TREFF: "Väljalõige" - Yael Rasooly (Iisrael)

Tervitus!

Pilguheit ajas tagasi TREFFile 2015!

Pealkiri: Väljalõige
Originaalpealkiri: Paper Cut
Esitaja: Yael Rasooly (Iisrael)
Kestus: 0h ja 50 min
Asukoht: Von Krahli teater (TREFF 2015 festival)
Millal nähtud: 06.06.2015
Minu hinnang: 5/5

pilt nuku.ee kodulehelt

Antud ülevaatega olen lootusetult hiljaks jäänud, kuid kuna 1. märtsil tulid müügile 2016 TREFFi piletid ning minu ülimaks joovastuseks, väisab sel aastal festivali ka eelmise aasta väljapaistvaim, vaimustavaim, meelelahutavaim ning igati esmaklassiline jalustrabavalt lõbus ühenaise etendus, siis on asjakohane see lühiarvustus ikka valmis vorpida.  "Nii armas" on tema seekordne tükk ning siinkohal on igati paslik teha ka häbematut reklaami sellele silmapaistvale naisartistile. Muideks, mul on pilet juba ostetud!

Juba algus oli paljulubav, nimelt istus oma 50ndate kontorilaua taga, ajastule truult riides ja mukitud, krapsakas naine, kes usinalt vanaaegse automaatse teritajaga harilikke pliiatseid töötles ning agaralt vaatajaid sisse tervitas, olles juba enne etenduse starti 110% karakteris. Etendus oli alanud! Sellise veidi nipsaka, kuid meeldiva ning reipa tooniga naine, abistas kaasalöövalt publikul kohti leida ning kui istekohad olid täidetud, ärgitas ta inimesi lava ette maha istuma, et keegi tüki nägemisvõimalusest ilma ei jääks.

Publikult oli tunduvalt rohkem kui tagumikutoetuspaiku, kuid iga viimne kui üks mahutati ära. Tung oli etendusele tihe ning see on vast üks usaldusväärne kvaliteedimärk. Tuleb ka mainida, et kogu nähtu vältel rõkkas rahvas naerda ning ka publikut kaasati toimuvasse. Eriti tegi naisele nalja ühe vaataja perekonnanimi, mida ta soovis teada (kui ma ei eksi oli selleks Wolf ehk siis Hunt).

pilt nuku.ee kodulehelt

Nagu film, algas etendus, nüüd juba siis ametlikult, naisega pistmas oma pea Metro Golden Mayeri lõvipea asemel käeshoitud pildilt läbi ning möirates. Tükk keerles ümber lojaalse, tööka ning äärmiselt kompetentse sekretäri Ruth Spenceri ümber, kes unistab oma ülemusest Richard McCormickist. Viimane võtab naist loomulikult iseenesestmõistetavalt, suheldes suuresti läbi valjuhääldi, ning näeb teda vaid siis kui on vaja, et naine taas pool ööd lepinguid läbi töötaks. Rabeledes ühel järjekordsel hilisel tööõhtul, läheb aga naise mõte uitama ning värvika kujutusvõime lendulaskmisega, rullub publiku ees lahti klassikaline must-valge romanss. Muideks, lõpus boss ikkagi mõistab oma viga, kuid Ruth on kasvatanud endale selgroo ning ning sammub pea püsti minema.

Dramaatiline armulugu sai inspiratsiooni kuulsast "Rebecca" (1940) filmist ning esialgne kaunis lugu võtab ootamatu gootiliku pöörde, kui kentsakas koduabiline tekitab kõhedust ning värskelt abiellunud paari hakkab "kummitama" mehe endine naine Marlene (Dietrich, loomulikult!). Isenäoliseks, pilkunaelutavaks ning võluvaks tegi loo kulgemise aga äärmiselt värvikas, kuid ootamatult minimalistlik, esitus, kasutades suuresti paberist pilte. Mängides nagu lapsed pabernukkudega, oli kontseptsioon äärmiselt lihtsakoeline, kuid see hing, mis sinna sissepuhutud karismaatilise, särtsaka, intrigeeriva ning võimsa kohalolekuga esitaja näol, andis etendusele tõelise keha, sisu ja õhkkonna.

pilt nuku.ee kodulehelt

Kasutusele sai võetud paber igasugu funktsioonides ja vormides, kujutades endil väljalõikeid tuntud klassikalistest filmidest ja näitlejatest. Küll olid pabernukud (Ruth ja Richard) lauale asetatuna suured, kord naise käes väiksed; küll hoiab ta käes pilte ja vahetab neid kiirelt, vokaliseerides peale kahe karakterit suhtlust, kord kleebib ta pabernäo enda näole kui maski, eraldades suu enda huultele ja rääkides kui mees paberil. Siis hoiab ta mõlemas käes mehe ja naise nägusid ning liigutab neid vaikselt lähemale, nõjutades suudlusesse, samal ajal öeldes: "Kas sa tahad?" "Jah, ma tahan!" "Kas sa tõesti tahad?" "Jah, ma tõesti tahan" jne. Loomulikult, naiseliku porgandihääle ja meheliku baritoniga vaheldudes. Eriti kena oli paberist vihmavari, mis kujutas karuselli ning, märkimisväärselt koomiline oli, mehe pärlikeest kink naisele, mis surutakse läbi pildil oleva mehe suu.

Üks lõbusamaid seiku etenduses oli Richardi ja Ruthi väljamõeldud mesinädalad eri riikides nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Egiptus, Itaalia ning ka Eestis. Muutes pabernukkude taga taustaks olevaid pilte vastavalt, esitasid paar igas riigis ühe ja sama dialoogi: "Kurat, ma vist astusin millegi sisse!" "Pole hullu kallis, see toob õnne!" See intonatsioon, aktsent ja viis, milledega iga kord need laused esitati, oli tõesti vaimukas. Samuti kostis esitaja poolt ka vastava riigi temaatikaga seotud romantiline pala, näiteks Prantsusmaal oli see "Non, je ne regrette rien" ja Eestil "Mis värvi on armastus." Viimast laulis naine kiiduväärt selgelt ja arusaadavalt ning ka kogu publik kaasati seda  lõõritama.

Kokkuvõttes: Tohutult kihvt kogemus ja lahe naine! Et aga selle etenduse sarmist korralikult aru saada, peab seda aga ise nägema. Kahjuks see nii lihtne ei ole...

pilt nuku.ee kodulehelt

Väike reklaam ka Yael Rasooly uuele tükile TREFF 2016 raames: "Nii armas."

Nii armas -- pilt nuku.ee kodulehelt