Raamat: Jaapani eri "Norra mets", "Kirjutan teile kassi välja" ja "Kümme aastat Jaapanis. Erakordne seiklus tõusva päikese maal"

Tervitus!

Jälle raamatuid.

Pealkiri: Norra mets
Autor: Haruki Murakami
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 2.5/5

Minu teine katse Haruki Murakamit lugeda. Ka see ei möödunud edukalt. Tegu on vist autori ühe kuulsaima teosega, mis minus tekitas tõsist ebamugavustunnet, iseäranis, naiste kirjeldamise ja kohtlemise teemal. Kipun arvama, et see on vist läbiv suund tema loomingus (esimene raamat, mida lugesin oli "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest"). Midagi teoses tekitas minus tunde, et olen nagu pervert, kes jälgib inimesi sel ajal kui nad duši all on, kallimaga teki all nahistavad või kemmergust nr kahte punnitavad. Kogu romaan pani mind end kentsakalt ja vastikult tundma -- nagu tahaks kohe ise end puhtaks pesema minna -- , sest selles oli midagi sunnitult, hoolimatult ja kliiniliselt seksuaalset, ilma ehedate emotsioonideta, kus naised taandusid lõpuks ikka vaid aukudeks, kellega peategelane ja teised mehed loos said kogemusepagasit täiendada. Raamat sisaldas erinevat tüüpi naisi: noored, vanad, kogenud, süütud, iseseisvad, klammerduvad, introvertsed, ekstravertsed, edukad, tagasihoidlikud, rohkelt vastandeid, jne -- nad olid justkui stereotüübid ja neil oli mingi kiht fetišeerimist peale tõmmatud. Meie kangelane sai kõiki katsetada ja oma täiskasvanuks saamist ühe verstaposti teise järel täiendada. Vastassoo erinevaid maitseid on ju kõik vaja ära proovida. Siis mingid nõmedad naljad nagu, et "vaata, et sa valet naist ära ei vägista". Halb maitse oli konstantselt suus ning ma ei saa aru, et kuidas seda teost romantilisena nähakse, siin ei leidnud grammigi siirast kiindumust. Vahet ei ole, et tegevus toimus 60ndatel, kus mõttemustrid olid teised, iseäranis Jaapanis, kus konservatiivsus ja jäigad soorollid on siiani hinnas.

Ei aidanud kaasa, et peategelane, Toru, oli iseloomutu, energiatu ja plass, nagu valge leht, kellele lugejal on võimalik end tema kingadesse projitseerida ja kujutada ette, et hoopis ise kõigi nende erisorti naistega mehkeldab. Selline valik tekitas mõtte, et loetu on nagu AO3 fännikirjandus, kus kirjanik ise on end paigutanud peategelase, n-ö Mary Sue või Y/N (your name) rolli, ja kujutab ette fantaasiat, kus on selline (tühi) emo vend aga, vat, naisi tõmbab kui kärbsepaber. Ma ei saanud sellest tüübist absoluutselt aru ja ei tahtnud ka. Ta oli minu jaoks tohutult tuim ja elutu. Suhtumine toanaabrisse oli samuti nõme, temast püüti teha mingit naljanumbrit, kuid too ei olnud midagi drastiliselt jubedat ju. Loo naised oli hulgi intrigeerivamad ja pean tunnistama, et enamus neist mulle täitsa imponeerisid. Nad olid huvitavad ja värvikad -- erinevate vaimse tervise probleemidega, muidugi -- , vaatamata sellele, et olid surutud mingitesse raamistikesse ja nägemustesse erinevatest naistüüpidest -- palju asju nende elus oli, loomulikult, seotud seksuaalsusega, mis on ju normaalne, sest naiste elu ju ainult selle ümber keerlebki -- saaks ainult suuseksi pakkuda (sarkasm). Ja, et nad kõik ihalesid just imemees Toru järgi -- nii sügav ja vige mehemürakas ju. Ma saan aru, et lugu püüab kirjeldada naiste seksuaalset vabanemist ning on paigutunud 60ndatesse, perioodi, kus isegi Jaapanisse jõudsid modernsemad arusaamad sugudest, seksist ja võimalustest, kuid olukord on süžees pigem kuidagi Toru kasuks pööratud. Asi ei ole niiväga naiste valikutes enda huvidest ja vajadustest lähtudes, sest kõik need kattuvad kahtlaselt sellega, mis Torule on mõnsa. Enamgi ebameeldivaks teeb olukorra see, et ma tõesti ei usu, et enamus naisi niimoodi käituksid, nt Midori oma isa foto ees paljalt enda intiimpiirkondi demonstreerides nagu harrastaks joogat ja, hiljem, tolle peenist kiites. Ja veel ebamugavamaks muutub asi siis kui taban, et paaritumise kirjeldused sisaldavad nt paralleele: "tema rinnad on kui väikse tüdruku omad". Vastik, vastik, vastik. Seksistseenid on raamatus lausa omaette "särtsakas" teema, sest need on nii igasuguse õrnuse või tundeküllasuse vaesed, nagu meditsiiniliselt lihtsalt kirjeldatakse tuimalt tegu: ma olen sees, nühime üksteise vastu, liigume edasi tagasi, jne. Räägitakse, et autor on keelekasutuse meister ja tema teoseid ei loeta süžee vaid sõnade pärast, kuid mehe "kuumad" seksistseenid ja "poeetilised" võrdlused väikeste tüdrukute rindadest ei paku tõestusmaterjali eelneva kinnituseks. Mind jätab autori keelekasutus täitsa külmaks või, hullemal juhul, mõjub isegi häirivalt.

Veel kriitikat. Raamatus on midagi ennast imetlevat ja ma-olen-parem-kui-sina vaibi. Nagu mingid inimesed on teistest enam väärt, sest loevad "õigeid" raamatuid. Fraas, et kui lugeda raamatuid, mida teised loevad, siis mõtled nagu teised mõtlevad, oli nii piinlik ja silmakirjalik. Umbes selliseid mõtteid mingid ennast eriliseks lumehelbeks pidavad tüübid nagu Taro vist viljelevadki. Vat tema on tegija vend, kõigist etem, sest loeb erilisi asju, mida teised ei mõista, ja see teeb ta peajagu ülejäänutest paemaks. Ta on nii diip ja special, et naised langeva trobikonnas tema ette põlvili. Okei, aga tasakaaluks nüüd ka midagi positiivset. Tegelased olid kõik traumadega, vaimse tervise muredega, depressioonis, läbipõlenud, vm ja vajaksid hädasti teraapiat, mitte ainult Naoko. Mentaalsed probleemid on Jaapanis eriti soodustatud ja lokkavad ning, kahjuks, aktsepteeritud nähtus, mis ei vaja sekkumist ning mis peaks inimese sisemusse jääma. Selles mõttes mulle raamat meeldis, sest ta illustreeris üpris delikaatselt, kuid komplektselt erinevaid vaimse tervise muresid ning jälgis kuidas inimesed, kellede lähedased nendega maadlevad, ise hakkama saavad, edasi elavad ning toimuvasse suhtuvad. Ühiskonnas kus need teemad on tabu. Keegi ei käitunud perfektselt, sest ideaalselt siin toimida ei olegi võimalik. Üks hetk tundub asi kontrolli all olevat, teine hetk on siit ilmast lahkumine parim variant. Ja teised ei mõista. Sellel otsusel on aga veel suurem mõju ümberringsele ning oli huvitav, et alati ei osata sellisele tragöödiale reageerida, või muutub see nii normaalseks, et ongi nagu iga teine argipäev. Samas, mind natuke pani kulmu kortsutama, et süžeesse oli topitud kuidagi liiga palju enesetappe. Neli minu meelest oli ja kõik omavahel tihedalt seotud tegelased. See, ühelt poolt kuidagi odavdas efekti -- pigem kentsakas kui nukker. Samas, võimendas tunnet, et midagi on väga väga valesti inimeste heaolus ning olukord on tõsine. 

Mulle meeldis teose toon, mis oli selline eemalolev, kauge, melanhoolne ja depressiivne. Kogu lugu kattis selline rõhuv atmosfäär, mis toimuvaga sümbioosis oli üpris mõjus. See tiris su sisse ja hoidis oma ängis tugevalt kinni. Raamatusse ei pääsenud ühtegi päikesetriipu ning meeleolu oli konstantselt morn, isegi sellistes ülemeelikutes või helgemates momentides. Õhkkond sobis ideaalselt raamatu pealkirjaga, mis toob silme ette sellise rahuliku, tsipa kurjakuulutava, raske ja tiheda, omamoodi lummava, inimtühja ning lumesse mattunud eraldatud metsa. Nagu kellegi mõttemaailm. Minu pettumuseks, tuleb välja, et tiitel on hoopis viide Biitlite laulule "Norwegian Wood", mis käsitleb hoopis abielurikkumist. Mulle veidralt passis ka teose lõpp, mis leidis finaali natuke salapärasel moel, ühe huvitava küsimuse näol. Mingi hetk tundus mulle, et kas äkki Toru isegi on enesetapu teinud ja kujutab asju ette, on vaim ning elab läbi olnut ja see küsimus kuidagi viitab tema ebamaisusele ning sihitult ringi uitamisele. Kuid arvestades, et raamatu alguses on mees juba 30ndates ja pigem on romaan tagasivaate meenutus, siis selline ebamäärasem lõpp vist ei päde. Ehk siis, kokkuvõttes, ma ei tea, mul on veel riiulis autori "Komptuuri tapmine" ja "Kafka mererannas". Annan talle veel võimalusi enda geniaalsuses veenda. Mu ootused ei ole suured, kuid, noh, vaatame.

--------------------------------

Pealkiri: Kümme aastat Jaapanis. Erakordne seiklus tõusva päikese maal

Autor: Chris Broad
Kirjastus: Helios
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Olen Youtube'is "Abroad in Japan" kanalit juba aastaid vaadanud. Chris Broad on muhe, humoorikas, otsekohene ja ehe, kuid suudab alati jääda viisakaks ning konstruktiivseks, isegi kui midagi kritiseerib. Minu lemmik video on see, kus ta tutvustab Jaapani telesaateid, mis ei hiilga just oma kontseptsioonidega. Tema "kore wa pen desu" lõõpimine on legendaarne. Samamoodi on ikooniline ka mehe jaapanlasest sõber, kaootiline, kentsakas ja koomiline, Natsuki. Teadsin, et pean selle raamatu haarama ning, et see on mulle meeldimises kindla peale minek. Ja just nii läkski. Mulle passib Chris Broadi huumor ideaalselt ning eriti äge on kuidas ta suudab vaevatult ühildada naljakad ja tõsised teemad, ilma et kogu kupatus liiga kergekäeliseks või raskekaaluliseks muutuks. Balanss on alati paigas. Mees reisis 2012. aastal 22. aastasena Inglismaalt Jaapanisse, et saada inglise keele õpetajaks. Konkurents oli suur ja valituks programmi osutus mees suuresti sellepärast, et oli nõus minema mujale kui Tokyosse, mis oli teistele kandiaatidele peamine valik. Chris sattus Tōhoku regiooni Yamagata prefektuuri, mis jääb maa põhja osasse ning mis on riigi üks kõige vähem külastatum piirkond. Tuntud oma heade kirsimarjade poolest, ei ole Yamagatast midagi muud erilist välja tuua. Tähtis on aga teada, et samas regioonis asub kurikuulus Fukushima, kus toimub 2011. aastal tuumakatastroof pärast tsunamit. See omakorda andis juurde põhjuseid, et miks piirkond külalisi eriti ei tõmba. Mees rääkis juhtunu tagajärgedest, ülesehitamisest, traagilistest inimlugudest ja Jaapani ühest kuulsaimast näitlejast, Watanabe Kenist, kes investeeris piirkonda raha ja lõi töökohti. Eriti äge oli, et Chris on võtnud isiklikuks missiooniks Tōhokut laialdaselt tutvustada ja turundada, nii Jaapanis kui rahvusvaheliselt, ning selle võlusid oma kanalis demonstreerida. Huvitav ja kurb fakt oli, et reisijuhtides on tavaliselt Tokyo ja Kyoto kohta sadu lehti, kuid kogu Põhja-Jaapani kohta vaid paar lehekülge.

Raamatu esimene osa keskendub mehe õpetaja aastatele, kus saab kuulda palju koolielu, Jaapanisse sisseelamise ja regiooni kohta. Kõike esitatakse läbi Chrisi kogemuse fookuse, mis on üpris värvikas, ühest spektri otsast teise, ning, õnneks, teabekirjanduseks ei muutu teos mitte kordagi. Kõik faktid ja eluolu detailid on sujuvalt põnevaid ettevõtmisi kirjeldava teksti sisse inkorporeeritud ning kuivaks ei muutu loetav hetkekski. Kõike, olenevalt käsitletavast teemast, katab õrn või tugev muheduse ja teravmeelsuse kiht, mis teeb teose ekstra isiklikuks ning sümpaatseks. Tähtis on märkida, et mees tõesti austab ja hindab seda riiki ja kultuuri, ning ei vaata ülevalt alla, isegi kui toob välja aspekte, mis temaga ei resoneeru. Kirjeldused on isiklikud, mitte üliemotsionaalsed või tujudest tulenevad. Raamat rõkkab suurematest ja väiksematest n-ö anekdootidest, koloriidsetest lugudest, mis panevad kohati kukalt kratsima ning imestusest pead raputama. Mõni tundub isegi ebausutav, kuid, teades Jaapanit ja selle kultuuri, siis ei tohiks miski enam üllatama panna. Koomiline oli nt tõdeda, et inglise keele õpetajad eriti õpetatavat keelt ei vallanud ja isegi ei pidanudki oskama vastavalt nende töö nõudmistele, jõulude traditsionaalne toit oli KFC ja see tuli ette tellida, sest minek oli meeletu, Jaapanis on popid limiteeritud ajaga pakutavad erilised tooted, osta saab kassilõhnalist õhuvärskendajat (kasside kinnisidee on reaalne! autor tegi isegi dokumentaali "Cat Nation"), tatrapadjad pidi geniaalsed olema, ning nomunication -- alkoholi kasutamine, et normaalselt suhelda (nomu tähendab jooma) -- lokkab. Lõbusaid lugusid sai lugeda ka mehe äpardusterohkest seiklusest armuhotellis, Jaapani keelt õppides (kohalikel läheb keskmiselt 9-10 aastat, et kirjasüsteem selgeks saada, mida siis veel välismaalastelt tahta), Fuji mäe tippu ronimisest, maavärina kogemusest (oli põnev, et majad on ehitatud õõtsuma koos värinatega, et püsti jääda), ning lõbusast Jaapani inglise keelest ("Are you enjoy spring?). 

Teine osa teosest keskendub mehe Youtube'i karjäärile ja kanali ülesehitamisele, kus algselt ei olnud just rahaline kindlus tagatud ning keeruline on internetiarvarustes silma paista. Chris suudab nii negatiivsetest kui positiivsetest kogemustest asjakohaselt rääkida, olles nt delikaatne ning empaatiline kui lahkab Jaapani koolide õudusi kiusamise valdkonnas. Mees ei hoia end tagasi kui tõstatab teemasid nagu välismaalaste diskrimineerimine (nt korteri renditurul), kollektivism (nt ei tohi kunagi olla väga õnnelik või väga õnnetu), sotsiaalne surve nt "mängulise" kollektiivse kiusamise all (nt kolleegid annavad oma kommentaaridega sulle rõõmsalt teada, kui oled mõne kilo juurde võtnud), keep-smiling-tühi pealiskaudsus, naiste alavääristamine ("naised on nagu jõulukook -- pärast 25te ei taha seda enam keegi), maapiirkondade populatsiooni langemise tagajärjed, ja koroona piirangute resultaadid (Jaapan jäi turistidele 2.5 aastaks suletud ning riik kaotas umbkaudselt 35 miljoni külalise raha -- eriti kannatas Kyoto, kus tõdeti, et nad võivad küll tüütuid massituriste vihata, kuid kohalike elujärg sõltub täienisti võõraste toodud rahavoost). Vaatamata eri masti teemade rikkusele ning elavale jutustamisele, kaotas raamat lõpupoole natuke auru ning eelnev selge ja kindlasuunaline narratiiv muutus natuke sogasemaks, teemad kaootilisemaks ning ajajoon venis, jättes suuremad augud peatükkide vahele, mis ei aidanud teose terviklikkusele ning sujuvusele kaasa. Iseäranis häiris mind järsk lõpp. Midagi jäi nagu puudu enne seda, mingi kulinatsiooni teekond või seos eelnevaga, ning finaal ise oli pigem allasuunalise tooniga. Koroona teema oli nagu hiljem meelde tulnud lisa, mis kuidagi ei klappinud ülejäänuga, ja sai lihtsalt sunniviisiliselt muule otsa topitud. Vaatamata sellele, on raamatus võimalik nautida Chris Broadi vahetult autentset ja muhedat huumorit ning kogemust ühest enigmaatilisest riigist, selle inimestest ja kultuurist. Keda Jaapan huvitab, siis kindlasti on soovitav võtta ette mehe Youtube'i kanal ja antud teos, et pehme, realistliku ja koomilise nurga alt riigile läheneda. Muiata saavad nii uued kui vanad Jaapani sõbrad. 

--------------------------------

Pealkiri: Kirjutan teile kassi välja

Autor: Shō Ishida
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2025
Minu hinnang: 4/5

Natuke pelgasin, et raamatus olevad viis lugu kiisudest saavad olema sellised nukra noodiga, sest ma olen äärmiselt tundlik igasugustele loomadega seotud ebameeldivatele momentidele, kuid, isegi, kui neid kurblikke teemasid tõesti ette tuli, jättis raamat sooja ja mõnusa tunde südamesse. Kõik keerleb ümber Kokoro hingekliiniku, kus tegutsevad salapärased ja kummalised arst ning õde. Tee nende juurde leiab ainult siis, kui tõesti vaja, ning koht ilmub ja kaob vastavalt olukorrale. Sessioonid on üürikesed, esmapilgul pinnapealsed ning ravi on alati üks -- kass. Olgem ausad, kontakt loomadega ja ainuüksi ühe nunnu ning pehme olevuse vaatamine on teaduslikult tõendatud, et alandab stressi ja pinget. Kasside nurr on ju ainuüksi võimas ravim. Kas kodulooma olemasolu võib lahendada erinevaid psühholoogilisi, sotsiaalseid, emotsionaalseid, füüsilisi ning professionaalseid probleeme? Jah, absoluutselt. Seda efekti inimestele illustreerivad ka need lood, ükskõik kui väljamõeldud. Mõju ei ole aga üks ühele ning ilmselge ja sirgjooneline. Igat tegelast siiski kassi oma ellu võtmine aitab ning muudab paremaks. Toksiline töökultuur, unetus, rahulolematus, pereliikmete üksteisest kaugenemine, perfektsionism, süümepiinad -- need on vaid mõned muredest, mida vahvad nurrikud aitasid tegelastele leevendada. Mõnikord on vaja lihtsalt, et neljajalgne sõber sind koduuksel tervitaks ja temast lustakaid sotsiaalmeedia videosid saaksid teha, teine kord aitab eriti ulakas kiisu sul fokuseerida muudele teemadele, kui probleemid, millega konstantselt kimpus oled. Mõlemad variandid eskaleerivad ahelreaktsioonina muutused nii sinusse ja kogu ümbritsevasse keskkonda.

Saame tuttavaks kuue miisuga: Bee, Margot, Koyuki, Tank ja Tangerine, Mimita. Kuid ka Nike ja Chitose on võtmetähtsusega kassid. Viimaste puhul tegi mulle nalja seik, kus nad koos "purjus" olid -- kas siin mõeldi, et nad olid naistenõgese uimas (catnip)? Neljajalgsed pandi paari inimestega kellele nad retseptina välja kirjutati. Shuta, noor mees, oli hädas oma tööga ning Bee viis mehe olukorda, kus too oli sunnitud esmapilgul väga halbu otseid tegema. Kogal, keskeas pereisal, oli probleem uue naissoost ülemusega tööl, ning Margot aitas tal kolleegi teise pilguga näha. Megumi ja tema tütar Aoba said mõlemad oma erisugustele muredele lahenduse pisikse pojakese, Koyuki, näol. Tomoko oli noor edukas käekotidisainer kellel kaks kiisut koostöös aitasid elusse tasakaalu tuua. Abino, kaunis geisha, igatses kaua ja süüdlaslikult taga oma kadunud nurrikut, kes ilmub välja väga ootamatult ja ebatavaliselt. Öeldakse, et lemmikloom on oma omaniku nägu ja omanik muutub kalli loomakese moodi. Siin teoses see põhimõte pannakse ekstra vahvalt tööle. Mulle nii meeldis kuidas see idee realiseeriti. Iga kass leiab just õige omaniku on teinegi teadatuntud tõde, mida raamatus käsitletakse. Loomad aitavad meil näha endid kõrvalt ja teise pilguga ning aitavad pöörata tähelepanu aspektidele elus, mis on tähtsad või viia mõtted eemale teemadest, mis ei ole tegelikult olulised, sunnivad tegema vajalikke otsuseid ning panevad reflekteerima elu. Loomad toovad inimesi kokku, võimaldavad lähedust, ühise keele leidmist, positiivseid tundeid ning arendavad hoolivust, mõistmist ja kaastunnet, mida kantakse üle teistele inimestele meie ümber ja üldisesse suhtumisse.

Kas tõesti võib üks kass nii tohutuid murranguid kellegi elus põhjustada? Jah! Kassiteraapia on reaalne. Raamatus olevad alalood on äärmiselt kärmed, lihtsakoelised ja isegi naiivsed, kuid need on väga autentsed, kõnekad ning elujaatavad. Mingi väike asi võib meie heaolu, suhteid teistega ja maailmaga drastiliselt muuta ning neid toredaid arenguid kiisud raamatus sümboliseerivadki. Pole vaja ravimit, vaid kassi. Noh, kui midagi tõsist on viga, siis ikka meditsiinist üle ja ümber ei saa, kuid psühholoogiliselt võiks üks lemmikloomake palju head korda saata. Oli ka tervitatav, et loomaarmastust oli teosest tunda igast sõnast ja tegelasest, isegi kui mõned karakterid ei osanud algselt miisuga midagi peale hakata ning ei olnud situatsioonist just vaimustuses. Kurblikest aspektidest, mis mulle alati loomade puhul raskestiseeditav lugeda, said puudutatud teemad nagu omanike lahkumise järel varjupaika sattuvad sõbrad, loomade magama panemine ja kadumine, inimahnusest ja empaatiatühjusest tekitatud paljundus"vabrikud", kus on jubedad tingimused, ning varjupaikade emotsionaalselt keeruline ja tänamatu töö. Üllatavalt, muudeti romaan lõpupoole ka žanri, suund, mis mulle tegelikult kenasti peale läks ja loosse igati sujuvalt passis. See valik lisas raamatule argipäevalist maagiat ning tegi süžee armsamaks ning sügavamaks. Ja müstilisemaks ning fantaasiarikkamaks. Ma saan aru, et originaalkeeles on teosel mitu järge, huvitav, kas ka need on plaanis tõlkida, sest see lühike, kuid tundeküllane ja head meelt soodustav kiire lugemine läks mulle igati asja ette.