma üle võlli minemata. Ma täitsa usuks, et sellised stseenid on leidavad päriselu kontekstis.

Näitlejatrupi koostöö oli suurepärane, kõik elasid oma rolli sisse ja, üleüldse, oli tegu ühe sümpaatse ning hästi toimiva kollektiiviga. Tegelased oli tegelikult täitsa äratuntavad päris elust ning näitlejaid neid esitades usutavad. Igaüks oli isiksus ning silmapaistev ühte või teist moodi. Eriti meeldis mulle Christopher Rajaveer Helgi sõnaahera poja, Joosepina, kes vaatamata oma emo-likule olemusele oli üllatavalt nõus, tema sõnades, "musicalis" (mjüüsikalis) üles astuma. Alati on lausa lust näha Maria Klenskajat ning Ester Paljusood ükskõik mis rollis. Nende mõlema hääletämber ja kogu essents on nii silmapaistev, kuid vastandlik. Klenskaja madal kõne koos pahura, kuid sooja südamega, ning Paljusoo lapselik toon ning naiivne särasilmsus, annavad värvi ükskõik mis tükki ja truppi. Marta Laan aktiivse ja sõnaka Merikesena oli ka paras annus energiat ning no-nonsensi. 

Natuke kaebleks etenduse toimumispaiga kohta. Kuigi igati kihvt ümbruskond, kus palju põnevat avastada (näiteks, Viinistu kunstimuuseum, mis on lausa fenomenaalne), oli katlamaja minu jaoks natuke liiga läppunud ja niiske. Iseäranis kuna alati on publikus keegi kellel on vajadus kopse välja köhida, rögiseda ja ragiseda -- õhu liikuvus aga on minimaalne. Hoone antud tüki sündmuspaigaks sobis iseenesest kenasti, ka selline maha jäätud ja otsekui teisest maailmast/ajastust. Alati on tore kui vanad ja eesmärgita seisvad hooned leiavad kasutust. Siiski, tõsiasi, et süüa restoranis ei jõudnud, sest ooteaeg oli väidetavalt 1 tund (pidime õuest ostma šašlõkki -- mis oli täitsa maitsev) ning järjekorrad (otse loomulikult hingati igal võimalusel kuklasse -- on ju teadatuntud, et saab kiiremini edasi kui eesolija kukil seistakse) ja massid asupaigas olid natuke liiast, siis kuigi väga nautisin etendust, ei olnud ma ümbritsevast väga vaimustunud. Vaatamata sellele, päästis etendus mu teatri aasta ja teatri suve!