kolmapäev, 18. august 2021

Raamat: Krimi eri "Eesriie langeb" ja "Korralagedus Bellona klubis"

Tervitus!

Seekord kaks krimi lektüüri.

Pealkiri: Eesriie langeb
Autor: Alan Melville
Kirjastus: Tammerraamat
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

Ma ei nimetakski antud lugu päris krimiks, pigem on tegu žanri paroodiaga. Üldiselt ju eeldaks, et uurija on asjalik, motiveeritud ja nutikas. Scotland Yardi inspektor, härra Wilson, ei ole aga just kõige kirkam kriit. Ka tema mitteametlik uurijapartner, ajakirjanikust poeg, Derek, ei hiilga ülemäära. Mõrvalugudes võib üldiselt leida hulganisti enam vähem korrektset juurdlust ja protseduure. Siinkohal, laseb härra Wilson lõdvalt, üle jala ning ei kaasa ühtegi lisaeksperti või mitte mingeid vahendeid või järgi teadatuntud standardeid. Mees baseerub oma teooriad ja aluse tegutsemiseks lihtsalt selle järgi, mis talle tundub, et on õige. Kohati võisid tema mõttekäigud olla nupukad, kuid raamatu lõpp räägib enese eest. Ja seda puänti on keeruline ignoreerida. Samas, peegeldab see ideaalselt raamatu tooni ja illustreerib selgesõnaliselt, kuidas loo eesmärk oli eirata nahaalselt igausu autentse kriminaalse uurimise reeglistikku ja seda asjakohaselt kirjeldada. Ehk siis, kuna politseiuurija ei ole tasemel ning on hoopis omamoodi ampelmann, siis täpselt sama võib oodata ka mõrvaloo kulgemisest. Üks ebakompetentsus, ebaloogilisus või lihtsalt lambist tegutsemine ajab teist taga. Kuna lugu on pigem komöödia, siis passib selline lähenemine aga kenasti.

Kuigi süžeed ei tasu sama tõsiselt võtta kui teisi, tüüpilises kuues ja sisus krimilugusid, ei ole see ka liialt üle võlli või absurdne. Vaatamata sellele, et õhkkond on õhulisem ning vallatum -- on vist sobilik sõna siinkohal -- , inimesed ikkagi kaotavad oma elusid ning kurjategijad on vaja tabada. Mõrvad ise on kohati ebatavalised (nt lavastuse käigus näitleja eeldatavast mängurelvast maha laskmine), kuid ikkagi võikad ja pinevat olukorda tekitavad. Kes tegi, miks tegi ja kas tehakse veel? Tobuke inspektor ei aita seda elektrilist õhustikku täienisti lahustada. Pean tunnistama, et ma ei olnud üldsegi kindel, et kes oli kõige taga. Esiteks, raamat ise ei järginud tavapärase krimi loogikat ning, teiseks, selle paroodilisest käsitlusest võis aimata, et ees on üllatused ning vastuvoolu lahendused. Kahtlustasin algselt kedagit, kes oli täitsa süütu, sest tavapärases olukorras, oleks just tema kuidagimoodi tapmistega seotud olnud, olen selles veendunud. Mu ebatavalist lahendust eeldavad aimdused said tõeseks ning just niimoodi ka kogu lugu kulges ja finaali sõudis. Süžee parameetrite kontekstis oli kõik igati passiv ja tundus sidus. Seega, mulle ootamatu viimane peatükk väga meeldis.

Tulenevalt loo mitte ülemäära tõsisest olemusest, leidus selles omajagu huumorit. Sellist üpris standardset Briti tüüpi, mis oli irooniline, kuiv ja veidi mustemat sorti. Paljuski põhines see tõsiasjal, et härra Wilson ja Derek ei olnud alati kõige säravamad jõululaternad kuusel. Või ei olnud seda mitmed teised tegelased, millest tulenes palju segadust ning veidraid olukordi ja tuletusi. Nt inspektori koduabiline, kes oma tööd nagu ei teinudki ja pidevalt hoopis oma haige õe juurde jooksis ning töölt vaba aeg palus. Tema tööandja küll kahtles avalikult, et kas see õde ikka eksisteerib ja kas mitte naine ei käi hoopis päevad läbi kinos istumas. Palju nalja sai sellepärast, et kaks kangelast ei olnud just eeskujulikumad uurijad. Nt Dereki plaan maskeeruda rändajaks ning minna väikekülla tähelepanu mitte endale tõmmates ringi luusima -- otse loomulikult oli ta tegelikult igatpidi kõigi pilkude keskmes ning arreteeriti tema, mitte potentsiaalne mõrvar. Sellist ridade vahelt loetavat, suvaliste kõrvaltegelaste ja ühe-minuti rambivalguses isikute sarkasmitsemist ja lõõpimist leidus hulgi. Nt valvekonstaable, kes teeskles vaimustust kui Derek ennast pressina tutvustas ("Ja ongi press, olgu ma neetud! Jõudsin ära oodata! ... Pesuehtne press, täiesti uskumatu ikka!). Mulle läks loo käsitlus huumorist ja selle kaasatus igati peale.

Kuna autor oli aktiivne Briti meelelahutusmaailmas, iseäranis BBCs, siis on raamatus hulgaliselt sissepiilumisvõimalusi selle valdkonna telgitagustesse. Aga pigem selle maailma pilamise võtmes. Kuidas ikka garanteerida oma uuele muusikalile palju suminat ja tähelepanu (mõrv muidugi aitab tähelepanu tõmmata), kuidas leida just õiged staarid ning milline segadus lava taga tegelikult valitseb. Eriti lõbus oli ülevaade surnud näitleja fänniklubi tegemistesse ning eriti lustakas oli nende käitumine matusel. Nagu rohutirtsude parv käis üle. Härra Wilson kaotas väga korraliku kõvakübara sinna hordi, tõsiasi, mille üle ta agaralt rahulolematust väljendas. Oli näha, et autor teab millest kirjutab ning nautis sinna ekstra vunki sisse panemist ja selle valdkonna olemuse üle nalja heitmist.

Kokkuvõttes, tegu ei olnud just väärt kirjandusega, isegi omas žanris mitte ning ei olnud see ka hiilgavalt kirjutatud, suurepärase süžeega konstrueeritud või muudmoodi kuidagi üle keskmise või eriline. Samas, mulle tohutult see raamat meeldis. Just selle ladna õhkkonna, vaimukuste, totakuste ja krimile ebakonventsionaalse lähenemise ja lahenduste pärast. 



----------------------------------------

Pealkiri: Korralagedus Bellona klubis
Autor: Dorothy L. Sayers
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2013
Minu hinnang: 3.5/5

Sattusin üks vahe täitsa juhuslikult ETV pealt vaatama Lucy Worsley dokumentaali "Eht Inglise mõrv", kus räägiti krimižanri tõusust ja tegemistest selle kuldajastul. Seal mainis naine, et üks populaarsemaid autoreid ja just ka tema lemmikumaid oli Dorothy L. Sayers oma Lord Peter Wimsey sarjaga. Ma polnud kummastki neist kuulnudki. Ehk siis, tekkis huvi teada saada, et millest selline suur kiidulaul ja populaarsus, mis minust täitsa mööda sõitnud. Kahjuks, ega väga palju ei ole selle autori romaane eesti keelde tõlgitud ning mainitud nimikangelase lugusid on kasinavõitu leida. Seega, ma arvan, et kindlasti leidub sarjas etemaid osasid kui käesolev raamat, sest, kuigi, igati asjalik ja ma mõistan selle sarja sarmi, ei olnud vähemalt antud teos midagi tohutult erilist. Võib-olla on asi selles, et tänapäeval on meeletult igasugu krimi lugusid saadaval -- igasugu konteksti, kõikvõimalike peategelastega, erinevate toimumispaikadega, tõsiduskraadidega, jpm -- , et keeruline on silma paista. Kindlasti oli käesolev sari omal ajal tegija, kuid 21. sajandi detektiivikirjanduse ülekülluses on keeruline konkureerida.

Lord Peter Wimsey on veetlev aristokraat, kelle hobiks on lahendada krimimüsteeriume ning, kes mõjub meeldiva, hooliva, teravmeelse, tähelepaneliku, nutika ning haavatavana. Viimast just sellepärast, et mehe läbielatu I Maailmasõjas ilmselgelt painab teda vahelduva eduka jätkuvalt. Ka tema kaaslased Bellona klubis on paljuski sõjaveteranid, kelledel küll füüsilised, küll vaimsed hädad küljes. Tundub, et amatöördetektiivi töö aitab mehel just tähelepanu mujale fokuseerida ning oma traumaga paremini toime tulla. See on talle otsekui teraapia eest. Samas, oli mul hea meel, et tema eraelu ei võtnud lugu üle või pannud liialt suurt varju müsteeriumi lahendamisele. Nordic Noir kipub minu silmis ülemäära just uurija era- ja emotsioonimaailma sukelduma. Kuid, olgem ausad, mind pigem huvitab krimi pool, mitte kellegi tausta mured ja keerulised läbielamised -- kui see otseselt ei ole seotud teise poolega, muidugi. Peategelasena oli lord Wimsey asjalik ning pakkus head balanssi tõsisest ja kergemeelsusest, faktidest ja tunnetest. Ta oli ootamatult hell ja delikaatne naiste ning nende vajaduste suhtes. Kuigi arukas ja terane, oli tal aktiivset abi kõrvaltegelaste suunalt, nt detektiivilt ja teenrilt. Tegu ei olnud ühemehebändiga, mis mulle passis, sest mingi hetk ei ole ülivõimekad kõiges krimi peategelased alati usutavad. 

Detektiiviloo osa oli mitmete vimkadega ning raamatu keskpaigas paistis üks hetk, et ongi mõistatus lahendatud. Loomulikult, nii lihtsaks kõik ei kujunenud ning keerisesse visati sisse uued tõsiasjad ning ootamatud pöörded. Nagu kaks eraldi aspekti ühest ja samast krimiloost. Olude avalikustamise tempo, vihjete leidmine, inimestega kohtumine ning lahenduste otsimine, toimus mõnusa sammuga ning vaevatu oli kaasa mõelda, et kes, miks ja kuidas. Lõplik kurikael, kes oli küll ootamatu valik, samas, mitte niiväga üllatav, arvestades tema laialdast rolli kogu toimuvas, mõjus omajagu pärssivalt. Ta oli siiski minu silmis kõrvaline tegelane ning oleksin oodanud, et keegi põhi tegelastest oleks pahalaseks osutunud. Efekt oli umbes nagu kuulus fraas: "The butler did it". Äkiliselt avalikustatud seosed, mis tal teiste võtmetegelastega olid tundusid suvad ja sunnitud. Paistis, et tegija valiti selle järgi, et kes oleks ootamatu isik, mitte, kes oleks kõige põneva valik kuriteo sooritamiseks. Lõpp lahendus mulle seega ei imponeerinud, kuid sinnani oli iseenesest lõbus toimuvale kaasa elada ja lõngakera pusa lahti püüda koos tegelastega harutada.

Kokkuvõttes, selline klassikaline krimilugu žanri kuldajastust, mis oli igati soliidne oma kõikidelt aspektidelt. Sümpaatne peategelane ning mitte ekstra keeruline lahenduskord (tihti hoiab autor liialt infot enda teada ja müsteeriumi lahendada on võimatu, siinkohal oli see aga isegi omajagu tehtav, mis on äärmiselt tervitatav), olid boonuseks. See, kes siis lõpuks niiditõmbajaks osutus oli väike pettumus ja oleksin oodanud midagi sensatsioonilisemat või narratiivselt komplitseeritumat. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar