Tervitus!
Ja viimased ülevaated 2022, 2023 ja 2024 JAFFidelt, sest peatselt algab 2025. aasta JAFF.
Pealkiri: Belle
Originaalpealkiri: Ryû to sobakasu no hime
Režissöör: Mamoru Hosoda
Originaalne linastumise aasta: 2021
Kestus: 2h 04 min
Minu hinnang: 4/5
Tuhkatriinulugu digimaailma avarustes, mis kandub üle ka päris elusse. Koduvägivalla brutaalne reaalsus, mis sunnib põgenema muinasjutumaailma. Selles filmis on ootamatud teemad fookuses ning väga veidras kombinatsioonis, mis peaaegu, et edukalt sümbioosis toimisid, kuid lõpuni päris mitte. Meie kangelanna, Suzu, on tagasihoidlik ja endasse sulgunud koolitüdruk, kes armastab laulda ning sukeldub virtuaalrakendusse nimega "U". Seal saad olla ükskõik kes sa tahad ning elada end välja nii nagu soovid. Suzust saab kaunis roosajuukseline lauluiidol, Belle. Kus ilmub kaunitar, avalikustab end peatselt ka koletis, ning see, et kes too tegelikult on ja mida tahab, ongi linateose üks põhiliine. Internetimaailm valgub üle reaalsusesse ning tüdrukul tuleb nõel heinakuhjast leida, et kes selle koletise taga end peidab. Tagajärjena selle seikluse ja kogemuse taustalt väljub Suzu samm-sammu haaval oma kaitsvast kestast, leiab ja saab lähedasemaks oma sõpradega, lepib oma ema surmaga, taasavastab kontakti isaga, ning, üleüldse, teeb endaga rahu ja muutub õnnelikumaks. Tegu on enesearengu ja eneseleidmise looga, kus raske minevik ja valu tuleb ületada, ning leides kontakti teiste inimestega avastatakse enda potentsiaal, rõõm ning heaolu. Mulle tüdruku sõbrad väga meeldisid. Seal välditi klišeeliku romantikaliini tekkimist ja pöörati ootamatult teelt kõrvale, ühele teisele, mis oli nii värskendav ja nunnu. Tähtsad sõnumid olid, et tea millal on vaja abi küsida ja millal seda ise pakkuda. Suzu just pakkumisega seoses leevendab ja parandab enda haavu. Üks hetk oli lugu minu jaoks aga ülemäära tume, liiga karm ja julm. Realistlik ja ehe. Eeldada, nagu mina, et film on selline roosamanna ja suhkruvatine nagu Belle'i karakter, ei maksa üldse. Muusika mulle läks peale, lausa väga. Sellised meloodilised ja j-pop stiilis palad, mis kutsusid kaasa õõtsuma ja mida hiljem olen vahetevahel täitsa veelgi kuulanud. Klassikalised popi lood, mis kuidagi hingestatult toimisid. Ma pole vist ka ammu enam nii palju kinos nutnud. Seda vinti ikka keerati ja keerati nii jõuliselt viimases veerandis üle, et ma lihtsalt töinasin. Ei saanud rahu ega pausi, visati muudkui halge ahju juurde. Aga võib-olla oligi hea, sai emotsioonidest end esmalt täis söödud ja siis kõik kergendusega välja nutetud. Omapärane, kaunis, tundeküllane, kuid natuke konarlik ja koperdav film, mis suurel ekraanil eriti efektselt mõjus.
----------------------------------
Pealkiri: Earwig ja nõidOriginaalpealkiri: Âya to majo
Režissöör: Goro Miyazaki
Originaalne linastumise aasta: 2020
Kestus: 1h 22 min
Minu hinnang: 2/5
Oeh, mis käkerdis see nüüd küll oli! Kuidas on võimalik, et selle elutühja käntsaka lõi Studio Ghibli? Kelle arvates oli ükskõik milline kreatiivne otsus filmiga seoses hea idee? Tundus, et kui tegijate ees oli valik, kas võtta edukas või vilets variant, siis instinktiivselt kalduti ning otsustati just viimase kasuks. Niivõrd kujutusvõime, animamaagia ja tühja hinge loomingut ei oleks suurmeistrite stuudio hõlmast küll eales oodanud. Okei, ühe aspektiga pannakse mööda, teisega, võib-olla, kuid pea iga detail oli vastu puud ning kogu kompotina mõjus tulemus veelgi ebaõnnestunud. See on ikka kõrgelt kukkumine ning aastakümnete edule peaaegu, et vee peale tõmbamine. Probleem oli nii süžees, animatsioonis kui karakterites. Lugu oli segane ja arusaamatu. Miks ema lapse ära andis, miks tagasi tuli, kuidas see bänd üldse kõigega seotud oli? Küsimusi tekkis tohutult ja vastuseid suuresti ei tulnudki. Märkimisväärne osa loost oli justkui täitsa puudu. Tundus, et filmi näol on tegu pikema ja põhjalikuma süžee proloog osaga. Päris sisu aga ei tulnudki. Taust oli nii segane, et tõesti häiris. See osa loost, mida sai nähtud oli iseenesest okei, kuid enam oleks võinud konteksti lahti pakkida või, vastupidiselt, üldse taustadetailid ära jätta, et ei tekiks neid loogika ja sujuvuse auke. Lõpp oli ekstra nõme, sest jättis vaataja õhku rippuma just siis kui põnevaks läks. Meie kangelanna, Aya, oli küll särtsakas ja hakkaja, mis oli positiivne, kuid, lisaks, oli ta üks jube plika, manipulaator, üleolev ja teiste seljas trampiv. Ayale oli vastuoluline karakter, kes nagu meeldis, kuid siis jälle üldse mitte. Kass oli äge, kuid seda kipuvad nad alati Jaapani animatsioonides olema. Kõige enam kriitikat on ära teeninud animatsioon ja 3D stiil, mis mõjus karjuvalt elutult ning vaimuvaeselt. Tehislikult ja steriilselt. Lisaks, nägi see selline odav ja prosta versioon 3Dst välja. Ghiblilik animatsioonivõlu sai tapetud enne kui see alatagi jõudis. Kogu kompott oli sürreaalselt mannetu. Kuidas on võimalik, et nii mitmed aspektid põrusid korraga? Igatahes, loodetavasti ei mõtle Ghibli endine, praegune ja tuleviku meeskond, ükskõik kus nad siis ka edasi joonisfilme ei looks, iialgi astuda ämbrisse ja liikuda 100% arvutiefektide maailma libedale teele.
----------------------------------------
Pealkiri: Inu-ohOriginaalpealkiri: Inu-oh
Režissöör: Masaaki Yuasa
Originaalne linastumise aasta: 2021
Kestus: 1h 38 min
Minu hinnang: 3.5/5
Vot see oli üks kentsakas, kuid samaaegselt, ka kuidagimoodi väga lahe anime. Selline mässaja, mis oli natuke eemaletõukav ja kummaline, kuid paeluv ja äge. Nagu mingi ülevõlli rokkar, kes mulle objektiivselt peale ei lähe, kelle väärtused ja esteetika ei ole minu maitsele, kuid kes on niivõrd silmapaistev, eripärane ning hallist massist nahaalselt eristuv, et sa lihtsalt pead teda köidetult jõllitama. Kaks ühiskonna heidikut, üks algselt ilma keha ja näota, neetud ja jäetud deemonitele oma lähedaste poolt, teine orvust hulkuv pillimängija, üks hetk enam feminiinne, kui on sotsiaalselt aktsepteeritav, leiavad üksteist oma hädades ning isolatsioonis. Nad pakuvad teineteisele tuge, sõprust ja artistlikku väljundit, luues koos muusikat, ühendades laulu, pilli, tantsu ja spektaakli. Kahest mehest saab feudaalaja Jaapani kõige menukam meelelahutuse duo. Tegu on muusikafilmiga, kus saab ohtralt kuulata Jaapani sellist rock-etno-grunge-punk-metal-pop kombo laule, mis täitsa kuulatavad. Ma ei nimetaks linateost siiski muusikaliks, sest ta sisaldab shownumbreid, kuid need on kõik esinemiste raames. Niisama, lambist, mingil suvalisel hetkel keegi leelotama ei kipu. Mis veel hästi tehtud, olid fantaasia elemendid, mis andsid taustale värvi ning kontekst muusika varjus oli tunduvalt põnevam. Üks hetk aga jõuavad meeste minevikud neile järgi -- tegelased on enam seotud kui arvasid -- , nad saavad populaarsemaks ja mõjukamaks kui valitsejad ning võim suudaks tolereerida, ning paar otsustatakse hävitada. Nad lahkuvad skeenelt, muidugi, suure ja võimsa pauguga, andes viimase ülivinge etteaste. Mis neist aga pärast seda saab on üpris valulik ning isegi traagiline. Kerge ja lõbus vaatamine film ei ole kohe kindlasti. Käsitletakse paljusid teravaid ning kurblikke teemasid ja lõpp ei ole grammigi õnnelik. Mehed ei jookse käsikäes päikeseloojangusse, lauldes, tantsides, pilli tinistades, fännid hõiskamas ja aplodeerimas. Visuaalne keel animel ei olnud just minu maitsele. Natuke groteskse ning ehmatava stiiliga, klassikalisele anime-tüüpilisele esteetikale mitte keskendudes, oli visuaalne pool just nii tõmba-lükka, meeldib-eimeeldi, paeluv-peletav, kui süžee ja tegelased ise. Selline lähenemine sobis, seega, ideaalselt konkreetsele argipäeva ühtlustuvast igavusest eristuvale loole ja karakteritele. Tegu on kaasahaarava filmiga, mis haarab nii oma muusika kui fantaasiaküllaselt realistliku tooniga.
----------------------------------------
Pealkiri: Slam DunkOriginaalpealkiri: The First Slam Dunk
Režissöör: Takehiko Inoue, Yasuyuki Ebara
Originaalne linastumise aasta: 2022
Kestus: 2h 04 min
Minu hinnang: 4.5/5
Olen kõiksugu Shounen Jumpi ajakirja mangasid lugenud ja animeversioone vaadanud, kuid "Slam Dunk" on alati kuidagi tähelepanu alt välja jäänud. Olen mõelnud, et võtan selle, ühe ikoonilisema korvpalli ja spordi teemalise manga, üks hetk kätte, kuid muud asjad tulevad alati peale ja jõuavad ette. No nüüd oli võimalus selle legendaarse looga kiirelt ja mugavalt lõpuks tutvuda ning, jah, tegu on vinge looga, paeluva, muheda, õhinat tekitava ning sümpaatsega. Alati on äge kaasa elada kellelegi, kes alustab kehvemast positsioonist ja rühib end üles. Meeskond, kes peab kokku tulema, vaatamata keerulistele taustadele, konfliktidele ja omavahelistele probleemidele, kus kõik peavad end ületama, et jõuda valulise, kuid võiduka lõpuni. Süžeele on ajajooneliselt huvitavalt lähenetud, sest lenneldakse küll alguses kohe lõppu, siis lapsepõlve, siis tagasi matši starti, siis käikase läbi kõigi tegelaste taagad ja ponnistused, ning finaalis näeme ka päris finaali. Selline sigrimigri toimis eriti efektiivselt, laskmata nähtul muutuda monotoonseks või liiga spordikeskseks, tähtis oli sinna vahele pikkida tegelaste vaatevinkleid ja läbielamisi. Miks nad on üldse jõudnud sinna võistlusele ning mis neid motiveerib. Nt üks tahtis lihtsalt tüdrukule meeldida, teine aga vennast innustatult. Poiste entusiasm, järje- ja sihikindlus võttis imetlema. Kõige lahedam oli, et nad kõik olid omanäolised, oma kiiksude ja iseloomudega, ning, et selle kahe tunni jooksul jõudis rambivalgus kõigile paista ja igaüks said tähelepanu. Mis mulle väga peale ei läinud oli visuaalne lähenemine. Jah, kõik nägi äärmiselt voolav ja sujuv välja. Korvpallistseenid olid nagu päris, ei mingit kohmakust või veidrat konarlikku animatsiooni. Eriti sellistes dünaamilistes stseenides on arvutitehnoloogiast tohutult kasu, sest efekt on realistlik. Siiski, ja puhtalt minu isikliku esteetilise maitsega seoses, ei näinud film just kõige söödavam ja maitsvam välja. Lugu, muidugi, on üle kõige, ning selles aspektis linateos hiilgas, kuid kuidagi imelik oli see pildiline pool. Vajas harjumist ning ma kardan, et ma kuni lõpuni selle stilistilise valikuga sõbraks ei saanudki. Õnneks on süžee, tegelased, köitvus, energia, emotsionaalsus, kamraadlus ja kaasaelamise element kõik ideaalselt paigas ning ületavad ootusi. Vist ikka peaks manga ja/või anime ka ette võtma, sest antud linateos realiseeris kogu loost ainult kübekse.
----------------------------------------
Pealkiri: Kullariik ja veeriikOriginaalpealkiri: Kin no kuni Mizu no kuni
Režissöör: Kotono Watanabe
Originaalne linastumise aasta: 2022
Kestus: 1h 56 min
Minu hinnang: 3/5
Nii vahva on vahelduseks anime täispika filmina mõnda pigem täiskasvanutele suunatud romantikalugu kogeda. Enamus suhtedraamasid, mis manga põhjal animeversiooni teenivad või suurele ekraanile jõuavad, on pigem koolisuhete dünaamikatel põhinevad. Tegu on eksootilisse konteksti paigutatud looga, kus kõrbes asuv kullariik on rikas, kuid neil on puudust veest; justkui oaasina eksisteeriv veeriik aga ei ole just varakas, kuid vett on neil see-eest hulgaliselt. Mõlemad kuningriigid on omavahel tülis ning konflikt sai alguse koristamata koera kakajunnidest. Lõpuks, otsustatakse mõlemad maad abielu kaudu ühendada, et lepitust leida, kuid ikkagi tahetakse üksteisele ära teha. Esmalt, jagatakse inimeste asemel nunnut kutsut ja kiisut, kes süžees edaspidi armsaid rolle mängivad. Siis aga saavadki lõpuks kokku kullariigi vähem tuntum ja vähem populaarseim printsesse, ning veeriigi suvaline tüüp. Üht kuulutati kui kõige kaunimat, teist kui kõige targemat. Mis mulle väga meeldis oli, et Saara, ei olnud just animele kohaselt imeilus naine. Ta oli kogukam ja tavalise näoga, mis on Jaapani animatsioonis suhteliselt harva ette tulev lähenemine. Iseloomult tark ja lahke, viidati sellele, et mis sisemuses on, on primaarsem kui väline. Nagu ühele toredale, õpetlikule ja elujaatavale romantikale kohane, ühendab paar jõud, ning lõpuks saavatud silutud keerulised suhted, hoitud ära edasised konflikti eskaleerumised, toimub mõistmine eri tasandite ja eri tegelaste vahel, ning meie kangelased elavad õnnelikult elu lõpuni. Tegu on kerge ja hõlpsasti seeditava, suhteliselt klišeelise looga, kus kurjad saavad karistatud ning headele saab osaks imeline elu. Minu jaoks jäi film, vaatamata žanrile ebatavalisele taustale ja keskkonnale, kuidagi lahjaks ning venivaks. Ta oli tore ja positiivne meelelahutus, kuid natuke ilmetu ja igavavõitu. Ja, taaskord, animele kohaselt, meeldib tegelastele üksteise nime koguaeg öelda, mis mõnes kohas tüütab, teises kohas mitte. Pean tunnistama, et kui oleksin veel kord kuulnud Saarat ütlemas Naranbayar, mis oli siis tema "kihlatu" nimi, oleksin kellelegi kallale läinud. Ta vist lausus seda oma 50 korda. Lõppkokkuvõttes, on lahe, et tehakse natuke teise fookusega mangadest (ka antud süžee põhineb koomiksil) filmiversioone ning, et need meie JAFFile ikka jõuavad. Mitmekülgne ja -maitseline repertuaar on alati kiiduväärt.
----------------------------------------
Pealkiri: Taevasse armunudOriginaalpealkiri: Burû sâmaru
Režissöör: Masaki Tachibana
Originaalne linastumise aasta: 2022
Kestus: 1h 43 min
Minu hinnang: 3/5
Ootasin midagi enamat. Tegu on mangal põhineva filmiversiooniga. Mis seletab ära selle, et süžees olid kentsakad augud ja see kohati nagu ei voolanud loogiliselt ning ühtlaselt. Tegelaste tunded ja fookused olid laiali paisatud ning üks hetk, paistis mulle, et peategelasel, Tamakil, on mingi liin tekkimas ühe poisiga, vihjeid nagu õhku visati, kuid siis lõpus äkki armastas ta hoopis teist ja see eelmine kukkus järsult ära, ilma mingi arengu või lahkamiseta. Armukolmnurki ei kannata ma silma otsaski ning antud näide oli just see hullemate seast, kus sa ei saa aru, et kes kellega, miks, millal ja kuidas mingit kurmaaži ajab. Kas üldse ajab? Viiteid ju nagu oli. Vaatajat ju nagu õrritati. Siis näis, et rambivalgus on pigem Tamakil ja tema ootamatult avastatud lennukirel ning enesearengu teekonnal, leidmaks julgust, tahtmist ja enesekindlust, kuid siis, äkitselt, oli tähelepanu jälle romantikal. Midagi emotsioonide tasandil ning põhiliinide vahel oli paigast ära ja ei mõjunud seostatult ega terviklikult. Fookus vahetus ja mingid asjad ilmusid ning siis kadusid esiplaanilt, siis jälle tekkisid. Algselt jäi mulje, et tegu on suhetel põhineva looga, siis peategelase eneseleidmisel, siis sai loost võistlus, kus keskmes sport, lõpuks aga muutus film kuidagi dramaatiliseks krimka ja otsimislooks. Kokkuvõttes, tekkis tunne justkui oleks süžees lüngad, midagi oli raudselt ära jäetud, kokku tõmmatud, kiirendatud, et nähtu mahuks kahe tunni sisse. Mulje jäi, et lugu ise on aga pikaldasem ning sisaldab enam materjali, mis tegelaste motivatsioonid, kontaktid ning süžee sujuvuse ja ebakõlad arusaadavamaks teeksid. Mis kõik mõistetav, sest tegu on ühe pikema manga ekraniseeringuga, mis tavaliselt peabki originaali ju lühendama. Keskne teema, laugurilennukiga sõit, oli aga äge. Ma ei ole üldse kursis selle alaga ning võimalustega, ja õppisin palju. Tundub pingeline, kuid samas nii lõõgastav ja maaliline spordiala. Anime ja manga vahendusel olen varemgi igasugu intrigeerivatest hobitegevustest teada saanud ning nende kohta detailsemalt õppinud. Tegu on omamoodi väga hariva filmiga. Seda siis sellelt nurgalt, et kuidas me kõik peaksime olema aktiivsemad, enesekindlamad ja tegelema asjadega, mis meile rõõmu pakuvad, ja mis meid adekvaatselt proovile panevad, ning kuidas on olemas selline huvitav lennuvõimalus, mis ei eelda otselt karmi piloodikvalifikatsiooni läbimist. Pealkiri "Blue Thermal" viitab ühele õhuvoo tüübile, mille õlgadele loos laugurid taevas soovivad sattuda.
----------------------------------------
Pealkiri: Spioonipere KOOD: ValgeOriginaalpealkiri: Spy x Family CODE: White
Režissöör: Takashi Katagiri
Originaalne linastumise aasta: 2023
Kestus: 1h 50 min
Minu hinnang: 3/5
Ma ei ole suur originaalmaterjali fänn. Olen natuke mangat lugenud ja animest klippe näinud, ning Anya on mega armas, see on vaieldamatu, kuid eneselegi üllatuseks, ei ole lugu mind piisavalt köitnud, et lähemalt tuttavaks saada. Ta on selline kombo slice-of-life igapäevasest huumori žanrist ning äkšonist ja spioonipõnevikust. Kokku on topitud, kusjuures, edukalt, sümpaatne "James Bond", Loid, malbe ja leebe palgamõrvar, Yor, vaimsete võimetega roosajuukseline nunnupall orb, Anya, ning suur karulik, kuid intelligentne koer, Bond. Väga konarlik ja kentsakas, kuid ideaalselt kokkusulav kooslus. Niimoodi see "võlts" pere tegutseb ja püüab maailma päästa, samal ajal, üksteisest enda saladusi varjul hoides. Teised ei tea, et üks on spioon, teine tapja, kolmas mõttelugeja, viies terav nagu pliiats. Lugu pakub südantsoojendavaid emotsioone, situatsioonikomöödiat, pinevat kätši, lemepotentsiaali, poliitilist intriigi, ja mida kõike veel. Kui mind originaalis žanride, fookuste, teemade ja toonide rohkus ei häiri, siis filmis oli kuidagi liiast kõike. Omavahel ei tahtnud kuidagi klappida pere kergetooniline puhkuse seiklus ning tõsine järjekordne maailmapäästmise missioon. Eriti torkis tagumikku Anya, kes sattus nii totakalt igast jopakatesse olukordadesse ning see ei olnud enam vaimukas, vaid tüütu. See kommisöömise teema, selle välja kakamine, mingi imelik moosi hankimise värk, jne. See kõik mõjus sisutäitena sõna negatiivses mõttes, venitamisena ja lihtsalt aja raiskamisena. Kui finaalis liikus rõhuasetus äkšonile, oli see, nagu alati, kvaliteetne ning kaasahaarav. Leidusid mõned eriti vinged ja ägedad stseenid. Siiski, balanss oli paigast eelneva kergema tooniga. Nagu vesi ja õli, need kaks poolt minu jaoks filmis sujuvalt ei ühildunud, seekord. Tekkis tunne, et need peaksid olema kaks eri linateost või on sunniviisiliselt üheks punnitatud kaks osa, mis ei tahtnud eriti omavahel miksida. Selle tulemusena mõjus lugu natuke lünklikult ja üle kivide ning kändude, kord lõbus ja natuke absurdne, siis äkitselt liiga karm ja realistlik. Naljad lendasid ka üle minu pea ja muhelema ei pannud. Samas, kui film oli hea, siis ta oli hea, kuid kui ta oli kesine, siis oli ta ikka ülimalt kesine. Põhimõtteliselt, antud linateos just õhinat, et originaaliga süvitsi tutvuma kutsuda, ei paku. Nii palju kui kogenud, suudab algversioon aga seda erinevate teemade ja toonide tasakaalu palju edukamalt balanseerida. Ei ole keeruline mõista, et miks manga tohutut menu on suure portsu lugejate hulgas leidnud.
.jpg "pilt kino.ee kodulehelt")
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar