Külastus: Schönbrunni loomaaed - Viin (Austria)

Tervitus!

Vahelduseks mälestus suvepuhkuselt!

Nimi: Tiergarten Schönbrunn
Asukoht: Maxingstraße 13b, 1130 Wien, Austria
Koduleht: https://www.zoovienna.at/en/zoo-and-visitors/visitor-information/
Millal külastatud: 20.07.2015

Schönbrunn'i loss (pilt wikipedia)

Juulis sai väisatud hingematvalt kaunist ja kultuuri õhkavat Viini, mis tõukas troonilt Praha kui mu lemmik Euroopa linna, ning peale märkimisväärse portsu kultuuriväärtuse, oli palav soov külla minna ka kuulsale ja hinnatud Viini loomaaia asukatele. Ääremärkusena peab mainima, et reisile sai satutud just siis kui linn ägas kuumalaine küüsis ning kui ma ütlen, et õhk oli lausa tuline ja päike tappev, siis nii see ka oli. Oma 40 pluss, pilvitu ja saunatunnet tekitav oli seis iga sekund. Ilm võttis söögiisu ning soov oli vaid külma vett saada, mis mõne minutiga käes soojaks läks. Tundsin kaasa loomadele, kuid neid ei paistnud temperatuur niiväga isegi segavat, sest juurdepääs oli varjule ning veele (bassein, tiik, oja jne).

Gloriette (pilt wikipedia)

Loomaaed asub iseenesest päris omapärases ning põnevas paigas, nimelt võib selle leida Viini ühe vaieldamatu pärli Schönbrunni lossi tagant. Lihtsalt jaluta mõned minutid mööda sealset parki künka suunas ning, vahetult enne võluvat Gloriette'i ning pärast labürindist möödumist, tuleb pöörata paremale. Ja siis oledki sissepääsu juures, kus suur plakat nunnu pandaga sind agaralt loomaaeda meelitab. Piletihinnad on olenevalt grupi suurusest või muudest soodustustest 7 kuni 16,5 EUR, kuid kui hankida endale ViennaPass (mis meil oli), on sissepääs tasuta.

Selles maailma vanimas loomaaias on üle 700 liigi ning, kuigi ma ei ole just suurel hulgal eri loomaaedu külastanud, võin suhteliselt veendunult väita, et tegu on ühe kodusema, kompaktsema ning kindlasti ka külastaja ning loomasõbralikuma loomaaiaga. Kuigi kaardilt paistab esmapilgul, et territoorium on lahmakas, on see tegelikkuses üpris väike ning ruumi on kasutatud arukalt. Kaardil tundub, et erinevate loomade vahel on pikemad maad, kuid reaalsuses on nad tihti üksteisega kõvakuti ning mitte asjalikult kasutusel olevaid maalappe ei leidu just liialdaselt. Üllatuslikult, on suudetud niivõrd pisikesele alale mahutada tohutul hulgal igasugu sulelisi ja karvaseid. Kõige enam avaldas mulle muljet, kuidas, vaatamata ruumipuudusele, on loomaaed ootamatult õhuline, roheline, hubane ning, nii külastajatel, ja eriti, loomadel, on tohutult jalasirutamise ruumi. Loomaaial on äärmiselt soe õhkkond ning kiiduväärt tingimused alalistele elanikele (lähtudes nende vajadustest), kui ka ajutistele.

erakogu (pisike pärdik)

Väidetavalt oli loomaaed kunagi teinud läbi ümberkujunduse, kus paigad, kus enne jalutasid inimesed olid nüüd loomadele loovutatud ja väiksemad paigas, mis varem loomadel, kuulusid nüüd kahejalaga külastajatele. Unarusse ei ole jäätud ka üldist kujundus, ning rohelust, puid, mini metsatukki, kivirahnude alasid, tiike, ojakesi ning muud looduslikku ja kaunistavat, leidus piisavalt. Loomaaia n-ö keskpunktiks võiks mõneti pidada suurt teede ring, millesse jooksevad kokku enamused teed ning mille keskel on kena hoone, milles tegutsevad toitlustusasutused. Territooriumile mahtusid ka kõrgendikud, kus oma kodu leidsid arktilised hundid ning ilvesed. Tegu oli visuaalselt väga armsa ning ääretult võluva loomaaiaga. Ühe kaebusena tooksin aga välja toitlustuse, mida pakkusid erinevad väiksed ettevõtmised, kuid millede toiduvalik oli üksluine ja ebatervislik: võileivad, koogid, jäätis, burgerid, friikartulid, jne. Korralikumat salati või asjalikumat sooja toitu ei olnud mõtet otsida -- vähemalt meie ei leidnud.

erakogu (pingviin)

Mis mind veel meeldivalt rabas oli tõsiasi, et tihtipeale ei olnud loomad isegi aedade, piirete, klaasi või puuridega inimestest eraldatud, vaid nad reaalselt oleks iga hetk võinu välja kõndida, üle hüpata või end läbi suruda. Eriti šokeeriv oli näha gepardeid uniselt peesitamas päikese käes ning teada, et piire oli vaid kuskil minu kurguni ning sellistel sportlikel kiskjakiisudel ei oleks mingi vaev ühe krapsaka hüppega üle metallköite supsata. Kas neile antakse siis hästi süüa, et neil ei tekkinud instinkti kellegi mahamurdmiseks ja jahtimiseks või olid seal muud põhjused? -- ma ei oska kohe üldse kommenteerida! Kahtlemata oli kõik turvaline, sest muidu ei oleks ju kasutusel selline lahendus, ning pean tunnistama, et mulle see väga sümpatiseeris, sest võimaldas lähedasemat kontakti loomadega ning lõi illusiooni nendest kui vabas looduses ilma vangistuseta õnnelikest loomadest (kõhud täis, peavari olemas, ärasöömisoht minimaalne). Samas aga olid näiteks tiigrid väga kiivalt külastajate eest piiratud.

erakogu (panda)

Muudest tegelastest, kes suhteliselt vabalt ringi uitasid olid leemurid ja veel teised suuremat sorti ahvid. Leemurid olid just hõivatud kahe talitajaga keset suurt ja laia neile mõeldud rohelust, mida piiras mulle kõhuni ulatuv piirdeaed, seestpoolt ruumi ringitav veekoguollus ja oligi kõik. Sulidest leemurid olid sel hetkel aga kõik ümber talitajate, ronisid neil seljas ja lunisid tähelepanu, kuid mitte miski ei takistanud neil plehku panemast, vähemalt ma ei saanud aru, et oleks. Samal ajal liugles samal alal, neile seiklemiseks paigutatud puutüvede ja oksade vahel, lahmakas ahv, kes oleks samahästi võinud end lennutada talle mõeldud territooriumilt välja, mõnele ettearvamatule inimkülalisele plaksti sülle. Samas aga oli selge, et neil oli ka oma n-ö puur, vaba ala kõrval, mida eraldas vaatajatest klaas ning mille keskele jäi maja moodi hoone, kus nad siis ka peituda said. Muide, ei olnud harv olukord, kui mu ette ukerdas mõni paabulind või muu maismaa suleline, kes täitsa vabalt loomaaia territooriumil ringi silkasid.

erakogu (preeria haukur)

Loomaaias oli eri hooneid sarnast sorti loomadele, näiteks rotimaja (mis oli nii pime, et ma kahjuks midagi ei näinud), kõrbemaja, putukamaja, troopikamaja ja linnumaja. Ka üldiselt oldi ühte liiki elukaid püütud paigutada üksteise lähedusse, nagu kiskjad ja arktiliste alade asukad. Viimastest võis näha erisorti pingviine (kulmudega ja kulmudeta), hülgeid ning jääkarusid. Teades, et Tallinna Loomaaed sai lõpuks kokku kapitali, et ka kodus meie päntajalgadele hakata elamiskõlbulikku keskkonda ehitama, siis Viini loomaaias oli valgekarvadel tohutult ruumi ja isegi luksuslikud tingimused. Ma aga kahtlustan, et see torakas, keda ma nägin, oma ümbruskonda niiväga ei nautinud, vähemalt sel hetkel, sest kuumus oli vennikesele liig mis liig. Vaatamata sellele sisaldas tema nn puur massiivset basseini, rohealasid, saepuruaalasid ja suurte kividega mäestiklikku ala. Sel hetkel oli tal aga kõigest ükskõik. Mulle väga meeldis ka hüljeste ning pingviinide basseinide peitumine vaateklaasi taha nii, et võimalik oli näha vee sisse ning see mis seal toimus oli lustlik, lahe ja pilkuhoidev. Nimelt olid kõik agarad ujujad ja sukeldujad ning tohutult selgelt neid oma vesises keskkonnas ringi liuglemas näha oli sõnaseletamatult kihvt. Nad olid nagu torpeedod.

erakogu (gepard)

Teistest loomadest oli võimalik muuseas jälgida peesitavaid lõvisid, oma privaattiigis kükitavat tiigrit, tapjahammastega piraaja kalasid, iidvana mürakat kilpkonna, pimedas ägedalt ringisagivaid nahkhiiri, ringiluusivat ninakaru, askeldavaid kopraid, erisorti pärdikuid, salapäraseid roomajaid, õnnetu näokesega eeslit, ringivantsivat elevanti ja minu kullakalleid vilkaid ning asjalikke surikaate. Õnneks olid enamused ka külalistele nähtavana oma peidupaikadest väljas ning nautisid päikest. Samuti oli loomaaed tehtud nii, et inimestel oli võimalus neid elukaid ikkagi kuidagi ära näha ning seda tihti ka väga lähedalt. Näiteks olid preeriahaukurite aladel maas klaasist kuplid, kuhu inimesed said peadpidi sisse ronida ja ekstra lähedalt neid oma urgudest sisse ja välja silkamas jälgida.

Asukad keda enin kohata tahtsin olid aga panda, punane panda ja koaala, kelledest pole ma kunagi ühtegi varem näinud. Suurt pandat ma väga lähedalt kahjuks ei kohanud, ning nii nagu olen harjunud teda käitumas nägema internetist ja telekast, siis ta täitis kõik mu ootused: lösutas nurgas ja pugis bambust. Ka koaala oli veidi tagasihoidlik ja põõnas oma privaatses majakeses õndsat und, selg külastajate poole. Tal ei olnud ka ilmselgelt tuju minusuguste särasilmsete vaimustunud inimloomadega tegeleda ja tsirkust teha. Saan aru, nutan, aga saan aru. Käisin loomaaia külastuse jooksul mitu korda seal majas, lootes, et mind märgatakse, kuid koaalapoiss ei muutnud oma meelt. Üliarmas, karvane ja kindlasti ülipehme oli ta igatahes!

erakogu (punane panda)

Külastuse staar oli seekord aga punane panda, keda ma juba ammu salaja fännan. Ma sattusin lausa vaimustusse, otsekui oleks keegi kuulus mu silme ette ootamatult eksinud. Vurrik oli selline lahe päntajalg, kes ukerdas oksade ja lehtede vahel, põõnas ja siis minu rõõmuks näitas ennast vilksamisi selgemalt selle peitva roheluse taustal. Siis mugis ta õunalõike, seda kõike muuseas just nii ülinunnult nagu Youtube videotes on võimalik näha. Ilmselgelt on õunad nende šokolaad. Oma pool tundi mängisin temaga peitust, et teda paremini näha ja ilusat pilti saada -- pildi sain, autogrammi kahjuks mitte. Chill sell oli, oma töntsaka kõtuga, kohmakate käppadega, ulaka näokesega. Olen otsustanud: ma tahan oma enda isiklikku punast pandat! Ääretult armastusväärne, omapärane ja kihvt loom.

erakogu (koaala)

Mainin ära ka elukad, keda tahtsin väga näha, kuid ei õnnestunud. Viimast siis sellepärast, et lihtsalt oldi oma varjupaigas peidus, ma ei leidnud üles või jäädi kahesilmavahele, arvestades mu punase panda hullust. Sipelgakaru, organgutang, laiskloom ja arktiline hunt jäid seekord nägemata. Midagi aga kindlasti järgmiseks korraks!

Kokkuvõttes: Olen täiskasvanu, kuid need oma kolm tundi loomaaias olid nii meeliülendavad, head tuju tekitavad ning lõbusad, et läheks aina veel ja veel. Tundsin, et kohati olin enam õhinas ja õnnelikum kui kõik lapsed seal kokku. Olin vaimustuses! Ka panin endale eesmärgiks meie enda Tallinna Loomaaeda tihemini külastada, sest meil on ta ju igat kiidu- ning tihedat külastust väärt. Ja muide, augustis saigi kohe Tallinna Loomaaeda külastatud -- tahan juba tagasi! 

P.S Kas Tallinna Loomaaed ei tahaks omale uut asukat tuua, nimelt ühte nunnut punast pandat? :) Aitähh!

erakogu (jääkaru)

Kino: "Viies laine"

Tervitus!

Vahelduseks kinost!

Pealkiri: Viies laine

Originaalpealkiri: The 5th Wave

Režišöör: J Blakeson

Näitlejad: Chloë Grace Moretz, Liev Schreiber, Nick Robinson, Alex Roe, Maria Bello

Kestus: 1h 52 min

Žanr: Ulme, seiklus, action

Kinodes alates: 15.01.2016

Nähtud: 16.01.2016

Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt

Nii, järgmine üllitis, mis põhineb samanimelisel ülipopulaarsel noortekal ning, mis on ilmselgelt valmis vorbitud, lootuses, et see liugleb eelnevate noortekate edul ja toob sisse hunnikutes kerget raha. Tegijate kahjuks liigub antud film pigem läbikukkunud "Kehaga" (2013) ühel rajal, kui kõikide selliste filmide verstaposti, "Näljamängude," edu suunas. Minu jaoks on viimane aga suhteliselt väljakannatamatu, seega väidan julgelt, et vaatamata kohati piinlikult läbikukkunud ponnistusele, nautisin ma "Viiendat lainet" siiski enam.

Ma ei ole lugenud raamatut, millel antud film põhineb, sest ulme noortekad ei ole kohe üldse mulle mokkamööda žanr, kuid vaatamata sellele on raamat pälvinud kiitust ja poolehoidu isegi kõige kriitilisematelt ja nokkijalikelt arvustajatelt Goodreadsis. Midagi vähimat ei tasu muide ka oodata, sest autoriks on kuulus ja hinnatud Rick Yancey, kelle sulest on ilmunud ka klassikaks saanud "Enderi mäng" (sarja kuulub 4 raamatut). Viimase ekraniseering läks mulle ootamatult tohutult peale, seega eeldasin, et kui originaalmaterjal on tasemel, siis kui kehv saab käesolev linateos ikka olla? Saab, ja kuidas veel. See tulemus paneb mind muide lausa kahtlema ka raamatu väidetavas kõrges kvaliteedis, sest põhielemendid on ju ikkagi samad, lugu on sama, kulgemine on sama, seega kui tundsin filmi jooksul häbi, siis eeldaksin samalaadset reaktsiooni ka raamatut lugedes. Võib-olla olen ülekohtune, kuid jõudmaks selgusele kas mul on õigus või mitte, ei viitsi ma siiski raamatut kätte võtta, et veenduda.

Vaene Chloë Grace Moretz, kes leiab küll edu väiksemates indie filmides, kuid kõik, temaga keskpunktis, viimased suuremad linastused on rohkemal või vähemal määral läbikukkumised või kesise eduga: "Carrie," "Kick-Ass 2," "Kui ma jään" jne. Sama saatus on ka antud filmil. Vaatamata sellele, sai ta iseenesest aga nunnu silmipunnitava šokis teismelisena, kes jooksis ringi robustset automaatrelva kohmakalt käes hoides, suhteliselt usutavalt hakkama. Mulle meeldis, et temast ei saanud koheselt tagumikumadistajat a la Katniss või Tris ("Lahkulööja") ning ei olnud ta ka liialt memmekas a la Melanie/Wanda ("Keha"). Igati usutav näitlemine ja tegelane arvestades konteksti. Kuid siiski, oli tegelase juures üks äärmiselt silmapaistev ning häirivalt koomiline faktor: need kaunilt tangidega keeratud lained tema juustes, mis vaatamata roomamisele, jooksmisele, juuksehooldusvahendite puudusele ja muudele ekstreemsetele olukordadele, hoidsid ennast graatsiliselt ja järjekindlalt, ning keerasid ennast ka iga kord tagasi lainesse, kui veidi rajumad seigad läbi said. See tuletas tahtmatult meelde "Transformerite" viimaste filmi, kus blondi tibi meik püsis vaatamata sellele, et ümberringi toimus peaaegu, et maailma lõpp. Ma võin uskuda tulnukaid, panna üks silm kinni kõikide süžeeaukude ees, uskuda totakat armumist esimesest silmapilgust, kuid on mõned asjad, mis peavad vastama loodusseadustele ning juuste olukord ja meik on ühed neist. Võib-olla ma nokin, kuid just sellised väiksed detailid riivavad silma.

Nüüd aga teistest pindudest pepus. Palun seletage mulle kuidas nii lühikese aja jooksul saavad lastest ja eriti väikestest jõmpsikatest sellised sõjamasinad? Vast tundus aeg filmis lendavat eriti kiiresti ning ma ei saanudki aru kui palju aega on tegelikult möödunud, kuid mulle tundub mõte ülikärmelt koolitatud sõduritest äärmiselt ebausutav ja kentsakalt kulmukergitamaajav. Mulle jäi segaseks, mis nii palju nn laineid oli vajalik, et inimesi välja suretada, üks, kui efektiivselt kasutatud (vihje: dinosaurused), oleks igati oma töö teinud. Filmis püüti seda vist ka seletada, kuid minu jaoks mitte veenvalt, kuid ehk on raamatus siiski paremad põhjendused. Kuna filmi tegijate hulka kuulub ka Sony, siis oli nii läbinähtav mobiilide suskamine tegevusse, isegi siis kui mobiilid, vastavalt loos toimunule, enam üldsegi ei töötanud. Kas tulnukatel ei oleks võinud olla mõni originaalsem motiiv miks planeeti üle võtta ja inimkonda hävitada? Pärast laineid, miks riskisid nad endid, et tulla Maale ning teha silmast silma nottimist? Mul tekkis veel palju küsimusi, kuid mainitud, ning lisaks veel liialt klišeesid, sai antud filmile saatuslikuks.

Kõige hullema patu jaoks loovutan aga terve paragraafi. Oeh, kuidas mind ärritavad need insta-love'id ehk täiesti selgest taevast ja ilma igasuguse asjaliku seletuseta tekkivad äkkarmastused. Eriti need, mis ei ole loomulikud, loogilised või muud moodi vastuvõetavad, välja arvatud siis vaid selles valgused, et süžeed edasi viia ning odavat draamat tekitada. Vend üks kord nägi teda ja armus nii sügavalt, et heitis kõrvale kõik millesse usku ning kavatses kõike ja kõiki vaid tema pärast trotsida. No ei usu, andke andeks, aga ei usu karvavõrdki. Peale selle, no ka siis on vaja järgmist armukolmnurka, et ikka rohkem kuumi kutte ajaks ühte chicki taga? Kuidas need mind küll ärritavad! Mugav, tüütu ja mõttetu. Kui aga valida, et kumba hurmurit mina eelistan, siis Evanil olid sellised hüpnootilised lasersinised silmad, mis vaatasid otsekui pilgutamata nii Cassie (peategelane) kui vaataja sügavatesse ajusoppidesse ning raske oli end neist mitte häirida, võluda või ebamugavust tekitada lasta.

Tegelikult aga ei olnud kõik üdini kahetsusväärne, sest loo idee on ju igati lahe, potentsiaalirikas, põnev ja isegi omamoodi originaalne. Eriti katastroofiliselt kõhe aga geniaalne oli esimene kuskil kümme minutit filmist, kus tutvustati eelnevaid laineid ning need stseenid olid äärmiselt mõjusad ning võimsalt laastavad. Need esimesed minutid sissejuhatuseks olid ideaalsed pinge- ja huvikruvijad ning tekitasid õhinat järgnevale -- mis aga kukkus välja nii nagu kukkus. Ka loo puänt oli päris asjalik, kuigi aimasin midagi taolist juba varakult.

Kokkuvõttes: Kahju, kuid liialt palju komistamisi, kukkumisi ja klišeesid ei tee antud filmist just meeldejäävat kogemust. Film ei tõuse teiste omasuguste vahel mitte kuidagi esile ning jääb selgusetuks, kas juba raamat on samasuguste puudustega või on film ülejala ning kesiselt koostatud. Mingil määral kiiret ja kergelt unustatavat meelelahutust see pakub, kuid kas selleks on mõtet välja käia kinopiletiraha, jääb kaheldavaks.

Kino: "Klubi" ja "Murdepunkt"

Tervitus!

Vahelduseks lühiülevaated kinost!

Pealkiri: Klubi

Originaalpealkiri: El Club

Režišöör: Pablo Larraín

Näitlejad: Roberto Farías, Antonia Zegers, Alfredo Castro, Alejandro Goic, Alejandro Sieveking

Kestus: 1h 38 min

Žanr: Draama

Kinodes alates: 08.01.2016

Nähtud: 09.01.2016

Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt

Tegu on filmiga, mis paneb mind inimkonda drastiliselt usku kaotama ning mõtlema, et võib-olla oleks üks veeuputus, a la Noa, ikkagi asjalik mõte. Hallides toonides, ilma igasugu päikese või sooja valguseta, on käesolev masendav, viha tekitav ning lootusetuse ja jõuetuse tunnet võimendav, Tšiili 2016 võõrkeelse Oscari kandidaat, nagu tempel mällu igaveseks.

Eraldatud külakesse, kollasesse majja on asumisele saadetud kõik patustanud vaimuliku, lastepilastus ning/või lasterööv olid populaarsed tegevused sealsete asukate hulgas. Kuna aga kirik ei saa ju kunagi tunnistada, ilma enda jalgealust õõnestamata, et sellised räiged tegevused on aset leidnud, siis tuleb probleemi loomulikult varjata, mitte karistada, tunnistada üles või heaks teha. Juba ainuüksi see põhjendus ajas marru. Aga see ei olnud veel kõik, nimelt pani mind sisemiselt karjuma tõsiasi, et patustajad ei saanudki suuremal osal aru, miks nad seal on, ei tunnistanud, et olid midagi valesti teinud või isegi õigustasid end. Ja veel, mis tõesti kopsu üle maksa viis, oli see, et normaalse õiglusesse uskuva inimesena, võiks arvata, et neile järgneb ka mingi karistus, avalikkuse silme alt väljaspool, kuid siiski mingi tagajärg nende tegudele ja valikutele. Oh ei, nimelt elasid nad seal väidetavalt lauldes ja palvetades ning veetes aega nagu oleksid nad pensionipõlve pidamas kuskil hubases ja lõõgastavas vanadekodus. Teatud piirangud neil olid, näiteks, võõrastega ei tohi suhelda jne, kuid ei midagi, mis reaalselt distsiplineeriks ning paneks neid oma tegude üle kasvõi järgi mõtlema. Mu vererõhk oli laes. Aga see pole veel kõik! Kui neile määratud psühholoog hakkab neile piire seadma, oli hädakisa taevani, ebaaus ju, ahistatakse ju… Mul pole sõnu!

Närukaelade meeldivasse argiellu toob aga segadust uue asuka saabumine, kes omakorda toob tahtmatult kaasa ka ühe oma ohvri, kes mehesse armunud ja peast nii sassis, et arvab reaalselt, et armastab end ärakasutanud vaimulikku. See oli kombinatsioon kaastundest, kõhedusest ning uskumatusest mida ma ohvri vastu tundsin. Eriti šokeerivalt tardumapanev oli teda näha ühes stseenis koos naisega... Loomulikult oli selge mõistuse ammu minetanud mees aga tülikas mõttetu jubin mugavate meeste rahulikku elu ähvardamas, kellega ju ometi midagi pidi ette võtma…

Kuigi minu jaoks olid need jätised nii räpased, et neid polnud võimalik paremas valguses näidatagi, meeldis mulle, et mitte kõik neist ei arenenud isolatsioonis olles halvemas suunas. Näiteks, tegeles üks usinalt koera treenimisega, mis andis talle otsekui eesmärgi ja viis mõtteid eemale muudest haigetest mõtetest. Samas aga teist ärgitas olukord jooma, mille ületarbimist keegi majakaaslastest probleemseks ei pidanud. Peab ka märkima, et mingi karistuse need jõletised filmis siiski said, mille sisu oli päris irooniline, kuid minu jaoks ei olnud see mitte kaugeltki piisav, mitte miljon kilomeetrit kaugeltki piisav, et rahustada mu mutta tambitud õiglustunnet ja usku inimestesse. Kõige hullem on see, et filmis nähtu ei ole täienisti väljamõeldis.

Film ise oli muidugi suurepärane. Kogu tuim, kuid hirmuäratav atmosfäär, säbrune pilt, hallid toonid, realistlik, ilma igasuguse ilustamiseta ja mällu sööbiv. Näitlejaid tuleb ka tunnustada, sest nende etteasted oli tohutult usutavad, tagasihoidlikud, kuid äärmiselt suure mõjuga, ainuüksi majahoidja nunna leebe naeratus nende mõtetega seal peas, ajab siiani külmavärinad peale. Šokeeriv film, nii heas kui halvas mõttes!

---------------------------------------------------------

Pealkiri: Murdepunkt

Originaalpealkiri: Point Break

Režišöör: Ericson Core

Näitlejad: Luke Bracey, Édgar Ramírez, Teresa Palmer, Ray Winstone

Kestus: 1h 53 min

Žanr: Seiklus, action, krimi

Kinodes alates: 01.01.2016

Nähtud: 02.01.2016

Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

Taas üks film, mille tegijad viskasid selle tarbeks kõvasti pappi, aga tagasi poetatakse ainult sendikesi. Loomulikult sai film ka hävitava hinnangu osaliseks nii kriitikutelt kui publikult. Osati ma nõustun nende suhtumisega, sest kui vändata uusversioon sellisest kultusklassikast nagu originaalne “Point Break” (1991) ja seda kui asjalik põhjus selle vorpimiseks puudub (välja arvatud eesmärk teenida kerget raha), siis on just selline käitumine see, mis inimesi ärritab, eriti kui tulemus ei pürgi just kõrgustesse.

Aga kui täitsa aus olla, siis mina täitsa nautisin seda õnnetusehunnikut, sest mu ootused ei olnud just tavasse suunatud, kui mul üldse need olidki. Jah, film on nagu Šveitsi juust, täis igasugu auke ja puudusi, kuid seal on ka palju lõbusat, silmailu ning adrenaliini. Aga enne siis möödapanekutest. Pakend oli super, nagu ülistiilne, ülilahe ja ülitõmbav reisibrošüür. Kohale tulles, või siis siinkohal sisu vaadates, tuleb välja, et 5 tärni hotellist on saanud 2 tärni hotell, ja üldse on reisisihtkoht nagu peller. Teisisõnu, sisu oli kližee, liialt mugav, ebaloogiline, ebareaalne, toetudes täienisti oma visuaalsele küljele, viimane aga ei suuda juba loomupäraselt kogu filmi mitte kunagi ainuisikuliselt kanda -- ilmselgelt ei läinud see tohutu papp kvaliteetse stsenaariumi loomisele. Ka tegelased olid otsekui pappkujud, puudu jäi iseloomust, särtsakusest, ligitõmbavusest, põnevusest -- kõigest peale tegelaste hot and sexy välimuse. Eriti kurb olin ma selle üle, et ei tundud usutavat sõprus või isegi vaenlaste sidet peategelaste Utah ja Bodhi vahel, kuigi film sellele viitas ja seda ka eeldas. Ka kohustuslik romantikaliin oli nii tühi, sunnitud ja keemiata, ime et tuul seda üldse ära ei lennutanud.

Nüüd siis päikeseliselt poolelt, aga hoiatus, pealiskaudsed põhjused! No kuidas ma siis ei saaks hinnata neid seksikaid, musklis mehiseid mehi, tegemas mehelikke asju, võimsaid trikke ja trotsides loodusjõude? Mul oli küll tore neid jõllitada! Samuti ei saa ma ühtegi halba sõna öelda ekstreemse spordi trikkidele, mida filmis leidus lademetes. Need stseenid nägid välja usutavad, hirmuäratavad, võimsad ja aukartust tekitavad, mida oli ka oodata, sest filmitegijad kaasasid ka hulganisti päriselus maailmakuulsaid ekstreemsportlasi ning püüdsid filmida nii palju kui reaalselt võimalik ilma eriefektideta ning looduslikes toimumispaikades endis. Vaieldamatult olid viimased ka võrratud ning see osa filmist oli ka otsekui turismireklaam või siis ekstreemturismi reklaam, seekord õnnestunud versioon. Mind siiralt tõmbas järjekindlalt neid eksootilisi maailma kaunimaid paiku külastama, kuigi ujuda ma ei oska (surf jääb ära), käemuskleid mul puuduvad, on vaid hiirekõhud (ronimine jääb ära), kõrgusi kardan (õhuliuglemisest vast ka midagi välja ei tule), jne. Visuaalne pool filmist jättis tohutult autentse, seiklusrohke ja imelise mulje. Ehk siis kui soov on kogeda hingematvat silmailu ja lasta ajul puhata, siis soovitan seda linateost soojalt!

Teater: "Lantimiskunstnikud"

Tervitus!

Ja veel teatrist!

Pealkiri: Lantimiskunstnikud

Teater: Linnateater (Salme Kultuurikeskuses)

Kestus: 1h 50 min

Lavastaja: Paavo Piik ja Diana Leesalu 

Osades: Maiken Schmidt, Liis Lass, Kaspar Velberg, Mart Toome, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius

Esietendus: 29.09.2012

Millal nähtud: 23.10.2015

Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Ühte näidendit ei satu ma just tihti teist korda vaatama, kuid “Lantimiskunstnikud” kutsub sulnilt ja järjekindlat mind end uuesti kaema juba pikka aega. Otsustasin järgi anda, kuigi ega ma niiväga vastupanu ei osutanud ka. Tegelikult üldsegi mitte. Mis teeb antud tüki nii eriliseks, et teist korda 21 eurot välja käia? Näidend on läbi immutatud huumorist, tõesti ka naljakast huumorist, mis tekitab vaevatult kaasaelamise tuhina ning loob ülihea õhkkonna ja tänu sellele vastava tuju ka vaatajas. Peale selle on väärt kvaliteedimärk ka see, et tegu on tükiga, mis juba aastast 2012 on Linnateatri repertuaaris, kuid mis suudab siiani tuua täismaja ning tekitada publikus õhinat ja valjut naeru otse südamest. Kõik kelledega vesteldes on välja tulnud, et antud etendust on nähtud, kiidavad seda taevani.

Pealtnäha on tegu suhteliselt lihtsakoelise ja ebaoriginaalse näidendiga nii sisult, sõnumilt ning ülesehituselt. Ja sügavamale sissepoole vaadates see pilt ei muutu. Lihtsuses aga seisnebki võlu, kuid kahtlemata on antud tüki tõmbenumbrid ikkagi tohutult mahlane ja vaimukas tekst ning sarmikad noored näitlejad, kes ilmselgelt naudivad antud rolle üliväga. Seda illustreerib muuseas tõsiasi, et nii esimesel vaatamisel kui teisel, leidus stseene, kus näitlejad ise naerma purskasid või pihku itsitasid, sest lihtsalt niivõrd naljakas oli neid koomilisi dialooge pidada ning totakaid stseene läbi viia. Mäletan, et nalja tegi neile näiteks seik, kus nohkar seletab, miks tal pükstele nii palju taskuid õmmeldud on. Kindlasti leidub inimesi, kes näitlejate rollist välja koperdamiste peale just positiivselt ei vaata, kuid minu jaoks sõltub see kontekstist. Antud juhul on tegu komöödiaga ning siin ei ole ükski itsitus või naer, kas siis publiku poolt või lavalt, mitte kuidagi mitte mingites tingimustes vale reaktsioon, otse vastupidi. Minu jaoks on see väga sümpaatne, kui ka näitleja ise suudab pärast mitmekümneid kordi ühte tükki esitatuna ikka selle üle rõõmu tunda, kaasa naerda ja selle lõbususes õige veidi kontrolli kaotada. Sellised reaktsioonid tekitasid vaatajas omakorda veel rohkem lõbu ja lusti -- naer on nakkav.

Loo keskmes on kolm luuserit: kampsun (Kaspar Velberg), nohkar (Henrik Kalmet) ja priimus (Märt Pius). Üks põletavamaid ühisosi neil on, et kellelgi neist ei ole naiste hulgas menu. Seda nutust olukorda püüab parandada aga lantimiskunstnike kursus, kus kitsastes nahkpükstes naistemehest pahapoiss kutte koolitama hakkab, et kuidas siis lõpuks süütusest lahti saada. Otse loomulikult teevad poisid piinlikke, kuid koomilisi prohmakaid, saavad nõuandeid, mis on samalaadsed ning lõpuks, leiavad tee naiste seelikute alla. Seega, ei midagi uuenduslikku või ennekuulmatut. Süžee aga toimib sajaga, sest pakett on tehtud ligitõmbavaks kui kõige ekstravagantsem pühademuna, kuigi seestpoolt on tegu tavalise keedumunaga. Loomulikult võimaldab poiste siiras tahe ja vankumatu järjekindlus leida publikus sajaprotsendilist poolehoidu ning lõppkokkuvõttes on keeruline kolmele luuserile mitte, sõrmed ja varbad ristis, kaasa elada. Olgugi siis, et nende eesmärk ei ole just õilsate killast.

Kuidas siis naisi lademetes jalust rabada? Nimelt on vaja meelde jätta vaid üks tegutsemisreegel: kui ego on suur, siis alanda, kui ego on väike siis tõsta. Kõlab lihtsalt ja isegi loogiliselt, iseasi, aga kas ta reaalsuses ka toimib ning keskmiselt, mitu protsenti sajast. Lantimisekoolis oli psühholoogial õpetatus märkimisväärne osa. Endalgi oli huvitav naiste krabamise pärleid kuulata, näiteks kuidas tähelepanu haarata, seda hoida ning konkurentsi neutraliseerida. Mind veidike aga häiris, et naissugu esindasid tükis vaid tibi tüüpi naised või siis valiti meelega sellised eksemplarid või siis lähtuti reaalsusest, kus klubides väidetavalt enamasti just sellised näitsikud ringi liiguvadki. Mis siis ikka. Vähemalt ühe poisi tõelise kiindumuse objekt omas veidi rohkem sisu ning immuunsust naistemeeste vastu, tõestamaks, et ka teistsuguseid naisi peale beibede võib leiduda. Mis aga juhtub kui eesmärk on saavutatud ning naisi voolab sisse nii uksest kui aknast? Psühholoogiast lähtudes, liiga palju üht ja head asja ei too alati lõpmatuseni rahuldust. Kursus õpetas vaid kuidas naisi saada, kuid juba teine tase on, kuidas naisi hoida ja kuidas edasi käituda. Samas peab aga ka järgmisteks sammudeks huvi olema, mida meie kangelastes suures mahus ei leidunud... veel.

Kuigi tekst on näidendis vaieldamatu staar, olles voolav, terav, ja kohati lausa pisaraid silmi toovalt koomiline, leidus mitmeid aspekte, nii väiksemaid detaile kui silmapaistvamaid võtteid, mis omas elemendis ka hiilgasid ja meelde jäid. Poiste õppekatsed tüdrukuid oma äsjaõpitud trikkidega rajalt maha võtta ja n-ö tagasikeritud vigadeparandused oli omapärased vaated sellele kuidas ühte ja sama asja saab teha edukalt või siis täielikult läbi kukkuda. Riietuse hoogne, särtsu täis ning vahva vahetusstseen, kus nunnudest piimanägudest said tõelised mehed, oli efektne ning lausa tiris kaasa elama. Peab ka mainima, et, kuigi jah, riietus ei riku meest, võib just see õige outfit taset tõsta sajakordselt. Kuigi väidetav Eesti tipplaulja Mai-Liis Juuni (Liis Lass) mind just jalust ei rabanud, langes samasse auku kuhu ülejäänud tükis esinenud beibed, oli teda võõrustav totakalt koomiline muusikasaade kentsakalt nauditav vahepala kolme poisi ponnistustele saada naisi. Meeldejääva ning igati toimiva detailina võib mainida ka tegelaste monolooge, mis jagatud üle etenduse, ning kus karakteritele anti veidi aega publikule pajatada enda motivatsioonidest, muredest ja soovidest. Need võimaldasid, muidu suhteliselt pealiskaudsetele tegelaste, rohkem värvi ning andsid vaatajale võimaluse naerust nutta. Samas aga suutsid näidendile laiali pillutud fraasid nagu "marineeritud morsk," kiiksud nagu nohkari kiindumus oma vanadesse tossudesse ja kampsunil soov olla pärast muutust hoopis tagi, vaevatult ise ka naeru välja meelitada.

Värskeid, punapõskseid ja entusiasmi täis noori näitlejaid on alati meeldiv jälgida, eriti kui nad ilmselgelt naudivad laval olemist ning kui tüki sisu võimaldab neil vabalt ennast väljendada ja lõdvaks lasta. See ei ole tükk, kus otsida geniaalset näitlejameisterlikkust või hingematvaid etteasteid, tegu on heatuju etendusega ning seda pakuvad ka näitlejad oma karakterite kaudu. Igal ühel kolmest "kangelasest" olid oma kiiksud ning erisused, näiteks meeldis mulle nohkari eripärane kõnemaneer. Ka vaoshoitud ning tõsine kampsun ning tagasihoidlik ja poisilik priimus leidsid mu poolehoiu. Samuti meeldis mulle, et Maiken Schmidt kehastas niivõrd vastandlikke tegelasi nagu kena krapsakas beibe ning hommikumantlis mammalikku nohkari muretsevat ema. Viimane oli ootamatult kihvt tädi, vaatamata sellele, et oli nagu iga teine lapse pärast sabiv memm. Boonusena siin tundsin ma tõelist keemiat kampsuni ja emme vahel, millel oli tõeliselt potentsiaali. Siinkohal oli lõbus tõsiasi ka see, et kampsuni ja nohkari vahel tundus arenevat tõeline sõprus. Miks mitte teha tükile järg? Mamma ja kampsuni armuromanss ning nohkari põrgupiin sellest tulenevalt? Kõlab lustakalt!

Jedimeister (Mart Toome) ehk härra lantimiskunstniku enda väike saladus oli ka ootamatu, kuid koomiline väljavõte sellise kõva võrgutamiseksperdi elust. Kõik ei ole nii kui paistab. Kindlasti aga on mainimise ära teeninud tema ülikitsastes nahkpükstes pepu -- tegu oli otsekui päris eraldi tegelasega. Kolmele hurmurile vastukaaluks oli tegevustesse lisatud ka üks tavaline alfa-isane (Priit Pius), kes naisi leiab ka ilma lantimiskursuseta, ning tema segadus olukorra üle, kus kolm uustulnukat oma vingete psühholoogiaoskustega kõik chickid ära korjavad, oli omamoodi sümpaatne ja nunnu. Ärgem unustagem ka "taustatantsijaid" ehk hipstereid kohvikutes "arukat" ja "ülitähtsat" juttu puhumas.

Kuigi Salme kultuurikeskus mahutab märksa rohkem publikut, meeldis mulle Hobiveski omapäraseid lahendusi võimaldav ning intiimsem keskkond hulganisti rohkem. Seal tunneb publik end otsekui näidendi osana ning tegevus ja tegelased on lausa käega katsutavad. Samuti meeldisid mulle Hobuveskis olnud versiooni ruumilised lahendused, sest võimalusi oli kõvasti rohkem kui klassikalisel laval. Esimest korda nägin antud tükki vist aasta 2014 alguses ning kindlasti on selles toimunud muudatusi. Näiteks, Mart Toome on asendanud Karl-Andreas Kalmeti ning, kui ma ei eksi, siis oli mitmeid stseene või detaile putitatud või üldse eemaldatud. Näiteks, mäletan palju rohkem stseene mannekeennukkudega, kuid uuemas versioonis neid pea üldse ette ei tulnud. Sellest tulenevalt tundus esimene versioon kuidagi enam õpetlikum, teelusikatäis tõsisem ning inetuma reaalsusega. Vaatamata kõigele, oli tükk aga just nii hea kui mäletasin seda olevat.

Teater: "Talvemuinasjutt" - Kenneth Branaghi teater LIVE

Tervitus!

Ülevaade näidendi ülekandest otse Londonist!

Pealkiri: Talvemuinasjutt

Originaalpealkiri: The Winter's Tale

Kestus: 3h 30 min

Millal nähtud: 26.11.2015

Minu hinnang: 5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Kui kuulsin, et Shakespeare'i üks vähemtuntumaid, kuid minu lemmikumaid lugusid jõuab Londonis taas lavale kuulsate ja andekate tegijate käe all, ning seda kantakse üle ka kinodes väljaspool Inglismaad, siis hoidsin oma sõrmi ja varbaid ristis, et nagu National Theater LIVE'i, ka seda etendust on võimalik Coca-Cola Plaza vahendusel kaeda. Juhtus eeljõuluime ning avastasingi, et Jõuluvana on mulle varajase kingi teinud. Muidugi olid mul samaks ajaks juba PÖFFi piletid ostetud, kuid eepiline India film, mida vaatama ei jõudnudki, ei kaalu minu silmis üle Shakespeare'i. Kurbusega pean tõdema aga, et kuna sel perioodil toimus niivõrd suurel hulgal igasugu üritusi ja ka PÖFF, siis oli publiku maht etendusel suhteliselt mannetu, kuid ma loodan, et ka teised vaatajad said minuga sarnaselt võrratu kogemuse ning see ei heiduta kino ka tulevikus antud teatrikompanii tükke suurele ekraanile toomast (palun alandlikult nende järgmise lavastuse "Romeo ja Julia" vaatamisvõimalust!).

pilt superkinod.ee kodulehelt

"Talvemuinasjuttu" peetakse Shakespeare'i üheks hilisemaks näidendiks ning seda kategoriseeritakse üldiselt komöödiate hulka, kuid ebatavaline ei ole selle paigutumine ka tema probleemikesksete näidenditega (problem plays) ühte mesti. Viimasesse kuuluvad muuseas ka All's Well That Ends Well (mis kuulub ka mu antud autori lemmikute hulka) ja Measure for Measure. Tegu on otsekui ka kahe erinevat žanri looga ühes, millest esimene on tragöödia sugemetega ning teine pool on puhas romantiline komöödia koos teelusikatäie ängi ja emotsionaalse pingega. Põhimõtteliselt saab vaataja pea kõike mida pakuvad tema teised trööstitud ja traagilised lood, kuid kirsina tordil ei ole hunnik laipu vaid õnnelik ja isegi maagiline lõpp. Eripärane on ka kahe osa keskele asetsev sisuline 16 aastane vahe. Antud tükk on kuulus ka sellepoolest, et sisaldab ühte autori tuntuimat lavamärkust: Exit, pursued by bear ehk "lahkumine lavalt, karu poolt tagaaetuna." Loo kontekstis äärmiselt kurb sündmus, kuid selle lause teadvustamine ajab mind ikkagi iga kord naerma.

Lugu räägib Sitsiilia kuningas Leontesest (Kenneth Branagh), kellel on pealtnäha kõik mida üks õnnelik ja rahulolev mees võiks tahta: kaunis meest jumaldav naine, vahva pojast troonipärija, veel üks laps tulekul, ustavad ja austavad alamad ning truu sõber külasoleva Böömimaa kuninga Polixenese näol, kellega oldud lähedased juba noorest east saati. Peatselt aga hakkab Leontes kahtlustama oma naist petmises oma hea sõbraga ning, kord juba mulda pandud, hakkab kahtlus kasvama, hakatakse leidma olematuid märke reetmisest ja oma võrsetega, vihast pimestatult, hooletult ja julmalt hävitama mehe imelist elu. Olles varsti otsekui langevate doominoklotsidena kaotanud kõik, mida ta kõrgelt väärtustas, jõuab mehele liiga hilja kohale, et tema kahtlused olid alusetud, kuid mis tehtud see tehtud. Leontesest saab igavesti kahetsev ja andestust otsiv vari enda varasemast minast. Kuusteist aastat hiljem, Böömimaa kuningriigis, aga kohtub kaunis karjuse tütar kuningapojaga ning, otse loomulikult, nad armuvad, saatuse kiuste või siis hoopis saatuse tahtel.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Kuigi pean just seda Shakespeare'i vähehinnatud ja -tundud tükki üheks mulle armsamaks, on mind alati häirinud üks loogikaauk või siis ebakõla Leontese järeldustes. Nimelt minu silmale arusaadavalt, ei näita tema naine Hermione (jah, just nagu Harry Potteris) mingitki märki sellest, et Polixenesega toimuks mingi salajane sahker-mahker. Naine on lapseootel, armastab oma meest, püüab olla hea perenaine mehe kallile sõbrale ja teistele külalistele ning, just eriti antud tükis, on selgelt näha kuidas ta särab õnnest, ning see ülima rahulolu emotsioon on otseselt suunatud tema abikaasale. Ma eeldan, et Leontesel võib-olla tekkis kerge paranoia või võõrastumine, sest elu oli niivõrd perfektne ning see ei ole ju reaalne ega eriti põnev ehk siis alateadlikult hakkas tal igav ning see pani teda nägema asju mida tegelikult ei eksisteerinud. Võimalik ka, et ta oli lihtsalt alateadlikult ebakindel ja armukade või siis vaimselt ebastabiilne ning raviks oli vaid jalad maapeale toov ning pilku selgeks lööv isiklik tragöödia. Ma ei oskagi rahuldavalt tema käitumist seletada, kuid antud etendus andis vihjeid veel ühest võimalusest, mille peale mina ei oleks tulnud ning millele ei ole tekstiliselt ka konkreetseid vihjeid. Nimelt oli Leontes armukade mitte sellepärast, et naine väidetavalt oma kiindumuse mujale suunas vaid, et seda tegi hoopis mehe lähedane lapsepõlve sõber tema naisele. Kes teab. Igatahes, segane see oli, on ja jääb.

Etenduse esimene osa kulmineerub Hermione kohtumõistmisega ja sellele järgneva naise ja Leontese elurõõmsa ja armsa poja surmaga. Vaid need hoobid on piisavalt tugevad, et mehe mõistus tagasi koju kutsuda. Isegi mitte tragi vanadaami Paulina pragamine, palumine ja veenmine ei avalda varasemalt mõju, eriti kalk on mees stseenis, kus naine toob Leontese vastsündinud tütre mehe juurde, paneb ta põrandale ja anub, et mees tunnistaks lapse enda omaks ja andestaks tolle emale. Viimane oli meisterlikult näideldud ja esitatud võimumõõkade ristumine, kus mehe tormakusele, hoolimatusele ning raevule oli enamgi kui võrdväärseks vastaseks naise loogika, kaastunne ja heatahtlikkus. Suurepärane näitlemine Judy Denchi ja Kenneth Branaghi poolt. Ka Hermione kohtustseen oli võimas ja emotsioonidest nõretav just täna sügavale ebaõiglusele, abitusele ja frustratsioonile, mida see tõi esile vaatajas kui ka laval olevate tegelase südames, kõigis peale kuninga. Naine oli aga väärikas, vaoshoitud, püstise peaga ning peajagu üle kõigist seal ruumis, eriti oma halastamatust abikaasast. Imeline etteaste Miranda Raisoni poolt.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Peatselt, pärast eelnevat, teeb etteaste ka kurikuulus karu ning tema hammaste vahel leiab lõpu Paulina abikaasa, kelle surm jätab väikse imiku Perdita teda leidnud lambakarjuste hooleks. Mööduvad aastad. Aasal kohtuvad verivärsked noored armastajad, nüüdseks kauniks neiuks sirgunud, Perdita ja Böömimaa prints Florizel, kes iludusse kõrvuni armunud. Mulle tohutult meeldisid nad paarina, sest nad olid säravad, loomulikud, armsad, siirad oma puhtsüdamlikes tunnetes ja ääretult armastusväärsed koos. Perdita, Jessie Buckley poolt kehastatuna, oli särtsakas ja särasilmadega punapõskne talutüdruk, kelle mitte just peen aktsent oli võluv lisa tegelasele. Tom Bateman printsina oli mulle aga suurim üllatus, sest tegelane on originaalis suhteliselt mage, liialt klišee ning kahedimensiooniline. Antud etenduses võttis ta vaevatu kergusega aga omaks maskeeringuna karjuse rolli, viskas seljast uhke mantli, jalast saapad ning lükkas traksid külgedele rippuma ja seda kõike ülima entusiasmiga. Ta nautis täiel rinnal lihtrahva hulka sulandumist ja nende tantsupeost osavõtmist ning see võimaldas tegelaskujule enam iseloomuvarjundeid. Teda kehastanud näitleja on kasvult väga pikk, laiaõlgne ning mehine, seega hoidis ta mu pilku vaevatult ning see lapselikult õhinas käitumine ja siiras lust tema naeratuses ja silmis oli väga veetlev. Siinkohal peab mainima positiivselt ka lõbusat talurahva pidu ja seal ettevõetud, Shakespeare'i kohta üllatavalt hoogsaid, lustlikke ja isegi seksikaid tantsunumbreid.

Pilguheit maalilisse ja energiast pakatavasse helgesse maaellu oli silmatorkavalt kontrastis trööstitu esimese vaatusega. Kahte osa ei eristanud vaid žanr, vaid ka kõik muu, alates õhkkonnast lõpetades värvidega. Üks oli otsekui talv: külm, kurblik, tõsine ja pime. Teine pool aga nagu kevad: päikeseline, murevaba ning naeruküllane. Pärast pikka talve saabuv lunastust, leppimist ja imesid täis kevad. Perdita on siinkohal nagu muinasjutuprintsess, kes tõotab kauni tuleviku algust, jagades ühes stseenis lilli, mis sümboliseerivad kevadet. Üks suurima kaaluga "tärkamisi" oli aga kuju elluärkamine, mis oli otsekui jõuluime (arvestades ülekande aega) või siis kevadega kaasnev talveunest taastumine. 

pilt superkinod.ee kodulehelt

Veel põhjalikumalt mainimist väärt näitlejatest tooksin uuesti esile Judy Denchi, kelle roll ei olnud just hiigel, kuid kes suutis röövida kõik stseenis, kus lavale astus ning tema kohalolek ütles selgelt, et tegu on tõeliselt magneetilise aura, võimuka kohaloleku ning gigantse kogemusepagasiga tegijaga nii laval kui filmis. See oli tõepoolest erakordne kogemus teda teatrikontekstis kogeda, isegi kui pilt oli kinolinal. Teistest meeldejäävatest isikutest kiidan nihverdajast lõbusat laulumeest Autolycusi, kelle hobiks oli ka taskuvargused. Tema meisterlikud palad tõid publikus iga kord aplausi esile ning suli oli lühiajaline, kuid värvikas tegelane. Ka Perdita ullike vend oli omamoodi sümpaatne oma lihtsameelsuses. Peale selle oli näitlejal selline lahe aktsent ning hääletoon, mis tegi tast armsa tola.

Lavakujundus oli lihtne ning pigem taustafunktsioone täitev kui toimuvat üle trumbata katsetav. Esimeses osas oli, tegevuspaikadele vastavalt, ümbruseks uhke lossi ruumid ning teises viitas maaelu keskkonnale ere valgustus ning peo ajal laval olev suur puidust ühislaud. Mulle väga meeldis kuidas esimeste stseenide ajal oli laval ka ehitud kuusk ning tegevus oli viidud tänu lavakujundusele jõuluperioodi. Kurikuulus karu aga füüsilises vormis lavale seekord ei astunud, vaid temaga sai kohtuda põgusa projektsiooni abil. Kiidusõnad ka imiku nukule, kes tegi häält ja keda konkreetselt nägemata, sai peaaegu usutud, et tegu on eheda lapsega. Üks kaunimaid lahendusi aga langes osaks Hermione kujule, kes oli nagu imeilus nukk, kes sädeles otsekui jääst taustal. Ka kostüümid oli suurepärased, eriti aadlike riietus: šikid, elegantsed, tõepärased ja asjakohased.

Ülekande enda kohta midagi niiväga erilist esile tuua ei olegi, sest üritus oli viperustega. Näidendile eelnes Kenneth Branaghi poolt sissejuhatus antud tüki üldistesse ja põnevatesse detailidesse, samuti sai lühidalt jutustatud ka teatrihoone ajaloost ning käesoleva trupi kokkutulemiseloost. Kõik see toimus teatriruumide kiire visuaalse ekskursiooni taustal. Veidi kentsakas oli vaid tõsiasi, et pärast sissejuhatava kõne lõppu läks hulk aega enne kui tükk algas. Kuigi seda auku kaeti kauni muusika ja vaatega laest alla saali, muutusin ma veidi kannatamatuks.

Kokkuvõttes, ilma igasuguse kahtluseta, on siinkohal tegu minu terve aasta parima ja maagilisema teatrikogemusega! Ma pole ammu enam millestki niiväga õhinas olnud, nii enne kui pärast näidendi nägemist. Hiilgav tükk!

Teater: "Kaheksajalg"

Tervitus!

Taaskord teatrist!

Pealkiri: Kaheksajalg
Teater: Ugala (külalisetendus Salme Kultuurikeskuses)
Kestus: 1h 50 min
Lavastaja: Martin Algus
Osades: Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Jaana Kena, Adeele Sepp, Tanel Ingi, Andres Tabun, Vallo Kirs, Klaudia Tiitsmaa
Esietendus: 18.04.2015
Millal nähtud: 10.12.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Tavaliselt väldin laia kaarega taolisi tükke, kus üks tossikesest peksukokk vaevleb kõigi enda ümber ringlevate lähedaste ja võõraste meelevallas ning keda on samal ajal tüütu ning hale jälgida. Üldiselt kasvatab jalgealune endale lõpuks ikka selgroo, kuid mind selline ajude saagimine ja niivõrd suures koguses, tihtipeale ebameeldivaid, enesekeskseid ja mina-ja-maailm mentaliteediga inimesi, siiralt häirivad, eriti kuna tegemist peaks olema meelelahutusega. Enamjaolt ei aja mind sellised situatsioonikomöödiad ka naerma, välja arvatud Draamateatri “Rahauputus” kus lõkerdasin vahetpidamata, sest hall argipäev ja selle mured suurendusklaasi alla panduna ja võimendatuna ei ole üldiselt huumor minu maitsele. Pean aga enda üllatuseks ütlema, et kuigi antud etenduse algus oli veidi veniv ja tegelased ärritavad, võttis sisu nagu tükis olev kohe kohe plahvatav katel vunki juurde ja puisest algusest lennutati end märkamatult suhteliselt kaasahaarava ning mahlase tekstiga mis-kõik-võib-valesti-minna totakusi täis vaimuka loo lainele. Ma avastasin ennast naermast ja mitte harva!

Tegu on pealtnäha kerge komöödiaga, mis keerleb ümber igapäeva probleemide ning illustreerib, hoidmata tagasi ning minnes nahaalselt üle piiri, kui keeruliseks võib situatsioon ilma rahuldavate lahendusteta ühe katuse all minna – olukord muutub plahvatusohtlikuks. Sõna otseses mõttes. Kuna tükk on sepitsetud eestlasest autori poolt Eesti publikule, siis võib olla kindel, et need valukohad ja sassis suhted on vähemal või rohkemal määral tuttavad, kas siis enda nahal kogetud või lähedaste ja tuttavate kogemusepagasisse lisatud. Samamoodi on käitumismustrid ja dialoog kodumaa rahvast lähtuv ning ka see aspekt tekitab mingil määral sümpaatiat. Eelnev aga võimaldab vaatajal samastuda laval toimuvaga, sest ainuüksi esitatavad probleemid ei ole kauged või tundmatud. Naise kulul elamine, lastega kontakti kaotamine, tööelu mitte edenemine või üldse puudumine, tüütud sugulased -- need on nüüdisajal laialtlevinud võimalikud igapäeva mured ja konfliktiallikad.

Tüki positiivsed aspektid aga ei takistanud Villel ja tema naisel Kristil olla üpris tüütud, nii et oleks tahtnud neid õlgadest natuke raputada ja paluda, et nad ennast kokku võtaksid. Nääklevad, ja seda null protsenti positiivses mõttes õrritamise või mänglemise eesmärgita või ühel võrdsel tasandil seismata, abielupaarid on minu jaoks väljakannatamatud. Vähemalt meelelahutuslikus kontekstis. Naine võttis pidevalt mehe kallal, sest viimane istus kodus ja midagi tehtud ei saanud (remont, plaanitav raamat jne). Mees aga loivas ringi nagu õnnetusehunnik, küll ähkis ja puhkis, aga ühesgi ettevõtmises ei võtnud vedama. Ja nii Kristi muudkui trampis ja Ville muudkui lasi endal jalgu nühkida. Siinkohal pean ka mainima, et nende suhte lõppseis ei olnud eelnevat arvesse võttes mitte grammigi usutav. Vaatamata minu pretensioonidele Ville suhtes, pean aga tunnistama, et puhtalt näitlemise ja esitluse kontekstis sai Aarne Soro 10/10 punkti. Ta nägi välja ning kogu tema aura õhkas väsimust, tupikseisus olemist, jõuetust, oskamatust, saamatust ning lõpp-tulemus oli äärmiselt autentne ja, seega, oli tegu kiiduväärt kehastamisega. Tema oligi loo kaheksajalg, kes mitmel rindel võitlema pidi. Peab ka mainima, et Jaana Kena oli Kristina paras fuuria, mis on mõeldud komplimendina.

Minu õnneks aga leevendas paari tahvlile küüntega kriipivat kriiksumist kõrvaltegelaste mahlasus, värvikus ja värskus. Kuigi Ville sulist vend ja tema megatibi tüdruksõber ei olnud just originaalsed karakterid, tõid nad Ville tülpinud ja väsinud kodukeskkonda särtsakust, segadust, huumorit ja…nn super “lõõgastumisjooki.” Tarvo Vridolin ja Adeele Sepp toimisid edukalt ja usutavalt koos kaootilise, kahtlase moraali ja vähese IQga paarina. Andres Tabun energiaväljade puhastajana, kes ennast märkamatult Ville majas maa ja vee lepitamise rituaali läbi viima sahkerdab, oli lühiajaline külaline, kuid meeldejääv, omanäoline ja koomiline. Lausa 0.5 punkti saab tükk juurde tänu Maunole, keda kehastas Tanel Ingi. Tola ta oli, jah, kuid heatahtlik, entusiastlik ja õilsa eesmärgiga. See lõpus olev paljastus ei olnudki niivõrd lõbus kui tema vesilike eest võitlemine ning üldse iga sõna, mis tema suust tuli. Eriti meeldejäävad on: “Poroloonist kostüümid, mida keegi praegu kuskil kärmelt õmbleb” ja "Lõpuni välja!"

Huumor oli kahtlemata antud tükis igati aktsepteeritaval tasemel ning suuresti tõstis selle taset minu silmis just Mauno ja too vitsamehest soolapuhuja. Ka dialoog oli vaimukas, voolav ning muuhulgas leidus piisavalt krõbedaid ühereanalju ("Banderas tuli!"). Kuigi, lavakujunduseks oli pealt vaadates suhteliselt tavapärane elutuba, andsid siiralt ootamatud, kuid tohutult lustakad ja totakad lisad sinna teatud stseenides lademetes komöödiat ning ajuvabadust. Neid lahmakaid ringi tatsamas, laest laskumas ja muudmoodi laksu all olemise mõju illustreerimas, ei oleks ma küll oodanud, kuid kahtlemata oli tegu suurepäraste ideedega vürtsitamaks tükki ja sinna olukorda sattunud tegelasi. Väga meeldejääv! Laval lahtirulluva sasipuntra otsade kokktõmbamise suhtes jäin ma aga kahevahele. Iseenesest ju ikkagi meeldiv lahendus, aga teisalt, kuidagi ebarealistlik.